Lihtsalt mõtted

a. mulle meeldib viriseda ja konflikte otsida
b. naermine ja lõkerdamine avalikus kohas on äärmiselt häbiväärne tegevus
c. iroonia, sarkasm ja must huumor on sündsusetu
d. pean kõikvõimalike vahenditega jätma endast alati väga korrektse ja vaoshoitud mulje
e. teiste arvamus on minu elu eesmärk
f. ma olen 18+ ja sellega suretasin välja oma sisemise lapsemeelsuse
g. kui mindmiski rõõmustab või kurvastab, siis tuleb kõik endas hoida...ei tasu ülemäära õnnest hüpata ja veel vähem teistega seda jagada
h. mulle meeldib susserdamine ja ussitamine...see on omaette elustiil!

Nonii, kui vastasid kõikidele väidetele jaatavalt, siis pane ruttu alt+F4 aken kinni ja unusta ruttu-ruttu ära selline blogi nagu: kai-su-karu.blogspot.com
 Kui umbes pooltele väidetele vastasid jaatavalt, siis targem oleks Sul oma närve, aega ja sisemist rahu (kui Sul peaks see veel oma elustiili viljeledes alles olema) säästma ning mitte minu blogi lugema!
Kui said ainult mõnele punktile vastata jaatavalt, siis HOIATUS! Siin blogis võib aeg-ajalt esineda mõningasi postitusi, mis Sulle ei meeldi ja muudavad päeva ehk natuke mõrudaks...või tekitavad suure soovi konflikti otsida.
Kui aga mitte ükski väide ei käi Sinu kohta, siis oled õiges kohas. Tere, mina olen Kai! Ma armastan enda pimeduse üle nalja visata ja meeldib, kui teised ka selle üle heatahtlikult lõõbivad, mulle meeldib naerda...meeldib lausa lõkerdada ja kui näete kedagi tänaval kükitamas ja hingetult naermas ning toda isikut saadab kollane labradorist juhtkoer, siis see olen mina ja kinnitan, et minuga on kõik korras :)
Täna ma polegi väga naernud, sest täna on mingi oivaline päev, kus kõik halb, mis võimalik, on juba juhtunud ja üldjuhul halbade asjade üle ma ei naera...see kategoriseeruks juba siis ju hullumeelsuse alla.
Python käitus hommikul väga halvasti, Janet läks pargis hulkuma ja naastes selgus, et käis eramajade kompostihunnikuid tuuseldamas. Pargist koju jõudes avastasin, et Python on selle koti katki rebinud, kuhu sisse ma hoole ja armastusega Janeti karvu kogusin, et nendest lasta teha käpikud...mnjah, tundub, et käpikud peavad veel oma aega ootama. Janetile vandusin pargis, et 1,5 päeva süüa ei saa, aga ma pole sugugi kindel, kas suudan seda vannet ka pidada, sest Janet on ju nii nõmedalt, vastikult ja lollakalt armas ja nunnukas oma pehmete kõrvade, suurte vesiste silmade, saba sopsutamisega.... Hetkel üritan vastu pidada ignoreeerimisprotsessis, sest teadupärast pidavat olema see suurim karistus koerale, kui Sa kõnnid Temast mööda nagu seinast.

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Ma proovisin ükskord Solarises juhtkoeraga seinast mööda kõndida, nagu seinast... aga ei õnnestunud :P

    Pakun, et Su koonu-ignomine on sama edukas.

    VastaKustuta
  2. Me oleme jälle sõbrad ja tegelt juba eile õhtuks olime ning no täna hommikul sai süüa ka :D Kuigi tõele au andes...ma suutsin Ta õhtusöögist ilma jätta.

    VastaKustuta
  3. c. iroonia, sarkasm ja must huumor on sündsusetu. Ma olen ise neid asju üsna palju harrastanud, kuid vahel olen märganud, et kui neid asju harrastatakse minu enda suhtes, paistavad need vahel mulle hoopiski õelutsemise või virisemise või mõne muu mitte nii laheda asjana. Nii et kui mõni teeb su tänaval lõkerdamise kohta mõne märkuse, on ta võib-olla lihtsalt mõnusalt sarkastiline või vürtsikalt irooniline ;)
    Ja must huumor oma nägemise kohta. See läheb üle. :) (elukogemusele toetuv must huumor oli see nüüd, loodetavasti oli naljakas)

    VastaKustuta
  4. Artur, ära muretse...kui mõni tundus õel või kuri oma märkusega, siis asi ei olnud Sinus, vaid selles, et too isik ei osanud suure tõenäosusega head sarkasmi teha ;)
    Mulle on ka mõned korrad öeldud sarkasmi ja irooniaga miskit, kui teen järjekordseid kükke tänaval, kuid see ajab mind rohkem naerma :)
    Ma siiras usus loodan, et must huumor nägemise üle ei kao kunagi ära ja ma ei naernud...vist ei olnud naljakas...või ma ei saanud naljast aru...proovi uuesti :P

    VastaKustuta
  5. Naljad oma nägemise (puudumise) üle saavad otsa mitte seepärast, et inimene satub masendusse või et tal saab huumorimeel otsa. :) Mingiks hetkeks on lihtsalt enamik juhtuvates asjadest juba nii mitu korda juhtunud, et need pole enam naljakad, need on tavalised asjad. Mitu korda sa ikka räägid lugu, kuidas sa jälle vastu posti põrkasid või üritasid läbi vitriini poodi tungida, eeldusel, et juhtkoera kasutajal selliseid asju üldse juhtub. :)
    või hakkad leidma, et oleks aeg seda asja juba osata, kui on midagi taolist, mida saab ära õppida. nt kunagi oli minuga selline lugu. Lähenes peatus, kus pidime bussist välja minema, ma sõitsin emaga tookord aiamaale. Mina sättisin end ukse juurde, ühe inimese selja taha ootama. Tore. Tuli peatus, uksed tehti lahti, inimene minu ees hakkas väljuma, mina tema järel. Inimene minu ees jäi alumisel astmel seisma, mina tema järel. Seisime. Mis ikka, kui on vaja seista, siis tuleb seista. Sekun, kaks, kolm. Kaua need bussid siis peatuses seisavad? Varsti paneb see siinveel uksed kinni ja sõidab minema!
    Ema kummardus minu kõrva juurde ja ütles: "Artur, astu üks samm tagasi. Sa seisad naise seeliku saba peal."
    *
    Kui ma teeksin sama asja 2x aastas, poleks enam naljakas, siis oli aga küll. :)

    VastaKustuta

Back
to top