Eelmisel nädalal, peale intekat suundusin sõbranna Avega vanalinna einestama ja kuna meie mõlemi sooviks oli süüa miskit maitsvat ja kerget, siis peale pikka vaagimist otsustasime minna Rataskaevu tänaval asuvasse veganrestorani V. Seda muidugi peale seda, kui Ave feilis kõikvõimalike katsetega mind nattipidi kuskile Aasia toitlustuskohta vedada. Mitte et mulle Aasia köök ei maitseks, maitseb küll, isegi väga, aga päris igasse punkrisse ma sööma ka ei lähe. Ma olen tohuijaa kui palju umbmäärast Aasia kööki saanud proovida ja no enam ei taha. Mul on paar kindlat lemmikut välja kujunenud ja that's it!

Eelroaks võtsime siis mõlemad peediravioolid pähklikreemitäidisega ja teate, ma vannun oma armsa vanaema mälestuse nimel, et need olid maailma parimad ravioolid ever, mida on mul kunagi au olnud mekkida. Soovitan 100% proovida! Lihtsalt i-me-lised. Ainus kriitika oleks, et miks neid ravioole nii nõmedalt vähe peab eelroas olema? Ainult neli! See on ju puhas narrimine. Ning kuigi need veganravioolid ei näinud sugugi välja nagu klassikalised harjumuspärased ravioolid, siis mulle maitsesid need nii kohutavalt palju, et tõmbasin pärast söömist vaikselt oma taldriku sõrmega ka veel mitu korda üle, no et ükski väärt kraam raisku ei läheks. Avel oli minu pärast vist tiba piinlik, sest üritas mind metsalist sosinal korrale kutsuda, aga ma ei teinud kuulmagi. Kuid on the bright side… vähemalt ma ei lakkunud taldrikut puhtaks :D

Pearoad võtsime Avega erinevad ja kuna me jagasime üksteisega väga heldekäeliselt oma roogi, siis oskan nii enda kui ka Ave toidu kohta miskit kosta.


Mina võtsin pearoaks vürtsised täidetud tacod, aga ütleme nii, et mulle isiklikult see mingit erilist maitseelamust ei pakkunud. Tacod olid nagu tacod ikka. Täidises oli palju kasutatud ube ja kuna ma tacosid ja ube söön niisama ka igakuiselt üpriski palju, siis seekord polnud see minu tassike teed, mis oleks minu meeli köitnud. Natuke igav. Oleksin eelistanud ubade asemel miskit muud, midagi põnevamat, midagi mis oleks maitsemeeli grammike rohkem erutanud. Lisaks oli minu roas mingisugune sulatatud juustulaadne pallike ja kuna see oli selline maitsetu plönn, mille ma tervena suhu pistsin, siis struktuurituse ja maitsetuse tõttu tekitas see minus tunde nagu ma mäluks mingisugust tatiklimpi ja ma pidin end täitsa koguma, et see alla neelata. Fuh, teist korda seda süüa ei tahaks.

Ave ise tellis endale mingisugused grillitud kangid. Nime kahjuks enam ei mäleta, aga olid sellise tugevama ja kiulise struktuuriga. Äkki keegi veganitest oskab öelda? Serveeriti basmatiriisi ja kookospiimakastmega ja no mulle jällegist nii kohutavalt palju maitses. Mitte küll nii palju, kui need peediravioolid, neid ei trumpa miski üle. Kuid erinevalt minu roast, sobitusid Ave pearoas kasutatud toiduained omavahel lihtsalt oivaliselt hästi kokku, muutes kogu roa suussulavaks. Kõik oli kuidagi nii paigas. Magus-soolane-mahe-pähkline, ma ei oska seda kirjeldada. Kui ma oleksin ise valinud endale need grillitud kangid basmatiriisi ja kookospiimaga, siis oleksin kogu kupatusele andnud 10 punkti 10st ja jäänud ülirahule, sest see oli tõesti midagi uut ja maitsvat.

Veel tahaksin ära märkida ka super toreda, teadliku, abivalmi, tähelepaneliku, kiire ja rõõmsameelse teeninduse. Hindan kõrgelt neid omadusi ja ma alati sulan sutisutikene ära, kui poobikule serveeritakse kausikesega värsket jahedat vett. Ka ikkagist klient! :)


Ning kindlasti tahan veel tagasi minna ja proovida nende teisi imetabaseid roogi. Kui ma nende FB lehelt
õigesti aru sain, siis neil on iga nädal uus menüü... nii et uudistamist jagub.

