Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis käisime Joosepi vennal ja ta naisel külas. Nad on hästi toredad. Ja see on ka alati üli armas, kuidas ta vend on minu suhtes hästi tähelepanelik, loetledes ette kõik snäkid, mida laualt võib leida jne. Ta isegi kirjeldas mulle nende kalendrit, mille ta oli oma naisele lasknud kujundada, et millinefoto neist mingi kuu juures on. Kõige nunnum oli juunikuu, sest seal oli nende esimene ultraheli pilt. Nad saavad nimelt juunis oma esimese beebi. Väikesed asjad, aga teeb alati südame alt nii soojaks ja paneb tundma oodatuna. Et ma olen ka ikkagist osa seltskonnast, osa perekonnast, mitte lihtsalt üks suvaline pime, kes jõlgub Joosepiga kaasa.

Aga kõik see toredus sai juhtuma eelkõige sellepärast, et Joosep ja ta vennanaine läksid kunagi ammu, muistsel aal vaidlema ja kogu vaidlus päädis lõpuks sellega, et nad otsustasid kihla vedada.

Kõik sai alguse sellest, et vist kevadel liikus netis ringi mingi matemaatika ülesanne, kus kõik hakkasid tehete järjekorra üle vaidlema. Et kui avaldises on sulud, kas siis esmalt tuleb teha sulgudes  olev tehe ja alles siis korrutan ja jagan või enne kaotan sulud ja siis korrutan ja jagan. Ja kuigi mina ja numbrid pole kunagi väga head sõbrad olnud (Joosep ütleb, et numbrid ajavad mind segadusse), siis arvutasin minagi selle tehte läbi. Aga ma absoluutselt enam ei mäleta, mis järjekorras ma midagi tegin. Kui peaksin praegu mingil põhjusel seda uuesti lahendama, siis ma enne ilmselt kaotaksin sulud ja siis teeksin ülejäänud tehte. Ja kui ma nüüd ei eksi, siis nii tegi ka Joosepi vennanaine. Ent Joosep, kes töötab igapäevaselt numbritega ja kasutab koodi kirjutamisel igasugu tehteid, siis tema tegi mingi teise, uue reegli järgi seda arvutust.

Aga igatahes, kuna Joosep ja ta vennanaine said erinevad vastused, siis nad hakkasid vaidlema, et kummal on õigus. Minu meelest nii lamp asi, mille pärast tunde ja päevi vaielda, aga olgu pealegi, eks õiglus ja õigus selgubki vaidluste käigus. Ja ma isegi ei tea, kuidas see asi lõpuks lahenes, aga Joosepil on kombeks, et kui ta on milleski 100% pühalikult veendunud, siis ta kohe viskab selle „davai, veame kihla“ kaardi lauale ja nii ka seekord. Aga mida vennanaine ei teadnud oli see, et kui Joosep paneb juba kaks pitsat vahele, siis on suht ebatõenäoline, et ta eksib. Ma olen kõik need 746217 kihlvedu kaotanud, trust me, ma tean, millest ma räägin!!!!!

Ja lisaks on ta veel selline, et kui  ma peaksin kasvõi moka otsast ütlema, et sa ju ei teeks seda, siis võid raudpolt kindel olla, et ta teeb seda. Võib-olla on teistel meestel ka see nii, aga lihtsalt super naljakas. Ilmselt evolutsiooniga kaasa tulnud asi, et demonstreerida oma mehelikkust ja oskusi ja teadmisi jne. Või kui sa annad talle mingi ülesande, no ma ei tea, näiteks purgikaane avamise, mida mina ei jaksa lahti keerata, ja kui ma siis lähen selle purgikesega tema juurde, siis ta väänab endal kasvõi käe punaseks, aga ta ei loobu. Ma olen nagu „kuule, ma võin tegelt avajaga ka selle lahti teha“, aga ei. Ütleb vaid, et ma ootaks, ta kohe saab selle lahti. Ja siis mul on max kahju temast, sest ma olen naine ja ma olen kaastundlik ja empaatiline olevus. Aga ei noh, lahti ta selle purgi saab. Ma ei tea ühtegi purgikaant, mis oleks tema poolt kinni jäänud selle 14. aasta jooksul.

Tsii, okei, ma olen super hea storyteller. Alustan külaskäigust, siis räägin matemaatika ülesandest ja nüüd olen otsapidi kuidagi purgikaanteni jõudnud. Oh well.

Ma tegelt tahtsin jõuda ju selleni, et vennanaine loomulikult kaotas ja Joosep võitis, no täpselt nii nagu ma ütlesin. Ja kuna ta jäi Joosepile kaks pitsat sisse ja selle aja jooksul selgus, et neile meeldib ka megalt lauamänge mängida, täpselt nagu minulegi (ahaha, mitte nagu Joosepile), siis sai kokku lepitud, et lähme mingi aeg külla ja sööme pitsat ja oleme niisama muhedad ja mängime hässsti palju lauamänge. Nii ja nüüd ma jõuan selleni, millest ma üldse tulingi rääkima – naiste ja meeste erinevustest. Ja ainult kolmveerand postitust oligi sissejuhatust, haha.

Ei pea vist eriline geenius olema, et mõista, et me oleme naiste ja meestena erinevad. Me räägime ja suhtleme erinevalt. Me toimetame ja käitume ja reageerime erinevalt. Minu arvates on mehed ratsionaalsemad ja rohkem probleemilahendusele keskendunud (no võtame kasvõi selle sama purgikaane näite). Naised aga lähtuvad suhtluses pigem emotsioonidest. No võrrelge kasvõi poes käimist ja ei, ma ei mõtle toidupoes käimist (kuigi issand jaa, sellest võiks samuti pikalt ja laialt rääkida), aga ma praegu mõtlen seda, et kui näed poes midagi üli nunnut ja ilusat. Kui ma seda silman, siis ma kraban selle kohe endale kätte ja kogu mu sisemus hakkab pulbitsema, et apppiii, kui nunnu ja äge, vaata kui iluuus!. Samas ma ei kujuta ettegi, et Joosep jookseks mingi nunnu pehme sviitri või pleedi juurde ja kukuks ennastunustavalt sädistama, et issand, Kai, vaata kui super pehme ja nunnu pleedike. Seevastu tehnikariiulis võivad tal silmad särama minna küll ja võib minuteid keskendunult uurida ja lugeda ja ma olen seal kõrval nagu boooring. Kui see pole just uus telefon või midagi muud toredad, mis blingib ja särab või on maailma pehmeim  või lõhnaks nagu väike unelm, kuhu on pistetud kamaluga lilli, ükssarvikusabasid, kummikomme, vahukomme, vaniljet ja tuhksuhkrut. Aga et tema läheks mingi juhtme peale nii elevile ja äksi täis, siis ei. Ta võib küll üli keskendunud olla ja väga sihikindlalt minna midagi ostma ja tunda sellest veel hiljemgi väga suurt rõõmu, aga ta never ever ei jookseks poolearulisena kuskile leti juurde ega küsiks kätevärisedes HyperX kõrvaklappe endale.

Sama ka auto ostmisega. Kui ta leiab sobiva potentsiaalse kandidaadi, siis ta loetleb kõik mootori võimsused, mis lisad tal on ja mida kõik veel, aga ta mitte kunagi ei ütle mulle selle info sees auto värvi. Ma pean enamus kordadel seda ise lisaks küsima.

Okei, palun väga vabandust, mul on täna konkreetselt mölapidamatus ja ma laperdan oma jutuga nagu tuulelipp. Ma asun nüüd asja kallale.

Oma pika jutu lõpuks tahtsin ma lõpuks jõuda sinna, kus ma räägin teile, kuidas me mängisime Aliast mehed vs naised.
Kuna ma ei tea kui paljud teist on sellega kokku puutunud, no Aliasega ehk ikka, aga ma mõtlen et just selle konkreetse versiooniga. Igatahes mäng on nagu iga teine sõnaseletus mäng, ent konks peitub selles, et naised peavad üksteisele meeste sõnu seletama ja mehed naiste omi. Meil oli nt selliseid sõnu nagu garaaž, lahtilöök, pinge, kuuskantvõti, sisepõlemismootor jne. Kusjuures, selle viimase ma suutsin kahe sekundiga ära öelda. Nii uhke enda üle. Ma ikka kuulan ka, mida mu mees mulle vabal ajal autodest ja nende mootoridest räägib. Ja meestel olid sellised sõnad nagu samet pesu, voltseelik, šifoon, CC kreem, päikesepuuder, munasarjad jne. Sellest viimasest ma veel räägin teile. See oli ülinaljakas, sest Joosep pidi seda oma vennale seletama. Ja sõnad olid suht lihtsad, ainult mõne üksiku sõnaga tekkis segadus, et mis asi see veel on. Ja ma mõtlen, et mitte keegi seltskonnast ei teadnud, ei naised ega mehed, kuigi see pidi olema nende teemasõna. Aga meeste sõnade seletamisega sain ma kenasti hakkama. Mitte küll nii nagu võib-olla mehed oleksid neid seletanud, õigete terminite ja päris eesmärgipäraste sõnadega, aga siiski. Ma kohe toon teile mõned naljakamad näited ka.

