Täna hommikul, enne, kui me üldse oma koivad viitsisime voodist välja vedada, luges Joosep mulle ette tänase päeva suurimat skandaali. No seda samust, et Priit Toobal seksis 15-aastase poisiga. Ma ei tahaks seda isegi kommenteerida, sest see on niiii haiglane värk, aga avaldan siiski oma arvamust. Ainus, mis ma selle uudise peale oskasin kosta, oligi see, et see on värdjaslikult haige ja et miks ei võiks see maailm vähe normaalsem paik olla. Miks ei võiks olla nii, et on naine ja on mees ja traditsiooniline perekond, kus pole mingisuguseid selliseid päevavalgust kartvaid saladusi, mille avalikuks tulemisel lahvataks enneolematu skandaal. Ma ei tea, nagu oli see lugu Saksamaal, kus insestist isa hoidis aastaid oma tütart keldris pantvangis ja tegi selle aja jooksul mitu titte oma lapsele taha. Või kus alles hiljuti tuli päevavalgele lugu, kus Tartus hoidis keegi mees puudega naist 5-aastat rõskes ja pimedas keldris kinni ja elatus tema pensionist. Kõige mõistuse vastasem on see, et naabrid olid sellest täiesti teadlikud, aga ei iitsatanud sõnakestki, sest kõik kartsid oma üüripinda kaotada, nagu päriselt või? Inimesed, kuidas te elate sellise teadmisega? Kuidas te suudate õhtul mõnusasse pehmesse ja sooja voodisse pugeda, kui teate, et selles samas majas, kuskil keldris kükitab inimene,kellel puuduvad igasugused inimväärsed tingimused ja vabadus, kuidas!? Lõpuks ei üllataks enam kedagi selline uudis ka, kui kuskil peaks kirjutatama, et vanaisale meeldis end rahuldada lapselapse hamstreid vaadates- igapäevane ju.

Kui selle seksi juurde tagasi tulla ja arutada selle üle, mis on sünnis ja mis mitte, siis mina arvan, et kõik seksigu ikka omaealistega. Noh, mitte nüüd selles mõttes omaealistega, et 12-aastased nahistagu omavahel, 20+ aastased leidku partner omale oma ealiste seast ja 60-aastased põrutagu omavahel vaikselt kodus teki all jne. Ma pean siin silmas hoopis seda, et kui inimene, kes on näiteks 35-aastat vana ja seksib endast 20-aastat noorema inimesega (kes ausalt öeldes on täiesti laps) või nahistab endast 30-40 aastat vanema kortsus penskariga (kes võiks vabalt olla tema vanaisa/vanaema), siis minu jaoks pole mitte mingit erilist vahet, sest see on haigus. Minge ravile. Ma isegi ei tea, kas kaasa tunda või hukka mõista, kuigi ma vist just tegin seda... Lihtsalt ükski peast normaalne inimene, kui saab aru, et tal on pederastiale kalduvusi, ei otsi endale internetist alaealisi, keda oma jutuga ära osta, et oma haiglaslikke vajadusi rahuldada. Ja sellepärast ma ei oskagi selle kohapealt kaasa tunda, kes selle haiguse all kannatavad ja abi ei otsi. Ma arvan, et see on tegelikult nii õrn ja valus teema ja täiesti võimalik, et selline väärastunud ja viltune seksuaalvajadus on seotud kuidagiviisi lapsepõlvega. Ma lihtsalt ei usu, et lambist keegi peaks hakkama tundma vastupandamatud iha ja soovi olla endast nii palju noorema inimesega seksuaalvahekorras.Kuhu see maailm jõudnud on. Või noh, tegelikult on see rumal küsimus, sest tegelikult pederastia on vääga ammune probleem, mis ulatub tagasi antiikaega, kus noori poisse ära kasutati või praegused Araabiamaad, kus elatakse selles usus, et naised on laste saamiseks ja väikesed poisid lõbutsemiseks. Jälkus. Ma lihtsalt tahaks uskuda, et neid inimesi on siin enamuses, kes mõistavad samamoodi, et kogu see kamarajura on väärastunud ja kohutavalt värdjaslikult haige. Aga nohjah, kui alaealiste ja loomade väärkohtlemine ja ära kasutamine välja jätta, siis ega tegelikult pole üldse minu asi, kes kellega seksib, koos elab või millised on nende fetišid.

