Jeii, ma olen super "tubli". Kui mu lugemine sassi pole läinud ja kõik paika peab, siis ma olen postituse sissejuhatavat teksti juba oma viis korda ära kustutanud. Kahtlustan, et see ei jää ka viimaseks. Selline tahab siis olla üks blogija, kes ei suuda isegi oma mõttepojakesigi ritta seada. Super, braavo, tubli, istu viis!
Aga, kui nüüd natuke muudel teemadel rääkida, siis
Tegelikult mul oli asja ka. Isegi mitu. Võib-olla märkasite, et eelmise nädala neljapäeval sai mu blogi tuttuue kujunduse...
No igatahes, isegi kui ei märganud, siis vahet pole, ma kavatsen sellest nüüd natuke pajatada. Ma olin nii väsinud eelmisest kujundusest ja olgem ausad, see oli tiba pooliku mõttena teostatud ka. Mul endal oli peas n-ö pilt olemas, et millist kujundust sooviksin, kuid ma ei osanud seda sõnadega nii täpselt edasi anda, et nägijale tekiks terviklik tõmmis minu peas figureerivast pildist. Seda on tõepoolest keeruline teha, eriti veel, kui maitsed on inimestel niivõrd erinevad. Mis ühe jaoks ilus, ei pruugi seda teise jaoks olla. Vaadaku ükskõik mis kandi pealt.
Siis lõpuks, et te päris oma silmi välja ei kratsiks, pani Joosep bloggeri enda poolt pakutava default vaate peale. Teadsin, et see oli vist selline suht neutraalne ja ei midagi erilist, aga vähemalt inimesed said inimväärselt postitusi lugeda. No ja edasine asjade käik läks nõnda, et ma kirjutasin Britile. Ikka sellele meie pere- ja beebiblogi Britile, kellel on paljude sõnul roosamanna blogi, aga no kuna mina olen ka roosa ja sguushismuushi fänn (liblikad, lillekesed, pastelsed toonid- kõik vägagi minu teema), siis ma lihtsalt teadsin, et Britt ongi just see õige inimene, kes suudaks just täpselt sellise blogikujunduse mulle meisterdada, millega ma ise ka ükskord ometigi rahule jääksin ja ei mõtleks konstantselt, et mida võiks veel muuta. Ja tegelikult mitte lihtsalt pelgalt rahule jääksin, vaid oleksin seitsmendas taevas. Ja nüüdseks võin kinnitada, et ma olen tõepoolest ülirõõmus ja tänulik oma uue blogikujunduse üle, sest see on lihtsalt niii ilus, võrratu, minulik- mu sisetunne ütleb seda. Aitäh, Britt, kniksti! :)
Ainult üks asi valmistab mulle natuke muret. Nimelt need bloggeri enda poolt pakutavad postitused, mis võiksid veel lugejale huvi pakkuda. See, et pakub, see on minu meelest vägagi super. Kui saaks, siis võtaks selle "eelmise" ja "järgmise" postituse nupukesed ka, aga seda pidi Britt veel uurima, et kuidas saada. Kuid minu mure seisneb selles, et kui satute mõnd minu vanemat postitust lugema, siis pean ette juba ära vabandama, et need vanemad postitused on enamasti liigendamata. Lihtsalt kuna ma visuaalselt ei saanud oma tekstikujundust näha, siis ma ei teadnud enne, et liigendatud teksti on nägijatel mugavam lugeda. Ma kasutasin ainult taandridu ja liigendus oli täiesti null. Miskipärast oletasin, et see on piisav, kuid siis ühel hetkel üks minu lugeja andis teada, et ma võiksin oma tekste liigendada, sest muidu ei viitsi lõpuni lugeda vms. Nii, et jah, veelkord juba ette vabandust!
Aga kuidas muidu teile tundub ja meeldib? Kas on ehk soovitusi, mis võiks olla paremini, teistmoodi või lisaks?
Kui nüüd liikuda teistele teemadele, siis paar päeva juhtus selline humoorikas vahejuhtum. Mind ennast tabas see küll küllaltki ootamatult. Aga enne, kui ma hakkan siin oma tundmustest pajatama, ma parem räägin loo ära...
Ühesõnaga meil on Joosepiga selline vaikimisi kokkulepe, et kui näiteks mingil põhjusel minul on käed hõivatud, mustad või mind on tabanud ajutine käelabahalvatus või laiskus, aga ma tahan juua, siis hea kaaslasena ei jäta ta mind lihtsalt kuivale, vaid ulatab oma abistava käe, soovitavalt joogiga.
On näiteks olnud mitmeid olukordi, kus ma olen kodus liiga pikalt jäänud uimerdama ja siis pärast me Janetiga tormame nagu poolearulised bussile. Kuid selle rapsimise ja sehkendamise käigus on kerge oma veresuhkrut alla kukutada. Seega olen päris mitmel korral poolel teel tundnud, kuidas mu veresuhkur kolinal langeb. Alati mul pole Joosepit sedasi käepärast võtta, siis pean ise hakkama saama.Ise hakkama saamine tähendab seda, et jään seisma, urgitsen kotist mahlapudeli välja ja kaanin mahla ja kui jaksan, siis jooksen edasi ja kui ei jaksa, siis kosun ja jään lihtsalt bussist maha.
Kuid, kui mul on Joosep, siis Joosep käigu pealt annabki mulle juua, tõstes pudelisuu mulle huulile. Kokkulepe seisneb siis selles, et kui ma silmad sulen, siis see on märguanne, et ma rohkem ei soovi, ei taha, pole vaja vms.
Juhtusime siin paar päeva tagasi filmi vaatama. Või no mis juhtusime, see oli ikka plaanipärane filmiõhtu meile kahele. Tegime sellise mõnusa äraolemise. Joosep soovis, et teeksin meile filmi kõrvale kuuma kakaod, aga kuna minul oli kõht pilgeni täis, siis piirdusin ainult Joosepile tegemisega. Kuid ühel hetkel keset filmi pakkus Joosep mulle oma tassist kakaod. Ma päris täpselt ei mäletagi enam, et miks, aga justkui meenuks, et ma vist kurtsin, et mul käivad külmajudinad üle. Ma isegi ei tea millest mul jahe sai hakata, sest toas on meil umbes 24C ja Joosep istus üldse diivanil trussikute väel koivad laiali. Mina seevastu olin end mõnusasti paksu ja pehme pleedi sisse mässinud.
Igatahes taaskord sama tuttav olukord, kus Joosep tõstis kakaotassi mu huulile ja kergelt kallutas, et ma saaksin rahulikult kuuma kakaod rüübata. Ma ise ei raatsinud ju bleedi seest käsi välja "külmakambrisse" tõsta. Kartsin, et käsi jäätub hetkega ja siis puruneb kildudeks. Ühel hetkel aga hakkasin pead kuklasse kallutama, andes märku, et aitab küll, kuid selle peale Joosep lausus: "Aaa, Sa ei taha enam... Miks Sa siis silmi kinni ei pannud?"
Baramparampaa, ja nüüd pange tähele, mida üks 10- aastat olnud pime inimene, kelle pilk on jäägitult filmile keskendunud, vastas oma armsamale: "Ma ei saa ju. Ma vaatan filmi!"
Jep, täpselt need olid minu sõnad Joosepile. Kui ma selle lause olin välja öelnud, siis ma sain ise ka aru, kui totralt see kõlas, sest ma olen tegelikult kordumatu arv vaadanud filme just silmad kinni, kuna minul aitab see paremini tekstile keskenduda. Kuid üleeile õhtul juhtus hetkeks tõepoolest kuidagi nii, et ma unustasin oma pimeduse sootuks- taaskord. Samal ajal, kui muigasin endamisi, siis mõtlesin, et õige küll, ma ei näe ju, mul pole vaja oma pilku ekraanile naelutada :D
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2016
(309)
-
▼
oktoober
(14)
- Kelle poole tuleks selle probleemiga pöörduda?
- Minu suhted meestega vol. 1
- Kella edasi-tagasi kruttimine
- Mälestusi suvisest Saaremaast
- Kuidas ma taaskord unustasin oma pimeduse
- Kui südames on ühe beebi suurune tühimik
- Pimedana ehitusalal seiklemas
- Food-food-food
- Ootamatu kohtumine okste ja lugejaga
- Täidetud kõrvits
- Rämpslaigid ja väike giveaway
- No mis meil siin elukeses ka uut on
- Iga päev nutta ei ole vist päris normaalne
- Juhtkoerte maavõistlustest ehk miks ma pettunud olen
-
▼
oktoober
(14)
Hahahahaha, väga tubli! :D
VastaKustutaM.
Uus blogikujundus on tõesti ilus, aga nüüd pole siin enam seda facebooki kommentaaride kasti. Ja veel tahtsin su postituses ühe sõna kohta väikese paranduse teha. Nimelt pleed on tugeva "p"-ga, mitte "b"-ga.
VastaKustutaSuper, kui meeldib! :)
KustutaMa katsun lähitulevikus selle Facebooki kastikese ka uuesti taastada, Joosep peab lihtsalt uue scripti tegema. :)
Ahjaa, ma tean muidu küll, et pleed tugeva Pga, aga ju sel hetkel ei mõelnud, vaid kirjutasin tuimalt, kuna viimastel päevadel olen nii kohutavalt väsinud. Aga aitäh sellegipoolest, et juhtisid mu tähelepanu sellele, sest ilmselt oleks see muidu jäänud mul parandamata! :)
Blogil on tõesti imeilus kujundus. Silm puhkab peal. Selline naiselik ja õrn. Eelmine oli ka kena, aga praegune kohe paistab eriti silma.
VastaKustutaLust lugeda selliseid kiitvaid kommentaare, aga eks kõige suurem tänu ja kiitus läheb ikka Britile, kes nägi selle kujundusega palju vaeva :)
KustutaVäga kena kujundus ning hea meel on su blogi lugeda! Annad palju elurõõmu!
VastaKustutaAitäh! :)
KustutaMa tahtsin juba ammu öelda, et mulle meeldib uus kujundus ja teksti on ka palju parem lugeda!
VastaKustutaSiis on super ja mul hea meel, et ammu tahetud komplimendi välja ütlesid! ;)
KustutaBlogi on tõesti nüüd väga ilus ja selline sitsi-satsi õrnake, täpselt oma omaniku nägu. Loen alati su postitusi suure õhinaga ja enamasti ikka naeran ja saan hea tuju pealekauba. Sinu positiivsus ja elutahe on võrratud (krrr ma olen kade) selliseid inimesi peaks rohkem olema☺ Nii ja lõpetuseks siis teen nüüd ennast kenasti lolliks ka... rääkisid ennist blogi teksti liigendamisest... mida selline asi endast üldse kujutab (häbist juba otsapidi maa all)
VastaKustutaAitääh! ;)
KustutaTead ega ma pole ise ka päris sada prossa kindel, mida see teksti liigendamine endast õigupoolest ette kujutab, aga minu mõistuse kohaselt peaks see olema see, kui teksti sisse jäetakse tühiridasid... Aga on täiesti võimalik, et ajan praegu suust sousti välja :D
Teksti liigendamine tähendab taandridade ja tühjade ridade jätmist, et tekstist tekiks parem ülevaade ja oleks kergem lugeda. Siin on liigendamisest päris kenasti kirjutatud:
Kustutahttp://www.prb.ee/2012/04/3-lihtsat-n%C3%B5ksu-kuidas-muuta-veebitekstid-lihtsamini-loetavamaks/#more-855