Mul oli vaja seletada sõna „raadiolaine“. Joosep sosistas sõna ära ja mina hakkasin seletama: „Mis on Elmar, Viker, Star fm?“

Minu naiskonna liige: „Raadio.“

„Jaa, väga hea. Jäta see meelde. Ja siis merel võivad tekkida suured… „

Joosep sekkub: „Oot, Kai, ma sosistan sulle uuesti selle sõna. Sa vist ei kuulnud õigesti.“

„Mina: „Ei, ma kuulsin väga hästi,“ samal ajal lükates teda käega eemale „ ära sega mind praegu!“

Minu naiskonna liige: „Laine.“

Mina: „Jaa, pane nüüd need…“

Minu naiskonna liige: „Raadiolaine.“

Joosep: „Okei, mida iganes.“

Teine sõna, mida pidin seletama oli „tsement“. Minu kirjeldus: „See on selline hall plöga, nagu betoon.“

Joosep: „Kai, see ei ole betoon!“

„Keegi ei küsi sinu käest, ole palun tasa. Mis vahet sel on… „

Minu naiskonna liige: „Tsement.“

Mina: „Oh, tubli tüdruk.“

Joosep: „Aga see ei ole betoon… „

Mina: „Aga näed ta sai aru, mida ma mõtlesin. Me naised saame lihtsalt nendest asjadest sedasi aru.“

Kui tuli Joosepi kord seletada sõna „munasarjad“, siis alustas nii: „Naissuguorgan, kana toodang… „
Me olime seal nagu misasja. Aga ei, ta seletas tegelt päris hästi. Lihtsalt alguses ei klikkinud kohe ära.
Ma mingi hetk kuulasin, kuidas ta lihtsalt seletas ja arvas sõnu ja siis ma tabasin ennast endamisi mõtlemast, et küll mul on ikka tark ja tubli mees. Iga sõna, mida seletas oli väga hoolikalt läbi mõeldud, iga sõna ja lause oli informatiivne. Ei olnud sellist suvalist mudrutamist ja sooja juttu. Samal ajal kui mina seal kõrval hihii ja hahaha ja oot, ma ei oska seda. Ja mingi eriti vau efekt oli siis kui tal vend seletas peakatet ja Joosep juba teise või kolmanda vihje peale ütles „kõvakübar“ ja mul konkreetselt vajus suu lahti. Ma tean, et ta on suure lugemusega ja teda huvitab klassikaline naiste ja meeste mood, aga no see oli päriselt vau, lihtsalt vau. Aga olgugi, et mehed mängisid teravalt ja eesmärgile pühendunult, siis naised ikkagist võitsid. Jeii!

Ma tean, et see matemaatika ülesanne on juba ammuilma ära lahendatud ja vist isegi ära seletatud, aga ikkagist, kuidas teie seda siis lahendasite või lahendaksite ja kas oleksite ka Joosepiga kihla vedanud? Ja kas olete Aliases kuidagi eriti toredasti mõnd sõna seletanud? Ja kas olete sõnade seletamises kõva käpp? Meil näiteks on Joosepiga nii, et kui meid ühte tiimi panna, siis oleme suht võitmatud. Kuigi jaa, vahel viskab mingit segast ka sisse, sest ma ei saa tema loogikast üldse aru ja vastupidi. Ja kui oleme erinevates meeskondades, siis tavaliselt meie meeskonnad konkureerivadki omavahel kõige tugevamini.
Aga siin see suurt furoori põhjustanud pähkel: 6÷2(1+2) vastuseks on ?

Nagu öeldakse, inimene teeb plaane ja vanajumal naerab. Mul oli juba kindel plaan, et järgmised neli postitust tulevad pulmateemalised, aga life happens ja selle asemel, et ma saaksin roosamannalisusest nõretavate postituste juurde minna, kus on ükssarvikutesabad ja liblikad ja vikerkaared ja udupilved, pidin ma hoopis mitu päeva mööda korteri põrandaid põrandakaltsuga ringi roomama ja kust kokku lükkama.

Kõik sai alguse sellest, et käisime Joosepi vennal ja ta naisel külas ja kuna Janet ei oska üksi kodus olla, siis on ta 99% kordadest meil alati kaasas. Nii ka seekord. Pakkisime endid auto peale, koera panime pagassi. Ja ütlen juba eos ära, et ei, me ei ole loomapiinajad. Me lasime tagaistmed kenasti alla, et salongi soe õhk pääseks ka pagassi ja pehme lamamisalus oli tal ka olemas. Aga tundub, et seda oli siiski liiga vähe, sest järgmine päev kui pikutasime Joosepiga diivanil ja vaatasime sarja, siis äkitselt kargas Joosep istukile ja küsis tülgastavalt, et mis hais see on. Ma esiti ei tundnud midagi, aga kaks sekki hiljem tungis minugi ninna mingi kirbe hais.

Alguses ehmusin ära, et kuskil midagi kärssab, sest ma vannun käsi südamel, et see oli rohkem nagu kärsakas kui sooja kuse hais. Ja kui me kohe haisu põhjust ei suutnud tuvastada, siis tekkis mul kuri kahtlus, et äkki ma kärsatasin oma elektrilise madratsisoojendaja läbi. Ma vahel unustan selle päevaks sisse, ups. Aga ma ei julenud seda kohe Joosepile tunnistada, et tead, ma jätsin soojenduse sisse, et kuule viitsid, mine vaata, kas meie voodi põleb.

Kui Joosep oli elamise läbi kamminud, siis selgus ka tõsiasi – põrand oli märgasid käpajälgesid täis.

 

Egas midagi. Jossu võttis pontud ja läks õue. Mina läksin kookisin põrandalapi välja. Tahtsin mingit kaussi ka võtta, aga ma ei tea, mis nende kaussidega viimasel ajal kogu aeg juhtub, aga need haihtuvad meie elamisest nagu tina tuhka. Ja nüüd ma kahetsesin, et ma olin kategooriliselt keeldunud sellest Vileda põrandapesu mingist pangest ja mopist, mis tsentrifuugib vms. Ma ei tea päris täpselt, kuidas see töötab, aga Joosep kiidab seda palju. Aga kuna meil ei ole sellist head panipaika, kuhu sellist tavaari paigutada, siis mulle kohe teps mitte ei meeldi, kui mingid x asjad seisavad lihtsalt kuskil nurgas põrandal. Nii pidingi siis oma lapikesega, nagu vaene sugulane, jooksma edasi-tagasi vannitoa vahet. Okei, ma alguses jooksin köögikraanikausi vahet, aga kui Joosep tuppa tuli, siis ta oli niiiii kohutavalt häiritud, et ma kusest lappi köögis pesen. Aga mina jällegist ei saanud aru, et milles probleem. ma ju pesen pärast kraanikausi ja selle ümbruse ja kõik muud pinnad ka ju üle ja ei, mitte selle sama lapiga. Mulle lihtsalt tundus korteriplaani arvestades kõige mõistlikum, et ma ei tammu oma kuseste sussitaldadega juba pestud põrandast iga kord uuesti üle, kui siirdun lappi pesema.

Eniveis. Ma ei viitsinud vaielda, Läksin edaspidi oma närust lappi sõnagi lausumata vannituppa pesema ja hetk hiljem võttis Joosep juba põrandapesu üle. Mina pesin suuremad kolded ära ja tema tegi nii-öelda järelpuhastust. Diivani ees olnud vaip sai kuseseks, koerte pesa sai kuseseks. Need ma rullisin esialgu kokku ja viisin vannituppa. Koerad olid öö otsa hädas, et kus nemad siis magama peaksid. Lõpuks avastas Joosepi koon, et ooo, esikus on vaip ja hunnik jalanõusid, nendest saab mõnusa pesa meisterdada ja kukkus keset ööd kaapima ja tammuma jne. Ja kuna esik on meil kohe magamistoa ukse taga, siis oli reaalselt selline tunne nagu keegi kaabiks voodi all saapaid kokku.

