Appi, keegi jälitab mind!
Eile ärkasin peavaluga, läksin magama peavaluga ja täna hommikul ärkasin...peavaluga. Ilmselt ei erine tänane magamaminek eilsest, sest see pasunakoor ikka veel undab mu peas...mingisugune grande final concerto. Õnneks oli selles tänases hommikus midagi head ka - šhokolaadikook. Kuna ma olen terve nädala Janetiga kahekesi, siis põõnasime voodis veidi pikemalt. Mingi hetk helistas Maria, kes pakkus, et toob mulle tükikese enda kätega meisterdatud tooršhokolaadikooki. Mis muide oli üllatuslikult imemaitsev ja võin julgelt 10-st punktist anda 9.Ise oleksin ma ainult lisanud veel pistaatsiapähkleid, aga no see maitse asi...ma olen lihtsalt suur pähklisõber.
Kui Maria koogitükikesega alla jõudis, siis võtsin ühtlasi ka Janeti kaasa, kuna mõtlesin, et kui juba õue lähen, siis lippan ka Kassitoomelt läbi. Janetile ma rakmeid ja jalutusrihma esialgu peale ei pannud, vaid lasin Tal vabalt ees trepist alla joosta. Olles tippinud poolele trepile, tabas minu kõrva veel üks heli. Ma nimelt kuulsin, kuidas n-ö naaber kannatlikult minuga samas rütmis, minu selja taga, astus trepist alla. Oeh, see on nii ebameeldiv tunne, kuna esiteks on üldse imelik kuidagi olla, kui keegi Sulle kuklasse hingab ja teiseks, oli see veel kuidagi niii creepy, sest ma ei kuulnud üldse seda hetke, millal naaber korterist väljus. Pluss oma sellise ebakindluse annab ka see, et elame puumajas, trepikoda on selline hämar (vist...vähemalt mu keha tajub seda hämarana), see keerdtreppi meenutav konstruktsioon on eritasapinnaliste astmetega, ilma käsipuuta ja kitsas. Kuid jõudsin lõpuks alla, avasin kerge paanikaga trepikojaukse, astusin kärmelt õue sooja päikese kätte ja seal oli juba Maria. "Jess, ma olen päästetud!" mõtlesin ma oma peas. Väikese kõhklusega jätsin trepikojaukse lahti, sest oleks ju imelik naabri nina ees uks kinni lüüa, aga keda ei olnud, oli naaber. Mnjah, hetke pärast selgus ka tõde. Ma olin hoopis oma närve rikkunud ja kulutanud tühipalja koera jalutusrihma peale, mis lohises mööda trepiastmeid mulle truult järgi.
Kuna minu sõpradele meeldib mind meeles pidada huvitaval kombel just nendel hetkedel, kui nad näevad miskit seoses pikkade ja / või lühikeste inimestega, siis võin ma suht kindel olla, et peaaegu alati, kui koperdavad järjekordselt mõne sellise pildi otsa, siis saadavad mulle pildikirjelduse ja teksti. Muig, selle lause esimene pool kukkus nüüd kuidagi nii välja, et ainult siis olen ma sõpradel meeles, kui saab minu pikkuse üle jälle naerda :D
Sellised naljad on mega head ja muudavad päeva rõõmsamaks ning mõtlesin jagada siis tänast tarkusetera, mis oli mulle FB-sse postitatud koos pildi kirjeldusega (üritan pildi ka sebida).
Pildi kirjeldus: pilt mingisugusest ameerika telesarjast (võibolla Full House). Tekst üleval ääres: When i'm with my tall friends. Tekst pildi alaääres: wait for me i have little legs.
Kusjuures mu õde on 154 cm pikk ja mina 158 cm, ehk 4 cm pikem, aga Tal on 2 cm pikemad jalad. Lihtsalt huvitav fakt! Eniveis, mul tekkis mõte natuke otsida ka pikkade inimeste nalju ja leidsin sellise vahva lehekülje, kus on andekaid vastuseid sellistele küsimustele, mida kiputakse esitama siis, kui oled pikk ja kui vahvasti saab neile vastata. Mind ajasid igatahes küll naerma :D
When you’re asked “Do you play basketball” (or volleyball or other sports”
– No, did you play miniature golf?