PS. Tegu ei ole reklaampostitusega. Tegu on "käisin elus esimest korda veganrestoranis ja jäin ülirahule" postitusega! ;)

Eile skrollisin niisama enne uinumist viimaseid minuteid Facebooki feedi ja siis jäi näpu alla artikkel, kus oli lugu noorest naisest, kes pajatas Naistelehele oma legendaarse loo karujahist.Esiti ei hakanud ma seda uudist lahti klikkimagi, sest no minu jaoks on loomade hobi ja trofee nimel tapmine äärmiselt vastik. No selline, et võtan relva, ronin sügavale metsa, kükitan kuskil pukis varjul ja siis ootan, ootan kuni loom oma koduterritooriumile tuleb ja siis kihutame kuuli kerre.

Eriti haige oli see, kui mingi aeg levis Facebookis pilt noorest näitsikust, kes oli kuskil safaris ja kükitas surnud looma kõrval, endal suu kõrvuni, jahipüss käes ja pildi alla oli lisatud uhkeldavas stiilis "Tehtud!". Et nagu kas see ongi ühe inimese unistus, mida elus saavutada ja millega kekutada? Oh, oled vägev mimm, suutsid looma maha lasta - NOT! Palun öelge mulle, mille üle on siin uhkust tunda? Sa maksad mingile maikaga vennikesele, et too sõidutaks Su safarialadele või kus iganes need loomakesed ka ei pesitseks ja siis kuskilt ohutust kaugusest kõmmutad kuuli kerre ja oujee, oled ilge tegija. Minu meelest oled Sa hoopis hale.Äkki prooviks vahelduseks hoopis midagi loomade jaoks ära teha. Kasvõi annetada selle vaese nälginud ja haavandites vaevleva hobuse veterinaarkulutuste ja toidu tarbeks, kes alles hiljaaegu tänu headele kaaskodanikele viidi omaniku juurest ära. Või minge jalutage varjupaiga koertega, tehke neile pai. Või kui pole koerainimene, siis kindlasti leidub seal ka kiisusid, kes otsivad kodu, tahaksid mängida, silitusi jne. Tehke parem nende päev natukene rõõmsamaks.

Tundub, et inimestele on kõik lubatud. Kui inimene läheb meelelahutuseks või hobikorras metsa, et loom trofeeks maha lasta, siis see on OK. Ma ei tunneks sellistele trofeeküttidele grammigi kaasa, kui loom peaks neid ründama või tapma. Ise lähevad võõrale territooriumile kondama ja eesmärgiga tapma. Loom lihtsalt kaitseb ennast ja oma territooriumi. Seega mõistaksin looma, sest erinevalt inimesest, ei kalkuleeri ega plaani külmaverelist tapmist mingisuguse ego boostimiseks või trofee saamiseks.Karnivoorist loom tapab evolutsioonilistel põhjustel, mitte aga nii, et hommikul ärgates kratsib kõrvatagust ja mõtleb, et täna võiks pulli pärast mõne jänku maha nottida.
Ma saan aru, et ühiskonnas peetakse inimesi kõrgemateks olevusteks ja et me oleme ikkagi intelligentsed ja haritud, aga teate selle loomast kõrgemal olemise taga on paljudel inimestel kalk süda ja kibedus ja kadedus ja auahnus. Loomadel seda pole.

