Ebapopulaarseid mõtteid alampalgast

Sattusime üks õhtu siin Joosepiga arutama majandusteemadel. Ma tean, see sõna "majandus" kõlab juba ise veits igavalt ja kuivalt, aga ma pean sellest kirjutama, sest majandus on paratamatult meie kõigi igapäeva üks elu osi, püüdes palgapäevast palgapäevani ära majandada. Joosep küll soovitas sellest mitte kirjutada, kuna võin saada paljude inimeste viha ja pahameele osaliseks. Aga, kuna mina ei oskaks kül kuidagi sellise asja peale vihastada või kellegi surma soovida, nagu Joosepiga juhtus, kui üks tegelane soovitas Tal ära kõngeda, siis kirjutasin ikkagist. Huvitav oleks kuulda erinevaid mõtteid antud teemal.

Jutt siis miinimumpalga alammäära tõstmisest. Tean, et paljud on selle poolt, et alampalka tuleks tõsta, kuid mina absoluutselt ei nõustu sellega. Ma ei hakka siia kirjutama pikka ja analüüsirohket teksti,sest ma pole ekspert selles majanduses,aga see on minu nägemus ja arusaam hetkel olukorrast.

Põhjuseid selleks on mitmeid. Esiteks kõige enam kannataksid alampalga tõstmisega madalama haridusega ja vähese töökogemusega inimesed. Võtame kasvõi kassapidajad ja klienditeenindajad. Minu arvates pannakse ettevõtted äärmiselt keerulisse olukorda, kui nad peavad maksma lihttöö eest sellist tasu, mille väärtust inimene ei suuda oma tööga ettevõttele tagasi teenida. Vahet pole, kas selleks on madalam haridustase või kooli kõrvalt tööd tegev õpilane. Alles hiljuti käis uudistest läbi, et USA McDonaldsites asendatakse enamus klienditeenindajaist iseteeninduskassadega. Enne seda toimus tänavaprotest, kus inimesed vehkisid plakatitega, et nemad nõuavad alampalga tõstmist, ise sealjuures mõtlemata, mis see endaga kaasa võib tuua. Ma ei ole täpselt kursis, kas seda on juba rakendatud, aga ma mõistan, et see on ettevõttele igati kasulik investeering. Minu jaoks need inimesed, kes ise teevad lihttööd ja käisid miinimumpalga alammäära tõstmist nõudmas, vehkisid sisuliselt plakatitega "Vallandage mind!"

Samamoodi vähendab alampalga tõstmine nende inimeste võimalusi tööd leida, kes on näiteks olude sunnil lähedase inimese hooldaja, puudega lapse vanem, osalise töövõime kaotanud inimene, ülikooli kõrvalt tööl käiv tudeng jt. Pealegi mul on selline küsimus ka, et mis siis saab, kui kõik inimesed otsustavad, et nemad tahavad olla juhid, spetsialistid, eksperdid, et kes siis selle lihttöö ära teeb? Masinad? Okei, kui masinad teevad lihttöö ära, siis jõuame ikka tagasi selleni, et mis nendest inimestest saab, kellel pole piisavalt töökogemust, kellel madalam haridus? Mingu kooli? Aga siin jõuame minu meelest jällegist selle olukorrani, kus inimesel pole võimalik olude sunnil kooli minna või täiskoormusega tööl käia, et ettevõte saaks maksta kõrgemat palka.

Lihtsalt näitena...
Oletame, et inimene on puudega lapse või lähedase hooldaja. Võib-olla isegi pidi õpingud aja- ja energianappusest pooleli jätma. Käib poole kohaga ja paindliku graafikuga tööl, ülemus on ka mõistlik ja kõik nagu enam-vähem toimiks ja mõlemad osapooled on antud korraldusega rahul, aga siis tõstetakse alampalka ja ettevõttel pole enam kasulik selliste tingimustega inimest tööl hoida. Inimesena võib ettevõtte juht mõista ja puha, aga ega ettevõtted haletsusest toimi. Tulemusena inimene vallandatakse ja ma küsiks: kumb on parem, kas varblane peos või vares katusel?

See on umbes sama hea, kui ulatad inimesele redeli, millelt on alumised pulgad ära võetud ja siis palud inimesel sellest üles ronida. See on lihtsalt nii põhimõtteline teema, kui arvatakse, et täiskasvanud töövõimeline inimene ei või ise kokkuleppeid luua, vaid keegi riik peab tulema ütlema, et millistel juhtudel võin ma tööd teha ja millistel mitte.


Lõpetuseks kõigile inglise keele oskajatele lühike ja tabav video sellest, miks alguses võib alampalga tõstmine näida hea ideena, kuid tegelikult see pole sugugi nii.