Kuskil kell 6 hommikul saabus siis vaikus ja sellega kauaoodatud uni. Aga ega meil pikalt magada ei lastud, sest nagu me kõik teame, siis kõik asjad siin ilmas juhtuvad korraga...
Ja nii helistaski kaks tundi hiljem kuller, kes andis teada, et jõuab umbes 15 mintsa pärast. Ja siis helistas mulle müügiinimene, kes uskuge või mitte, suutis mulle maha müüa neli paari bambussokke, don’t ask. Ma luban, ma kirjutan sellest eraldi postituse, sest see lihtsalt väärib seda. Ja lõpuks, kui ma tundsin end nagu ära räsitud kapsaleht, keda on hakitud, rebitud ja nutripulletist püreeks lastud, tuli Janet magamistoa ukse taha jorisema. Ma esiti ei teinud sellest välja, sest see on tal tavapärane käitumine, olla super rahulolematu kui olen liiga kauaks kuskile teise ruumi jäänud. Ja kuna see inin muutus juba väga tüütuks ja ma ei saanud sinna mitte midagi parata, siis tegin ma seda, mida iga teine suur loomasõber teeks – panin klapid kõrva ja hakkasin telost videot kuulama. Aga mnjaa, seekord polnud see niisama jorisemine, vaid tõsine vaev, mida vaeseke üritas viimase hetkeni kinni hoida.

Nii et, nagu te juba võisite aimata, siis dialüüsist pääsedes hakkas mul taas suuremat sorti pesuralli.
Ma seekord leidsin mingi pange ka vannitoast, valasin sinna mingit männilõhnalist põrandapesuvahendit ja hakkasin aga otsast pihta ja nii mitu korda. Vaiba toppisin pesumasinasse ja sai isegi puhtaks. Alguses küll pelgasin, et äkki ei mahu, aga ei, täitsa kenasti läks. Pesaga on ainult probleem. Selle ma pesin ka korra masinas läbi, ent hais on ikka küljes. Nüüd mõtlen, et peaks seebi ja harjaga proovima.

Aga Janetil juba parem. Käisime veterinaari juures, kus sai kaks süsti ja tablakad peale. Diagnoosiks siis põiepõletik. Proua ise on omadega nüüdseks vägagi rahul ja põis ilmselt enam vaeva ei põhjusta, sest kepsutab rõõmsalt ringi ja üks hommik sõimas isegi naabrinaisel näo täis. Et kujutad sa pilti ette, tema julgeb meil siin hoovi peal kõndida...

Aga lõpetuseks pilt Janetist, kui ta tuias meil pulmas ringi ja tema lemmik kohad olid buffee ja külaliste lauaalused. Ja siin ta ongi just äsja ühe laua alt välja tulemas ja juba uut sihti välja vaatamas.

Esimese asjana tahaksin öelda, et ma alustasin juba eile käesoleva postituse kirjutamist. Ja ma peaaegu et poleks seda isegi avaldanud, aga siis mõtlesin, et ei, mul on vaja, et keegi kuulaks mu maiseid ristikannatusi. Nii et olge lahked, kes naudivad emotsiooni pealt kirjutatud ridu – siin on teile üks halapostitus.

Ärkasin täna väsinuna ja torssis olemisega, sest viimasel ajal meie unegraafikud Joosepiga kohe üldse ei kattu. Mitte, et tema jaoks uni poleks oluline, ikka on, aga mind ajab nii närvi, kuidas saab üks inimene nii loll olla (okei, vabandust, ta ei ole loll, aga ta on nii kangekaelne mingites asjades ja magama jäämine on üks nendest). Nagu mingi väike jonniv laps, kes ise on tegelt super väsinud, aga jaurab ikka edasi, et ei ole ja siis leiutab sada põhjust, miks ta ei saa praegu magama jääda jne. Reaalselt.

Ma peaks võib-olla alustama üldse sellest, et Joosep töötab programmeerijana ja seda kodukontoris. Ehk et tema päev algab nii, et ärkab üles, siis haarab voodis olles öökapilt oma telefoni, sirvib uudised läbi ja siis suundub tööarvuti taha ja hakkab taske üle vaatama. Joob kohvi ja sööb, vahepeal käib teeb väikse õueringi koertega ja tagasi arvuti taha, kuhu ta jääb hiliste öötundideni.
Kuna mina kobin enamasti juba südaööl dialüüsi, siis tema jääb minust maha. Ja ma olen varem korduvalt maininud, et mul on raske uinuda, kui tean, et mujal veel elu käib ja üksi on voodis kõle ja tahan kaissu jne-. Nüüd ma olen muidugi enda tervise ja unekvaliteeti silmas pidades end harjutanud rohkem üksi magama, aga kui ma olen viimased ööd kell 5 kõpsti üles ärganud ja avastanud, et teda ikka veel ei ole mu kõrval, siis ma füüsiliselt tunnen, kuidas viha ja äng mu sisse tulevad. Ma ei ole kuri, et teda pole mu kõrval, vaid kuri, et ta oma tervist niimoodi laastab.

Põhjuseid miks ta magama ei tule on erinevaid. Kui ta ei proge ja ei õpi, siis ta ütleb, et ta klõpsib niisama netis ringi, loeb põnevaid teadusartikleid, ehitusfoorumeid vms ja kui tunneb mingi hetk, et väsimus murrab, siis lülitab ekraani kinni. Siis on vahel mingid keerukamad projektid, mida armastabki öösiti, siis kui kogu maailm magab, progeda. Praegu ta näiteks õpib uut koodi ja ta on viimased kaks ööd laekunud voodisse viiest-kuuest hommikul. Ja ma ei tea, kas ta oleks seal arvuti taga veelgi kauem, kui mina, armastava ja hooliva naisena, ei kooserdaks magamistoa ukseni ja küsiks, millal ta magama tuleb. Mul on tunne, et ta kaotab ekraani taga istudes ajataju, lihtsalt unustab end sinna.

Näiteks täna, kui ma ukse peale ilmusin, siis ta esimese asjana küsis, kas mul on paha olla, mitte, et oi, näe kell on palju.Nagu jaa, mul on tõesti väga paha olla, kui SIND ei ole mu kõrval. No ja siis ütles, et ta vaatab oma õppevideo lõpuni ja siis kohe tuleb. Tuligi. Aga kui voodisse pikali heitis ja mulle musi ära andis, siis võttis telefoni ja hakkas LHV foorumit lugema. Unerohuks või nii. Ja kui ma ütlen, et ekraani helendus stimuleerib ajutegevust ja ei lase uinuda, siis ta ütleb, et ta on progenud nendele saitidele, mida ta uinumiseks loeb, sellise spets tumeda tausta, mis ei kriiska näkku. Et see saab tal aru kellaaegadest ja ma ei tea millest kõigest veel.
No ja vaidle siis sellisega…

Ma tahaksin, et me oleksime nagu kaks nunnut teletupsut, kes õhtuti lähevad koos hambaid pesema ja siis poeme voodisse ja siis räägime veel päevastest toimetustest ja niisama asjadest ja siis uinuksime teineteise kaisus. Aga seda ei juhtu vist mitte kunagi. Ja ma saaksin sellest ka veel aru, kui ta tuleks üks-kaks tundi peale mind voodisse, aga neli-viis tundi hiljem ja siis ka ekraan pihus, brrr.

Joosep ütles eelmisel aastal, et ta püüab hakata tulema hiljemalt ühest-kahest voodisse, et siis kella kolmeks on vaikus ja rahu. Et siis pole enam mingit nihelemist ja ma saan õndsas rahus tema kaisus uinuda. Aga praegu on ta julgelt üle poolte kordade laekunud voodisse peale kolme ja ma olen nii pahane, sest meie mõlemi uni kannatab selle all. Ja kui ma siiani olen selle kõik kenasti alla neelanud ja olnud tore leplik naine, siis enam mitte.Eile sai mu mõõt täis, sest härra otsustas tulla voodisse kolm minutit enne kuut. Saate aru jah, hommikul kell kuus! Enne mida suutis ta loomulikult minu üles äratada ja see oli sama tark tegu kui äratada üles 700 aastat maapõues tukkunud lohe. Ja siis hakkas kõik närvi ajama. Mind ajas närvi, et ajas mu üles. Mind ajas närvi, et luges voodis olles telefonis foorumit. Mind häiris, et koerad jalutasid mööda elamist ringi. Mind häiris, et kolme tunni pärast on mul äratus. Mind häiris juba see teadmine ette ära, et järgmine päev liigun ringi lõuad laiali ja veelkord – mind häiris, et ta mind üles äratas.