Ma ei eita, et selline loomaarmastusejutt võib minu kui lihasööja suust kõlada veits silmakirjalikult, aga ütleme nii, et ma olen hakanud samuti vähendama liha tarbimist. Ma ei saa öelda, et täielikult, aga näiteks, kui käin kursustel ja menüüs on valida ühepajatoit lihaga või juurviljapüreesupp juustuga, siis ma valin alati viimase. Sellepärast, et ma armastan kõiksugu püreesuppe ja teiseks on mul aeg-ajalt vastik mõelda, et see oli kunagi üks armas loomake ja kolmandaks mu tervisele on kasulikum, kui hoian oma käbarad loomalihast eemale. No ja minu jaoks on endiselt vahe sees, kas loom tapetakse lihtsalt ära a. meelelahutuse pärast b. trofee täiustamiseks c. adrenaliinilaksu, elamuse, kogemuse saamiseks, ego boostiks või selleks, et ise ellu jääda või mingil muul elulisel põhjusel. Ning samamoodi on erinevus, kas lähed looma nendel eelpool nimetatud eesmärkidel ise otsima, kus põhimõtteliselt lähed Sa looma koju ja lased vaesekese külmavereliselt maha. Ma pigem pooldan sellist humaanset hukkamist. Sellist, kus loom ei piinle ja kus enne hukkamist loomal ei eritu organismi stressihormoone. Näiteks mägedes elavad mongoolid jahivad loomi nii, et loom sööb rahulikult aasal heina, kõik on rahulik ja siis vist mingi mürginoolega hukatakse, mis mõjub suhteliselt kohe. Samamoodi ei poolda ma ka neid suuri lihatööstusi, kus loomad piinlevad.

Me oleme ka hakanud jälgima, et kust ja kelle käest me oma liha ostame. Samamoodi ka kanamunadega. Me ei osta mune, mille märgistuskood algab numbriga nr. 3, sest see tähistab puurikanasid. Ostame märgistusega 0, 1 või 2, vastavalt siis - ökokanamunad, vabakasvatuse kanamunad ja õrrekanamunad. Ühesõnaga ma ei taha väita, et ma ise olen patust ja süüst prii, et võiksin teistele siin moraalijüngrit mängida, aga igal juhul olen ma etem nendest meelelahutus mõrvaritest ja trofeekogujatest ja ma tunnistan oma eksimusi ja arenen. Vähemalt mulle endale tundub, et arenen. Need on küll babysteps, aga progress on progress ja veel aasta tagasi või nati rohkem poleks ma arvanud, et ma jälgin munapakendite märgistusi või et ma hakkan liha tarbimist vähendama.

•  -Kuigi laps on silmnähtavalt rasvunud, siis vanemad ostavad talle ikka kommi, friikaid, limpsi ja käivad ühistel perelõunatel Hessis- 7-aastat ilma aknaruuduta türmi.
• Laps sai rannas olles päikesepiste või põletuse. Kohe ränk karistus lapsevanemale peale, sest ilmselgelt ema oli hooletu ja selline ema vajab kohest korralekutsumist- 5-aastat türmi.
• - Laps on arengust maas- absoluutselt vanemate süü! Kohe 267 piitsahoopi emale ja isale, et nad oma lapsega nii vähe tegelevad.
•  Lapsele ei võimaldata kõiki klassiekskursioone ja uusimaid tehnikavidinaid, selle tulemusel põhjustavad või annavad aluse lapse norimiseks oma eakaaslaste hulgas.

