Miks minna otse, kui saab minna ringiga...väga suure ringiga vol. 2

Olles saanud oma hämmingust üle hakkasin siis kodu poole vantsima ja igaksjuhuks lülitasin mobla GPSi ka sisse, et see taskus lobiseks ja jälgiks mu marsruuti, juhuks kui peaksin ära eksima, siis on ju äärmiselt hea jälgida, et kaugel olen ja kui palju on veel jäänud minna.
Hakkasin liikuma kesklinna suunas ja mingi aja pärast käskisin Janetil otsida esimese sebra vasakul, et saaksin teisele poole kõnniteele kõndima. Sebra leidsime kenasti üles, ma vähemalt arvan nii, sest oli madalam koht ja ega mul sel hetkel ei jäänud muud üle, kui sõna otseses mõttes juhtkoera pimesi usaldada. Peale sõidutee ületust keerasin paremale ja liikusin edasi, kui äkki kuulsin mobla GPSi ütlemas "400 meetri pärast Puusepa tänav" ja see uudis tegi mul meele rõõmsaks, sest teadsin, et Puusepa tänaval asub Maarjamõisa haigla ja teadsin ka seda, et peale haiglat pean raudteesilla alt läbi minema, veel natuke kõndima ja kunagi tuleb ka Kastani tänav. Liikusime reipal sammul edasi, Janet jäi seisma, andes märku, et nüüd on sõidutee ületus ja see oli siis väga paljude saartega sõidutee ületus, kuna olime sattunud Maarjamõisa haigla parklatsooni, või kuskile sinna.
Kõndisin mina rahulikult, kuulsin, et liiklusmüra on paremal, täpselt nii nagu see olema peabki, kui äkki vasakult vurises minust auto mööda ja sel hetkel taipasin, et ma kõnnin keset Riia tänavat, mööda mitmerealist sõiduteed (aga ma ei saa siiani aru, et mismoodi ma sõiduteele sain minna, kui ma viimase asjana astusin randist üles, mis tähistaks nagu seda, et astusin kõnniteele ju...müstika!). Igatahes sel hetkel kamandasin Janeti ruttu-ruttu tagasi vasakule kõnniteele ja kui see pingeline hetk oli möödas, siis kuulsin paremal pool sõiduteed linnaliini bussimootori mürisemist, kus ma siis eneseteadmata olin pakkunud eksklusiivset närvikõdi bussijuhile ja reisijatele "Põnevik maanteel: kas pime jääb ellu, saab vigaseks või surma" ja seda täiesti tasuta :)
Õnneks pääsesime eluga ja kui põnevik läbi sai, siis sõitis bussijuht koos reisijatega edasi (ma ei tea kas andsin ikka väärilise etteaste, aga siiralt loodan, et nad ei olnud pettunud). Lõpuks jõudsin ka raudteesilla alt läbi ja Janet tegi vasakule sisselõike ning näitas treppi üles, mis oli minu jaoks nii kahtlane, kuna see trepi osa polnud mul meeles ja siis edasine tee kulges mõtiskledes ja hirmu tundes, et millal ma kuskilt alla võiksin sadada ja milliseid luumurde, marrastusi ma sellisel juhul saaksin ja kui valus see võiks olla (mul nimelt peale trepist kukkumist ja jalaluu murdu on hästi suti trepifoobia kasvanud), aga kõik läks õnneks hästi...no mis Sa teed....auto alla mul ei õnnestunud jääda (järgmine kord proovin paremini) ja trepist alla ka ei kukkunud. Vaikselt hakkasin tundma väsimust ja ma ei tea, mida vaene Janet tundis, sest õues oli 26C kraadi sooja, õhk oli väga-väga umbne ja kuna ma arvestasin, et lähen koju kasutades eksklusiivset lühikest koduteed, et siis ma ei hakka Janetile pudeliga vett kaasa tarima...uh!
Vahepeal kontrollisin GPSi, mis koguaeg korrutas, et keera vasakule, aga mina ei tahtnud, sest tahtsin Kastani tänaval oma vasakpööret sooritada ja nii ma jonnisin GPSile vastu ja GPS omakorda korrutas pidevalt "marsruudi ümberarvestamine". Olin juba päris pikalt kõndinud, kui äkki tabas mu kõrv vasakult hääli, mis viitasid sellele, et noored mängivad korvpalli. Koheselt ma ei teinud sellest välja, kuid mõnedkümned meetrit hiljem seisatasin järsku ja jäin mõttesse, et kas see pole mitte see sama kool, mis asub Kastani tänava läheduses...kähku tirisin GPSi taskust välja, mis teatas monotoonsel ja karmil häälel, et ma pean 240 meetrit tagasi kõndima ja seda mäest üles. No tegelikult väike kallak, aga antud juhul olin ma nii väsinud, et see kallak tundus mulle Teffandi suusahüppe mäena. Ma olin enda peale püha viha täis ja kergelt muutusin pahuraks, sest riided olid palavusest niisked, parem käsi, mis vedas sülearvutit oli juba küünarnukist valus, vaese Janeti samm muutus aina töntsimaks ja ma suutsin ainult kodust mõelda.