Hakkasin hommikul Joosepile tema tavapärast kohvi tegema, aga siis avastasin, et suhkrutoosist on suhkur otsa lõppenud. Teadsin, et kuskil kapinurgas peaks mul veel poolik pakk suhkrut leiduma ja hakkasingi siis seda otsima. Kaua ei pidanud selle otsimisega vaeva nägema, kui käe alla jäigi suhkrupakile sarnanev pakk. Noh, selles mõttes, et ärge küsige, et mis vahe on poes müüdaval suhkru või manna või riivsaia pakendil. Võib-olla see vahe on, et olenevalt firmast, siis osad pakendavad tooteid kilepakendisse ja teised paberkotikestesse. Mina leidsin igatahes kapist kilepakendi, mis oli korrektselt pesulõksuga kinni pandud. Mul on tegelikult säilituspurke ka, aga ma ei tea, ma olen vist rohkem see pesulõksu usku koduperenaine :D Näiteks, kui poest on tetrapakendi piim otsa lõppenud ja oleme asenduseks kilepakendis piima ostnud ning juhuslikult on piimakann ka kuskil mujal juba kasutusel, siis see kõige aegumatum liigutus, mida perenaised teevad, on see, et piimapakk pannakse lõksuga kinni. Mingisugune põlvest põlve pärandatud tegevus. Minu ema teeb nii ja vanaema tegi ka nii ja ma sugugi ei üllatuks, kui vanavanaema ka tegi nii. Ainult, et selle erinevusega, kapis võivad mul olla küll kümned ja kümned pakendid lõksudega, aga nähtaval olevad kuiv- ja maitseained peavad olema ilusates ja nunnudes purgikestes.

Mis on pimeda koduperenaise reegel nr. 7236? Alati kontrolli, mida Sa hakkad joogi või toidu sisse lisama. Ja mis on pimeda koduperenaise reegel nr. 1? Sa ei näe mitte muhvigi, seega ära mitte kunagi eelda või arva, et täna saad Sa puhtalt pakendi katsumise järgi aru, mida see sisaldab. Tavaliselt ma nuusutan, siis maitsen ja vahel kasutan ka lihtsalt kompamismeetotid. Seekord ma otsustasin lihtsalt sõrmeotstega katsuda pakendisisu ja kuna tegu oli sellise teralise ainega, täpselt nagu suhkur, siis haarasin teelusika ja hakkasin kohvile seda lisama. Kuna mina olen varasemalt lisanud tee sisse soola ja kohvi sisse maasikamaitselist joogijogurtit, siis õnn oli, et mul viimasel hetkel hakkasid need äpardused flashbackidena silme ette tekkima. Selle tulemusel otsustasin siiski seda "suhkrut" ikka maitsta ka enne kohvile lisamist. Ütleme nii, et see oli päeva targim tegu, sest kui ma poleks maitsnud, siis Joosep vaeseke oleks saanud kohvi piima ja riivsaiaga.

Kuna ma kirjutan kogemusnõustamise praktika aruannet, siis viimase aja kõige sagedasem tegevus, mida ma teen, ongi tagumiku lamedaks istumine ja tolmukorra kogumine pealaele. Nii, et ma  sugugi ei imesta, miks peavalud on viimasel ajal minu kõige sagedasemad ja suuremad kaaslased. Mul peab selle nädala reedeks kõik tehtud olema, aga kuna homme ja ülehomme olen ma sõidus, siis põhimõtteliselt polegi mul väga enam aega jäänud. Eks ma olen praegu selles olukorras täiesti omaenda süü ja laiskuse tõttu, sest mul oli tegelikult ju terve maa ja ilm aega kõiksugu lõputöö analüüse teha ja aruandeid kokku vorpida. Mitte ei olnud see nii, et täna hommikul laskus taevast ingel maa peale, kellel oli mulle sõnum, et selle nädala lõpuks olgu lõputöö koos analüüsi ja praktika aruandega tehtud. Mul oli lihtsalt kogu aeg midagi etemat teha. Nagu näiteks seebikate vahtimine, Messengeris inimestega lobisemine, blogimine, magamine, kokkamine, koristamine... Jaah, lugesite õigesti. Ma isegi parema meelega koristasin. Mul oli endale iga päev mingisugune põhjus või vabandus välja mõeldud, miks lõputööd edasi lükata.Umbes selline vabandus oli, et oii,täna ma küll ei saa ju lõputööd kirjutada, pean koristama :D Issanda loomaaed on ikka kirju, mis ma muud oskan kosta.

