Pime, vaegnägija, on neil üldse mingi vahe ka või?
Ma olen juba mõnda aega oma peas veeretanud mõtet, et kirjutaks õige selle pimeda ja vaegnägija teemal ühe tähelepanu juhtiva postituse. No et once and for all saaks sotid selgeks, kes on pime ja kes on vaegnägija. Minust on meedias ilmunud terve posu artikleid ja uudisnupukesi ja mind on korduvalt mainitud erinevates blogipostitustes. See kõik on väga tore ja armas ja mul on alati suur huvi ja elevus lugeda enda kohta erinevaid seisukohti ja arvamusi, no et mis pildi olen ma endast läbi blogi kujundanud või kui inimene on mind reaalses elus kohanud, et mis mulje ma endast jätsin, aga siin on üks suur aga. Tihtipeale ei tehta vahet, et kes on vaegnägija ja kes pime.
Kui ma olen järjekordselt kuskil lasteaias või koolis lastele rääkimas juhtkoertest ja tutvustamas oma elu pimedana, siis ma alati tutvustan end järgmiselt "Tere! Minu nimi on Kai ja ma olen pime ning see armas karvapall minu kõrval, on minu kõige suurem sõber ja abiline, juhtkoer Janet"
Kõik kuulavad suu ammuli ja kui ma olen põhilise ise ära rääkinud, siis lasen lastel ja õpetajatel / kasvatajatel lisaküsimusi küsida, millele ma ehk ise ei osanud tähelepanu pöörata või ei tulnud selle pealegi, et sellest ka rääkida, kuna minu jaoks on see kõik juba nii igapäevane.
Siis ma ka alati rõhutan korduvalt, et olen pime, kui kohtun ajakirjanikega või osalen järjekordses telesaates, aga kui satun lugema sissejuhatavat või tutvustavat saatelõiku, siis on ikka kirjas "vaegnägijast Kai". Samamoodi ka peale koolide ja lasteaedade külastust kirjutatakse lühike uudisnupuke sellest, mismoodi me Janetiga neil külas käisime ja siis on seal kirjas a la järgmine lause
"Täna käisid meil külas vaegnägijast Kai ja tema truu abiline, juhtkoer Janet. Kai rääkis oma elust pimedana ja sellest, mismoodi Janet teda igapäevaselt aitab“.
Kui ma järjekordselt loen kuskilt, et ma olen vaegnägija pime ühes isiksuses, siis ma tahaksin natukene oma peast juukseid kiskuda ja paar korda peaga vastu seina koputada.
Ma saan aru, et tegelikult on võib-olla minust ehk isegi inetu praegu siin niimoodi veidi iniseval toonil kirjutada, aga lihtsalt kui see ei juhtu esimest ega ka teist, kolmandat ega ka neljandat korda, vaid seda juhtub kümneid ja kümneid kordi, siis lihtsalt võtab veidi nõutuks. Ma siis ütlen ühe korra veel, pime EI ole vaegnägija, vaegnägija EI ole pime, nende vahele ei saa mitte kummatki pidi võrdlusmärki tõmmata! Täpselt nagu Sa ei saa tõmmata võrdlusmärki Taani dogi ja chihuahua vahele. Jah, mõlemad on küll koerad, aga küllaltki suurte füüsiliste erinevustega. Samamoodi on ka pimeda ja vaegnägijaga, mõlema puhul on tegu nägemispuudega, kuid tegu on kardinaalselt kahe erineva diagnoosi ja seisundiga.
Kui ma enam kui seitse aastat tagasi Janetiga kokkuõpet alustasin, siis ma olin ka vaegnägija. Ma nägin tema tumedaid silmakohti, ma tajusin valgust ja suutsin inimeste liikumisi registreerida ja selle tulemusel enamasti vältida inimestele otsa jooksmist. Tuttavates kohtades sain ma hoone kujutise järgi aru, mis koha või hoonega on tegu, kuigi eraldi detaile ma ei näinud ega suutnud ka eristada. Ma nägin helkivaid esemeid, nagu ukselingid ja klaasipeegeldused, sebratriibud (selleks pidin ma küll üpriski sõidutee äärde seisma, et näha ja mingi kindla nurga alt vaatama).