Ja ei, ma ei hakanud jorisema ega midagi, sest muidu poleks kumbki meist magada saanud. Ma lugesin mõtteis vaikselt numbreid ja peagi tundsin, et okei, ma suudan jääda rahulikuks ja uinuda. Juba pöörasingi end Joosepi poole ja võtsin ta kaissu, kui ta hästihästi vaikselt ütles: „Ma pean vetsu minema...“
Ja nii ma saingi ainult viis minutit rahus ja vaikuses olla, tunda, kuidas raske magus uni mu laugudele vajub, kui siis tema oma pissihädaga peale lendas.
Ja loomulikult vetsu minemisega ajas ta ka Janeti üles, kes lootis, et mina tulin magamistoast välja ja hakkas mind mööda korterit küünte klõbinal taga otsima. Ja siis mul tekkis ärevus, et enam ei lähe kaua, kui ärkab ka Joosepi koer üles, kes peab ju igat Janeti liigutust ja läbi käidud kohta üle nuhkima ja lakkuma, nii et lõpuks kui Joosep vetsust tagasi tuli, istusin mina voodi serva peal, kuulasin dialüüsimasina undamist ja olin üleni kuri. Väga kuri. Ja katsu sa uinuda, kui su närvid on krussi keeratud.

Joosep üritas alguses asja siluda, öeldes, et kallikene, tule heida pikali tagasi, praegu on rahu aeg. Ma tundsin, kuidas see lause mind veelgi rohkem ärritas. Mis rahu aeg?! Siis kui mul on uni ära aetud, siis on tal rahu aeg ja aeg uinumiseks. Ei, ei ole siin mingit rahu. Nii ma istusin jonnakalt edasi. Lõpuks võttis ta mult ümbert kinni ja ütles „sa mu väike kanaaritibuke“ ja siis ta hoidis mind natuke enda soojas embuses, silitas ja paitas mu selga ja peakest, aga ma olin ikka veel ta peale nii kuri.
Lõpuks, mingi 15 mintsa hiljem viskasin end tagasi pikali ja mu tigedus oli veidi lahtunud, sest paid olid head ja tegelikult mõistusega sain ma aru, miks ta täna niiii hilja voodisse tuli, aga lihtsalt see emotsionaalne naine minus ei lubanud asja sedasi jätta. Muidu hakkab veel arvama, et nii ongi okei.

Aa, ja see, miks ma saan aru, miks ta täna nii hilja laekus voodisse. Eile kella 23 paiku viskas ta diivanile pikali ja mina pidin ka tegelt juba dialüüsi minema, ent ma pugesin talle hoopis kaissu. Ütlesin, et ma ainult 15 minutit ja siis lähen ära masina külge. Aga me jäime mõlemad elutuppa tukkuma ja kui ma üles ärkasin, siis oli kell märkamatult tunnike edasi liikunud ja mina läksin ära dialüüsi ja jätsin Joosepi diivanile magama. Hoolitseva naisena sättisin talle isegi veel tekikest paremini peale, et ta varbakesed ei külmetaks vms. Ja nii ta jäigi sinna minust maha, kuni kella kolmeni. Kui ta üles ärkas, siis ta tegi veel tööd ja siis progemise tuhinas kaotas ajataju vms. Ma ka ei tea.

Aga okei. Nüüd, kus ma sain selle välja kirjutada, hakkas mul palju parem ja postituse lõpuks ma enam ei ole kuri. Ainult pisut häiritud, sest mu pea valutab ja paremas lõualuus on mingi kahtlane valu, nagu keegi oleks mind vähemalt kümme korda näkku löönud.

PS. Ma pean hakkama viimase kahe aasta postitusi läbi sirvima, sest mu väike kanaaju ei suuda meenutada, kas ma olen juba teiega oma pulmapilte jaganud või mitte. Miski mu sees ütleb, et ei ole.

PPS. Ja kõik, kes jaksasid ja viitsisid selle ilma piltideta posti lõpuni lugeda, siis esiteks minge tehke oma silmadele üks rahustav kurgikompress ja teiseks teadke, et te olete super nummid, et käite ikka ja jälle mu heietusi lugemas, Kriips ja kraaps.

Teie
Väike pime kanaaju.. või hoopis väike kanaaritibuke.

    HOIATUS!!! Lugemine omal vastutusel! Postitus võib sisaldada kirjatekstis häirivaid intiimkirjeldusi.

Enne siirdamisele minemist tuleb minna ja võtta naistearstilt kinnituskiri, et sul on seal allkorrusel kõik korras. Et ei ole mingeid kasvajaid, rakulisi moodustusi, põletikulisi koldeid vms. Nii seadsin ka mina sammud naiste nõuandlasse. Ette ruttavalt mainin selle ära, et Joosep on minuga alati kabinetti kaasa tulnud.

Läksime siis kenasti kohale omale seda vajalikku papperit nõutama. Seekordsel visiidil läks kõik vanaviisi. Mind kutsuti sisse, arstil oli mind väga hea meel näha, saatis mu käevangus sirmi taha, võtsin püksid jalast ja ronisin pukki.
Esmalt tegi tavapärast läbivaatust, noh, teate ju küll, peeglite ja asjadega. Aga kuna kabinetti oli tekkinud ka moodne ultrahelimasin, siis tegi ka tupesisest UH. Vaatas ja mõõtis kõikvõimalikud asjad ära, mida mõõta ja vaadata annab. Kuna meil on peale siirdamist soov proovida ka last saada, siis jäi eriti hästi meelde lause, kus arst ütles, et munasarjad on korras. Enne, kui pukist pääsesin ja aluspüksid tagasi jalga venitasin, võttis ta ka emakakaelalt proovid. Või noh, kui nüüd üdini aus olla ja mu mälu mind alt ei vea, siis võttis proovi ikka enne ultraheli. Pärast ju ei saa, siis oled sealt alt selle geeliga ülepeakaela koos.

Enne kabinetist lahkumist leppisime kokku, et kui proovid on korras, siis ta ei hakka helistama, aga kui midagi on paigast ära, siis helistab. Ja ta helistas…
Ütles, et mult leiti üks bakter ja et ta kirjutab suukaudseks kasutamiseks ühed tabletid, mis peaks siis selle bakteri hävitama. Kui küsisin, et mis bakteriga tegu, et ma nagu ise ei tunne, et mul oleks mingeid kaebusi vms, siis arst ütles, et see on selline suht levinud bakter, mis tavaliselt tekib naistel siis kui nad on stressis. Ma olin nagu aa, vau, ma ei teadnudki, et naistel on oma stressibakter olemas. Ja mõelda vaid, chillis teine seal rahulikult oma elukest ja ei tekitanud mulle üldse enda olemasoluga stressi. Seekord aga ütles arst kõne lõpus, et kui ma ravikuuri läbi teen, et siis ta tahaks mind uuesti näha. Et pangu ma aga nõuandlasse aeg kirja ja tulgu kohale.

Egas midagi, kaks kuud hiljem istusime Joosepiga uuesti naiste nõuandlas. Astusime kabinetti, mul jälle väike ärevus sees, sest no tee või tina, aga no ei ole mugav seal naistearsti juures käia. Ma ei tea kuidas teil on, aga mul on max ebamugav. Ma saan mõistusega aru, et see on vajalik ja kontrollis tuleb käia ja kõikidele sõeluuringu kutsetele olen alati reageerinud ja selles suhtes on kõik fine, aga no ei ole mugav, kui sa pead pukis jalad laiali pikutama ja keegi mingisuguste  metallriistadega su sees urgitseb ja venitab.
Ja võib-olla ma peaks mainima, et minu naistearst on selline hästi kompleksivaba. Einoh, ega ta muidu vist ei saakski olla see arst, kes päevast päeva vaatab vagiinasid nagu mesilane, kes sumistab õielt õiele. Ja muidu mulle väga meeldivad teistsugused, karakteriga inimesed, sest nendega ei hakka kunagi igav, nad julgevad eristuda jne. Aga vot see visiit oli juba next level. Ma polnud selliseks läbivaatuseks valmis.

