Eile õhtul läksime Maria ja viimasel ajal tihedaks jalutuskaaslaseks saanud, vihmasajuga jalutama. Mina võtsin kaasa oma nupsikust Džännu ja Maria võttis Petra, keda alles treenitakse juhtkoeraks. Nagu aru juba võisite saada, siis järjekordselt sadas vihma, kuid seekord olin mina korralikult ettevalmistunud,. Kui muidu näeb mind ikka poolpaljana ringi silkamas nagu Pariisi suvitajat, siis nüüd panin jalga pikad püksid, fliisi, tuuleka ja jalga tõmbasin oma nunnud roosad valgemummulised kummikud (Joosepile andsin karmi korralduse teha minu kumparitele ämblikukontrolli, sest ma mitte ei soovi pista oma varbaid kummikutesse ja siis avastada, et ämblik on vahepeal endale elamise sinna sisse ehitanud).
Kippati-koppati jooksin trepist alla, et kiiresti-kiiresti jõuda õue, kus Maria juba mind ootas (kui päris aus olla, siis ootas mind vihmas ikka oma 10 minutit...võib-olla isegi 15 minutit). Hakkasime siis lõpuks liikuma ja sooritasime erinevaid manöövreid, et lompidest mööda pääseda, kui ühel hetkel hakkasime sarkasmi suust välja ajama sellest, et kui väga meile ikka vihm meeldib ning võiks ikka rohkem ja tihedamat vihma tulla. Lootsime, et kui viriseme, et niii vähe sajab, et siis vihm teeb meie meele "kurvaks" ja lõpetab üldse sadamise :D Didn't happend :D
Kuna meie marsruut viis Toomemäe Kassikaussi, siis liikusime mööda seda tänavat, kus päris mitu autot plätserdades meist mööda kihutasid ja segasid minu kuulmist (st, et ma kuulen küll, aga ei taju kohe ära, et kust kohast heli tuleb). Teadsin, et Maria kõnnib minust natuke eespool ja siis vaevu läbi vihmasabina kuulsin, kui Maria kurtis, et jalad juba märjad. Mulle tegi aga see lause nalja, sest minul olid ju kummikud ja siis ma manasin näole eriliselt rõõmsa näo ja ütlesin veidi tögavalt: "Sul juba jalad märjad või?" Ise siis tõesti olles ülirõõmus oma roosades kummikutes :D
Maria hakkas naerma ja miskit kommenteeris, kui lähemale poterdasin, siis selgus, et ega Tema jalad polegi veel märjad, vaid kaks tütarlast, kes minust möödusid, siis üks neist hoopiski ütles seda :D
Ma suutsin jälle võõrastele endast eeskujuliku mulje jätta. Ma siiralt loodan, et nad said minu juhtkoera järgi aru, et ma olin pime ja et ma ausõna ei mõnitanud, norinud, töganud neid.
0 kommentaari:
Postita kommentaar