Lõpuks ometi oleme peale pikka ja väsitavat päeva kodus tagasi. Käisime täna nimelt pealinnas, kus toimus juhtkoerte õppe- ja treeningpäev. Kõigepealt sõitsime Tartust Tallinna Baltijaama, kus esimene varajane seltskond jagati sujundajate vahel ära ja mindi eraldi vanalinna tänavatele kõndima. Ma ei oska öelda, et kuidas teistel läks, kuid Janet on super tubli ja see pole lihtsalt mingisugune minu suvaline subjektiivne hinnang oma juhtkoerale, kes siis oli suurepärane...et ikka väga-väga tubli, et siis tubli jah! Igatahes sellise hinnangu andis sujundaja Külli Väikene peale vanalinna keerukaid marsruute ja lahendusi. Lisas veel, et seda on näha, et minu nõudlikus, igapäevane liikumine koeraga, täpsus ja sihikindlus on Janeti puhul väga silmnähtavalt vilja kandnud, sest vanalinnas olevat olnud mitmeid kohti, kus nii mõnigi juhtkoer oleks eksinud, kuid Janet tuli nendest olukordadest auga välja. Võib-olla tundub see postitus hästi suti suti-minu ja Janeti upitamisena, aga ma olen tõesti siiralt rõõmus tänase eduka päeva üle ja kuigi Janet on väga hea juhtkoer, siis nagu inimestelgi, esineb ka juhtkoertel aeg-ajalt kehvemaid päevi, kus töötuhin on kuhugi plehku pannud. Aga eks kunagi keegi tark on öelnud, et ega päevad pole vennad... Igatahes ma olen nii uhke oma väikse Popsiku üle!
Peale vanalinnas ringi kolistamist liikusime terve trobikonnaga edasi trolli peale ja sõitsime edasi Kristiine linnaossa või Mustamäe (Google ütleb, et ratsabaas asub Kristiines..mina ka ei tea...ma pole tallinlane), kus meie lõpp sihtkohaks oli Tondi Ratsabaas. Seal ootasid meid kannatlikult juba hobuterapeut Sirje Argus koos oma valge teraapiahobuse 10 aastase Paradiisiga. Kogusime natuke tarkuseteri teraapiahobuste kohta ja saime ka ise teraapiat Paradiisi patsutamise, silitamise ja ratsutamise kaudu. Noh, päris Liivimaa parima ratsutaja tiitlit ei saa meile anda, sest tegelikult asi oli selline suhteliselt rahulik ja stabiilne ning hobuterapeut liikus koguaeg ise juures ning seega ei saanud uljamad ratsafännid maneešist välja kapata. Sellel konkreetsel teraapiahobusel oli komme käest oma mokkadega napsata ja kui seda ei tea või ei oska ette aimata, et millal seda teeb, siis see võib päris korralikult ära ehmatada ja muidugi üks märg tatilärakas jääb ka käele, aga muidu oli igati äge ja nunnu hobune (ladina keeles: equo).
Õppe- ja treeningpäeva lõpetuseks harjutasime toidu maast mitte võtmist, kus tänavale laotati ahvatluseks kohe päris mitu kotletikest, mida siis juhtkoeratreener Anu Lokke isiklikult oli öösel oma väikeste kätega küpsetanud.
Koju jõudes andsin Janetile siis Tema uut toitu (1st Choice Hypoallergic, pardiliha ja teraviljavaba krõbinaid) ja magustoiduks ühe suure notsukõrva, mis oli siis tõesti välja teenitud :)
Õppe- ja treeningpäevast võtsid osa ja andsid oma panuse: Anu, Külli, Maariel, Natalja, kaks Liisat, Merike ja Pepe, Miša ja Tsa-Tsa, Galina ja Pagiira, Marika ja Luna, Gerli ja Mathias, Margo ja Roosi, Julia ja Mona, Toomas ja Picasso ning mina ja Janet.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2014
(139)
-
▼
juuni
(17)
- Arvake ära, kes ei ole Rakveres
- Unenägu
- Kallistame?! Ei, parem lömastame ninad
- Mul ei ole sellele postitusele pealkirja
- Trippimine
- Sünnipäev-sünnipäev...hip-hip hurraa!
- Palju mõtteid
- Päev loomaaias
- Janet ja Ellie
- Õnnelik 13
- Terve kui purikas ja kõike ei tasu uskuda, mida in...
- Tervitusi suvepealinnast Pärnust
- Seda, teist ja kolmandat
- Miks minna otse, kui saab minna ringiga...väga suu...
- Miks minna otse, kui saab minna ringiga...väga suu...
- Igasugused loomad
- Suvi
-
▼
juuni
(17)
0 kommentaari:
Postita kommentaar