CONVERSATION

28 kommentaari:

  1. Ma ei saa ausalt öeldes aru, millest sa üldse räägid. Eesti kontekstis ei ole ju juttugi praegu mingist üüratust alampalga tõstmisest. Alampalga ARUTU tõstmine on muidugi kahjulik, seda siis, kui alampalk on suurem kui tasakaalupalk, aga Eesti ei ole praegu sugugi nii halvas seisus, et meie miinimumpalga tavaline tõus (alates 2012. aastast u 30-40 eurot aastas) tasakaalupalgast kuidagi ettepoole hüppaks. Rääkimata sellest, et kui inimestel rohkem raha, siis nad muidugi ka kulutavad rohkem siia samasse riiki, mis elavdab veel majandust jne. Ma tõesti ei näe praegu hetkeolukorras mingit suurt töötuse tõusu alampalga tõstmise pärast ja praegu on Eestis töötuse määr 7,5%, mis on väiksem kui Euroopa Liidu keskmine (8,8%) ja veelgi väiksem võrreldes eurotsooni riikidega (10,2%). Ühesõnaga minu kokkuvõttev point oleks see, et mul on kummaline kuulda, kuidas nii paljud kaasmaalased räägivad pidevalt mingeid hirmujutte sellest, kuidas iga püüd suure osa elanikkonna elu paremaks muuta lõppeb kokkuvõttes muidugi üüratu krahhiga ja seega ei peaks seda üldse alustamagi. Nagu... wtf? Eestil läheb maailmamajanduses suhteliselt hästi praegu ja mida rohkem meil ka riigisiseselt raha käest kätte jookseb, seda paremini minema hakkab ja palgatõus on majanduskasvu loomulik jätk, sest siiani on meie palga alammäär olnud lihtsalt ebanormaalselt väike.

    Samuti ei meigi üldse senssi see jutt, kuidas tudengid ja puudega inimesed ja igast osalise tööajaga töölised üldiselt "nüüd kohe" kannatama hakkavad, sest ettevõte ei jaksa ju neile enam palka maksta jne. Ega töötasu alammäär kuus ehk kuu kogupalk ei kehti osalise tööaja kohta ju. Osalise tööajaga inimene saab ikka nii palju palka, kui ta tööd teeb, lihtsalt tunnipalk on vähemalt alampalga vääriline. No ja see jutt, et keegi ei taha enam lihttööd teha (alampalga tõstmise tõttu??), vaid kõik tahavad olla spetsialistid, selle kommenteerimisel saavad mul küll puha sõnad otsa juba. Ei mõista, kuidas see üldse asjasse puutuks või millest see tulenema peaks? Sa tahaksid, et alampalk oleks võimalikult madal, et siis vaesed inimesed jääksidki selleks, oleks töökohal kinni ega saaks sealt minema joosta? Sest muidu pole kedagi, kes rikkamate järelt koristaks? Kõlab nagu mingi kastisüsteem juba, kus inimesed on oma kasti sündinud ja ühiskond teeb kõik selleks, et nad sinna ka jääksid.

    Muide, olen töötanud natuke Austraalias alampalgaga (igasugused farmi- ja ettekandjatööd on seal miinimumiga) ja sellega sai seal täitsa vabalt ära elada kasvõi Melbourne'i või Sidney kesklinnas. Ja inimesi, kes nn lihtööd sellise palga eest teha tahavad, leiab alati. Kasvõi neid juurde kutsudes, nagu Austraalia teebki :)

    VastaKustuta
  2. "Eestis. 2016. aastal on tunnitasu alammäär 2,54 eurot ja kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 430 eurot."

    Tunnitasu ei määratle koormuse mahtu, kas osa- või täiskoormus.
    Ehk siis alammäär on kehtestatud ka osalisele tööajale.

    VastaKustuta
  3. Braavo, poleks blogist oodanudki nii head majanduse põhitõdede tundmist. Mis siin muud ikka kommenteerida, ütlesid juba ise alguses kõik ära, et ega inimesed ei süvene ja saavad hoopis kurjaks. :D