Kui inimene on vaegnägija, siis mitte keegi, peale selle vaegnägija ise, ei tea päris täpselt, milline on selle inimese nägemisjääk ja vaateväli. Näiteks võib olla nii, et kahjustatud on ainult tsentraalne nägemine, st et otse vaadates ei näe mitte essugi, aga kui suunab silmad vasakule või paremale, siis näeb, mis on ees tulemas. Sellega on minu teada isegi nalja saanud, sest keegi nägija olevat tollele tsentraalkahjustusega vaegnägijale näidanud sõrmega oimu kohale, kuna oletatavasti arvas, et kuna vaegnägija ei vaadanud sel momendil tolle inimese poole, et siis ei näe, kui näitab talle rahvusvahelist „opaka“ märki. Aga reaalsus oli see, et vaegnägija nägi seda liigagi hästi :D
Võib ka nii olla, et näed täies ulatuses hästi, nii vasakule, paremale, üles ja alla, aga kõike seda väga uduselt. Võib olla ka nii, et otse näed, aga külgedele ja üles-alla ei näe, kuna vaateväli on piiratud, selline läbi lukuaugu vaatamine. Ühesõnaga ma võiksingi jääda loetlema neid erinevaid nägemisjäägi variante, et mismoodi saab vaegnägija näha ja sellepärast ongi oluline, et vaegnägijat ja pimedat ei aetaks segamini ega pandaks ühte patta. Ütlen ühe korra veel, pime ei näe mitte midagi, kuid vaegnägija näeb. Ses suhtes, et seda võib võrreldes täispimedaga nimetada nägemiseks küll.
Selle vastu eksitakse niiii palju. Ma olen oma tuttavate inimeste kohta meediast lugenud, keda ma tean raudpoltkindlalt, et nad on vaegnägijad või täispimedad, et oi näe, nüüd ajaleheveergudel jäänud juba õige ruttu pimedaks või saanud äkitselt endale nägemist kuskilt karu persest juurde. Kust Sa said? Ma tahan ka! :D Mis sellest, et alles nädalapäevad tagasi suhtlesime ja lobisesime tema nägemisjäägist või pimedusest :D
Lihtsalt selline väike kasulik ja sõbralik soovitus edaspidiseks, kui hakkate uuesti vaegnägijatest, pimedatest või üldse nägemispuudega inimestest kirjutama. Ja muidugi seda ma pean ka ära mainima, et on ka neid nägemispuudega inimesi, kes ütlevadki, et on pimedad, aga tegelikult on neil nägemisjääk. Lihtsalt alati inimene ei viitsi hakata võõrale seletama, et kui palju ta ikka näeb jmismoodi see vaateväli on jne.
Kuid lõpetades oma postituse positiivsetes nootides, siis tegelikult kogu see vaegnägijate, pimedate ja nägemispuude terminitemajandus on viimasel ajal näidanud paranemise tendentsi. Vähemalt professionaalses ajakirjanduses, rohkem tuleb apsakaid sisse pigem lihtsurelike seas. Hah, nagu ajakirjanik polekski lihtsurelik :D Aga no saate aru küll, mida ma silmas pean. Ma oma postitust kirjutades tulin mõttele, et küll on hea, et mina pole vaegnägija, sest mõelda vaid, kui tüütu oleks koguaeg kirjutada sõna "vaegnägija". Sõna "pime" on ikka palju parem, selline lühike ja konkreetne :D
Kui ma olen järjekordselt kuskil lasteaias või koolis lastele rääkimas juhtkoertest ja tutvustamas oma elu pimedana, siis ma alati tutvustan end järgmiselt "Tere! Minu nimi on Kai ja ma olen pime ning see armas karvapall minu kõrval, on minu kõige suurem sõber ja abiline, juhtkoer Janet"
Kõik kuulavad suu ammuli ja kui ma olen põhilise ise ära rääkinud, siis lasen lastel ja õpetajatel / kasvatajatel lisaküsimusi küsida, millele ma ehk ise ei osanud tähelepanu pöörata või ei tulnud selle pealegi, et sellest ka rääkida, kuna minu jaoks on see kõik juba nii igapäevane.
Siis ma ka alati rõhutan korduvalt, et olen pime, kui kohtun ajakirjanikega või osalen järjekordses telesaates, aga kui satun lugema sissejuhatavat või tutvustavat saatelõiku, siis on ikka kirjas "vaegnägijast Kai". Samamoodi ka peale koolide ja lasteaedade külastust kirjutatakse lühike uudisnupuke sellest, mismoodi me Janetiga neil külas käisime ja siis on seal kirjas a la järgmine lause
"Täna käisid meil külas vaegnägijast Kai ja tema truu abiline, juhtkoer Janet. Kai rääkis oma elust pimedana ja sellest, mismoodi Janet teda igapäevaselt aitab“.
Kui ma järjekordselt loen kuskilt, et ma olen vaegnägija pime ühes isiksuses, siis ma tahaksin natukene oma peast juukseid kiskuda ja paar korda peaga vastu seina koputada.