Nagu ma oma eelmises postituses mainisin, siis oli mul Paides au kohtuda ja vaielda veganiga ja ei, mitte toiduteemadel, sest ma olen juba oma varasemas toidupostituses pikalt ja laialt kirjutanud, mida ma arvan herbivooridest ja omnivooridest. Seda saate meeldetuletuseks lugeda siit. Kuid eneselegi ootamatult tekkis vaidlus out of nowhere lehmade seemendamisest. Kui ma päris aus olen, siis ma isegi ei mäleta, et millest või kust sai see alguse, aga mäletan, et Kaidi, kes on siis vegan, ütles hästi entusiastlikul häälel ülejäänud seltskonnale, et hakaku meie ka veganiteks. No ja enne, kui ma üldse jõudsin midagigi adekvaatset vastata, kukkus Kaidi seletama, et kas me ikka teame mismoodi liha jõuab meie toidulauale... No, et selleks seemendatakse lehmasid, aga see on ju põhimõtteliselt lehmade vägistamine. Mu näole ilmus hetkeks selline ilme, nagu say what ning asusin kohe tuliselt vastasleeri, sest ma ausalt ei saa paraku nii meelevaldse väitega nõustuda. Ma ei ütle, et ma kardinaalselt üldse ei nõustu, sest kui vähemalt üks inimenegi suudab argumenteeritult minu väited ja seisukohad ümber lükata ja mind teistmoodi mõtlema panna, siis ega mina kätt ette ei pane. Ega ma kiuste ei mõtle nii nagu ma praegu mõtlen ja tunnen.
Igatahes mina pröökasin siis kohe üle laua, et lehmade kunstlik seemendamine EI ole lehmade vägistamine, sest esiteks lehmad ei saa kunstliku seemendamise käigus viga. Samas, kui mingisugune kiimane pull lihtsalt tuleb ja ronib lehmale selga, olenemata sellest, kas lehm seda soovib või mitte ning on väga sagedased juhtumised, kus lehm lihtsalt pulli kiimatsemise käigus nihestab oma põlveliigese või siis lihtsalt pulli raskuse all lehma jalad vajuvad libeda sõnniku sees spagaati ning lehmake saab vigastada ja vigastatud lehm viiakse teadagi- tapamaia, kellest tehakse järjekordne konserv. Kaidi muidugi keeldus sellisele variandile mõtlemast, vaid ütles, et see on lehma ja pulli vaheline armastus, neil on sädemed ja ilutulestik, no ühesõnaga big love. Ma ei hakka siia lehmapornot üles laadima, sest kes tahab, see leiab juutuubist ise ka üles, aga tegelikult on nii, et pull on selline vahva loom, et kui saab suguküpseks, siis nad konkreetselt igal võimalusel keeraks lehmale taha ja mitte ainult lehmale, vaid isegi talitajale jne. Pull ei ole mingisugune nalja tegemise loom, see on mitusada kilo kaaluv lihamägi, kelle eesmärk on lehmasid viljastada. Jah, okei, looduses on see kõik väga loomulik, ma ei eitagi, aga kui on valida, kas kunstlikult viljastatud lehmake, kes saadetakse pärast protseduuri karjamaale elusa ja tervena tagasi heina vitsutama või valime jõhkra sädemete saatel lehmale pulli poolt tahakeeramise, mille tulemusel lehm nihestab oma jala ja saadetakse tapamajja, siis kumma variandi teie valiksite?
Samamoodi on imelik see, et kui me räägime loomariigist, kuhu ka inimenegi kuulub, siis millegipärast ei taheta paraleele tõmmata ega võrdlusi inimeste ja loomade vahel aktsepteerida, kuigi me kuulume ju ühte faunasse. No ma pean siin silmas seda, et kui pull vastu lehma tahtmist ronib lehmale selga, sest no pull nii väga tahab, siis mismoodi me sellist olukorda inimeste maailmas kutsume? Just nimelt- vägistamiseks! Ehk siis Kaidi, kes on vegan ja kelle väitel on lehmade kunstlik seemendamine lehmade vägistamine ja pulli poolne agressiivne lehmale taha keeramine suur armastus, et kuidas siis inimeste maailmas tuleks sellele reageerida? Kas me peaksime ka kaaskodanikena ignoreerima, kui kuskil põõsas naisterahvas karjub meeleheitel appi, kui mingi suvaline tüüp teda vägisi võtab? Või kasvõi tema enda vägivaldsete kommetega elukaaslane , sest see on ju armastus...? Ja teinegi küsimus siia otsa, kas naised, kes meditsiinilistel põhjustel, vahet pole kas enda või mehe tõttu, ei rasestu, et siis kunstlik viljastamine inimeste maailmas on samuti vägistamine? Ma saan aru, et inimene ise teeb selle valiku, sest me oleme homo sapiensid ja oskame seetõttu kõneleda ja oma soove väljendada ning ilmselgelt ei jookse lehm talitajale karjamaal vastu ja hõika, et "Jaa, viige mind kunstlikule seemendamisele, palun-palun!", kuid vaevalt see lehm erilist rõõmugi tunneb, kui pool päeva kabuhirmus põgeneb kiimase pulli eest ja päeva lõpuks saab ta ikka vaese lehma kätte, niites ta lihtsalt jooksu pealt maha. Ega inimene pole süüdi, et oskab rääkida ja pealegi võib-olla ma isegi natuke mõistan, miks keegi võib arvata, et lehmade kunstlik seemendamine on justkui vägistamine, sest see vaatepilt pole just teab mis lilleline, kui mingisugune inimene on õlavarrest saati kuskil lehmatupes, aga no ausalt, mis te arvate et pulli see samune on väiksem või? No ühesõnaga selline sädemeid täis vaidlus oli meil ja me kohtusime Kaidiga mõlemal festivali päeval ja no kogu aeg jõudsime selle teemani tagasi ning mul on karvane tunne, et me vaidleme tulevikus sel teemal veel ja veel.

