Käisin eile kohalikus veterinaarkliinikus, kuna viimasel ajal on Janet hakanud oma kõrvadega ülemäära palju laperdama ja kratsima. Eile oli kliinikus tavapärasest rohkem külalisi ja liiklust, aga kuna mul oli aeg kinni pandud, siis saime suhteliselt kiirelt löögile. Suundusin siis ühe väriseva labraatoriga arsti kabinetti, kus poobikul puhastati kõrvu ja manustati ravimit. No selline tavaline protseduur. Kuna Janet meeletult kardab arsti, siis kükitasin tema selja taga ja hoidsin teda paigal ja silitasin. Kui põhiline osa protseduurist oli läbi ja arst vaatas meile juba ravimit välja, tundsin mina, et midagi torgib mind vasakus püksisääres (kuskil reie tagaküljel). Kui päris täpne olla, siis mul olid tegelikult retukad jalas. Häda ei anna häbeneda ja hakkasin aga jalga rahulolevalt sügama, kui äkitselt tundsin sõrmede all mingisugust sodi, mis mul retuka ja reie vahel kükitas. Mõtlesin, et pegens küll, kust see sodi sinna nüüd nii äkitselt tekkida sai... Üritasin siis vaikselt ja märkamatult seda sodi läbi retukate susida ja mudida, et mureneks pudimaks või miskit. No, et ei torgiks mind nii palju. Ühtlasi palusin mõtteis kõrgemaid taevaseid jõude, et saaksin normaalselt koju kõndida, ilma, et keegi vahiks, mis asi mul seal püksis pungitab ja ilma, et see sodi kogu aeg torgiks mind. Teate ju küll, kui väärakas on olla, kui miski meeletult torgib või sügeleb ja te ei saa koheselt seda kratsida. Igatahes püüdsin mis ma püüdsin, aga ma ei suutnud seda sodi ignoreerida ja mõtlesingi, et ah tühja sellega, kükitan ju nagunii näoga arsti poole, kes nagunii parasjagu luges üldse ravimipakendilt kasutusjuhendit ja nii ma otsustasingi kähku retuka värvlikohast käe endale selja tagant püksi ajada ja sodi püksist välja noppida. Tegin seda suisa kaks korda, sest esimesel korral pudenes see saast kaheks ja nii pidin ka teist kordselt sellele järgi sukelduma. Nii lihtsasti laheneski minu mure. Olin nii uhke enda üle, et suutsin "delikaatselt" ja kiirelt probleemi lahendada, kuid hetk hiljem meenus mulle, et kliiniku ooteruumi ja arstikabineti vahele käib läbipaistev tõmmatav klaasuks ja just nimme see oli mulle seljataguseks olnud. Hetkeks tõmbusin näost kaameks, et oo, milline suurepärane delikaatsus, Kai! Lausa imetlusväärne! :D Aga ei, ma ei löönud verest välja, ma keerasin otsa ringi, kõndisin nagu õige naine muiste kabinetist välja ja olin sellise näoga, etbring it on või tehke järgi, kui julgete! :D
Kui Janeti tervislikust seisust rääkida, siis tegelikult on see tal üks iga suvine teema nende kõrvade ja varbavahedega, kuna atoopiline dermatiit lööb välja.  Varasematel kordadel oleme saanud sügeluse hormoonidega paika ja mõnel korral on see kihelus ka täitsa ise imekombel taandunud. Ühesõnaga kõik oleneb välisteguritest: temperatuur, niiskus, stress, toit jmt. Kuid see aasta nii hästi ei läinud ja Janetil lõi dermatiit põletikuliseks ja suisa nii hullusti, et vasakus kõrvas on tänu põletikule tekkinud ka väikene haavand, mis omakorda muudab selle kõrva veel valulikumaks. Kuid hetkel on ravi peal ja kahe nädala pärast uus visiit.

Kuna ma eile ei jõudnud arvutisse, siis annan väikse ülevaate eilsest päevast...
Kes blogi jälgivad ja elavad kaasa Janeti pissiproovi andmisele, siis kursis olevad inimesed peaksid teadma, et eile toimus uus katsetus nimega: kuidas saada Janeti piss topsikusse?