Lõpuks jõudsin kauaoodatud Kastani tänavale ja see andis natuke reipust juurde, sest no kodu oli ju nii nii lähedal, või vähemalt nii ma arvasin...selle hetkeni, kuni ma tegin kõige lollima otsuse üldse ja võtsin taskust GPSi välja, et kuulda kuidas GPS teavitab mind vähenevatest meetritest, mis on koduni jäänud: 685 meetrit, 680 meetrit, 675 meetrit, 670 meetrit jne, kui äkki teatab see krdi GPS mulle "665 meetri meters, turn left, Tõnissoni" ning muudkui korrutas Tõnissoni ja turn left in 660 meters, turn left 655 meters...urrr! Eiii, ma polnud üldse kuri...ma olin maruvihane! :S
Ma ei saanud aru, et mis krdi Tõnissoni tänavast see GPS mulle jahub, sest liikudes väga sageli mööda Kastanit ja Kastani paralleeltänavaid, siis polnud keegi mulle varem nägijatest rääkinud ja veel vähem maininud mingisugusest Tõnissoni tänavast ja see pani mind kahtlema, et kas ma siis nüüd ikka olen õiges kohas. Kuna olin pikalt juba tegelenud mõttetööga ja teadupärast pingelised olukorrad väsitavad palju kiiremini, siis ei suutnud ma enam väga täpselt maamärke jälgida ja enne kui ma aru sain, et olin õiges kohas ikkagi olnud, keerasin ma liiga vara ära ja mul oli uus segadus kohe platsis...
Ma teadsin, et asun Kuperjanovis ja kõik oli nagu nii tuttav, kuid samas ka nii teistmoodi ning kui enda mõistuse kohaselt teadsin, et nüüd peab tulema pööre paremale, siis seda ei tulnud. GPS väitis, et 200 meetri pärast jõuaksin Vaksali tänavale, aga see ei sobinud mulle, sest see oleks tähendanud, et pean väikse lisaringi tegema ja nii ma putkisin sellele variandile vastu. Vapralt kõndisin siis mööda kõnniteed edasi, kui äkki keegi rõõmsalt ütleb:"Tsau kai!"
Mina loomulikult kohe pühkisin oma pahura näoilme ja tervitasin inimest rõõmsalt vastu. Miks ütlen inimest? No sellepärast, et ma ei suutnud koheselt häälele tähelepanu pöörata, kuna olin nii mõttes oma tänavate asjus, aga see inimene lisas:"Kristjan olen." (Kristjan on siis AHHAA Teaduskeskuse tööpäevilt nägijast töökaaslane, kes elab mulle väga lähedal)
Mina:"Kuhu siis lähed?"
Kristjan:"Kuule koju liigun ja mis ise?"
Mina naeratades:"Aaa, mina liigun ka koju...ma vähemalt arvan nii" ja siis nii muuseas möödaminnes,et varjata, et olen tegelikult ära eksinud ja et tegelikult mul pole väga õrna aimugi, et kuhu suunda Näituse tänav jääb, näitasin enesekindlalt käega selles suunas kuhu poole olin parasjagu liikumas ja uurisin:"Näituse tänav jääb ju sinna suunda, eks ole...mhm...onju!?!"
Kristjan:"Mmm...jaah...liigud otse ja siis keerad vasakule." "Hurrraa! Jess-jess-jess-jess!" kisendasin ma oma mõtteis suurest õnnejoovastusest.

Kuna paar minutit enne Kristjaniga kohtumist katkes minu kannatlikus ja vaprus, siis olin helistanud Joosepile ja ütlesin, et asun kuskil Kuperjanovis ja tulgu otsigu mind üles...

Kui olin saanud kinnituse, et olen õigel teel, siis ütlesin Kristjanile:"Aga olgu, ma liigun edasi, kuna olen natuke väsinud, sest tulin vales peatuses maha. Ahjaa, Joosep peaks ka kuskil siin rattaga liikuma, et kui näed Teda, siis ütle, et nägid mind."
Ma siis lippasin ruttu edasi ja nii kui keerasin vasakule nurga taha ära, siis helistasin kohe Joosepile, et öelda, et kui Ta peaks Kristjanit kohtama, et Ta Jumala eest siis ei lobiseks välja, et ma olen ära eksinud ja et Ta otsib mind. Kui Joosep telefoni vastu võttis, siis ütles mulle tsau ja samal ajal juba tervitas ka Kristjanit, kes siis teavitas, et just nägi mind, aga õnneks Joosep ei maininud, et ma ära eksisin, hihi.
Aga selline mu "pisike" seiklus oligi. Üldse polnud ju pikk kojuminek ja üldse polnud väsinud. Kodutee, mis pidi olema 10-15 minutiline, kujunes mul lõpuks 1,5 tunniseks retkeks.

PS. Kui uurisin Macilt, kes on Tartu spetsialist, et kus või mis tänav on Tõnissoni, siis ei osanud ka Tema mulle vastata, aga pärast Google mapsist uurides selgus, et Tõnissoni tänav asub Kuperjanovis...ehk et ühelpool Kuperjanovi ringteed on väga loogiline Kuperjanovi tänav, kuid ringteest teiselpool on ebaloogiline Tõnissoni tänav.