Kui Lindal oli meie vaidlusest viimne kui ihukarv püsti, siis võtsime närvirakkude säästmiseks järgmise teema. No õigemini see tekkis jällegi täiesti ekspromt jutuajamisest. Nimelt Linda pidavat ostma 40 eurtsi eest lilli, mille peale seltskond, kus olin mina, Linda, Ingo ja Kaidi, leidsid, et tühja nendest lilledest, et need ju surnud lilled, et pigem oleks võinud ikka raha kinkida. Ja mina olin siis jälle see must lammas, kes pistis kohe kaitsekõnet pidama, et no kuulge, et žest, emotsioon ja mälestus loevad ka midagi, millega muidugi ei nõustutud. Kaidile meenus kohe üks sünnipäev, kus üks tüüp oli talle sünnaks suure kimbu kallasid toonud, aga kuna Kaidit kodus polnud siis pistis lilled kummiku sisse. Kaidi sõnul olevat see rõve olnud, kuna tema jaoks olid need hunnik laipasid ja et parema meelega oleks võinud kummiku sisse hoopis raha pista või siis potilille tuua. Jah, potilill oleks tõesti igati armas kingitus, kuid samas kui mul suurt aeda pole, kuhu neid potililli istutada, siis ma ei tahaks kogu aeg ainult potililli saada, sest kui kõik tooksid mulle ainult potililli, siis lõpuks elaksin ma nagu mingisuguses botaanikaaias, kus lõpuks ei paistaks aknast enam isegi päevavalgustki sisse, sest seal on mingisugune ebamäärane džungel ees laiumas. Pluss kogu see niiskus, mis taimedest aknaklaasidele tekib ja sealt edasi hallitus jne,, uh!
Peaaegu et olin juba seda teemat sinnapaika jätmas, kui minul tekkis uus küsimus. Ma tegelikult tahtsin ainult mõista vegani mõttemaailma ja küsisin, et aga kui ta nimetab lõikelilli laipadeks, siis kõik need porgandid ja kapsad, mis tal külmikus on, et need on ka siis ju laibad, või mis? Selle peale ta muidugi läks väga emotsionaalseks ja ütles, et porgand ju ei karju, kui seda tükeldad, aga kui näiteks jänesel käpa maha lööd, siis see on looma piinamine. Eee, ma siis koheselt katkestasin selle väga veriseks kippuva mineva seletuse, kuna mulle tundus, et Kaidi ei saanud minu küsimusest päris hästi aru. Lihtsalt väikese vahemärkusena mainin ka seda, et selliste meelevaldsete kirjelduste põhjal, nagu seda on see lause, et "kui jänesel käpa mahalööd, et siis see on looma piinamine". Jah, meie keskel elab tõepoolest kõiksugu veidrate psühhopaatlike kalduvustega inimesi, aga kui kaks täiskasvanud inimest, kes on täie mõistuse juures, siis ma ei leia, et oleks mõistlik selliseid äärmuslikke lauseid argumentidena kasutada. Selline äärmuslik lause tekitab kuvandi, nagu absoluutselt kogu liha, mis omnivooride lauale satub, on elanud läbi taolise piinamisprotsessi. Minu teada meil Eestis ikka sellist n-ö jahikultuuri pole levinud, kus loomal nüsitakse jalg maha ja siis rõõmsalt ootame ja vaatame, kuidas loomake piinleb ja millal pillid kotti paneb.
Minu eesmärk oli lähtuda hetkeks ainult taimedest, kuna Kaidi oli ära lõigatud lilli nimetanud laipadeks. Kõik võililled, millest armastatakse võilillemett teha, jällegi siis ju laibamesi, kui nii vägivaldselt asjale läheneda. Porgandipüree- jälle laipadest tehtud. Lillkapsa- ja brokoli ahjuvorm, peedisalat, kõrvitsakompott, puuviljasalat jne. No ma võiksin toda nimekirja jätkata ja lõpuks jõuame selleni, et me ei saa mitte kui midagi peale kivide süüa ja hingata ka ei tohi, sest see pole ka öko, kui arvestada, mitu miljardit inimest planeedil Maa elab. Lihtsalt kuskilt jookseb piir, ei saa päris hulluks ka minna ju. Ma saan aru, et kõik veganid ei ole sellised ja nendega saab argumenteeritult vestelda ja mõlemad osapooled kuulavad üksteise argumendid ära ja analüüsivad räägitut jne, aga no see konkreetne vestlus oli küll sellise maiguga, nagu vegan oleks sulgenud oma kõrvad tema jaoks ebameeldivale infole, nagu hobune, kellele pannakse silmaklapid, et ei ehmuks. Lõpuks, kui polnud enam ühtegi argumenti mulle öelda, siis ütles, et ma peaksin vanemaks saama, siis hakkan asju mõistma ja teistmoodi nägema. Ehh, no ta arvas minu näolapi järgi, et olen 19-aastane.
Kuidas teile kogu see vaidlus tundub ja äkki on teil enda poolt midagi lisada, mis paneks antud olukorda veidi teise nurga pealt nägema ja vaatama?

