Tervitusi suvepealinnast Pärnust

Käisin eelmisel nädalal Kilingi-Nõmmes, Pärnumaal ja ühtlasi põikasin läbi ka suvepealinnast Pärnust, et natuke puhata.
Kui Pärnu linnas sai väike trip tehtud, siis võtsin suuna Pärnu bussijaama, et sõita tagasi koju (st. Kilingi-Nõmme), aga kuna minu bussini oli kõvasti üle poole tunni aega, siis otsustasin mitte midagi teha ja lihtsalt ilma nautida...sound like plan...ilma üksinda õnneks väga pikalt nautima ei pidanud, sest eemalt lähenesid sammud ja mingisugune toksiv hääl, mis andis märku lähenevast seltskonnast. Tavaliselt seostan ma sarnaseid hääli kohe mõne pimedaga, aga no paraku seekord tegu ei olnud teps mitte pimedatega, vaid suvepealinna viisakate pompsikutega.
"Teil on väga tore koer!"
Mina vastu:"Aitäh, on küll."
Janet ajas ennast mõnusast päikeselaigust püsti ja sättis end risti minu ja tolle härra vahele.
"Ta on nii truu."
Samal ajal, kui kinnitasin härrale, et minu koon on tõepoolest äärmiselt truu, sügasin ma Janetit kõrvatagant.
"Teate mina soovitan Teile iga õhtu anda koerale kohupiima. See hoiab seedimise puhtana ja korras."
Mina vastu:"Selge, jätan meelde."
"Minul oli Saksa lambakoer ja ma andsin iga päev kohupiima ning koer elas 16-aastaseks."
Mina naeratades:"See on tõesti märkimisväärne."
"Vabandage, aga kas Teie olete pime?"
Mina:"Jah."
"Ma juba kaugelt vaatasin...aga kas midagi näete?"
Mina sõbralikul häälel vastu:"Ei näe midagi."
"Isegi mitte mingeid varje või kujusid?"
Mina:"Ei, mitte midagi."
"Aga millest?"
Mina:"Diabeedi tagajärel, olen ligi 25. aastat diabeeti põdenud."
Meie dialoogi sekkus teinegi härra, kes venekeelse aktsendiga pobises lisaks:"Jajaah, minul sugulasel on ka diabeet ja njäeb ka kjehvasti..."
Esimene härra, kes tundus olevat Pärnu pompsikute boss, soovis mulle kõike head ja et Jumal õnnistagu mind, kui äkki too vene aktsendiga härra küsis:"Aga kjas 20 sjenti saad anda?"
Ma ei jõudnud reageeridagi, kui too esimene härra käratas tollele teisele härrale üle Pärnu bussijaama:"Tõ satknish! Ona balnaja zenšina."
Vene aktsendiga härra ütles siis lootusrikkal häälel vastu:"Ja toze balnoje."
Esimene härra hurjutavalt:"Ah, idii tõ..." ja nii nad liikusidki edasi, kepiga vastu maad toksides. Eemalt kostus veel nende tulist jagelemist ja vaidlemist.
Ma kusjuures oleksin andnud küll neile kummalegi raha, aga kuna esimene härra hakkas nii hullusti teist härrat hurjutama, siis pidasin targemaks, sinna mitte mingil moel sekkuda.