Võin kohe põnevuselõnga katkestada ja öelda, et saime väga hästi pissi topsikusse, tänan küsimast! No ühesõnaga lugu järgmine...
Me kõik teame ju ütlust "Tark õpib teiste vigadest", aga mina muudaksin seda natuke rohkem omasemaks ja ütleksin enda kohta "Loll õpib ikka oma vigadest", aga sellepeale tulin ma veidi hiljem...sest alguses ma tahtsin teist katsetust umbes samamoodi proovida nagu esimest, ainult selle erinevusega, et ma oleksin Janetil lasknud pissida kilekotti ja siis oleks kilekotist valanud topsikusse. Igavesti räpane ja haisev töö ning ma usun, et nii mõnigi praegu muigab ja lööb endale käega vastu otsaesist ja ütleb:"Hea loll!", aga ma ütlen vastu:"No kurja, eks võta endale koer ja eks proovi saada Temalt see viimane sorts pissi ja ole pime ja kõike muud." Viu-viu-viu-viu...
Aga ma olen tark ja nutikas ning helistasin päev enne treenerile (ei, mitte pissiproovi võtmise treenerile, kes treeniks mu kuue tunniga professionaalseks uriinikogujaks), vaid jutt käib ikka juhtkoera treenerist. Saime hommikul minu maja ees kokku ja ma peaks mainima, et Ta oskas seda värgendust minust ikka palju paremini, sest no proov sai võetud. Kuna ma sain kliinikust kaasa sellise 5 cm kõrguse topsiku, mida ma ei jõudnud veel kotistki välja võtta, et treenerile ulatada, kui Ta juba sai mingi imenipiga, enda poolt kaasa võetud, 0,5 liitrisesse purki Janeti pissiproovi... Hämmastav!
Piss topsis, meel rõõmus ja näol naeratus sõitsime kliinikusse, et see väärtuslik kraam üle anda ja jäin pinksalt telefonikõnet ootama. Päeva teises pooles saimegi siis selle kauaoodatud kõne, kus meile anti teada, et Janetil on keskpõiepõletik ja et tuleb teha kahenädalane antibiootikumi ravikuur ning siis mõne ajapärast uuesti. Lisaks soovis tohter teha veel röntgeni, et veenduda, et ega Janetil kive põies poleks. Asja juures kõige nukram külg on see, et kuna Janetil on atoopia, siis antibiootikumid põhjustavad allergiaseisundi ägestumist, mille oleme saanud kontrolli alla, täites korralikult kõiki tohtri ettekirjutusi ja võtnud korralikult ravimeid. Mjäu!
Lohutuseks ostsin Janetile ülimaitsvaid kanafilee maiuseid...nii häid ja nii kalleid (pakk maksis üle 4€), et kui pakendi avasin, siis oleksin tahtnud ise need ära süüa ja lisaks sai Janet täna Toomemäel joosta ning juhtkoer Mathiasel käisime ka külas. Et sellise positiivse noodiga lõpetaksingi postituse kirjutamise, mis puudutab siis eilseid tegemisi ja toimetamisi.

Esmaspäeval võtsin end kokku ja käisime koos Ingridiga linnas ära, sest mul oli asju ajada. Kuna ma ei ela eriti kaugel kesklinnast ja õues on mõnusalt kevadine, siis võtsime nõuks minna jalgsi. Linnas läks nagu ikka...tavaliselt, ilma suuremate viperusteta...kui väljaarvata üks kabistamine bussis. Nimelt kesklinnast sõitsime tagasi bussiga ja kui ma Kaubamaja juurest peale kobisin, siis üritasin leida toru, kust kinni haarata, aga kuna buss oli suhteliselt täis, siis mul ei olnud võimalik bussi keskele ronida, kus tavaliselt on juhtkoeraga kõige ohutum seista.
Aega polnud raisata, sest enne, kui buss koha pealt stardib, oleks äärmiselt kasulik ikka see toru üles leida ja nii ma siis vasaku käega hoidsin Janeti rakmetest kinni ning parema käega kobasin ja kobasin ja kobasin ja aru ei saanud, et mida ma õigupoolest siis katsusin...kui äkki Ingrid märkas ja tahtis mind nagu hoiatada, aga kuna ta oli vist ilmselgelt ka natuke sõnatu, siis kostus tema poolt ainult mingisugust vaikset tähtede kombinatsiooni:"Eeeäääee...", aga sellest piisas...sain aru, et ma katsun midagi, mida ma ei peaks katsuma...