Ohohoo, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii pikk blogipaus oli ja kuna vahepeal on nii kohutavalt palju käimisi ja tegemisi olnud, siis ei oskagi kohe kuskilt alustada. Mul pole vist väga mõtet vahepealseid päevi eepose pikkuste kirjeldustega kirjeldama hakata, pigem piirduks mõningaste märksõnade ja lausetega.
12-13. august (reede-laupäev) viibisin ma Paides Arvamusfestivalil. Õigemini festivalipäev oli minul pigem kogu reedene päev koos õhtuse tralliga, kus ühtlasi ka minu pangakaart ära konfiskeeriti. Tegelikult on lugu väga lihtne. Nimelt andsin kaardi Linda kätte ja palusin, et võtaks kümpsi välja, et saaks festivali toitlustusalalt miskit osta. Linda võttis kaardi ja hetk hiljem naasis ilma kaardita tagasi. Ta lihtsalt otsustas sularahaautomaadi pröökavat juttu ignoda, et tal on vale PIN, sest oli nii veendunud, et mäletas minu parooli. Mnjah, no täna sain lõpuks pangas käidud ja nädala pärast olen ma tuttuue kaardi omanik, seni aga pean olema veits nagu vaeslaps, sest kui me sõpradega kuskil väljas oleme, siis lasen sõpradel enda eest maksta ja mina pärast teen netipangas ülekande. Mul tegelikult mobiilipank ka olemas, aga no ma olen juba miljon korda käinud seal nagu mingisugune pooletoobine, kes teatab taaskord, et ei mäleta oma parooli ja no hetkel ma rohkem oma nägu panka ei tahaks näidata. Veits imelik hakkab juba :D
Ahjaa, kui ma reedel seal kodukohvikus einestasin, siis juhuslikult kohtusin ka oma blogilugejaga, kuna ta oli tolle kodukohviku peretütar. Mulle vähemalt jäi selline mulje. Igatahes tervitused siinkohal siis minu toredale lugejale! ;) Kes see aasta Parkali kodukohvikusse ei jõudnud, siis mul on teist nii kahju, sest see oli lihtsalt super- toidud maitsesid imehead, Linda laulis hästi ja kogu atmosfäär oli väga mõnus. Istusime lihtsalt aias, laudadel valged laualinad (vähemalt minu peas olid need valged), igal laual põles küünal jne. Mina olin vist kõige pikemalt viibiv külaline seal, kuna pidin ootama Linda esinemise lõpuni, aga õnneks vahepeal tuli Ingo mulle seltsi ja võttis oma sõbra kaasa, kes oli, või õigemini siiani on vegan. Mina ja too vegan, kelle nimi on muuseas Kaidi ja kes muidu on hullult äge inimene,   suutsime ikka päris korralikult vaidlema minna. Ma kujutan ette, et meie laudkond oli pääris lärmakas. Õnneks ülejäänud külalised olid selleks ajaks lahkunud, aga pererahvas nautis ka väljas laua taga niisama olemist ja siis meie laudkond lihtsalt kraakles mingisuguse lehmade seemendamise teema üle. No ma ei hakka sellest praegu kirjutama, aga kindlasti teen sellest eraldi postituse, et mis nägemus oli veganil ja mis oli minu nägemus asjast.
14. august (pühapäev) sõitsin ma Paidest Pärnusse ja valmistusin õhtuseks teatrikülastuseks ja pean kohe etteruttavalt ära ütlema, et see oli ülisuperlahe. Kes minu Instat jälgib, siis sinna laadisin ühe pildi üles, kus ma olen Endla teatri lavatagustes ruumides. Igatahes minu super tore ja armas sõber Kasper, kes on Endla teatri valgustaja (ehee, meil on nüüd oma inside joke, et minul pimedal on oma valgustaja:D) ja tutvustas mulle lavatagust elu, olu ja inimesi. Ma sain Boybandy etendustes kasutatavaid rõivaid näppida ja samuti lasi Kasper mul oma valguspuldi taga istuda ja saalis valgust vahetada jne. Lisaks orgunnis mul kohtumise lavastuse "Kopsud" näitlejatega, kelleks olid Karita Vaikjärv ja Märt Avandi. Hah, Avandi isegi naeris minu naljade üle, much happy! :D Pärast tegime koos pilti ka, aga no need pildid on mul hetkel Facebooki Messengeris, aga ma pole jõudnud neid üldse alla laadida, nii et praegu pilte ei saa.
