Mul ei ole sellele postitusele pealkirja

Peaaegu ükskõik kuhu hetkel ei klikkaks või ei vaataks, on peateemadeks jaanipäev ja jalgpall. Ma võiksin ju massiga kaasa minna ja kirjutada ka oma arvamusi nendest üritustest, kuid ma ei soovi, kuid kindlasti ei tähenda see, et mul puuduks arvamus. Minu praegusel eluperioodil on lihtsalt hetkel nii palju muud teoksil.
Oma eelmises blogipostituses rääkisin, et pikkadeks pühadeks sõitsime Pärnumaale ja nüüd tahangi siin jagada üht väga emotsionaalset lugu. Esiti arvasin ma, et see on liiga privaatne, liiga isiklik, et sooviksin seda teistega jagada. Ei ole ju just igapäevane, kui keegi avalikult räägib kuidas Ta nuttis ja veel vähem on tavapärane see, kui inimene räägiks avalikult, et MIKS Ta nuttis. Igaüks võib ju niisama öelda "Ah, täna oli raske päev ja täitsa kohe nutsin raskuse enesest välja.", "Ma murdusin täna emotsionaalselt ja hakkasin nutma.", "Olin nii vihane, et lõhkusin köögis päris mitu head serviisi ära.", "Ma tahaksin siit maailmast kaduda!" vms. Hea uudis on vähemalt see, et mina küll ei soovi siit maailmast veel kuskile kaduda ja minu serviis on ka täiesti terve.
Mul on õde Karin, kes on minu suur õde (kuigi füüsiliselt on Ta minust väiksem, kuid see ei loe...Tal on selle eest väga värvikas ja suur hing ning veel suurem süda). Nagu suured õed ikka, on Ta alati olnud minu erinevatel eluperioodidel suureks toeks. Karin oskab kuulata, Ta oskab nõu anda ja Ta ei teeskle hoolimist, vaid hoiab ja kaitseb nõrgemaid, eriti omasid. Noorema õena olen ikka vaikimisi oma suurele õele alt üles vaadanud, imetledes Teda ja salamisi soovinud olla natuke Tema moodi. Ma imetlen Tema jõudu, sihikindlust, jaksu, positiivsust, abivalmidust, hoolt, krapsakust ja seda täiesti ilma liialdamata...Ta ongi täpselt selline- minu õde. Lisaks on Tal viis imetoredat last, kellest on sirgunud ja sirgumas eluterved ja tublid ühiskonnakodanikud ja inimesed, kellel on süda õiges kohas.
Kui ma pimedaks jäin, siis oli minu õde see, kes hoolitses selle eest, et ma näeksin alati laitmatu välja. Ta käis minuga shoppamas, tegi meiki, vajadusel soenguid, maniküüri (paigaldades küüntele kivikesi ja lillekesi, liblikaid jne). Ma ei hoolinud, et ma ei näe peeglisse vaadates oma peegelpilti, mul ei olnud seda vaja, sest kui Karin ütles "Sa näed suurepärane ja maru kift välja", siis polnudki mul rohkemat vaja. Usaldan Teda sada protsenti, sest kõik, kellel on olnud privileeg minu õega kohtuda, teavad millest räägin.
Ükskord, kui Karin mulle jällegi iluprotseduure tegi (nimetame neid hetkel nii), ütles Ta legendaarse lause:"Sa võid ju pime olla, aga Sa oled alati kõige ilusam pime ja mina hoolitsen selle eest!"
Mu õde on haige. Tema haigus avastati eelmise aasta esimeses pooles ja kahjuks haiguse peaaegu neljandas staadiumis. Operatsioon peaks Teda aitama, aga vereanalüüsid ei ole korras ja need pole korras juba ligi aasta ja seega ei saa opereerida. Kui need korda ei saa...ma ei taha sellele mõelda...
Pühapäeval käisime Janeti ja Joosepiga kirikus. Me astusime kirikusaali ja tegelikult oli Jumalateenistus lõppemas, kuid Me läksime ja istusime taharitta, riidega polsterdatud pehmetele toolidele ja jäin kuulama seda imeilusat kurba meloodiat, mida klaverimängija mängis. See oli pala, mida esitati peale jutlust ja kus inimesed said mõtiskleda jutluse üle ning minna pastori juurde eestpalvele. Ma pole kunagi käinud eestpalvel, aga kui ma seda lugu kuulasin, mida klaverimängija mängis, siis ühtäkki keerasin ma end Joosepi poole ja sosistasin:"Ma tahan minna eestpalvele. Ma tahan oma õe eest palvetada."
Seal ma siis istusin, oodates oma järjekorda ja püüdes hoida pisaraid tagasi, ise samal ajal üritades peas oma mõtteid moodustada lauseteks, et pastorile võimalikult täpselt ja selgelt öelda, et miks ma tulin ja miks ma olen siin. Kui jõudsime pastori juurde, siis pastor tervitas meid ja küsis, et mis on meie eestpalve soov. "Ma soovin oma õe eest palvetada, sest Tal...Joosep, palun räägi Sina..." ja mu hääl katkes ning hakkasin nutma. Peitsin oma pea Joosepi kaissu ja lihtsalt nutsin seni kuni pastor palvetas minu õe, minu ja meie pere eest. Ma ise ei suutnud alguses midagi mõelda, kuid palve lõpuks hakkasin tajuma, et saalis olevad inimesed vist kõik jälgivad mind ja soovisin vaid, et nad Jumala eest ei tuleks pärast küsima, et miks ma nutsin. Ma nii väga loodan, et mu õde paraneb.

