Palju mõtteid

Mõtlesin, et panen kirja mõned humoorikad vahejuhtumid, mis mul selle nädala jooksul on juhtunud. Ma muidugi ei garanteeri, et Teile see nalja peaks pakkuma, aga oluline on ju see, et ma ise seda kribades vahetpidamata naeran...ega ei ole lihtne olla labiilse närvikavaga inimene...ei ole lihtne.
Kas Sina oled mõelnud (ma räägin siin siis nägemispuudega inimestest...eks ole), et mismoodi Sa pöördud nägijate poole, kui soovid teada saada, et kas Sinu soovitud pikamaaliinibuss on ees . Mina tavaliselt küsisin "Vabandage, mis buss see on?"
Mul kolmapäeval oli selline juhus, kui läksin Pärnu bussijaama ja esitasin täpselt selle sama küsimuse ja vastuseks sain "Hansaliinid." Ma ei osanud esiti kohe midagi peale "Eeee..." muud vastata ja labiilse närvikavaga nagu ma olen, hakkasin naerma...aga õnneks noormehe kõrval seisnud neiu lisas kohe juurde, et buss sõidab Kilingi-Nõmme. "Aitäh!", tänasin ma naerusuiselt ja lisasin:"Ehh, Hansaliinid...päris hea vastus."
Kuigi vastus oli ootamatu, siis tegelikult oli noormehe vastus mulle täiesti korrektne ju...lihtsalt ma ise olin peast nii tainas, sest küsisin "Vabandage, mis buss see on?" Ei saa nagu millegi üle kurta ka, sest sain nii täpse vastuse, kui üldse anda oleks võimalik, hihi.
Kolmapäevast on veel juhtumeid...
Kui hommikul Pärnu Pimedate Ühingu seltskonnaga ootasime oma ekskurssioonibussi ja lõpuks ka kauaoodatud buss ette tuli, siis kolistasime valgete keppide klõbistades bussi, kui äkki tuli meie juurde ajalehepoiss, kes kõigepealt pakkus viisakalt ajalehti veel väljas seisvale seltskonnale, aga kuna need "rumalukesed" ei soovinud värsket hommikust lehte, siis tuli ajalehepoiss ka bussi pakkuma. Mina ja Marika istusime eelviimases reas ja kuulen kuidas kõik eespool istuvad pimedad vastavad poisile:"Ei soovi!", "Tänan, kuid ei soovi.", "Ei, aitäh!" jne...kuid mitte keegi ei maininud poole sõnagagi, et miks pole ka teistele mõtet pakkuda. Kui aga ajalehepoiss minu kuuldeulatusse jõudis, siis tänasin Teda samuti, aga lisasin, et tegemist on pimedate inimestega ja me ei saa paberkandjal lehte lugeda.
Mõned aastad tagasi ütlesin ka väikesele ajalehepoisile, et ma ei näe lugeda ja sellepärast ma ei soovi ka Temalt ajalehte osta, mille peale väike ajalehepoiss ütles hästi rõõmsal häälel:"Aga osta endale prillid!" :D
Eile leiutasin uue väljumisstiili linnaliinibussist. Kui Sinu peatus läheneb, siis mine naeru lagistades bussiukse juurde (siis kui buss veel sõidab), kurvis kaota kogemata tasakaal ja müksa inimest, siis vabanda ja siis lõpuks saad aru, et vabandasid posti ees, sest tegelik inimene oli posti taga...siis jõuad ukseni...oota kannatlikult kuni bussijuht uksed avab...ära torma uisapäisa kohe bussist välja, vaid enne viska igaksjuhuks ikka vihmavari bussist välja, siis kamanda juhtkoer välja (isegi siis, kui putkib vastu), väljudes astu vihmavarjule peale ja lausu:"Mine purki, ei ole võimalik." ja naera bussipeatuses lihtsalt edasi, sest nii on kõige parem lollist olukorrast välja tulla. Püüa lõpuks selg sirgu lüüa ja tähtsal sammul ära kõndida.
Eile sai natuke...või no päris korralikult Joosepiga madistatud. Ma olin peaaegu nädal kodust ära ja kui koju tulin, siis millegipärast ma olin eeldanud, et Joosep märkab, et minu öökapil ei ole mahla ega mullivett (mis üldjuhul on minu tavapärane öökapi joogivalik). Igatahes andsin siis teada, et Ta oleks võinud mulle juua organiseerida minu kojutulekuks...Joosep aga vastas sellepeale, et mina oleksin võinud telefonile vastata, kui Ta ennist poes oli. Uhh, ma läksin nii keema, sest mind ajas niiii närvi Tema oleks-vastus, sest Tema oleks justkui devalveeris minu oleksi ära...on kah meil alles probleemid, eks ole...
Mina olin üldiselt seisukohal, et Ta ei oleks pidanud vastama mulle oleksiga, vaid lihtsalt, armsalt ja sõbralikult ütlema:"Aga Kallis, kui ma ennist poes olin, siis helistasin Sulle, aga Sa ei vastanud..." ja olekski probleem lahendatud, aga eii...
Üldiselt tülis magama ei minda, aga seekord läksime küll. Aga kui Joosep mind öösel...kahtlustan, et unesegaduses...väntsutas mind nagu kaltsunukku endale kaissu ja andis kaks-kolm musi, siis vist oli unustanud, et daah, me oleme tülis ju...
Ma vastu hommikut kõdistasin Teda oma varvastega tallaalt, aga Ta ei reageerinud üldse. Ise ma samal ajal naersin vaikselt ja kavalalt, aga teate jube igav hakkab, kui kõdistatav ei naera ja siis uurisin pettunult:"Miks Sul kõdi ei ole?"
Mille peale Joosep kõdistas mind tallaalt vastu oma varvastega ja tegi kiuslikku naeru. Minul oli seevastu väga-väga kõdi.
Lõpetuseks...kui Kilingi-Nõmmes viibisin, siis ööl vastu teisipäeva käisin WC-s ära, kooserdasin tagasi oma tuppa, tõmbasin rulood üles, et lasta hommikupäikest tuppa, keerasin raadio mängima ja kuna tuli rahulikku instrumentaalmuusikat, siis oletasin, et kohe-kohe algavad täistunniuudised. Istusin uniselt voodi servale ja vaatasin ka kella, veendumaks, ega ma pole sissemaganud. Jaaah, olin täiesti sissemaganud, kell oli lausa juba 04:43. Keerasin raadio kinni ja pugesin tagasi teki alla. Vähemalt sai juhtkoer üles äratatud...nii et päris ilmaasjata ruloosid ei tõmmanudki üles.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top