Igatahes. Astusime kabinetti, ütlesime „tere“, aga arst ei vastanud. Joosep juhatas mu arsti laua kõrval olevale toolile istuma. Ootasime. Samal ajal kuulen, kuidas raadio ragiseb ja sealt kostub seksika häälega Pearu Pauluse lõõritamist „nii kuum on tunne, nii kuum on tunne, sa ju tead see meeldib mulle, sest nii kuum on tunne“. Arst endiselt polnud meiega sõnagi vahetanud, toksis arvutis midagi. Võib-olla täitis eelmise patsiendi epikriisi, ma ei tea. Mul kippus vägisi naeratus suule tulema, sest olukord oli rohkem kui humoorikas. Ma oleksin nagu põrunud professori kabinetti sattunud.  Kuid siis ühel hetkel lõppes klaviatuuril klõbistamine ja ta keeras end tooliga hoogsalt ümber ja ütles hästi rõõmsalt ja intensiivselt: „Tereee! Mul on nii hea meel teid näha. Te olete nii nunnud.“
Ma olin ausalt öeldes nats pahviks löödud, sest see kõik oli natuke nagu nihkes. Ma naeratasin totakalt, sest mind ajas juba see 2Quick Starti lugu seal kabinetis naerma ja siis ma nagu üritasin maru tõsise näoga olla, aga mul väga ei õnnestunud.
„No tõesti, te olete nii armas paar. Alati nii rõõmsad ja sina, Joosep, oled ikka nii tubli mees,“ jätkas arst.

*Et sa siis ikka teaksid, Joosep, sa oled tõesti mul niinii tubli mees. Kohe niinii tubli, haha.

Sületäis komplimente vastu võetud, edasi juhatas arst mu taas tuttava sirmi taha, kus ma sain rahulikult kleidi üles kerida, trussikud jalast võtta ja taas pukki ronida. Seekord peeglite ja metallist instrumentidega urgitsemine jäeti vahele, võeti esmalt kohe proov ja takka järele tehti kohe ka uus UH. Kõik naised, kes on viimase viie aasta jooksul naistearsti juures käinud, teavad, kuidas see tupesisene UH käib. Et ma seda ei hakka siin kirjeldama. Aga asi, mida ma tahan kirjeldada on minu reaktsioon. Esmalt jälle vaatas ja mõõtis kõike, mida mõõta ja vaadata annab selle masinaga ja siis ütleb, et munasarjades on mikrotsüstid. Tähendab, ma tean, mida tähendab tsüstilised munasarjad, aga googeldades mikrotsüstilised munasarjad ei saa ma ühtegi vastet. Ja kui te nüüd küsite, miks ma oma arsti käest ei küsinud, siis mind tabas õudus ja ootamatus, kui ta keset ultraheli ütles, et ole hea, tule vaata sina ka.

Ma esiti mõtlesin, et kutsub naistearsti õde vaatama, et too kinnitaks üle vms. Sest kaks kuud tagasi näitas UH, et kõik on ju korras, mu munasarjad olid ju olnud ilusad ja terved. Ja nüüd kahe kuuga on siis nad mikrotsüstiliseks muutunud või? Et kas nii ruttu saab tõesti muutused toimuda ja mis neid muutusi, just neid tsüstilisi, muutusi põhjustavad?

No igatahes, mul läks kaks sekundit aega aru saamaks, et ta mitte ei kutsu õde sirmi taha, vaid Joosepit. Ja uskuge mind, Joosep oli ka segaduses, et mis mõttes ta peab tulema ja vaatama ja kinnitama, et jap, Kai, su munasarjad on mikrotsüstilised, sest ta on ju naiste vagiinade ja munasarjade spetsialist. Aga tegelt mul täitsa kama kaks, mida Joosep sealt ekraanilt pidi vaatama ja üle kinnitama, ma tahtsin sekundiga jalad kokku tõmmata ja paluda, et mind sündsalt linaga kinni kaetaks, sest see ei ole see vaatepilt, kus sa tahad, et su mees sind näeks. Vähemalt mina küll ei taha. Selles ei ole midagi seksuaalset ega ilusat. Et kuule musike, mängime seda mängu, et sina oled arst ja mina sinu patsient. Ei. Tõmba püksid jalga tagasi ja mine ära.
Aga jaa, arst kutsus Joosepi nagu muuseas sinna sirmi taha, küsis tema arvamust ja puha, nagu Joosep oleks vana kolleeg naiste nõuandlast. Ja kogu see protseduur, kuni nad ekraanilt minu mustvalget vagiinat uurisid, kestis minu jaoks terve igaviku.

Ja te lihtsalt ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olin, kui ma pukist pääsesin ja tohtisin end taas riidesse panna. Järgmine akward hetk oli see kui ma sirmi tagant välja astusin, sest Joosep ootas mind seal ja kuigi ma ei näinud ta nägu, siis ma tajusin seda meievahelist kohmetust, kuhu meid oli nii ootamatult visatud.
Kui me kabinetist välja astusime, siis ma ütlesin Joosepile lihtsalt: ära.Ütle. Mitte. Midagi ja me jalutasime vaikides  käsikäes autoni.

Aga enne ära minemist ütles veel arst, et kui proovid on korras, siis ta ei helista. No see tavaline jutt, teate küll. Ja veel uuris ta Joosepilt, et kuidas me liigume, et kas bussi või autoga ja kui arst kuulis, et Joosep sõidab autoga, siis kiitis teda jälle, et ta on ikka nii tubli, niiniii tubli.
Ma ei tea, miks mulle see Joosepi ülistamine ja kiitmine nii palju nalja pakub ja naerma ajab. Ma ise kiidan ka Joosepit ette ja taha ja meil on teineteisele kiituste ütlemine selline tavaline suhte osa, võiks isegi öelda et igapäevane. Me täname möödaminnes teineteist väikeste asjade eest. Et võib-olla sellepärast arsti kiitus kõlabki nii naljakalt, kuna tema ütleb seda hästi entusiastlikult, kuidagi sedasi, et juhuu, sa oled nii äge ja tubli ja super, et tõid Kai arsti juurde ja et sa üldse oled koos pimeda naisega ja no lihtsalt vauvau wiivau. Et mina ei kiida Joosepit sedasi kui mind arsti juurde autoga sõidutab, et oo vau, sa sõidutasid mind arsti juurde, aitäh sulle. Tõesti, aitäh sulle.

Issand, ma isegi ei tea kuidas seda kõike nüüd kokku võtta, sest selles loos on nagu.. KÕIKE. Võib-olla polegi siin midagi kokku võtta. Ma tean ainult seda, et ma pean varsti jälle minema kontrolli, haha. Aga tore külg asja juures on see, et kui mu arst ei oleks nii värvikas isik, siis poleks mul teile mitte midagi sellist jagada. Nii et ma järgmine kord teen juba eos enne kabinetti sisenemist väikse fotojäädvustuse ka ära, sest no mine tea, võib-olla juhtub jälle midagi ekstra ootamatut. Tänase postituse juurde mul kahjuks fotot panna ei ole. Ehk andestate, et ma va pime ei märka kogu aeg pilte klõpsutada. 

Kes pole veel kuulnud, siis alates 18. detsembrist lisati mind aktiivsesse doonorneeru ootejärjekorda. See tähendab sisuliselt seda, et mulle võib üksdaspuha millal see kõne tulla, kus teisel pool toru olev inimene ütleb „palju õnne, teile on sobiv organ leitud“ või midagi seesugust. Ega ma päris täpselt ju ei tea, ma pole kunagi varem sellist kõnet saanud. Aga ühtlasi tähendab see ka seda, et ma pean eranditult kõik freaking võõrad numbrid vastu võtma. Ja te ei kujuta ette ka kui kohutavalt halb telefonile vastaja ma olen. Kõik mu sõbrad võivad seda kinnitada. Mitte kunagi ma telefoni ei kuule ega vastu ei võta, vähemalt mitte õigel ajal. Reaalselt.