Ma saan aru, et tegelikult on võib-olla minust ehk isegi inetu praegu siin niimoodi veidi iniseval toonil kirjutada, aga lihtsalt kui see ei juhtu esimest ega ka teist, kolmandat ega ka neljandat korda, vaid seda juhtub kümneid ja kümneid kordi, siis lihtsalt võtab veidi nõutuks. Ma siis ütlen ühe korra veel, pime EI ole vaegnägija, vaegnägija EI ole pime, nende vahele ei saa mitte kummatki pidi võrdlusmärki tõmmata! Täpselt nagu Sa ei saa tõmmata võrdlusmärki Taani dogi ja chihuahua vahele. Jah, mõlemad on küll koerad, aga küllaltki suurte füüsiliste erinevustega. Samamoodi on ka pimeda ja vaegnägijaga, mõlema puhul on tegu nägemispuudega, kuid tegu on kardinaalselt kahe erineva diagnoosi ja seisundiga.
Kui ma enam kui seitse aastat tagasi Janetiga kokkuõpet alustasin, siis ma olin ka vaegnägija. Ma nägin tema tumedaid silmakohti, ma tajusin valgust ja suutsin inimeste liikumisi registreerida ja selle tulemusel enamasti vältida inimestele otsa jooksmist. Tuttavates kohtades sain ma hoone kujutise järgi aru, mis koha või hoonega on tegu, kuigi eraldi detaile ma ei näinud ega suutnud ka eristada. Ma nägin helkivaid esemeid, nagu ukselingid ja klaasipeegeldused, sebratriibud (selleks pidin ma küll üpriski sõidutee äärde seisma, et näha ja mingi kindla nurga alt vaatama).
Kui inimene on vaegnägija, siis mitte keegi, peale selle vaegnägija ise, ei tea päris täpselt, milline on selle inimese nägemisjääk ja vaateväli. Näiteks võib olla nii, et kahjustatud on ainult tsentraalne nägemine, st et otse vaadates ei näe mitte essugi, aga kui suunab silmad vasakule või paremale, siis näeb, mis on ees tulemas. Sellega on minu teada isegi nalja saanud, sest keegi nägija olevat tollele tsentraalkahjustusega vaegnägijale näidanud sõrmega oimu kohale, kuna oletatavasti arvas, et kuna vaegnägija ei vaadanud sel momendil tolle inimese poole, et siis ei näe, kui näitab talle rahvusvahelist „opaka“ märki. Aga reaalsus oli see, et vaegnägija nägi seda liigagi hästi :D
Võib ka nii olla, et näed täies ulatuses hästi, nii vasakule, paremale, üles ja alla, aga kõike seda väga uduselt. Võib olla ka nii, et otse näed, aga külgedele ja üles-alla ei näe, kuna vaateväli on piiratud, selline läbi lukuaugu vaatamine. Ühesõnaga ma võiksingi jääda loetlema neid erinevaid nägemisjäägi variante, et mismoodi saab vaegnägija näha ja sellepärast ongi oluline, et vaegnägijat ja pimedat ei aetaks segamini ega pandaks ühte patta. Ütlen ühe korra veel, pime ei näe mitte midagi, kuid vaegnägija näeb. Ses suhtes, et seda võib võrreldes täispimedaga nimetada nägemiseks küll.
Selle vastu eksitakse niiii palju. Ma olen oma tuttavate inimeste kohta meediast lugenud, keda ma tean raudpoltkindlalt, et nad on vaegnägijad või täispimedad, et oi näe, nüüd ajaleheveergudel jäänud juba õige ruttu pimedaks või saanud äkitselt endale nägemist kuskilt karu persest juurde. Kust Sa said? Ma tahan ka! :D Mis sellest, et alles nädalapäevad tagasi suhtlesime ja lobisesime tema nägemisjäägist või pimedusest :D
Lihtsalt selline väike kasulik ja sõbralik soovitus edaspidiseks, kui hakkate uuesti vaegnägijatest, pimedatest või üldse nägemispuudega inimestest kirjutama. Ja muidugi seda ma pean ka ära mainima, et on ka neid nägemispuudega inimesi, kes ütlevadki, et on pimedad, aga tegelikult on neil nägemisjääk. Lihtsalt alati inimene ei viitsi hakata võõrale seletama, et kui palju ta ikka näeb jmismoodi see vaateväli on jne.
Kuid lõpetades oma postituse positiivsetes nootides, siis tegelikult kogu see vaegnägijate, pimedate ja nägemispuude terminitemajandus on viimasel ajal näidanud paranemise tendentsi. Vähemalt professionaalses ajakirjanduses, rohkem tuleb apsakaid sisse pigem lihtsurelike seas. Hah, nagu ajakirjanik polekski lihtsurelik :D Aga no saate aru küll, mida ma silmas pean. Ma oma postitust kirjutades tulin mõttele, et küll on hea, et mina pole vaegnägija, sest mõelda vaid, kui tüütu oleks koguaeg kirjutada sõna "vaegnägija". Sõna "pime" on ikka palju parem, selline lühike ja konkreetne :D