No ja kuna teater kestis hilja õhtuni, siis jäin ööseks õe poole ja järgmisel päeval sõitsin koju. Kodus valitses muidugi täielik bardakk ja kaos ja ma puhtusefriigina ei hakka üldse teile siia kirjutamagi ega teid koormama, et mismoodi ma hulluks läksin.
16. august (teisipäev ehk üleeile) sain ma Kaisuga kokku, kes on taas üle pika aja Inglismaalt kodumaad väisamas ja saime linnas kokku. Janetit ei hakanud ma selle padukaga linna vedama, sest paraku kõiksugu õhurõhu muutused annavad tugevasti tema liigestele tunda ja nii otsustasingi, et las penskar jääb sooja ja kuiva pessa tudule. Kaisuga käisime sellises kohvikus nagu Mumm. See asub Pärnu kurikuulsa sõõrikukohviku vahetusläheduses. Iseenesest toidud ja atmosfäär on kohvikus üpriski meeldiv ja selline privaatne, aga mul on selline kuri kahtlus, et ma sain eile sealt kerge toidumürgituse. Ma alguses mõtlesin võtta Ceaseri salati hiidkrevettidega, aga no kui küsisin, kas krevette on ikka normaalselt, siis teenindaja ütles, et need on hiidkrevetid ja et neid on seal neli. Ta ilmselgelt luges mu rahulolematust näoilmest välja, et neid on ilmselgelt liiiiga vähe ja püüdis seletada, et need on HIIDkrevetid, mille peale ma teatasin resoluutselt "Jaah, ma tean, millised on hiidkrevetid, aga neli krevetti on endiselt ikka liiga vähe...". Seega ma 8 euri maksvat Ceaseri salatit ei võtnud, vaid võtsin õrnsoolalõhe salati grillitud kartulitega. Pilti ma muidugi ei teinud, aga maitses see igal juhul iii-me-hää. Lõpp oli võib-olla liiga mee ja sinepiline, aga ei midagi katastroofilist. Magustoiduks võtsin Rabarber-Maasikas (pilt jällegi Instas olemas), mis sisaldas siis neid sama kahte komponenti, mis nimeski, pluss küpsisejäätist ja krõbedaid mandlilaaste. Lisaks kogu selle toidu peale jõin ma kaks tassi kakaod ära. Kui ma olin söömise lõpetanud, tundsin ma ühtäkki, et täiesti peetis, ma vist suren ära. Kõhus keeras ja pea käis ringi ja nina hakkas ka vett jooksma, nagu mingisugune allergiahoog. Kaisu viis mu vetsu, et äkki ikka tahan oksendada või miskit, aga no ma ei suuda käsu või sunni peale oksendada. Veel vähem endale näppe kurku ajada. Nii ma siis tiksusin seal ja surin vaikselt. Lõpuks tundsin, et mul on vaja värsket õhku, mis õnneks suts leevendas mu olukorda, kuid mitte kauaks. Kaisu viis mu autoga koju ja lõpuks hakkas temal ka seest keerama. Nii et, me mõlemad olime pärast ühed parajad hädalised.
Õhtuks oli mul igatahes juba inimese tunne ja kui alguses kahtlustasin, et kas tõesti pean kolmapäevase kohtumise lugejaga ära jätma, siis õnneks hommikul olin ma vinksis-vonksis ja sain Retiga kokku (tsau Reti!). Retiga käisime Steffanis ja nagu ma ikka, siis panin kohe inimese "tööd" tegema. Andsin talle nimelt oma vihmavarju ja ise haarasin Retilt käevangust, sest no kuna ilm oli ju "imeilus", siis ma ei taha, et Janet vihma ja sopaga minu kõrval tatsub, kuna siis on garanteeritud, et mul on sopapritsmed nabani. Eelistatud vahemaa oleks selliste ilmade puhul vähemalt 2km.
