Iga jumala kord kui olen läinud linna peale seiklema ja ei näe välja nagu aasta kaltsakas, siis mõtlen, et oh, teeks Facebooki laivi. Et võtaks teid endaga kaasa, et saaksite ka näha, millistesse olukordadesse võib üks pime inimene sattuda keset tänavat, linnamelu.
Näiteks eile...

Jalutan mina rahulikult mööda teed, tunnen end ilusana ja kuidagi kerge on olla ning maha langenud puulehed, mis jalge all nõnda vahvalt sahisevad, on toonud mu näole naeratuse. Nii ma siis seal omas mullis jalutasin, päike mõnusasti mu palet soojendamas kui äkitselt.. sain okste puhmakaga vastu vahtimist. Janet nimelt arvas, et seekord pole vaja minu pea kõrgusele vaadata.
Kui ma oma hädakisa ja podisemisega olin ühele poole saanud, siis ühtlasi juhtisin ka poobiku tähelepanu pea kohal laiuvatele okstele. Haarasin ühest oksast kinni, sikutasin alla ja näitasin Janetile, et „näed? Näed jah, mööda pead nendest viima. Said aru?“. Aga ta ilmselgelt EI saanud minu oksaga vehkimisest mitte essugi aru, sest ta üritas veel korduvalt mind läbi puu ladva vedada.
Ent viimaks kandis mu kangekaelsus vilja ning talle jõudis vist pärale, et ma pole kohe teps mitte nõus jalutama peaga läbi põõsa ja läksime ringiga. Aga noh, nagu Janeti puhul juba tavaks on saanud, siis ta võtab asja ikka tõsiselt ja südamega.. või siis minu kiuste, et mulle demonstratiivselt näidata, et tal oli ikkagist ennem õigus. Ja nii me läksimegi ringiga, vääga suure ringiga. Lausa nii suure ringiga, et me jalutasime mõnikümmend meetrid mööda sõiduteed.

Ja kui me siis eile nõnda huligaanitsesime, siis tabasingi end mõtteld, et jessas, kui ma teeksin teile laivi ja te saaksite otse seda kõike näha, siis see oleks nagu tõeline põnevik. Kas Janet viib Kai postist mööda? Kas nad jõuavad elusalt üle sõidutee? Kas Kai saab ka seekord okstega vastu vahtimist? Kas, kas, kas, kas, kas koer siis ei näe, et auto sõidab otse nende suunas?

Aga kui rääkida põhjustest, miks pole ma laive teinud, siis selleks on väga lihtne põhjus. Mu telefon nimelt ei ütle, milline kaamera, kas esi või taga, on parasjagu sisse lülitatud. Ja ma saan aru, et kindlasti mõni heatahtlik vaataja ütleks seda mulle, aga ma kardan, et mul pole kõndimise pealt mahti hakata seal sõrmega paremale-vasakule vehkima, et näha, kes mida on kirjutanud. Ent samas kui ei proovi, siis ega ma ei saagi teada. Lihtsalt veits piinlik oleks kui esimese asjana hakkab tööle esikaamera ja seni, kuni mõni hea inimene seda mulle ütleb, peate Janeti armsa karvase tagumiku asemel hoopis minu kaunist laupa imetlema.

Aga kui tänasesse päeva tulla, siis käisime proua juhtkoeraga Tartus, kus täiesti juhuslikult astus meile bussijaamas ligi üks naine – Triinu, kes tutvustas mulle end kui minu blogilugeja. Jeesus maria! Ei, ma ei tundnud ju end üldse imelikult või kohmetult, mkm. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga nii kui keegi tuleb minuga rääkima ja ütleb, et loeb mu blogi ja et ma olen ikka nii tore-tubli-armas, siis ma ei oska mitte midagi öelda. Päriselt. Ma seisan seal nagu mingi lukuaugus olev vatitropp.
Kui keegi tuleks ja sõimaks mul näo täis, et mis möga ma seal blogis ajan, siis ma ilmselt oskaks natuke rohkem reageerida. Kergitaksin kulme ja itsitaksin hiljem pihku. Aga kiituse peale ei oska nagu suurt midagi, peale aitähi, öelda. Natuke nagu lahjaks jääb või nii.
Aga hoolimata enda kohmetusest oli vägaväga vahva oma lugejaga kohtuda ning ta muutis mu päeva kohe veelgi rõõmsamaks, sest nii armas on kui keegi ütleb sulle, et talle läheb korda, mida ja millal kirjutad jne. Triinu isegi mainis, et kui ma mingi aeg polnud pikalt kirjutanud, siis hakkas juba mõtlema, et minuga miskit juhtunud. Aga sellepärast ei pea te küll keegi muretsema. Ma luban käsi südamel, et kui ma hakkan sussi püsti viskama, siis annan eelnevalt teile siia teada.

Tartust tagasisõit oli üsna piinarikas. Mul nimelt vist see „vahva“ kuufaas algamas ja terve tee oli alakõhus ebameeldivad torkevalud, nagu sada sipelgat oleks mind sealt alt närinud. Õnneks koju jõudes andis valu veidi järele, aga bussis kaks tundi sundasendis istudes ja iga maantee muhu peale andis kohe eriti tugevalt tunda. Aga ega loodus tühja kohta salli. Kui mõne aja möödudes kõhuvalu siiski halastas ja tõmbus nats tagasi, siis järgmiseks hakkasid silmad valutama. Ja silmad hakkavad mul tavaliselt siis valutama, kui silmarõhk läheb kõrgeks. Selline tunne on nagu keegi tilgutaks hapet mu silmadesse. Ja ei, see pole öeldud selleks, et tahan kuidagi üli dramaatiliselt kõlada, vaid see reaalselt ongi super valus, õhetav ja kipitav.

Natuke pimeda inimese argipäevast huumorit ka teile siia lõpetuseks.
Ma uuendasin paar päeva tagasi oma iPhone IOsi 10 peale ja nüüd see voiceover teatab mulle tähtsalt: 32 meetrit tagasi helistas Joosu, 5 meetri pärast silmatilgad, 2 meetrit tagasi saatis Kiku sõnumi jne. Tegelikult on seal lühend m, aga voiceover ei saa aru, et tegu on minutitega ja teisendab need eranditult kõik meetriteks. Ma iga jumala kord irvitan, kui mu telefon taskus maru tähtsal häälel teatab, et 4 meetrit tagasi kirjutas keegi mulle Messengeri vms.

Aga olgu, tõmban otsad kokku. Ma ei hakka hetkel midagi lubama, aga võib-olla homme teen laivi ja katsun lähiajal kirjutada oma pooleli olevad postitused ka valma. Näiteks juba mõnda aega istub mustandites mu titeisust rääkiv postitus, kus ma kirjutan bioloogilisest kellast. Siis depressioonist, siis suvetripist ja lapsepõlve toredatest mälestustest jne. Ahjaa, selle saladuse avaldan ka lõpuks, et mis pakkumine mulle septembris tehti. Ühesõnaga ma katsun end nüüd kokku võtta ja hakkan vaikselt võlgnevusi likvideerima.