Ma sain ükskord, kunagi aastaid tagasi, isegi oma isa käest selle eest sõimata, et miks ta ei saa mind telefoni teel kätte. Et ta muudkui ketrab ja ketrab ja no tee või tina, aga tütart telefonitsi kätte ei saa. Ja no siis tulid kõik need klassikalised küsimused ära, et miks sul üldse see telefon on kui sa vastu ei võta jne. Ja kuigi ma pean tõdema, et ei olnud just väga tore saada isa käest õiendada, siis tema jutus oli iva. Isa ütles, et alati tuleb kõne vastu võtta kui ta helistab või kasvõi tagasigi helistada, sest kust ma tean, võib-olla juhtus õnnetus, on suremas ja tahab mulle viimast korda öelda, et olen kallis ja et armastab mind. 

See vestlus isaga toimus üle kahekümne aasta tagasi ja mis on muutunud? Suurt mitte midagi, peale selle, et ma võtan nüüd eranditult kõik isa kõned vastu, haha. Nii et midagi oli sellest vestlusest ja kurjustamisest ikka kasu kah.

Nende 20 päeva jooksul on helistanud mulle seitse võõrast numbrit, kellest neli olid telefonimüüjad. Ja no teate, ma saan kõigest sellest aru, et nemad peavad ka kuskilt oma leiva lauale saama, aga pliiis, mitte minu kaudu. Ma ei vaja pärlitega näohoolitsust või prügist taastoodetud termostassi või super kodukindlustust. Ma niigi literally iga kord suren sisemiselt natuke, kui võtan võõra numbriga kõne vastu ja nüüd pean mina neid veel kurvastama kah. Mu süda lihtsalt murdub, kui pean oma keeldumisega sellelt üleni rõõmsalt telefonimüüjalt naeratuse näolt koristama. Ma saan mõistusega aru, et ega mina ei vastuta tema teenistuse eest, aga ikkagi on kuidagi nadi tunne öelda, et „kui sul mulle neeru pakkuda ei ole, siis nägemist, ma pole huvitatud“.
Okei, ma päris sedasi ei ütle. Aga mõtlen küll, haha.

Aga kui ükskord peaks see õige kõne tulema, siis ideaalis võiksin ma kuskil kahe tunni jooksul Tartusse jõuda. Selleks puhuks seisab mul esikus haiglakott juba pakitult ja stardivalmis. See on umbes nagu see rasedate haiglakott, lihtsalt ilma nibukaitsekreemita ja beebi stuffita. Aga mis ma siis kotti pistsin (teid ju hullult huvitab, mida üks siirdamisele minev isik endaga ühes veab) ja isegi kui ei huvita, siis sorry, but not sorry, ma kirjutan ikkagi. Võite südamerahus vahele jätta või siis hoopis kaasa mõelda, et mida mul veel võiks kindlasti vaja minna.
Kuna ma pean peale siirdamist 3-5 nädalat haiglas olema, siis pakkisin kaasa:

*Pesemisasjad – šampoon, palsam, duššigeel, nuustik, rätik, hambahari ja –pasta.

*Aluspesu. Ostsin mitu uut komplekti, kuna peale siirdamist oled sa hästi vastuvõtlik kõiksugu bakteritele ja nii pidasin targemaks tutikad hankida.

*Juhul kui sa ei taha ringi käia nagu kitlis vanaema, mina ei taha, siis isiklikud mugavad riided (pidžaama, pehmest fliisist vabaaja püksid, mõned pluusid jt). Mitte, et ma esimesed kolm päeva üldse kuskile jalutaks, aga no saate aru küll.

*Sokid – 5 paari, millest ühed on villased.

*Hommikumantel ja sussid. Isiklik hommikumantel on minu jaoks must be asi. Ma tean, et tavaliselt väga paljud ei viitsi haiglasse hommikumantlit kaasa tarida. Esiteks võtab see närakas palju ruumi ja teiseks ollakse arvamusel, et küll dressikas asja ära ajab. Aga vot mina ei saa nii. Ma  hommikul olen sellise hästi pikaldase ärkamisega ja kui ärkan, siis ma ei hakka kohe riideid vahetama. Ma viskan mõnusa pehme hommikumantli selga ja siis tiksun omas mullis. Ja pealegi on mul nii üleni tore roosa hommikumantel, mis on veel nii mega pehme, et ainuüksi juba seda kandes tuleb mulle naeratus suule.

*Läpakas. Kuna ma kavatsen haiglas olles blogida. Ma küll ei tea kui palju ma jaksan, aga kasvõi mõne rea kaupa kirjutan ja annan endast elumärki. Kui mitte siin, siis Facebooki lehel ikka.

Viimasel hetkel viskan kotti:

*Telefoni ja laadija.

*Midagi magusat – kommi ja mahla. Kuigi… Sellega on mul veits segased tunded, sest siiani olen ma alati haiglasse midagi magusat võtnud, juhuks, kui veresuhkur madalaks läheb, aga nüüd ma saan ju tutika pankrease ning sisuliselt tähendab see seda, et ma saan diabeedist vabaks ja suhkrud ei tohiks enam mäkra mängida. Võeh, ma ei tea.

*Rahakott ja dokumendid.

Ja nüüd, kus kott on pakitud ja ma istun telefon näpus, on mul tekkinud väike opieelne hirm. Mul pole ju kunagi olnud viietunnist lõikust, nii et mind lõigatakse full lahti, vereülekanded, pärast klambritega uuesti kokku tagasi, morfiin ja asjad. Ja kõik need ravimid hiljem, hormoonid ja immunosupressandid. Et jaa, ma natuke kardan. Eriti hormoonravi. Selle vastu ilmselt ei saa, et olen pärast oppi ja hormoonide manustamist nii või naa tsipa paistes. Aga  karvaseks kui ahv ma küll muutuda ei taha. Mõni, kellel on võib-olla rohkem savi, ütleks  et nojah, ju sa siis oled lihtsalt üks väike pärdik, kes on natuke paistes ja natuke karvane. Mõni teine jälle ütleks, et ei ole hullu, kõik on mööduv. Ning keegi kolmas tuletaks meelde, et kõikse olulisem on siiski see, et ma üldse saaksin uue neeru ja et see hakkaks korralikult tööle ja et organism ei tõrjuks seda ära. Ja ma selle viimasega nõustun sada prossa, peaasi, et uus organ kenasti, ilma viperusteta tööle hakkaks, aga ma valetaksin, kui väidaksin, et välimus pole mulle üldse oluline. Samas üks lugeja kirjutas ja ütles, et ta on 18 kuud hormoone võtnud ja pole karvkattes muutusi täheldanud. Nii et mul on lootust.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama päris algusest...
Mõned kuud tagasi kirjutas mulle üks koolitaja ning küsis, kas oleksin valmis BFMis uut kirjeldustõlkide kursust konsulteerima. Võtsin esiti natuke mõtlemisaega, sest paljuski mõjutab minu praegust elukorraldust dialüüs ja voolikute otsas elamine. Aga kuna ma pole kunagi olnud eriline mugavustsoonis kügeleja, siis peale mõningast vaagimist andsin koolitajale oma jah-sõna.

Kuna koolituspäevad toimusid nädalavahetuseti, siis oli mul kaks valikuvõimalust. Ma kas a. oleksin pidanud ärkama pool kuus hommikul, loksuma kaks ja pool tundi bussiga Tallinnasse ja õhtul tagasi. Koju jõudes kohe magamistuppa suunduma, et end masina külge ühendada, et jõuaks dialüüsiga hommikuks valmis. või variant b. oleksin tellinud käsilahused, maskid ja muu dialüüsiks vaja mineva tavaari tuttava poole ja teinud endale ise iga nelja tunni tagant kotidialüüsi.

Selles mõttes tundus teine variant natsa inimsõbralikum, et ma poleks pidanud nii palju bussidega loksuma, ent sellel olid ka omad miinused. Üks suur miinus oli see, et koolis polnud nimelt sellist kohta, kus oleks tagatud piisav steriilsus. Või noh, kui ma oleksin küsinud, siis oleks vast ikka mõni ruum leitud, aga ega see pole päris nii lihtne ka, et viskad aga oma kotid lauale ja hakkad pihta. Neid lahusekotte tuleb eelnevalt soojendada, kuskile kõrgemale üles riputada jne. Lisaks poleks ma saanud iga dialüüsikord kuskile pooleks tunniks ära kaduda. Ja lisaks oleks pidanud ma iga kord ka neli liitrit lahust, korke, maske ja desot kooli kaasa tarima. Teisisõnu, see päevane kotidialüüs tundus ikka maru keeruline. Kui mitte öelda võimatu. Kuigi ma usun, et on ka neid tublisid inimesi, kes on sellega hakkama saanud. Lihtsalt mina tundsin, et minu jaoks oleks see liig, mis liig.  Ning kõiki neid asjaolusid arvesse võttes saigi otsustatud, et hakkan hoopis tuttava pool iga nelja tunni tagant endale kotidialüüsi tegema – öösiti. Et esimese teen õhtul kell kaheksa, siis järgmise teen südaööl, siis kell neli ja viimase teen hommikul nõks enne kaheksat, et jõuaksin õigeks ajaks koolitusele.

