Miks minna otse, kui saab minna ringiga...väga suure ringiga vol. 1

Ma aeg-ajalt käin ikka kodukandis Kilingi-Nõmmes ja alles hiljuti juhtus minuga järgmine lugu. Kuna ma elan Tartus Näituse tänaval, siis on äärmiselt mõistlik ja mugav paluda peatust pikamaaliini bussil teha Pauluses, sest sellisel juhul kõnniksin ma koju kiires tempos maksimaalselt 15 minutiga ja minu marsruut näeks sellisel juhul välja umbes selline: astun bussist välja, kõnnin mõned meetrid paremale, lasen Janetil otsida parema sebra, ületan sõidutee ja jätkan otsesuunda mööda Kastanit, kus peaksin ületama vist 3-4 tänavavahet ja voilaa, olengi Näituse tänaval, kust minu koduukseni on ikka maruvähe kõndida.
Aga, et kogu seiklusest anda täielik ülevaade, siis alustan ikka algusest...

Ma ei olnud varem katsetanud seda varianti, et oleksin palunud bussijuhil teha peatus Pauluses (kuigi ma ise just hetk tagasi eespool märkisin ära, et see on äärmiselt mõistlik). Seega võime öelda, et teoorias olin ma tugev, aga praktikas sakkisin täiega, aga üldiselt mind sellised ära eksimised ei heiduta, vaid pigem lähen uuesti proovima.
Astusin siis Kilingi-Nõmmes bussi peale ja küsisin endale 0-pileti ning ühtlasi uurisin viisakalt ja bussijuhile naeratades:"Kas Te Soinastes ka peatute?" (jep, ma ei kirjutanud praegu valesti...ma tõepoolest küsisin Soinastes peatust ja kes Tartut ehk nii palju ei tunne, siis võin paralleelse näitena tuua Tallinna...see siis oleks põhimõtteliselt sama hea, kui ma Tallinnas sooviksin sõita kuni Järvevana teeni, aga nii muuseas lähen hoopiski Pääskülas maha).
Bussijuht vastu:"Kui huvi on, siis ikka peatun."
Mina rõõmsalt vastates:"Jah, huvi on üle keskmise."
Bussijuht:"Siis teeme peatuse!"
Mina lisasin lõppu:"Aga vabandage, kas palun annaksite mulle märku, kui Soinaste peatus hakkab lähenema, sest ma ei pruugi alati õiget hetke ära tabada?!"
Bussijuhtmuretul häälel:"Jah, ärge muretsege. Ma aitan Teid!" ja reis võiski alata...

Bussireis sujus kenasti ja hakkasime Tartusse jõudma, buss sõitis ümber ringtee, siis veel natuke edasi ja siis paremale ning siis vasakule, tegi esimese peatuse, kus väljus üks inimene ja mina istun rahulikult oma kohal edasi, sest pöörangute järgi nagu ei ole minu peatus. Buss hakkas vaikselt edasi liikuma, kui üle vahekäigu uuris üks tütarlaps minult:"Kas Teie mitte ei soovinud Soinastes maha minna?"
Mina üllatunud häälel ja külme kergitades:"Kas see oli Soinaste?" Ise samal ajal mõeldes, et kas natuke nagu vara ei ole see minu kodulähedane peatus või nii ning tundsin natuke pettumust, et ei saanudki seda mõnusat lühikest marsruuti seekord katsetada, kui äkki tütarlaps hõikas bussijuhile:"Vabandage, Te pidite selle pimeda tüdruku Soinastes maha laskma..."
Bussijuht vajutas koheselt pidurit ja liikus minu poole. Sain aru, et nüüd on kohe bussist välja minemine ja haarasin ruttu Janeti rihma, oma koti ning bussijuht võttis mu sülearvuti ja nii ma kribinal-krabinal kolistasingi bussist välja (mida ei saa Janeti kohta öelda, sest Tema vaatas mind ja bussijuhti küll sellise näoga, et "mismõttes me praegu maha läheme?", aga kuna ma ikka väga tungivalt nõudsin, et tulgu istmete vahelt välja, siis valikut ei jäänud). Ma ise veel tänasin suurest rõõmust bussijuhti ja lisaks uurisin, et umbes mitu meetrit me bussipeatusest edasi sõitsime. Olles saanud oma küsimusele ammendava vastuse, siis bussijuht läks tagasi bussi, sulges bussiukse ja sõitis minema . Korraks vaibus liiklusmüra ja tekkis hetkeline vaikus ning momentaalselt sain aru, et midagi on väga valesti ja siin on helisid, mida siin olla ei tohiks...ning sekund hiljem ütlesin keset kõnniteed seistes imestunud ja hämmeldunud häälel:"Eiiiii olee võimalik! Ma olen Soinastes!!!" (no see oli siis see hiilgehetk, kui ma lõpuks taipasin ise ka, et ajasin meeltesegaduses peatusenimed segi....hurrraaaa!)
Jätkub...

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top