Kui olin esimesest ehmatusest ja kohmetusest üle saanud, siis vabandasin, mille peale vastas noor meesterahva hääl:"Ei ole midagi!"
Sai siis natuke kihistatud naeru, sest no mida Sa ikka piinlikus olukorras teed...? Naerad ikka enda äparduse üle. Minu arvates, on see pingeliste olukordade kõige tõhusam leevendaja!
Kui bussist maha läksime, ütles Ingrid naerdes:"Sul on hea maitse, keda valid kabistamiseks."
Mina uudishimulikult:"Mida Sa silmas pead ja kust ma teda õigupoolest katsusin?"
Ingrid lõbusal häälel:"No õnneks kabistasid ainult rinnakut, aga ega palju puudu ei jäänud, kui oleksid väga valest kohast puutunud! Too noormees oli ilus, turske ja tõmmu."
Mina punastades ja naerdes:"Appikee, ma ikka oskan...mida see noormees tegi, kui ma teda katsusin?"
Ingrid:"Ta naeratas Sulle."

Aga nagu Te teate, siis üheks minu elu osaks on juhtkoer, koer, nunnu karvapall, sõber, siis ei pääse Te postitusest, mille alateema on: koonu lood　
Kuna Janetil on allergia jälle ägestunud, siis käisin möödunud nädala neljapäeval, Maaülikooli Väikelooma Kliinikus, kus peale arstiga vestlemist otsustati, et peame kliinikusse viima pissiproovi (Janeti oma siis ikka, jah). Siinjuures on oluline see, et piss oleks hommikune ja jõuaks kliinikusse vähemalt ühe kuni kahe tunni jooksul.
Tulime siis kliinikust tagasi teadmisega, et peame hakkama välja mõtlema plaani, et kuidas Janeti piss saada topsikusse. Selleks olin ma varustatud kliiniku poolt kahe pissiproovi topsikuga, mis olid turvaliselt minu käekotis oma aega ootamas. Üks tops katsetamiseks ja teine siis päris proovi saamiseks.
Eile õhtupoolikul helistati mulle siis kliinikust ja leppisime kokku, et viin täna hommikul selle pissiproovi neile retseptsiooni. Aga nüüd tekkis küsimus, et kuidas see piss sinna purki siis ikkagi saada?
a. ma räägin Janetile, et ole pai tüdruk ja pissi siia purki
b. panen suvalt purgi talle alla
c. pistan talle mingisuguse vana kulbi jalge vahele ja pärast seda viskan kulbi minema (selline siis kliiniku soovitus)
No arutasime Joosepiga asja ja panime lahinguplaani paika. Teoreetiline plaan siis järgmine: lähme hommikul koos õue, Janet on tavalise rihma otsas, minul on ühe käe ümber väike kilekott ja selle käega hoian topsikut ning kui Janet kükitab, siis Joosep paneb minu käe Janeti puusale ja ma panen talle topsikese alla ja voilaa, piss ongi purgis...
Mina olin positiivne, aga Joosep skeptiline, aga no Joosep ongi skeptik ja see mind väga ei morjendanud.
Reaalne teostus nägi välja järgmine: läksime hommikul õue, kõik tegime nii nagu lahinguplaan välja nägi. Esmalt viisime Janeti murule ja siis seisime seal rõõmsalt mitukümment sekundit, Janet seisis ja vaatas meile küsiva näoga otsa:"Mis toimub? Mida Te passite...", aga lõpuks sai Janet aru, et on vaja pissida ja algas aktsioon. Janet pissib, mina üritan topsikut alla suruda, aga see on keeruline, kuna pole piisavalt ruumi...lõpuks saan topsiku alla, aga ma ei saa aru, et kas tops on õiges kohas ning liigutan siis topsi, et natukenegi midagi topsikusse läheks.
Aktsioon lõppeb, Janet tõuseb püsti ja lahkub sündmuskohalt. Minul käsi kaetud haisva uriiniga ning tops on täiesti tühi ja kuiv. Järgmine nädal uued katsed. Aitäh Janet, et mu täis lasid!