Igatahes, et ma peaksin lõpuni vastu, mitte lõputöö viilimises, vaid ikka selle kirjutamises, siis Joosep kutsus mind värskesse õhku jalutama. Hetk tagasi naasesimegi tuppa, aga Joosep the Paskaak tegi meie jalutusest video ja paar klõpsu. Kui ma aru sain, et filmib, siis ma muidugi pistsin undama, kuna ma läksin välja nagu väike kodukana, mingid suvakad maltsad seljas, aga noh, ma näitan teile ikkagist. Ma muidugi enda arust olen videos hullult mossis, vinguv, torisev ja turtsuv, aga seda sellepärast, kuna Joosep hakkas mind trepikojas kiusama ja siis ma läksin üksi ees minema. Käisime poest ka läbi ja ostsime jäätist. Mingi hetk märkas Joosep, et Janet hullult andunud ilmel jõllitab minu jäätist ja siis käskis mul jäätise veidi madalamale lasta ja seda ühe koha peal liikumatult hoida, et siis saaks Janetist ja tema ilmest vahva klõpsu. Kuid see kollane karvakera arvas hoopis, et ma pakun seda jätsi talle ja hüppas sellele järgi. Joosep sai sellest momendist vahva klõpsu, küll vääga uduse, aga siiski. Hoolimata pildi kvaliteedist, otsustasin selle ka ikka siia teile vaatamiseks üles riputada. Vähemalt saate aimdust, et mis olukord meil keset tänavat aset leidis.

 

 

Mõtlesin, et peaks vaikselt hakkama EBA ürituselt saadud kingikoti sisu revideerima. Esimeste toodetena võtsin kasutusele Blanx komplekti, mis sisaldas nii pastat kui ka hambaharja. Mul tegelikult oli täiesti toimiv hambahari olemas ja hambapasta polnud ka veel otsakorral, aga kui Joosep pühapäeval poest koju tuli ja esimese asjana ütles mulle, et ma annaksin talle 14+1 musi, siis mõtlesin küll, et tohoh, mis nüüd lahti läks, kas plaanib kuskile kaheks nädalaks ära kaduda või? Esiti arvasin, et kohtus teel vana sõbraga, kes kutsus naistesse, jooma, kuskile seiklema või matkama vms (kuigi Joosep pole üldse sellist masti mees, kes läheks vana sõbra kutsel jooma või naistesse). Mina suurest segadusest ei suutnud talle mitte ühtegi musi anda, aga no Joosep võttis ise ja siis peale 14+1 musi ulatas mulle paki küüslauguleibasid. Jap, see on snäkk, mida Joosep ei luba mul süüa, sest väidetavalt haisen ma siis nädal aega jutti küüslaugu järgi. Õigemini mitte mina, vaid mu suu. Aga kuna ma saavutasin tubli 8 koha eluliste blogikategoorias, siis see oli n-ö temapoolne auhind vms. No ja siis mõtlesingi, et oh, haruldane võimalus ära proovida uus Blanx hambapasta suutlikus, et kui kiiresti saab siis selle tootega küüslauguhaisust lahti.

Kui ma lõpuks pakendi avamiseni jõudsin ja seda krõbistades lahti üritasin sikutada, siis sättis Janet end minu ette istuma ja sopsutas mulle ootusärevalt oma sabaotsa. Ta ilmselgelt lootis, et kohe-hüppab talle pakendist välja sada kilo maiustusi, aga wuupwuup. Hambahari ise oli pehmete harjastega ja katsudes tundus, et äkki isegi liigagi pehmetega, kuid hambaid pesema hakates sain kohe aru, et just parajalt ja mõnusalt pehme. Igemed ei jäänud valusaks ja hambad olid peale pesemist mõnusalt siledad. Pastast rääkides, siis see oli sellise keskmise tihedusega. Tavapärastest poes müüdavatest Blend-aMed ja Colgate pastadest veidi tihkem. Maitse oli nagu hambapasta ikka, mõnusalt piparmündine ja värskust jätkus suhu päris pikaks ajaks. Ahjaa, sellist tavapärast kloori maitset polnud Blanxi hambapastas tunda, vähemalt mina ei tundnud. Kokkuvõttes, kui peaksin hindama antud tootekomplekti terviklikuna, siis annaksin 5/5, aga väikese miinusega. Miinus tuleb minu isiklikust maitseeelistusest ja soovist ehk et mulle meeldiks, kui hambaharjal oleks keelepuhastaja.

