Jumal tänatud, et aasta pikimad pühad on möödas

Kui lühidalt meie pühad kokku võtta, siis sõime, sõime, veel sõime, vahepeal rüüpasime midagi peale ja siis jälle sõime.
Ent kui tsuti pikemalt rääkida, siis esmalt sõitsime Joosepiga minu ema poole. Sinna tuli ka õde koos oma perega. Ja kuna minu ema on alati olnud väga hea kodukokk, siis võite vaid arvata, et laud oli heast ja paremast lookas.
Järgmisel päeval läksime mu isa poole, kus samuti oli laud külluslikult kaetud. Ning kui algselt plaanisime ainult korraks sisse astuda, siis reaalsuses kujunesid asjad sedapsi, et nii pea kui uksest sisse saime, saime aru, et siit me küll kuhugi tunni jooksul ei liigu.

Kui õelastega kohtusime eelmisel õhtul ema pool, siis isa poole jõudes jooksis seesama lastebande meile Joosepiga taas ukse peale vastu. Nad olid lihtsalt vahepeal vanaisale külla jõudnud ja askeldasid nüüd nagu väiksed päkapikud köögis ringi. Neil oli nimelt käsil Hiina toidu valmistamine.

Kui me uksest sisse saime, suskas mu väike õde mulle kingituse pihku ja ütles, et issi luuletust ei taha. Kuueaastane õepoeg, kes seda juhtus pealt kuulma tuli koheselt korda lööma ja ütles: „Pidi küll luuletust lugema, vanaisa ütles!“
Nohjah, pärast muidugi selgus, et pidin jah, aga kuna Maria-Leida oli mulle kingituse juba kätte andnud, siis oleks olnud veidi imelik see uuesti mult ära krabada, hihi. Nii et mul läks tänavu aasta kuidagi eriti lihtsalt selle va kingipaki lunastamisega.

Edasi juhatati meid pidulikult lauda, nagu päris restoranis. Lapsed nimelt mängisid hiinakeelseid kelnereid ja kui olid meid istuma juhatanud, siis võtsid meilt tellimuse. Aga ega minagi pole suu peale kukkunud ja nii ma  siis esitasin oma tellimuse ka neile pudikeelses hiina keeles. Ilmselt läks tõlkes midagi kaduma, sest taldrikul oli riisi asemel küüslaugune ahjuliha, jõulukapsas, kartul ja põdralihavorst, hihi.

Isa serveeris meile ka oma kuulsat ja maitsvat vaadisiidrit, mille on ise villinud. Aga kuna minul on suhteliselt range režiim tervise tõttu, siis lasin valada endale ainult pool klaasi. Ent kui hakkasime ära minema, siis isa ütles, et noh, siider ka joomata. Meie omastarust jõime oma klaasid tühjaks. Aga isa rääkis hoopis kannust, mitte klaasidest. Ma siis kähku võtsin ohjad enda kätte ja ei, ohjade enda kätte võtmises ei mõtle ma seda, et tõmbasin pool kannu kodusiidrit hinge alla, vaid andsin isale korralduse kõik siider Joosepile sisse joota. Joosep tubli väimehena tühjendas kannu kuulekalt.

Edasi viis tee meid Joosepi poole, kus oli koos kogu tema perekond. Suure peolaua taga. Ja olgugi, et olime just pool tundi tagasi korralikult kered täis tankinud, siis viisakusest sõime ka seal. Mul oli veel eriti raske keelduda, kuna spetsiaalselt mulle tehti ka ahjulõhe, mida ma siis väikeste ampsudena üritasin ära süüa. Kala oli imemaitsev, kuid kõht oli lihtsalt liiga täis, uh.
Kui olin kalaga peaaegu ühele poole saanud, siis  toodi lauale õunakook ja keeks.  Kohe ma muidugi ei suutnud seda süüa, aga õhtu lõpetuseks mekkisin väikse tükikese ka jõulukeeksi.

Nii kaua kui ma olen Joosepi pere jõulupidudel osalenud, on seal alati ka jõuluvana käinud. On olnud jõuluvana põlve peal istumist, habemele pai tegemist ja luuletuste lugemist. Ja kellel pole luuletust, peab oma paki kuidagi teisiti lunastama, teeb kasvõi kätekõverdusi.Ja kui oligi aeg kätte jõudnud jõuluvana juurde minna luuletust lugema, siis mõtlesin, et mul lendab kül see püksinööp vist eest ära. Vaikselt juba kahetsesin, et polnud piisavalt aega varunud, et kootud kleit selga venitada.

Enne pühi kaalusin ma 54 kilo, aga nüüd ma olen raudselt raskem. Vähemalt tunne on küll selline nagu kaldale uhutud sinivaalal, üldse ei jaksa end liigutada.  Kuigi, kui ema täna mu keskkohta mõõtis (mitte, et keskkoha suuruse järgi saaks kaalu tuletada), siis tulemuseks oli 68 cm. Seda on minu tavapärasest numbrist mõned sentimeetrid rohkem. Ja ei, Ta ei mõõtnud sellepärast, et kontrollida kui palju lisakilosid on tütar juurde võtnud, vaid me otsime mulle nahkpükse. Ma nimelt avastasin, et kui vihmase ilmaga kõndida ja Janet, väike sopaprits, mu sääre poriseks pritsib, siis nahkpükstelt on maru lihtne kogu see sopase ilma krempel maha pühkida.

Ma võiksin rääkida ka kingitustest, mida ma jõuludeks sain, aga äkki kirjutan sellest hoopis eraldi postituse. Seniks annan aga väikse vihje: see on pehme ja soe. See ei käi selga ega jalga ning mitte ka pähe, kuid on pehme ja soe. See pole elektrivõrguga ühendatud, kuid see on soe. See pole kootud. Seda ei panda alla ega peale, kuid endiselt on see nii pehme ja soe.