Arvake ära, kes ei ole Rakveres

Ennist suure suuga rääkisin, et oo mina lähen rabarberi kisselli keetma ja siis sõidan Rakverre...jaaaajaaa...kolm korda keetsin kisselli ja 10 korda sõitsin Rakverre (loe: istun kodus).Mis siis juhtus? Juhtus see, et Tartu bussijaam jäi täna kuidagi kaugeks minust (loe: eksisin ära ja kuna niisama eksimine on nõrkadele, siis mõtlesin, et maru lahe oleks täna kolm korda marsruudil ära eksida...vahelduse mõttes või nii...).
Rakvere buss väljus 14:30 ja mina pidin jõudma kodu lähistel asuvasse bussipeatusesse, kust pidi linnaliin nr. 20 väljuma 14:03, aga kui kell näitas 14:08, siis olin üpris veendunud, et buss on varem minema sõitnud. Ainuvõimalik otsus oli jalad selga võtta ja panna bussijaama poole leekima.
Ühel "ilusal" hetkel sain ma aru, et ma ei saa absoluutselt enam aru, et kus ma olen ja hakkasin tähelepanelikumalt ümbrust kuulama. Peale pikemat kõndimist ja mõningate tänavate ületust, sain jälle õigele rajale ning olin päästetud. Mac oli ka telefoni otsas ja üritas minu tähelepanekute põhjal aru saada ja lahendada mõistatust: Otsi kai Tartu linna pealt üles
"Ma kõnnin allapoole...", ütlesin mina ja lisasin:"Oi, siin oli kanalisatsiooniluuk."
"Oot, ma Googeldan", vastas Mac.
"Mis Sa sisestad Google Mapsi kallak ja kanalisatsiooniluuk või?" lõõpisin mina vastu.
Vahepeal suutsin siis oma asukoha ise tuvastada ja ütlesin Macile:"Olgu, ma tean kus ma olen."
"Otsi keegi ja küsi täpne asukoht", nõudis Mac.
"Mul ei ole vaja...ma tean kus ma olen. Tsauuu!", vastasin enesekindlalt ja panin kõne kinni.
Järgmine hetk kontakteerusin Maciga uuesti siis, kui ma jälle ära eksisin, aga kuna olen ikka kange tahtmisega, siis nikerdasin end ka sellest olukorrast välja, aga kuna kolm on kohtu seadus, siis ei jäänud ka kolmas eksimine tulemata (enne kolmandat ära eksimist kõndisin muidugi ka nii muuseas punase tulega üle tiheda liiklusega autotee ja kui pärast tahtsin rohelisega minna, siis otsustas Janet, et siit me küll praegu üle ei lähe...sest see tee viib ju bussijaama ja parem ootame ikka punase tule ära...muidu igav). Aga et siis ilus ja korralik rasvane punkt panna meie rännakule, siis tegi Janet viimase katse mind bussist maha jätta (teisest bussist siis juba), sest kell oli ammuilma juba kolm läbi.
Joosep oli parasjagu lõunapausilt tulemas, kui märkas, et oi näe Tema naine askeldab prügikastide juures...mõtlesin jah teepeale midagi kaasa haarata...
Tegelikult olin ma suht närvis ja väsinud juba ning väga-väga-väga kuri.
Ühesõnaga või kahe sõnaga...Rakvere bussile ma ei jõudnud ja kui ma täna rääkisin seda lugu teistele juhtkoerte kasutajatele, siis selgus tõsiasi, et nende koerad ka täna mingil põhjusel eksitasid neid ära, et täna on lihtsalt mingi imelik päev.
Igatahes homme teen uue katse ja üritan hommikusele kella 10:00 bussile pihta saada. Juhtkoerte kasutajate seltskonnas sai naerdud ja lõõbitud, et kui ma homme ka bussile pihta ei saa, siis ülehomsest Tartu Postimehest võime lugeda "Pime triivis prügikastis mööda Emajõge ja karjus koerale:"Otsi vasak lisajõgi!""

Mõtlesime, et mis võiks Janetile karistuseks olla. Ma siis pakkusin, et jätan Janeti üldse homme koju ja las jääb mind koju taga nutma ja igatsema...mille peale Mac ütles, et selle bussijuhi võiks ka koju luku taha jätta mind taga nutma ja igatsema, sest Temast kõik see jant alguse saigi. Küll on hea teiste peale süüd veeretada...
No mis ma ikka oskan lõpetuseks öelda...täna ei olnud lihtsalt juhtide päev: ei bussijuhtide, ega Juht Janeti. Lubage mul naerda...Juht Janet...

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top