Te vist olete kursis, et täna on neljapäev... Mina hommikul silmaluuke lahti tehes polnud sellele veel jõudnud mõeldagi, kuid kui Janet mulle oma niiske koonu pihku pistis, meenus mulle õudusega, et jeebus küll, homme sõidame Lätimaale. Alles see oli, kui ma mõtlesin, et ah, selle rahvusvahelise juhtkoerte maavõistlusteni on ligemale kuuke aega ja küll me jõuame veel siin oksendamiseni harjutada ja trenni teha, aga juba ülehomme toimubki Riias parimatest parimate juhtkoerte mõõduvõtmine.
Minu jaoks on tänavune võistlus sellepärast nii pingeline, kuna esiteks meie oleme Janetiga tiitlikaitsjad. Oleme ikkagist möödunud kahe aasta I-koha omanikud, tehes sellega ajalugu, kuna varasemalt pole mitte ükski Eesti tandem kaks aastat järjestikku võitnud. Enne meid oli ainult üks Eesti tandem korra I koha koju toonud. Ma nüüd kibelen kolmanda võidu järgi ka, aga ma olen suutnud end juba üles kruttida sellega, et pole piisavalt palju trenni teinud.
Viimane aasta oleme ka ju elanud rahulikus väikelinnas, kus pole igapäevaselt tea mis keerulisi lahendamist vajavaid olukordi. Aga Riias on seevastu absurdselt kaootilised tänavad. Seal ei ole sellist ühtset joont. Näiteks vahepeal on peaaegu olematu tänavarant ja järgmisel hetkel laiub Sinu ees meetri sügavune aste alla / üles. Sellised ebastandardsed olukorrad muudavad kontrolli keeruliseks, sest ma ei pruugi võõras kohas aru saada, kas peaksin Janetit edasi utsitama, või hoopiski usaldama, kui seisatab... Kui ei utsita ja ainult 100% lohisen juhtkoerale järgi, siis võetakse koostööst punkte maha, aga no mis kuramuse koostööd ma saan teha, kui ma ei tea, mida nõuda. Jääbki ju usaldus, minu meelest vägagi hea koostöö näide. Katsuge ise täiesti võõras linnas usaldada pimesi koera.
Lisaks sain pühapäeval teada, et Janeti parempoolsem silm on hakanud udusemaks tõmbuma ja see võib tähendada, et ta ei pruugi parempoolseid takistusi nii hästi näha ja arvestada. Silmauuringuid pole küll tehtud, aga võimalus on, et nägemine on udusem.
No ja olles võistluse vanim juhtkoer, siis üheltpoolt on see kindlasti kasuks ja teisalt suureks miinuseks. Positiivse külje pealt vaadatuna on Janetil oma kõrge vanuse tõttu kõige rohkem kogemusi ehk tööstaaži ja me oleme ühtse tiimina kõige kauem koos olnud ning seega peaks justkui teineteist poole sammu pealt mõistma. Kuid samas vanus võib mängida ka meie kahjuks, kui sel päeval otsustab Janeti tervis tõrkuda, või kui Janet hakkab oma kõiketeadlikust mulle peale suruma, sest ta on ju meil ikka nii tark ja ilus ja osav. No ja minul ei jäämitte midagi muud üle, kui sõna otseses mõttes oma juhtkoera pimesi usaldada, sest võistlusrajast tean ma sama palju, kui pingviinid troopikast :D
Seega tulingi juba teisipäeval Tartusse Kiku poole resideeruma, et linnakeskkonda sulanduda, harjutada ja paremat tunnetust Janetiga saada. Eile jalutasimegi mööda Vanemuiset alla Kaubsi poole ja meil läks kuni Ülikooli tänavani täitsa kenasti. Janet näitas kõiki ristuvaid tänavaid ja minu teada ei ületanud kordagi ilma minu loata sõiduteed. Kuid siis Ülikooli ja Vanemuise ristmikul tekkis meil esimene arusaamatus, õigemini minul tekkis. Janetil oli siht selge ja olemas- Ristiisa pubi vastas olev park, kuhu ta mu sujuvate manöövritega kohale viis :D
Aga no see oli ka ainuke feil ja paraku tuttavates kohtades võib vahel juhtkoer selliseid krutskeid ja ootamatusi teha küll. Nad lihtsalt "hoolitsevad" selle eest, et peremehe marsruudid ei oleks niivõrd üksluised ja surmigavad :D
Igatahes homme pealelõunal siis stardime ja kuskil õhtul kaheksaks peaks kohale jõudma. Ma ausalt öeldes oleks eelistanud päevavalges kohale jõuda, et Janet saaks autost väljudes koheselt näha ja tutvuda uue ümbritseva keskkonnaga. Muidu on nii, et järgmisel päeval (võistluspäeval) nuhib ja vahib pea laiali ringi, sest nii palju uusi kohti ja lõhnasid on, mida vaja avastada. See on samuti üks minu lisamuresid, et Riia linnaga tutvume pimedas. Mina võin ju mingi tunnetuse saada linnatänavatest, kuid koerale mõjub see teistmoodi. Õhtune pime linn on ikka miskit muud, kui hommikune päevavalguses olev linnakeskkond.