Enne, kui Retiga kokku sain, siis kodust välja astudes panin jalga täpilised kummikud, aga kuna Joosep saatis mu bussile, siis äkitselt, peale mõningast silmitsemist, teatas mulle, et need kumparid ei sobi hästi minu outfitiga. Mul oli täpselt selline nägu peas, et no super ju, kodus ei võinud öelda või? Saan esimest korda täiesti võõra inimesega kokku ja siis ma tulen nagu mingisugune Maali maalt. Aga no ma lahendasin olukorra kenasti ära. Nimelt õde oli õnneks lastega linnas ja nii me läksime käbe mulle uusi papusid vaatama ja skoorisingi endale alega üliägedad papud. Enne maksid 55€, aga mina sain need endale 29 eurtsiga. Jaah, ma võiksin pilte lisada, et saaksite näha ka, et millest ma siin üleüldse jahun, aga no ausalt, praegu ei viitsi. Kumparid ma tõstsin Pärnu Keskuse õueprügikasti kõrvale ja kui pärast uuesti PK-st välja astusime, siis olid minu kumparid endale juba uue omaniku leidnud. Seega win-win.
Aga rääkides Retist, siis sellel tüübil on täiesti Grete Kleinile üks ühele hääl. Ma mingil hetkel isegi ütlesin talle, et ärgu tehku niimoodi. Kogu tema kõnemaneer ja tämber jne. Nii et, kui Padjaklubisse või kuskile on Kleini hääledublanti tarvis, siis võtke minuga ühendust, ma vahendan teile Reti kontaktandmed ja võtanvahendustasu :D Täielik deja vu tunne tekkis. Reti tõi mulle väikse kingikotikese ka, mis sisaldas minu lemmik Milka šoksi, kahte külmkapimagnetit, teed, Janetile piiksuv mängukont ja Joosepile Coca-Cola (Joosep oli väga meelitatud). Retiga rääkisime niisama elust-olust, sis blogimisest, blogijatest ja niisama seiklustest jne. Reti ütles, et ma võiksin teha vlogi, kus ma näitan lugejatele, et mismoodi ma süüa teen. Ma muidugi kurtsin, et mul oleks selleks tarvis nägijat, kes hoiaks silma peal, et kõik oleks ikka fookuses ja siis ta pakkus ennast kohe lahkelt appi ja nii veeretasime mõtet, et võib-olla tuleb selle aasta lõpus lastega külla ja teemegi ühe kokkamis vlogi. Ahjaa, Reti on siis ka ühtlasi esimene lugeja, kes nägi meie elamise ära, kuna kui Steffis lõpetasime ja väljas endiselt lödistas vihma, siis tegingi ettepaneku, et lähme meile- vähemalt on kuiv ja soe. No ja nii läkski, Reti kohtus ka minu ülehoolitseva emaga, Joosepiga, Pythoniga ja linnas veel mu õe ja kahe õetütrega. Ühesõnaga pool minu suguvõsa nägi ära :D Ja kuna juhuslikult ema suitsetas just samal päeval ka latikat, siis koduteele andsime Retile kaasa terve suitsulatika. Nii et meil, vähemalt mul, oli küll tore päev ja mul on tohutult siiras hea meel, et mul on nii tore lugeja! :)
Aga olgu, ma halastan teile ja võtan end kokku ja lisan siia lõppu siiski mõned pildid ka.
See on siis selline ülinunnu juukseklamber, mille soetasin 2,95 eurtsi eest PK Lindexist:

Siin siis Janet oma uue mänguasjaga, mille Reti kinkis:

Need siis minu tuttuued papud, mis ma PK-st skoorisin (päris nahast muideks):

Ja siis lihtsalt üks niisama lambikas klõps Pythonist: