Päev loomaaias

Tänast päeva olin ma oodanud väga kaua, sest juba selle aasta alguses oli teada, et Pärnu Pimedate Ühing plaanib minna Tallinna loomaaeda ja mitte lihtsalt loomaaeda, vaid kohtuma Aleksei Turovskiga. Inimesega, kelle jaoks loomad on perekond, sõbrad ja sugulased. Inimesega, keda loomad austavad ja armastavad. Suurepärane inimene, kes teeb oma asja suure armastuse ja pühendumusega ja et saada osa sellest võrratust kohtumisest, panin end juba varakult kirja.
Meie ekskurssioonibuss startis Pärnust kell 09:00 ja natuke enne 11:00 olimegi juba loomaaia peaväravas, kus härra Aleksei Turovski meid juba rõõmsalt tervitas ja tähelepanuta ei jäänud ka Janet...kuidas olekski saanud.
Kõigepealt liikusime kakuliste juurde, kus siis isakakk emastele demonstreeris, et Tema peale võib loota ja lendas mitu tiiru meie eest läbi, et kontrollida, kes see kollane karvane loom seal Turovski kõrval seisab. Kui isakakk tiiru ära tegi, siis lendas tagasi oma naiste juurde, justkui soovides neile öelda:"Olge mureta, ohtu ei ole!" Janet oli hämmeldunud, sest selliseid linde üldjuhul ju tänavapildis ei kohta.
Liikudes edasi jõudsime tuuride juurde. Tuurid on Kaukaasia mägikitselised ja nendest jäi mulle meelde see, et isane tuur ajab selja peal olevad karvad puhevile ja laiali ning turjale ilmub nähtavale valge laik. See on siis valge laiguga tuuri poolt üleskutse duelliks teistele üleval mägedes olevatele isastele  tuuridele, et näidata, vaadake kui võimas ma olen ja et kõik saate peksa ning naised, vaadake kui äge ja tugev ma olen.
Käisime ka ühtede maailma suurimate kitsede juures, kes pidavat kaaluma 400kg, aga kuna Hannal oli hetkel pesas väike poja, siis peale oma suure ninaotsa, Ta meile midagi muud ei näidanud. Aga selle eest nägime kahte metssiga: isane oli Naf-Naf ja emane Loretta. Emane on siis see, kes oma kärsaga künnab maapinna sisse pesa ja "Kes seda kasutab?" päris Turovski kavalalt. "Loomulikult Naf-Naf ja kui Tal on hea tuju, siis laseb Loretta ka enda juurde."
Käisime uudistamas ka hülgeid ja kuigi mina neid ei näinud, siis oli äärmiselt kift kuulata, kuidas nad tulid veepinnale hingama. Saime teada, et hülge rasvakihi paksus on umbes 12cm ja piima rasvaprotsent on 78% (nagu sulavõi). Emastel hüljestel on ninaseljal suured ja uhked armid ning see näitab seda, et see konkreetne emane on kosjas käinud. Kui isane satub kurameerimisega liialt hoogu, siis juhtub aeg-ajalt nii, et isane hammustab emast natuke liiga tugevasti...vaat sellised karmid armumängud.
Piilusime natuke ka jääkarusid, kellega kohtumine oli ikka väga võimas elamus. Nii mulle, meie grupile, jääkarule, Janetile ja teistele loomaaia külastajatele. Kui jääkaru tundis Janeti lõhna ja nägi Teda, siis kamandas oma jääkarupoja Nora tuppa. Turovski tegi meile tõlget, et mida jääkaru-emme pojale lausus:"Sina püsid sees, mina lähen uurin asja." Aga ilmselgelt jääkaru-emmele ei meeldinud Janet ja et seda mitte meeldimist arusaadavalt demonstreerida, siis ajas end mitu korda tagumistele käppadele püsti ja hingas raevukalt. Seal seistes tekkis hetkeks küll tunne, et kohe-kohe rammib see armas jääkaru oma puurist välja ja pistab Janeti koos minuga nahka, aga et seda ei juhtuks, siis otsustasime edasi liikuda ja rohkem mitte jääkaru-emmet ja Janetit traumeerida. Janet ehmatas päris korralikult ära, kui jääkaru äkitselt püsti tõusis ja Janeti ees laius ligi kolme meetrine valge karusvaip. Otsustasime, et märksa väiksemad ja kindlasti ka ohutumad on pesukarud, kes jooksid rõõmsalt härra Turovski kutsumise peale kohale ja puuritrellide vahelt pistsid oma käpa välja, et Turovski poolt pakutava dattlini ulatuda. Pesukarude kohta saime teada, et tavaliselt on ühe emase kohta 4-5 isast ja pesukarude isastel puudub täielik agressioon poegade vastu. Ehk et, kui pesukarupojad avastavad issi kõrvad, siis jagavad need omavahel ära ja kisuvad, mudivad, sikutavad, naksavad jne. Siis üks poegadest avastab võib-olla issi saba ja see jagatakse kaära (sabaots Sulle, keskmine ots mulle, ülemine osa Talle...). Kui lõpuks pesukaru-issil saab villand, siis läheb Ta pesukaru-emme juurde ja teeb pesukaru-emmele selgeks, et lapsi tuleks natukene kasvatada ja siis pesukaru-emme keelab lapsi ning mõneks ajaks ongi jälle rahu maa peal.