Ma peaks vist selle ka ära mainima, et ma polnud varem mitte ühtegi korda üksinda ise kotidialüüsi teinud, seni oli alati keegi kõrval olnud. Ja teate ju seda ärevustunnet küll, kui enam pole kellegi peale toetuda ja kogu vastutus lasub nüüd ainult teie endi peal. Vot täpselt nii ma end tundsinki. Nii et ma hästi natukene, nii linnunokatäie, muretsesin, et kas saan ikka hakkama. Ja noh, nii ette ruttavalt võin öelda, et sain.. kui välja jätta see üks kord, haha.

Kõik sujus vägagi hästi. Tuttav loovutas mulle selleks puhuks isegi enda magamistoa, kuhu oli tarinud ka tugitooli, et saaksin mugavalt istuda kui lahuse vahetust teen. Veel oli integreerinud riidepuust konksu, et mul oleks kuskile seda kaheliitrist lahusekotti riputada. See peab minust nimelt kõrgemal olema, et gravitatsiooni tõttu hakkaks uus lahus kõhtu voolama.

Oli teise päeva öö. Neli dialüüsikorda oli edukalt juba selja taga. Kell oli just neli saanud ja olin end voolikutega ära ühendanud. Kui kõhuõõnsusest oli lahus kenasti trenaažikotti jooksnud, siis järgmiseks oli vaja lahusekotist mullid lasta trenaažikotti. Selleks tuleb aluse peal olevat ketast keerata päripäeva, mis on süsteemi külge voolikute ja kottidega ühendatud. Kui aga see mullikeste osa vahele jätta, siis see põhjustab väga suurt ebamugavustunnet ja valu õlgades, kuna mullid otsivad kehast väljapääsu. Mul ükskord juhtus nii, et paar väikest mullikest pääses kõhukelme vahele ja mine metsa! See oli tõsiselt ebamugav ja vastik.

Niisiis. Keeran mina ketast ja ma ei kuule, ma ei kuule, et mullid jookseksid trenaažikotti. Proovisin natuke seda ketast siia-sinna keerata, ent mitte väga palju, sest seda ei tohi steriilsuse tõttu suvaliselt lapata. Susisin, mis ma susisin, aga ma ei kuulnud, et mullid oleksid lurinal trenaažikotti voolanud. „Nüüd on pekkis,“ mõtlesin mina. Mulle ei jooksnud ja ma ei julenud järgmisesse asendisse ehk sisse voolu peale ka ketast keerata. Kontrollisin uuesti lahusekotti, see tundus korras olevat. Kontrollisin voolikuid, need tundusid ka korras olevat. Mudisin uuesti vooliku kohta, mis lahusekotti sisse läheb, et äkki on kuidagi vale nurga all või midagi ja ei saa lahust kätte. Ei, ikka ei midagi. Minu mõistus oli otsas.

Lõpuks tegin Joosepile videokõne ja rääkisin mure ära. Joosep ütles, et ma streamin talle praegu enda vaadet. Ehk et kõik on pime ja et ta ei näe väga hästi, mida ma talle näitan. Et kas ma ei saaks tuld põlema panna. Aga ei saanud ju! Ma olin vooliku otsas ja toauksest eemal. Püüdsin lähedalt näidata ketast, et mis asendis see on, näitasin lahusekotti jne. Joosep ütles ainult seda, et ta näeb, et lahusekott ripub seal, aga see on ka kõik. Kettaga läks veits paremini. Seda oli paremini näha ning lõpuks võttis ta kodus ka ühe käsilahuse kasti lahti, et tal oleks samasugune ketas käes ja et saaks mind paremini juhendada. Aga ei midagi.

Mina jahusin endiselt oma teooriat sellest, et ilmselt on lahusekott praak ja et äkki ma võtan kastist ikka uue koti ja alustan otsast peale. Aga Joosep ei tahtnud hästi uskuda, et asi selles on. Küsis, kas ma enne ikka rullisin koti kenasti lahti.
See on selleks vajalik, et ained omavahel seguneksid. Need on alguses kahes eraldi kambrikeses, mis on keskelt liimitult kinni. Ja kui hakkad kotti nurgast rullima, siis lööb survega selle keskkoha lahti ja vedelikud segunevadki.
Ma räägin, et jaaa, rullisin. Kõik tehtud. Joosep küsib veel üle, kas ikka korralikult rullisin. Ma vastu, et jaa, korralikult. Kontrollisin, lahus pääseb voolikuni.

Kui olime üle poole tunni seal jauranud, otsustasin, et davai, aitab küll, ma võtan selle lahusekoti kaenlasse ja lähen otsin selle lollaka lüliti üles! Telefoni jätsin tugitooli, kuna seda dialüüsimanti oli juba niigi palju ja selle väikese asja jaoks polnud mul enam lihtsalt käsi.
Egas midagi. Esimesed kaks minutit ma pidasin sõjaplaani, et kuidas üldse liikuma saada. Aga lõpuks jõudsin nõule, et kõige mõistlikum on lahusekott kaenlasse võtta, ketas teise kätte ja siis jupikaupa põrandal lebavat trenaažikotti endale järele sikutada. Ma liikusin nagu killavoor edasi, tegin heal juhul kaks tibusammukest ja siis keerasin jälle ümber, et trenaažikotti endale natuke järele tõmmata. Probleem seisnes selles, et see trenaažikott ei tohtinud pingesse minna, sest siis ta oleks hakanud mu kõhus olevat voolikut välja sikutama. Ja no seda me poleks ju tahtnud, et ma üks hetk avastan, et oi näe, kellegi dialüüsitoru vedeleb siin vaiba peal…

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, jõudsin ma toaukseni. Koban ukse kõrval olevat seina, aga mida ei ole, lülitit ei ole. Selge. Kuna tegu on läbikäidava toaga, siis oh õnne, lüliti on teise ukse juures. Einoh, mis häda mul selle teise ukseni siis pool viis hommikul koos lahusekottidega jalutada ei ole. Ja nii me lohisesimegi, mina ja kamraadid lahusekotid, teise ukseni. Võiks öelda, et me lausa lendlesime sinna.. või siis mitte. Vahepeal, kui olin oma kottidega keset tuba jõudnud, kippus mul reaalselt vägisi naer peale tulema, sest ma kujutasin nii elavalt ette, kuidas kõrvaltoas ärkab tuttav sügavast unest üles, mõtleb, et mis kummaline sahin see on ja siis hiilib kikivarvukil toauksele, lajatab valju plõksatusega tule põlema ja siis avastab minu keset tuba lahusekottidega ukerdamas. Ja siis ma oleks seal nagu aa, tänks, et tule põlema panid, ma just olin sinna poole teel.
Aga tuttavat ei tulnud, õnneks või kahjuks, ning ma jõudsin lõpuks selle teise ukseni. Kobasin uuesti ukse kõrval olevat seina ja oh imet, ma leidsingi mingi ümmarguse asjanduse, millel oli kolm väikest väljaturritavat nupukest vms. Ja kuna mitte midagi muud ei olnud ukse kõrval,siis tekkis kuri kahtlus, et see nikerdis seina peal ongi vist mingi nõukaaegne lüliti. Nüüd tekkis muidugi aga küsimus, et millist nuppu ma vajutama pean…
Hingasin raskelt välja, tegin südame kõvaks, pigistasin silmad kinni (ärge küsige miks ma seda veel tegin, ma tõesti ei tea. Võib-olla, et siis oleks valutum elektrilööki saada ja sellesse surra) ja vajutasin ühe nuppudest alla. Ma küll ei näinud, kas toas läks valgus põlema, aga kõigi eelduste kohaselt läks, sest see lüliti surises ikka väääga kahtlaselt. Nii kahtlaselt, et seda oli lausa kuulda, et selles lülitis on mitusada volti. Otsustasin sealt kiiresti jeehat tõmmata, sest mul hakkas veits kõhe seal suriseva lüliti kõrval oma lahusekottidega seistes.