Teise tootena proovisin Blistex kätekreemi. Ma olen kogu aeg kasutanud vääga erinevaid kätekreeme ja kätekreem on minu jaoks selline must have toode, mis peab alati olema käe ulatuses ja kodust välja minnes (külla, reisile jne) pistan kindlasti ühe tuubi kreemi ka käekotti. Ma lähen kohe närvi ära ja hakkab vastik, kui tunnen, kuidas mu käenahk kisub ja kuivab, uh. Ühesõnaga ma ei suuda ilma kätekreemita elada, see on piin. Kui oleks valida, kas kassioksehaisuga kätekreem või üldse mitte kreem, siis valiksin iga kell esimese, vot nii väga olen ma käekreemi inimene. Kuna mul sai just JOIKi vaarikalõhnaline kreem otsa, mis mulle samuti väga meeldis, kuigi osade meelest oli JOIKi kätekreem liiga tugeva lõhnaga. Kuid mulle just meeldis, sest see tugevapoolsem ja pikajaline lõhn oli ka hea asendus lõhnaõlile. Imendus kiiresti, jättes käed siidiseks ja mitte selliseks rasvaseks. Nohjah, see oli nüüd väike reklaam JOIKile, aga pidin hoopis Blistexist kirjutama. Blistexi käekreem lõhnab nagu kõige tavalisem kreem üldse. No täpselt nii lõhnabki, nagu te ette kujutaksite ühte kätekreemi lõhnamas. Konsisdents on rasvane ja paks, mida on näiteks just hea peale nõudepesu oma kätele peale määrida. Kuid enne kodust välja minemist ma seda kreemi kätele ei paneks. Jätab minu jaoks käed liiga kauaks rasvaseks ja kuna lõhn on tugevapoolsem ja tavaline, siis pigem sobib koduseks kasutuseks. Kui ma ei eksi, siis Blistex kätekreem ongi vist väikestviisi ravitoimeline. Hindeks annaksin 3+/5.

Gaash, ma just tulin Facebooki Messengerist, kus ma rääkisin Liisiga (üks üli armas ja tore ja sõbralik blogija, keda tegelikult tuntakse blogimaastikul Mesiliisi nime all) ja meil oli juttu sellest, et peaks nagu blogima, aga iga jumala kord, kui bloggeri lahti teed, siis vahid seda akent ja ei oska mitte essugi kirjutada.

Ehh, ma just naasesin tagasi arvuti taha. Olin nimelt enam kui tund eemal, sest otsustasin, et peaks vahepeal söögi valmis meisterdama ja Facebooki blogilehel kommidele, sõnumitele jne vastama. Aga kui nüüd teema juurde tagasi tulla, siis laupäeval aset leidnud blogiauhindade jagamine Wabaduse kohvikus oli igati vahva üritus ja korraldajad olid vääga suure töö ära teinud. Eks muidugi oli väikeseid viperusi ja ootamatusi, mida tegelikult oli suht võimatu ette näha. Nagu näiteks seda, et see aasta tuleb inimesi kohale 3x rohkem ja et seetõttu enamus ei saa terve ürituse aja istudagi, või et õhtujuht, kelleks algselt pidi olema Zenja Fokin pidi erakorralise arstivisiidi tõttu õhtujuhirollist loobuma ja teda asendas Uku Suviste, kes...noh ütleme, et vuristas lihtsalt kategooriate esikolmikud ette ja erilist pinget ei tekitanud. Õhtu esineja Keit Triisa, kes kostitas kohalolijaid lauludega ei olnud minu tassike teed, aga no see on juba maitse asi. Ise ma jõudsin kohale kuskil veerand üheksa ja üritusealale sisenedes küsiti blogiaadressi ja siis sain kingikoti, kuhu oli lahkete sponsorite poolt heldekäeliselt jagatud kõiksugu tooteid. Kuigi ma nüüd ei saagi aru, et kas kõik blogijad said need kingikotid, kes tänavusel hääletusel osalesid ja kohale raatsisid tulla või ainult valitud seltskond. Lihtsalt Leenu blogis oli selline lause, et parimatele blogijatele vms ja kui mina oma kingikoti kätte sain, siis too vabatahtlik ütleski, et just minu jaoks viimast kotikest hoitigi, kuigi minu selja tagant tulid naeru kihistades veel ka noorteblogi kandidaadid. Kui nii, siis igal juhul olen ma super tänulik ja rõõmus, et mind kingikoti vääriliseks peeti ja kindlasti teen lähiajal esimesed tootearvustus postitused ka ära, sest kingikott sisaldas just paari sellist toodet, mis mul just olid otsa saanud või kohe-kohe otsa lõppemas.