When you’re asked to get something from the top shelf
– Sure, but could you also get me something from the bottom shelf
Või näiteks leidsin pimedate ja pikkade inimeste vahel sellise sarnasuse, et inimesed kipuvad, lisaks pimedatele, ka pikkade inimestega valjemini kõnelema ja siis on nad endale T-särgile välja mõelnud sellise lause: – Yes, I can hear you – I’m tall not deaf.
Kui Maria koogitükikesega alla jõudis, siis võtsin ühtlasi ka Janeti kaasa, kuna mõtlesin, et kui juba õue lähen, siis lippan ka Kassitoomelt läbi. Janetile ma rakmeid ja jalutusrihma esialgu peale ei pannud, vaid lasin Tal vabalt ees trepist alla joosta. Olles tippinud poolele trepile, tabas minu kõrva veel üks heli. Ma nimelt kuulsin, kuidas n-ö naaber kannatlikult minuga samas rütmis, minu selja taga, astus trepist alla. Oeh, see on nii ebameeldiv tunne, kuna esiteks on üldse imelik kuidagi olla, kui keegi Sulle kuklasse hingab ja teiseks, oli see veel kuidagi niii creepy, sest ma ei kuulnud üldse seda hetke, millal naaber korterist väljus. Pluss oma sellise ebakindluse annab ka see, et elame puumajas, trepikoda on selline hämar (vist...vähemalt mu keha tajub seda hämarana), see keerdtreppi meenutav konstruktsioon on eritasapinnaliste astmetega, ilma käsipuuta ja kitsas. Kuid jõudsin lõpuks alla, avasin kerge paanikaga trepikojaukse, astusin kärmelt õue sooja päikese kätte ja seal oli juba Maria. "Jess, ma olen päästetud!" mõtlesin ma oma peas. Väikese kõhklusega jätsin trepikojaukse lahti, sest oleks ju imelik naabri nina ees uks kinni lüüa, aga keda ei olnud, oli naaber. Mnjah, hetke pärast selgus ka tõde. Ma olin hoopis oma närve rikkunud ja kulutanud tühipalja koera jalutusrihma peale, mis lohises mööda trepiastmeid mulle truult järgi.
Kuna minu sõpradele meeldib mind meeles pidada huvitaval kombel just nendel hetkedel, kui nad näevad miskit seoses pikkade ja / või lühikeste inimestega, siis võin ma suht kindel olla, et peaaegu alati, kui koperdavad järjekordselt mõne sellise pildi otsa, siis saadavad mulle pildikirjelduse ja teksti. Muig, selle lause esimene pool kukkus nüüd kuidagi nii välja, et ainult siis olen ma sõpradel meeles, kui saab minu pikkuse üle jälle naerda :D
Sellised naljad on mega head ja muudavad päeva rõõmsamaks ning mõtlesin jagada siis tänast tarkusetera, mis oli mulle FB-sse postitatud koos pildi kirjeldusega (üritan pildi ka sebida).
Pildi kirjeldus: pilt mingisugusest ameerika telesarjast (võibolla Full House). Tekst üleval ääres: When i'm with my tall friends. Tekst pildi alaääres: wait for me i have little legs.
Kusjuures mu õde on 154 cm pikk ja mina 158 cm, ehk 4 cm pikem, aga Tal on 2 cm pikemad jalad. Lihtsalt huvitav fakt! Eniveis, mul tekkis mõte natuke otsida ka pikkade inimeste nalju ja leidsin sellise vahva lehekülje, kus on andekaid vastuseid sellistele küsimustele, mida kiputakse esitama siis, kui oled pikk ja kui vahvasti saab neile vastata. Mind ajasid igatahes küll naerma :D
When you’re asked “Do you play basketball” (or volleyball or other sports”
– No, did you play miniature golf?
When you’re asked to get something from the top shelf
– Sure, but could you also get me something from the bottom shelf
Või näiteks leidsin pimedate ja pikkade inimeste vahel sellise sarnasuse, et inimesed kipuvad, lisaks pimedatele, ka pikkade inimestega valjemini kõnelema ja siis on nad endale T-särgile välja mõelnud sellise lause: – Yes, I can hear you – I’m tall not deaf.