..aga ainult mõneks ajaks, sest lapsed jäävad lasteks...ka pesukarupojad.
Troopikamajas käisime uudistamas krokodilli, kes on viie meetri pikkune, kaalub üle poole tonni ja on 57. aastat vana. Lisaks oli troopikamajas ka alligaator. Kui uurisin Turovskilt, et mis on alligaatori ja krokodilli erinevus, siis ütles, et see on väga hea küsimus. Erinevusi on palju, aga näiteks üks erinevus on näiteks see, et alligaatori peakuju, ülevalt vaadates, on ühtlaselt lame ja ümara ninaga ning suust paistab välja ainult neli kihva ja külje pealt vaadates on selline lustlik muie, aga krokodillil...Tema pea on koonuseline, suust paistab välja vähemalt 12 kihva ja Temal ei ole näos muiet, vaid on selline jõle irvitus. Kui kohata vabas looduses selle liigi krokodilli, siis vaat see on krokodill, kes jahib ka inimest lihtsalt jahtimise eesmärgil. Uh, päris hirmus! :/
Troopikamajas olid otseloomulikult ka šimpansid, kes on nii ägedad ja targad loomad. Kui Turovski selja šimpansiplikale Queensile keeras, siis tuli šimpansiplika ja virutas vastu klaasi, sest Talle ei meeldi, kui Turovski seljaga Tema poole on ja kui Turovski end jälle Tema poole pööras, siis šimpansiplika plaksutas. Janet muidugi ei saanud päris hästi aru, et mis tegelased need šimpansid õigupoolest on, et nagu on inimene ja nagu ei ole kah...
Härra Turovski jutustas tollest šimpansiplikast, kes nõudis tähelepanu, et tegemist on äärmiselt tehnikahuvilisest geeniusega. Kui Queens oli alles nelja aastane, siis liikus Ta loomaias rohkem vabamalt ringi ja ühel päeval varastas Queens köögist lusika ning puuris olles, monteeris lusikast mutrivõtme ja keeras ventilatsioonišahti kruvid lahti...ei, mitte põgenemise eesmärgil, vaid kui sai kõik kruvid kätte, siis viskas neid laes oleva aknaklaasi pihta ja kui kruvid sinna vastu lendasid, siis tegi see ju nii vahvat lärmi, et Queensile pakkus see palju lõbu. Lisaks ühel ilusal päeval avastas Turovski, et Queens on ka valuutakaupleja. See ulakas ja nutikas šimpansiplika, teades Turovski kirglikku suitsetamiskommet, oli Queens endale näpanud kuskilt välgumihkli ja et Teised šimpansid ei näeks, millega Ta tegeleb, tõmbas Queens teki üle pea ja vajutas välgumihkli pedaali alla ning läks Turovskiga kaupa tegema. Turovski pakkunud ühte dattlit välgumihkli eest, kuid eii..liiga vähe. Turovski pakkus siis kaks dattlit, aga ikka vähe. Nii see kauplemine käis, kuni lõppkursiks jäi viis datlit. Queens sai oma datlid ja Turovski välgumihkli, aga Queensil oli veel üks välgumihkel varuks ja selle eest pakkus Turovski Queensile viigimarja (šimpansid teavad, et viigimari on maailma magusaim puuvili) ja asi läks kaubaks. Aga järgmisel päeval selgus, et vahepeal oli ööjooksul hind tõusnud. Queens sai viis datlit ja kui Turovski tahtis vahetada viis datlit ühe viigimarja vastu, siis Queens andis vastu ainult neli datlit. Sellised vahvad ja nutikad loomad. Šimpansid arenevad lastega kuni nelja aastaseks saamiseni samal kiirusel ja kõik õpitu jääb väga hästi meelde. Näiteks, kui šimpansile näidata valguslaike ekraanile, erinevatesse kohtadesse, mis moodustaksid mustri  ja neid laike lastaks kuskil 300, siis šimpansid suudavad 98% täpsusega sama mustri ette näidata, järgmisel päeval 87% täpsusega.
Loomulikult käisime veel palju-palju huvitavaid loomi vaatamas ja põnevaid lugusid kuulamas, kuid selline oli kokkuvõtlik ülevaade meie huvitavast ja põnevast retkest Tallinna loomaaeda. Kui väravas härra Turovskiga hüvasti jättsime, siis kallistasin Teda ja Janet sai ka oma viimased paid, lisaks kõigile nendele paidele, mida loomaaia tuuri jooksul mitmeidkordi juba oli saanud. Aitäh selle toreda päeva eest!

Kuigi viimasel ajal tekib vägisi tunne nagu Eestimaale oleks temperatuuride poolest sügis kätte jõudnud, siis tänu taevale, taevas meid täna vihma, lörtsi ja rahega ei kostitanud, vaid vahepeal piilus pilvede vahelt isegi mõnus soe päike. Igatahes mina soovitan küll kõigile võtta aega ja oma suveplaanidesse lisada üks päev, mis oleks loomaaia külastuseks. Mis sest, et oled seal juba mitu korda käinud, aga ikka ja jälle suudad avastada midagi uut ja põnevat, või taas tuletad meelde juba ununenud fakte, planeedil Maa, pesitsevate loomade kohta. See on elamus, mis jääb pikaks ajaks meelde.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top