Hästi super soojad tunded tekitasid mulle just Mallukas, kes kohe esimese asjana minu juurde jooksis ja tsau karjus :D ja siis kähku järgi lisas, et ta Mallukas on. Noh, millest ma tegelikult juba ise ka kohe aru sain, sest Mallul on teistest väga eristatav hääl ja seda ikka heas mõttes. Mulle kui pimedale sobib see ideaalselt, sest mida teistsugusem hääl, seda parem. Mul oli tegelikult hull kihk Mallut kallistada ja tema raseda kõhtu näppida, aga kuna ma olen vägagi kursis, et ta ei salli kallistamist, siis hoidsin igaks juhuks oma ülevoolavad emotsioonid vaka all, sest no mine tea kuidas need rasedahormoonid võivad mõjuda, kui keegi teeb midagi ebameeldivat :D Teisena tuli mind tervitama Leenu ehk korraldaja ise. Edasi katsusime leida istumist, aga ükskõik kuhu vaatasime, siis polnud ühtegi vaba kohta. Lõpuks sättisime end lava ette, sest seal oli mõnus tuuleke ja isegi ruumi tantsida (loe: õe pisike Mammu keerutas seal jalga omaette), aga ega meil pikka pidu ei olnud, sest peagi tuli keegi kaameramees ja nentis, et me ei tohi seal seista, kuna siis jääme liiga Elu24 otsekaamera trajektoorile ette. No lõpuks susati mind kuskile diivani servale istuma ja hiljem selgus, et ma istusin Õhtulehe ajakirjanike seltskonnas koos Tõnis Erilaiuga, kes samuti pääses esikolmikusse oma blogiga. Appike, aga mis blogi tal oligi...reisiblogi äkki...ma võin muidugi väga puusse praegu panna. Igatahes mingi aeg tuli ütles mulle tere ka Agnes, kelle blogi poolt ka mina hääletasin (sekkarileiud.blogspot.com/ ja usin blogija nagu Agnes on, siis peab ta ka remondi- ja sisustusblogi meiekodulugu.blogspot.com/, mille eest sai ka auhinnatud II koha). Liis ehk blogija Mesiliis võttis ka julguse kokku ja tuli minuga juttu puhuma. Liisiga saime kohe eriti hästi jutule, aga näe Britt tuli ja röövis Liisi minult ära, sest tal oli mingisugune segadus kaameraga vms. Aga no sellest pole hullu, sest juba see kolmapäev on meil Liisiga väike deit ees ootamas :D Aaa, seda muidugi siis, kui ma suudan kolmapäeval Maaülikooli loomakliinikus endale hästi nunnu näo pähe teha (ja mitte ainult teha, vaid kirjeldada ka, sest teised pimedad ei näe ju ka kottigi) ja selgitada, et mul oleks hädasti vaja kõige esimesena Janetiga veterinaari juurde sisse pääseda ja sealt siis juba edasi joosta Liisiga kohtuma.Hmm, ma olen väga tubli teemaspüsija :D

Kui rääkida võitjatest ehk esikolmikutest, siis mina olen üldiselt rahul ja eriti palju rõõmu tegid just need auhinnatud blogijad, kelle poolt ma ka ise hääletasin. Näiteks esimese rõõmuhõiske lasin ka mina valla siis, kui Mutukamoos pälviti haridusblogide kategoorias suisa I kohaga. Super! :)

Aga ma tahan viriseda ja nördimust ka avaldada. Nagu näiteks mina ei ole üldse rahul, et Mihkel Raud sai arvamusblogi kategoorias I koha...nagu mis mõttes?! Kes on viitsinud tema blogisse kiigata, siis see on surmigav. Ebapärlikarp aka Triin sai II koha, aga ütleme nii, et minu silmis sai ta siiski üldvõidu. Ja nüüd see kõige suurem tõrvatilk kogu üritusest- Padjaklubi Laura. Siin ongi vist lugejad ja blogijad kahte leeri jagunenud. On need, kes arvavad, et see on täiesti okei ja enesestmõistetav, et Laura alias Grete Klein osales antud blogimisvõistlusel. Ja siis on see teine leer, kes leiavad, et see oli ebaõiglane. Mina kuulun just sinna viimaste sekka ja oh ei, mitte kadedusest, vaid Padjaklubi Laura on väljamõeldud tegelane, kelle videoblogi taga on terve meeskond, produtsendid ja võimas meediakajastus. Kõik teised blogijad on päris inimesed, päris tegemiste, murede, rõõmude, juhtumiste ja mõtetega- reaalsed inimesed ja reaalne elu, mitte mingisugune feik. Padjaklubi Laurale oleks võinud välja mõelda eraldi erikategooria või preemia. Ma ei tea, a la "Tuntud Väljamõeldud Tegelase Blogi" kategooria. Lihtsalt oma teismeliste fännide maania tulemusel pani lambist kolm kategooriat kinni- parim videoblogi, Aasta Üllataja ja Aasta Uustulnuk. Vabandage mind väga, aga millega see Padjaklubi Laura siis nii väga üllatas? Ma olen üpris veendunud, et pea igaüks oskaks kaamera ees sellist bimbolimbo juttu ajada, naeru sädistada ja voilaa. Pigem oleks võinud see projekt saada mingisuguse "Aasta PR" preemia ja mitte Laura, vaid tema meeskond, kes kogu töö ära teevad. Kurb hakkas lihtsalt, kohe ausalt. Ja milleks oli vaja seal auhinna vastuvõtmisel oma keskmist sõrme viibutada...?

