Kallistame?! Ei, parem lömastame ninad

Mul on kaks kätt, olen kallistaja...aga miskipärast on nii, et kui ma inimest kallistama lähen, siis tekib alatasa segadus sellega, et kummale poole ma oma pea liigutama pean ja praktselt iga kord põrkuvad meie ninad teise kallistajaga kokku. Usun, et kohmetust ei tunne ainult mina, vaid ka teine tunneb sama. Ma vähemalt väga loodan sest siis pole ma üksi selles nõmedas olukorras.
Selline vahejuhtum leidis viimati aset pühapäeval ja kuigi peale eelviimast korda ma pinksalt mõtlesin ja analüüsisin järjekordselt luhta läinud kallistuse üle, siis jõudsin järelduseni, et inimesed vist kallutavad kallistades pea natuke vasakule. Jõudnud endas selgusele, püüdsin värske teadmise mällu talletada, et kui ma järgmine kord sööstan inimesi kaisutama, kallistama, embama vms, siis ma ei lõpeta teise inimese näos...
Mnjah...mõtlemisest oli vähe kasu, sest kui hakkasin järjekordset ohvrit kallistama, siis hakkas mu pea tõmblema, vasakule-paremale...umbes nagu auto keset sõiduteed, kes on kaotanud kontrolli juhitavuse üle ning manööverdab vasaku ja parema sõidurea vahet...ühesõnaga kuskil seal keskel, kui end metafooriliselt väljendada. Põmaki! 12 points goes to Kai for the best nosecrasher ever. Thanks!

Jõudsime täna Joosepiga tagasi koju. Mina hakkasin kohe muidugi koristama ja asju korda sättima, sest see poleks ju mina, kui ma ei koristaks. Igatahes avastasin külmkappi koristades, et oi näe, meil on jälle ligi 2L piima vanaks läinud Jeeiii!. Ma isegi ei teadnud, et meil seal riiulis piimapakk seisab, aga ega ma ei tea paljudest asjadest midagi, isegi siis, kui see mul otse nina all on...ühesõnaga kahtlustan, et Joosep oli selle piima sinna pannud ja unustanud. Minu ülesanne oli aga nüüd see sealt likvideerida...
Valasin piima kraanikausist alla, aga kuna see oli vahepeal ikka väga halvaks läinud ja haises nii meeletult...meeletult rõvedalt. Hetk hiljem kahetsesin, et ma demineerimisrühma kohale ei olnud kutsunud... omaette ooper oli muidugi see piimapakk prügikasti saada, sest vahepealsete pühadega, ei ole prügiauto käinud ja seega on ka meie prügikast konkreetselt plahvatusohtlik haisupomm. Kui hakkasin piimapakki pilgeni täis prügikasti suruma, siis vaevu suutsin okserefleksi tagasi hoida, silmad tõmbusid rämedast haisust märjaks, taustaks lasi Joosep klassikalist muusikat, aga see oli nii sünge, mis lisas täpselt sellise õige "meeleolu". Järsult keerasin end püsti, et toast värskemat õhku ahmida.
"Mis Sul on?" uuris Joosep.
"Ma ei suuda...see prügikast ja vanaks läinud piim haisevad nii hullusti, et ma oleksin praegu oksendanud...uhh! Ja Sina...Sina lased ka mulle mingit sünget muusikat..." laususin ärritunult õhku ahmides.
Joosep tõusis püsti ja tuli mind kallistama. "Kallis, aga mõtle, kui seda olukorda praegu ei oleks, siis Sul poleks millest blogisse kirjutada..." lausus Joosep rõõmsalt.
"Ma ei kirjuta sellest blogisse kuidas meil piim vanaks läks ja kuidas Sa mulle sinna juurde klassikalist "meeleolu" muusikat lasid", vastasin mina.
"Kirjuta ikka, mõtle kui huvitav on teistel pimedatel lugeda, et kui põnev elu Sul on", vastas Joosep.
"See ei ole põnev!", vastasin ma naerdes ja silmi pööritades.
Muig, aga siin see lugu siis ikkagi on. Ei , mitte sellepärast, et maru põnev on ju kirjutada käärima läinud piimast ja prügist...võib-olla oleks see põnevam, kui kirjutaksin käärimisprotsessist, aga teadmiste puudumise tõttu, jätan selle osa vahele.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top