Telefoni juurde tagasi jõudes ütles Joosep rõõmsalt: „Oo, tsau kallis! Ma näen sind!“
Jess, hakkama sain, korraldasin härra nägijale soovitud valguse.
Järgmiseks andis ta mulle korralduse uuesti näidata lahusekotti. Ma palusin tal veits oodata, sest ma pidin esmalt selle tagasi konksu otsa panema. Kui see sai tehtud ja ma telefoni lahusekoti peale suunasin, hakkas ta südamest naerma ja ütles, et kuule, sa pead selle lahusekoti ikka lõpuni lahti rullima. Et praegu see ripub nagu mingi rinnahoidja seal konksu otsas.
Ma olin nagu mis asja!? Ma ju rullisin. Aga tõepoolest. Kui ma seda uuesti katsusin, siis sain ise ka aru, et üks osa lahusekotist oli ikka veel kinni ehk lahtirullimata.

No vot see on see poolmagades dialüüsi tegemine. Aga vigadest õpitakse ja rohkem mul midagi sellist ei juhtunud. Edaspidi rullisin kohe erilise hoolega neid kotikesi.

Väga mitmed teist on küsinud pimedate unenägude kohta. Et kas me näeme unenägusid ja kui näeme, siis kas need on pildina ja värvilised jne. Ja nii mõtlesingi, et teen sellest eraldi postituse. Ma ilmselt olen kunagi varem ka sellest  põgusalt kirjutanud, aga kuna mul on palju uusi lugejaid juurde tulnud, siis võiks ju uuesti teemat käsitleda. Ja seekord on see postitus sellepärast ka veits teistsugusem, kuna palusin oma sünnist saati pimedatel sõpradel kirjeldada, kuidas nemad siis ikkagi unenägusid tajuvad. Lisaks palusin kirjeldada ka mõnda kõige põnevamat-huvitavamat-hirmsamat unenägu.

Kuna mina olen oma kakskümmend aastat nägija olnud, siis mul on ajus pildimälu. Ma tean, mida tähendab kui päike merre vajub ja milliseid imelisi värve see merepinnale ja taevasse loob. Ma tean, mida tähendab valendav kuldne viljapõld. Ma tean, mida tähendab see, kui peale vihma sirutab päike halliseguse taeva vahelt arglikult taas oma kiired välja ja selle tulemusel tekib vikerkaar. Ma tean, mida tähendab öine tähistaevas, kus miljonid valgustäpikesed helendavad. Teisisõnu, ma tean neid asju, mida ei saa palja käega katsuda.
Ja lühike vastus sellele, kas pimedad näevad unenägusid, oleks lühike vastus: jah, näevad küll. Lihtsalt väga erinevalt. Ja mitte päris nii nagu teie seda nägemist nägemist ette kujutate. Kõik on lihtsalt rohkem tundmuse põhine.

Minu üks viimaseid unenägusid oli hästi ilus, võiks isegi öelda et südamlik. Selle sõna otseses tähenduses. Nägin nimelt, et jalutasin mööda kasealleed, mis oli lapsepõlves mu kodu lähistel. Aga seekord ei viinud allee mind lapsepõlve koduni, vaid mingi teise majani, kus ootas Joosep. Ja see koht, kus ta ootas mind ei olnud pildina ära tuntav paik, aga samas mingi sisetunne ütles, et see on seotud meie kodu hooviga. Seal olid mõned puukesed ja natuke oli udust majanurgakest ka näha. Aga seekord oli unenäos kortermaja asemel väikene puidust elumajake ja maja taga muruplatsil oli suur südamekujuline lillepeenar, mis oli õitsvaid lumikellukesi tihedalt täis. Kõik lihtsalt valendas. Eriliseks tegi selle unenäo just see, et ma nägin lumikellukesi hästi detailselt ja puhaste toonidena. Kõik muu ümbritsev oli tuhm ja häguste piirjoontega, aga vot peenar ja lilled olid hästi detailsed ja õigete värvidega. Ja veel meeldis mulle see tunne, mida ma unenäos tundsin. Ma olin väga üllatunud, sest see kõik oli nii ootamatu. Ma küll ei näinud, et Joosep oleks selle peenra ise oma kätega teinud ja need lilled sinna istutanud, aga miski mu sees ütles, et see on tema tehtud. Et ta oli mind kuskilt väga kaua oodanud ja igatsenud.

Aga noh, see oli tõesti ainult uni, sest ma ei kujutaks ette küll, et Joosep teeks mulle südamekujulise lillepeenra, või mis tahes kujulise. Seda lihtsalt ei juhtu! Kui ta just kuskile pead väga kõvasti ära ei löö. Aga ilus ja eriline tunne oli see ikka. Ja mul on alati peale selliseid unenägusid hästi kerge tunne sees, kui olen näinud selgeid värve ja detaile. See on nagu topamiin ajule, selline helge ja pehme pai, tõmmates hetkeks asjadelt pimeduse loori maha.

Aga siin siis ühe sünnist saati pimeda unenäod. See on anonüümne, kuna ta ei soovi tähelepanu.

Kirjelda oma sõnadega mida või kui palju näed?

Olen pime sünnist saadik, teadmata põhjustel. Näen ainult valgust, sealjuures ei ole võimeline eristama ei seda, mis värvi on valgus, ega ka seda, kas tegu on loomuliku valguse või tehisvalgusega. See, et ma näen valgust, tähendab ka seda, et ma kardan pimedust, näiteks duši all ei ole ma nõus kunagi käima pimedas.

Kuidas kirjeldaksid oma unenägusid?

Minu unenägudes on kõik nagu minu reaalsuseski, st unes kasutan kõiki neid meeli, mida päriseluski (kõike peale nägemismeele). Siiski tundub, et minu unenäod on pigem emotsionaalset laadi kogemused, st liikumisel ja asjade tajumisel on tihtipeale väiksem roll kui tunnetel ja nende läbielamisel. Olen unes võimeline probleemideta läbima enda jaoks tundmatuid marsruute, sealjuures ilma vähimagi pelguseta. Üldiselt aga on mu unenägudes olulisemal kohal emotsioonid ja sõnad.

Mis puudutab seda, mida ma unes siis tajunud ja kogenud olen, siis mitmel korral olen ärganud üles nii, et minu peas kumiseb mingi viisijupike. See ei ole ühestki minule teadaolevast laulust, vaid tekkinud unes mu peas. Kahjuks mäletan neist siiani ainult kaht. Tavaliselt olen hommikuti liiga uimane, et neid salvestada ja need kipuvad üsna ruttu meelest minema. Mitu korda olen näinud unes, kuidas mind opereeritakse, sealjuures julgen väita, et olen tundnud, kuidas mind lõigatakse, nt ühes unenäos olin kohustatud minema mingi noormehe juurde, kes pidi mingi esinemise tarbeks kõik minu üleliigsed nahavoldid kenasti keha külge traageldama ja ma mäletan nii seda tunnet, kuidas seda protseduuri tehti (oli väga paha) kui ka seda, et pärast kui ma neid traageldusi katsusin, olid need väga jämedad ja koledad. Mõnikord olen näinud unes mingit inimest, kellega ma päriselus pole kunagi kohtunud, aga unenäos on tal juba oma hääl. Nii mõnelgi korral olen unenäos ka midagi söönud, aga neist kordadest mul midagi tähelepanuväärset meeles pole. Spetsiifilisi lõhnu pole ka enda teada unenägudes tundnud.

Et siis jah. Sellised „vahvad“ traageldamis unenäod. Mulle tundub, et minu unenäod lillepeenardest on ikka palju paremad. Aga see on meil küll lugupeetud „sünnist saati pimedaga“ ühine, et ka mina kardan pimedust. Lihtsalt mingi vastik kõhedus poeb sisse.
Aga andke teada, kuidas teile see postitus meeldis? Kas saite enda jaoks midagi uut ja põnevat teada? Kas tahaksite veel midagi sellist lugeda või tahaksite, et ma uuriksin veel midagi sünnist saati pimedate käest? Teate ju küll, mul käpp sees või nii.

PS. Ja pilti ma teile seekord siia postituse juurde ei lisa, sest pimedad ei näe ja kogu see värk. Ehk et olgem solidaarsed. Ei ole siin vabast ajast mingit pildi vahtimist. See on ikkagist pimeda inimese blogi.