Aga, et postitust mitte lõpetada vinguvates toonides, siis üldmulje on tõesti positiivne ja mina jäin superrahule. Ainult, et järgmisel aastal läheks koos mõne teise blogijaga, sest kuigi õega oli tore, siis väike miinus oli asja juures see, et kuna mina ei näe ja õde ei tunne nägupidi blogijaid, siis oli suht võimatu ise minna kuskile kellegiga juttu puhuma või loota, et kõik teised tulevad ise Sinu kui pimeda juurde. See on sama lootusetu, kui see, et Sa loodad talvel metsa alt seeni leida. Aga kui läheks koos teise blogijaga, siis oleks asi palju lihtsam. Kui siin teistest blogidest loen, et oi, et nad ei julgenud teistele tere ütlema minna või et ainult paarile blogijale moka otsast öeldi tsau, siis mina olen just selline tüüp, kes läheks ja suhtleks, aga peale nägemise kaotust on see tiba raskendatud. Näiteks järgmisel aastal võiks Liisiga minna :D Haha, no ta ise veel ei tea, et ma siin selliseid mõtteid mõlgutan, aga no küll siis loeb mu blogi ja saab teada :D

Lõpetuseks siis nii palju infot, et meik tehti mulle Pärnu Belissima ilusalongist, kleit on ostetud Mohitost, mis maksis kõigest 34,90 euri ja juuksenõel pärineb Clipsonist. Ma seerisin juba oma blogi Facebooki lehel videointekaid, aga no topelt ei kärise ja lisan siia veelkord need lingid:

Õhtuleht:

http://www.ohtuleht.ee/739225/ohtulehe-video-oma-pimedusest-blogiv-kai-eestis-jaab-puudu-teadmisest-kuidas-pimedat-inimest-aidata

TV3

http://uudised.tv3.ee/meelelahutus/uudis/2016/06/13/kas-pimedana-on-voimalik-blogida-jah-javaga-edukalt/

 

PS. Mul miskipärast ei lase kõiki blogisid linkida.

 

PS2. Loomulikult veelkord kiitus teistele blogijatele ka, kes võtsid julguse kokku ja tulid astusid ligi. Ma ei väsi kordamast, et peale Malluka, Leenu ja Liisi olid nendeks veel Triinu-Liis ja Gerda ja veel üks vana tuttav Liis, kes jagas õues lahkujatele jätsi ja õhupalle. Hmm, tundub, et need Liisid on ühed eriti julged inimesed või on siis nimi Liis lihtsalt nii pop :D

 

PS3. Tänu EBA üritusel jagatud jätsidele on minul nüüd uus lemmik ja selleks on Premia Vana Tallinna pulgajäätis, supernämm! :)

 

PS4. Ja kõige viimased sõnad lähevad kõikidele esikolmikutele ehk et palju-palju õnne teile ja aitäääh kõigile lugejatele, super toredad olete! ;)

Peale eilset blogiauhindade üritust on minu sees pulbitsemas niiii palju ja mitmetisi tundeid. Mõtlesin siin jupp aega, et kas kirjutan täna või homme või üldse alles siis, kui kogu lugu hakkab veidi tuure maha võtma ja jõudsin otsusele, et täna ei hakka ma end sellega üldse vaevamagi. Usun, et toimivat mälukest mul veel täitsa on ja kuna mul on väga kindel seisukoht antud üritusest, siis vaevalt see saab paari päevaga lihtsalt mälust ära kustuda. Ütleme nii, et üks osa minu arvamusest on see, et ka mina ei ole sillas Padjaklubi Laura osalemisest blogiauhindadel, aga täpsemalt oma mõtetest ja arvamusest antud teema kohta kirjutan juba järgmises postituses.

