Kaotasin ema kurdi koera ära

Sõitsin esmaspäeval emale külla. Nüüd istun siin metsade vahel, valvan koeri ja puhkan närve. Ja põhimõtteliselt ongi kõik. Rohkem nagu väga millestki muust polegi kirjutada. Aa, oot, ei, ikka on. Ma kaotasin ema kurdi koera ära. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid õue.

Ema elab oma majas, maja ümber suur kinnine aed. Aga selle Luckyga on selline lugu, et kuna ta on nii pisike, siis ta mahub igalt poolt läbi pugema. Kui ema avastab jälle mõne augukese või tunnelikese, kust see pasatski on kaevanud, siis parandab ära. Ent seekord polnud ema kodus ja kui ma lasin koerad õue, siis veerand tundi hiljem tuli ainult Janet tagasi. Võib ju mõelda, et mis see 15 minutit siis ära ei ole, aga pool tundi hiljem polnud teda ikka veel kusagil. Muret suurendas seegi, et ta on naiivne ullike, kes läheb rõõmsalt kõigiga kaasa.
Ma teadsin, et väike šanss, kuidas ta tuleks tagasi minu juurde, oleks see kui ma läheksin maja ette ja viipaksin teda käega enda juurde. Aga esiteks a. ma ei teaks ju, kus suunas ta on või kas ta üldse on ja teiseks b. emal on käimas maja fassaadi remont ning ümber maja on tellingud ja tellingutel palju töömehi. Ma saan aru, et see on minu sisemine kompleks, et ma ei taha minna ja küsida, aga nii lihtsalt on. Ma kujutan juba ette seda tragikoomilist situatsiooni, kuidas ma koperdaksin õue, üritaksin mõne hingelise leida ja siis hakkaksin selgitama, et vabandage, mul on siin väike probleem. Ma olen nimelt pime ning juhtus selline tobe lugu, et mu emal on üks väike koerake, kindlasti olete teda varem siin näinud ringi siblimas, no vot, ühesõnaga ta on kurt ja ma kaotasin ta ära.
Ei lähe ju. Vähemalt mina küll ei lähe. Pärast võib-olla selgub, et töömehed on üldsegi lõunal ja siis ma räägin üksi hoovi peal.

Aga õnneks jumal on olemas, kes kuulis mu palveid ja peale tunniajalist närveldamist, kui saatsin Janeti uuesti maeiteamitmendatkorda õue, siis jooksis Lucky rõõmsalt tuppa nagu mitte midagi poleks valesti. Ega tema väikses peakeses oligi kõik väga hästi, tema ilmselt nuusutas õndsas vaikuses õues lilli.
Nii palju siis närvide puhkamisest metsade vahel.

Eile käis lillekuller, kes ulatas mulle suure kimbu gerberaid. Teadsin koheselt, et need on Joosepilt. Oh, kuidas ma armastan selliseid armsaid üllatusi. Ja eriti armastan ma lilli, just lõikelilli, mida tuppa vaasi panna. Minul peavad. Olema. Toas. Lilled. Eriti veel kevadeti – tulbid, nartsissid jne.

Aga okei, aitab tänaseks. Tõmban end mõnusasti diivanile pleedi sisse kerra ja hakkan raamatut lugema.