Kiku soovitas mulle John Green'i raamatut "Fault In Our Stars", mille siis täna lõpetasin. Kuuldavasti pidi see olema väga kurb raamat, kuid samas põimitud sellise mõnusa musta huumoriga, mis on tõesti üks minu lemmik tassike teesid. Kiku ja Marika on vist ainsad inimesed, kellega ma saan sellist eriti ränka musta huumorit teha, sest nendega koosolles, ei teki mul tunnet, et "Ups, ma vist ütlesin midagi valesti" või "Oih, ma vist riivasin selle lausega tema tundeid". Ma arvan, et elu ei peaks nii raskelt võtma ja huumor aitab. Võib-olla mitte küll alati, aga suures osas küll.Veel tekkis selline mõttekäik, et kui elu ise seab aeg-ajalt meie teele katsumusi ja raskusi, siis miks me oma suhtumise ja probleemide otsimisega seda kõike kahekordistame. Miks?
Raamatuga jäin rahule, või no olgem ausad...raamat "Fault In Our Stars" on suurepärane ja kindlasti lähen tsekkan filmi ka üle. Kuigi Kiku suurepärane plaan, kinos nutta, luhtus täielikult, kuna mingid õrnahingelised segasid Tema nutmise ära. Mina lähen ka kinno täiesti kindlas veendumuses, et ma vist saan olema üks nendest õrnahingelistest külastajatest, kes lihtsalt pool filmi südantlõhestavalt nuuksuvad. Nii et, kes ei taha minuga koosolles marki endal täis teha või kes soovivad segamatult üksi nutta, siis ärge minuga kinno tulge.
Ühte asja ma pean muidugi nentima...kuna ma juba olin Kiku poolt hoiatatud, et tegu on äärmiselt kurva raamatuga, siis ma pinksalt ootasin ja ootasin...ja ikka veel ootasin, et millal ma ometigi nutma hakkan. Peatükk peatüki järel, aga ei mingeid pisaraid. Mingi hetk hakkasin lausa mõtlema, et ega ma ometigi liiga südametu ja tuim ole selle raamatu jaoks või äkki ma ei jaga lihtsalt selle loo pointi, aga ei...lõpuks kiskus mul ikka pisarad välja.

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Loen siin su vanu postitusi ja sulle sobiks raamat/film: me before you . romantiline kuid musta huumoriga segatud..pisarad garanteeritud,käisin paar päeva tagasi seda vaatamas ja reaalselt kõik inimesed piserdasid:)

    VastaKustuta
  2. Oo, ma kindlasti võtan selle plaani, tänud soovituse eest! :)

    VastaKustuta

Back
to top