Jõudsin eile voodisse kell kolm öösel ja tunnen, et olen täitsa väsinud ja vajaksin ühte korralikku puhkust. Ühesõnaga ma pole isegi netist jõudnud välja otsida pilte, kus peal ma figureerin, sest mul oleks selleks jällegi nägija abi vaja, aga ma ei ole isegi sellega jõudnud tegeleda. Joosep ainult sirvis kergelt Marimelli blogis jagatud linke ja sealt leidis ühe pildi ja ütles, et sellel olen ma imeline. Aga kuna ma eile andsin intervjuu TV3le ja Õhtulehele, siis kuskilt peaks saama ka neid näha (ahaa, just öeldi TV3es, et homme on EBA 2016 üritusest pikem reportaaž, vb siis sealt saabki näha). Muidugi nende intervjuude eest võiks mulle küll ühe auhinna anda... Nimelt "Aasta Puterdaja 2016". Mul oli keel lihtsalt nii kohutavalt sõlmes ja mõte ei jooksnud. Ma olin kuidagi enda mugavustsoonist väljas ja loomulikult ma teadsin, et ma võin taolist tähelepanu pälvida, just oma juhtkoera ja pimeda blogija staatusena, aga nagu ütlesin, siis tundsin end kohati ebamugavalt. Kogu see lärm ja meeletu rahvamass, mis tekitas kohati minus klaustrofoobilist tunnet ja siis ei suutnudki oma mõtteid koondada. Aga hästi vahva oli see, et Agnes, Liis, Triinu-Liis, Gerda, Mallukas ja Leenu tulid ja astusid ligi ning ajasid ka paar sõna juttu. Kahju oli ainult sellest, et fotoseina juurde ma ei jõudnudki. Oleks tegelikult tahtnud teha teiste blogijatega ühispilti, aga kuna selles osas olen ma väheke tagasihoidlikum, siis ei hakanud end ise kuskile peale ka suruma. Pealegi pimedana on keeruline sellises rahvasuminas üldse kellegi hääli tuvastada ja seega ainuvõimalik variant ühispilti teha olekski olnud see, kui keegi oleks ise ligi astunud ja kutsunud.

Hääletustulemustega saab lähemalt tutvuda siit. Minu jaoks üllatusena tuleb see, et häälte vahe on seinast seina ja seda just kategooriaid võrreldes. Eluliste blogide ehk kõige popimas kategoorias oli kandidaate 89 ja mina platseerusin lõpptulemusel 8 kohale. Arenemisruumi on mul veel kõvasti, aga kuna ma olen samuti suhteliselt uus tegija blogimaastikul, siis sean endale järgmiseks aastaks juba uue eesmärgi ehk maagilised 100. Mitte, et need hääled nüüd nii olulised ka oleks (kui välja arvata see pisike faktike, et see võib mulle kindlustada ehk kunagi tulevikus koha esikolmikus), aga tore on edasi rühkida, kui siht on silme ees. Aitäh kõigile, kes minu poolt enda hääle andsid ja kes ikka ja jälle minu blogi lugemas käivad ja minu tegemistele kaasa elavad, aitäh! :)

Ma lihtsalt EI oska stressi taluda. Kui pingeline periood on kestev, siis hakkab minu organism seda ka väga selgesti välja näitama. Näiteks viimase suurema stressi ajal lõi mul välja nahaekseem ehk et naha pH läks paigast ja mul tekkisid valged laigud seljale ja rinnakule. Alguses kahtlustasin, et tegu on pigmendilaikudega vms, aga dermatoloog kinnitas siiski vastupidist ja ütles, et stressi ja diabeedi mõjutusel on mu pH natuke paigast nihkunud ja see siis tulemus. Nüüd pean end igapäevaselt määrima piirituse baasil tehtud vedelikuga ja apteegist ostsin ka spetsjom seepi. Eks ma elan selle perioodi üle ja oma tegemisi ja toimetamisi ma üldjuhul katki ei jäta, aga ma võin, lisaks kõige selle muu kräpi kõrval, olla ikka vääga ebameeldiv kaaslane. Pean silmas siis emotsioone ja nende talitsemist (loe: mitte talitsemist). Siinkohal pean ma silmas muidugi oma lähedasi, sest võõraste juures suudan ma endale naeratusegi ette manada, sest ma olen sellise suhtumisega, et mis ma sellele võõrale ikka kurdan oma rasket elu.