Pean lihtsalt kuidagi oma muretsemised alla suruma, sest muidu Janet tunnetab minu pingeid ja siis muutub temagi ärevaks. Lihtsalt nii palju ebameeldivaid asju satub enne võistlusi ja nõme, kui lihtsalt mingi idiootsuse pärast saavutame halva tulemuse.
Ja sellist asja pole mulle vaja üldse soovitatagi, et ära muretse, et ega võistlus elu ja surma peale pole. Või ega võistlus mõisa peale ei käi. Ei käi jah, võistlus käib I- koha peale ja halooo, see poleks ju võistlus, kui võistlejad ei soovi võimalikult head tulemust saada, milleks juhtumisi on I-koht, eksole. Või saan mina millestki valesti aru? :D
Üks meie peretuttav soovitas enne rajale minemist üks kanepisuits teha ja koerale ka paar mahvi anda. Mnjah, mina ja suits. Mina, kes pole kunagi suitsu isegi mitte proovinudki. No ilmselgelt tegi ta nalja, aga lihtsalt humoorikas oli see, et seda soovitas mulle 65-aastane tädike, kes on ema ja vanaema :D
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2016
(309)
-
▼
september
(15)
- Juba ülehomme ongi see päev ja mu närvid on läbi n...
- Mu silmadega on midagi lahti
- Mahediku kohvikk Pärnus- never again
- Väike elumärk
- Lapsepeksust ehk lugu sellest, kuidas ma sõprade l...
- Sa oled nii emane
- Kingitus lugejalt
- Lugejate küsimused minu pimeduse kohta ja minu vas...
- Minu kõige kohutavamad ja piinlikumad hetked
- Mis on need tabuteemad, mida Sa ei lähe pimeda käe...
- Mitte kellegil teisel pole õigust kutsuda meile kü...
- Segistidraama
- Ma pean taas alustama oma postitust sõnadega...
- Pime, vaegnägija, on neil üldse mingi vahe ka või?
- Kolm aastat blogimist ehk minu arvamus bloginduses...
-
▼
september
(15)
Tsauki :-) Ma pole vist kuskil tähele pannud, aga kaua Janet sul olnud on juba :-)
VastaKustutaTuleval kevadel saab meil kaheksa koosoldud aastat ja Janet ise saab 20. juunil 10-aastaseks.
VastaKustutaPolitseikoeral pole närvid läbi :)
VastaKustutaEdu teile, olen ka koeraspordi fänn. Püüa ise rahulik olla, sinu ärevus kandub koerale mööda rihma edasi.
Jap, no see politseikoera närvide lause oli pigem rahvaütelus, mitte fakD
VastaKustutaAga tänud igal juhul! ;)
Sind on vaja enne marsruudile minekut masseerida, et suur pabistamine lahtuks, muidu võite koos närvitsedes hakata igasuguseid asju tegema.
VastaKustutaM.
p.s. "...Janetil oma kõrge vanuse tõttu kõige rohkem kogemusi..." Pigem ikka tänu oma kõrgele vanusele.
See mudimine ei aita... Ma olen viimasel ajal tegelenud oma mõttetööga ja sisendan endale, et tegu pole võistlusega, vaid lihtsalt üks jalutuskäik koos Janeti ja treeneriga :D
VastaKustutaPS. Soomes vähemalt aitas :)