Kuna see nädal on olnud üldse ekstreemselt pingeline, siis nagu ma kahtlustasin ja kartsin, siis tuligi veel mulle üllatusi. Vähe sellest, et ma põen ja pabistan veidi laupäevase blogiauhindade ürituse pärast (no, et kas mu kleit ikka sobib mulle ja kas kõik ikka sujub ja kas suudan seekord hoiduda piinlikest seiklustest, äpardustest...või ei hakka parem end selle viimase asjaga üldse vaevama) ja siis tuleb mulle telefonikõne emalt, kes ütleb, et tead... Karin ei saa Sinuga Tallinnasse kaasa tulla. Esmalt oli mul selline reaktsioon, et mis mõttes ja äkki ema sai millestki kuidagi valesti aru. Minu reaktsioon polnud muidugi kindlasti mitte etteheitev, sest ma mõistan, et kui inimesel on viis last ja perefirma, siis võib ette tulla ootamatusi ja loomulikult peab tegema valikuid. Pealegi, mis valikuvariant siin üldse olla saabki, kui valikus on, kas blogiauhindade jagamine või oma lapsed- polegi ju valikut, vaid ainuvõimalik otsus. Aga siiski käis mul väike kihvatus hingest läbi. Ma olin nördinud, et õde mulle ise otse seda uudist ei teatanud, või no mis uudis see nüüd nii väga ongi. Ma muidugi kujutan ette, et tegelik olukord võis olla sedasi, et ema helistas õele ja siis muu jutu sees tuli jutuks ka Tallinnasse minek ja kuna õde polnud mulle veel jõudnud helistada, siis olukord kujuneski lõpuks nii, et ema sai lihtsalt minust varem teada. Ema tõmbas muidugi kohe mulle traati ja juheeii, tegi uudise teatavaks.

Minust sai siis paras närvipundar ja kui aus olla, siis ma isegi ei oska sellele adekvaatset põhjendust leidagi, sest kui mul algselt oli üldse plaanis kasvõi ainult kahekesi koeraga minna, siis mis mul nüüd häda oleks olnud. Aga ju ma juba harjusin selle mõttega ära, et oh, ma saan võib-olla vajadusel inimese käevangus kontsade peal ringi tilberdada ja Janet saab rahulikult kõrval tšillida. Ja siis lõi mulle reaalsus pähe, et kui sinna üritusele tuleb ligi 100 inimest ja mul pole õrna aimugi, et milline on see kohvik Wabaduse sisekujundus ja ruumipaigutus, et mis siis näiteks saab, kui mul tekib selline täiesti olmeline probleem, nagu vetsuvajadus? Janetile võin öelda, et otsigu uks, aga kui seal on rohkem kui üks uks, siis läheb keeruliseks ja enne kui õige ukse leiame, siis võib-olla selleks ajaks on juba hilja ja mul polegi enam vetsu vaja. Lisaks pean eristama meeste ja naiste tualetruumi ja Janetil on üldiselt kombeks pakkuda kohe väljapääsu. Ma juba kujutasin seda väga elavalt ette, kuidas ma paaniliselt käin jalad ristis ukselt uksele ja klõbistan linke… Loomulikult saaksin ma kõiki neid kümneid ja kümneid inimesi ära kasutada ja paluda abi, et kas nad juhendaksid mu vajalikku kohta, sest kui nad keelduvad ja on bitchid, siis ma lihtsalt kirjutan sellest blogisse, et kui ebasõbralikud inimesed seal koos olid :D Veel hakkasin ma täiesti põhjendamatult muretsema, et mismoodi ma suupisted ja dringid, fotoseina, tuttavad blogijad jt üles leian. Ühesõnaga ma paanitsesin ja tujutsesin ikka päris korralikult. Kui ma paremini ei teaks, siis ma suisa kahtlustaksin, et ma olen rase ja mul on mingisugused rasedahormoonid möllamas. Täiesti seinast seina emotsioonid.

Aga üldiselt alati midagi juhtub põhjusega ja nii ka seekord. Ma ei julge nüüd küll seda avalikult välja hõisata, sest muidu äkki viimasel minutil kukub ka see variant ära, aga ma siiski natuke kergitan saladuseloori ja iitsatan, et me tuleme Joosepiga koos :D Teda muidugi jätab see üritus täiesti külmaks, aga nii palju on see üritus talle siiski oluline, kuna see on mulle oluline ja tal on hea meel, et ma lähen ja kuna Joosep pole mind tõesti mitte kunagi hätta jätnud, siis tulebki minuga kaasa :D

Homme selgub veel ka see tõsiasi, et kas mulle üldse õe kleit selga mahub ja kui ei mahu, siis mul on õnneks veel üks varuvariant, mis oli Joosepi idee. Mul on nimelt kapis seismas taevasinine siidjas põlvedeni ulatuv kokteilkleit, millel on rinnaku ümber must slehv. Aga ma siiski loodan ja panustan õe kleidile, et see musta-valgega kleit sobib ja läheks mulle selga, sest ausalt öeldes ma ei kujuta hästi ette, et mis värvi küüned ja huuled mul peaksid olema, kui mul on sinine kleit. Siniseid küüsi ma küll ei tahaks, minu meelest on sinised küüned ebardlikud, sest see tekitab sellise tunde nagu inimene oleks surnuks külmunud või on äsja kosmoselaevalt maha astunud, mis käis kuskil Jupiteri ringreisil.