    VastaKustuta
  4. K6ik t2iskohaga t66tavad inimesed, olenemata nende haridusest v6i kogemustest, peaksid saama palka mis v6imaldaks neil inimv22rselt elada. V6imaldaks katta elementaarsed kulud ja natukene peale, sest inimene kes elab peost suhu on 6nnetu ja 6nnetud inimesed teevad oma t66d halvasti (m6tle n2iteks kurjadele kassapidajatele)ning on inimestena ebameeldivad. Pidin ise kunagi peale keska l6ppu kiiresti t66le asuma, sest raha ei olnud elementaarsete kulude katteks, ylikooli astumisest r22kimata. Ilma ametialase hariduseta, kogemusteta ja tutvusteta saab loomulikult ainult lihtt66d teha. Teenisin natukene rohkem kui alampalka, kuid yksinda olles ei oleks ma suutnud peale oma yyrikorteri rendi ja arvete muud mitte midagi lubada, isegi mitte syya. Ja usu mind, elasin k6ige odavamas urkas mis v6imalik leida. Mina sain jalad alla, hariduse ning m6istliku tasuga ametikoha t2nu sellele, et mul oli elukaaslane kes mind toetas. K6igil ei ole nende k6rval toetavat inimest. Kas nendel inimestel ei tohi olla v6imalust elus edasi minna?

    VastaKustuta
  5. Sa teed nalja eks? See, et selline suurkorporatsioon nagu McDonalds oma töötajad vallandas näitab vaid seda kui kasumile orienteeritud ta on.
    Oled sa ikka kursis palju on meie kaubandussektori kasumimarginaal ning mis raha pistavad jaeketid omale taskusse makstes kassapidajale veeringuid?! See, et müüja töö "lihtne" tundub seda KINDLASTI ei ole! Oled kunagi 12h vahetusi teinud?
    Nii rumalat postitust ei oleks sinult küll oodanud..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Samas ei saa sa ilmselt ka vastu vaielda, et supermarketid liiguvad juba praegu iseteeninduskassade poole ja kohustus kassapidajatele rohkem maksta motiveeriks ilmselgelt neid veelgi rohkem koondama :) Millele siis äri veel orienteeritud peaks olema kui mitte kasumile?

      Postitus pole kuskilt otsast rumal. Saan aru, et oled ise müüja või mõne müüjaga lähedane, aga see töö kahtlemata ON lihtne. Füüsiliselt raske, kindlasti. Moraalselt kurnav, kindlasti. Aga müüjaks olemine ei nõua mingeid erioskusi, teadmisi, kogemusi, vaid sellele tööle saab palgata peaaegu igaühe. Töötasin ka ise aastaid tagasi keskkooli kõrvalt ajutiselt müüjana, nii et ei lahmi huupi, vaid tean, millest räägin.

      Kustuta
    2. Esiteks, lihttööline ei tähenda, et see inimene teeb lihtsat tööd. Just vastupidi. Minu arvates teevad lihtöölised enamasti just kõige rängemat ja raskemat tööd. Kui mõni kõrgem tegelane on iseenda boss, siis saab üldjuhul ise otsustada oma tööpäeva pikkust, graafikuid, palganumbrit, kuid lihttöölisel see võimalus puudub.

      Teiseks...
      Võib-olla näen kogu seda palgandust tõesti läbi kõverpeegli, aga oletame, et kuskil väiksemas asulas soovib kohalik hakkaja inimene ettevõtte rajada ja palgata tööle oma kogukonna inimesi. Algus on paljutõotav, asulasse kerkib uus maaelu elandav ettevõtte ja kohalikud saavad tööd. Aga oletame, et alustav väike ettevõte peab maksma alampalgaks 1500€, kuid siis selgub, et ettevõtte ei ole alguses veel suuteline sellist kasumit teenima ja peab osad oma töötajad koondama ja lõpuks paneb üldse pillid kotti, kuna lihtsalt ettevõte ei suutnud nii kiiresti areneda ja laieneda, et vastavalt seadustele oma töötajatele alampalka välja maksta. Kuid samas äkki seal väikeses asulas oleksid inimesed olnud nõus töötama ka poole väiksema palgaga? Igaks juhuks ma ütlen, et numbrid on hetkel täiesti suvaliselt võetud ja ei oma näites põhirolli.

      Ja siis me räägime, et maaäärsed kohad jooksevad tühjaks, kogu elu koondub pealinna ja suurematesse linnadesse, aga kas see pole siis üks põhjuseid, et seal, kus tootlikus ja ostujõud on märksa väiksem, et poed ja ettevõtted peavad oma uksi sulgema. Võtame kasvõi väikese külapoekese, kust saab eluks hädavajaliku kätte: leib, sai, piim, vorst, patarei, sool, suhkur, pesupulber, või, hapukoor jne. Pood pakub lisaks ühele külaelanikule ka kassapidaja kohta, kuid kuna koht väike ja põhiline klientuur on kohalik külarahvas, siis kust võtab poeomanik selle riigi poolt kehtestatud alampalga? Kui külapood suletakse, siis kaotavad sellest ju kõik, nii poeomanik, kui ka kohalik.

      Suurkorporatsioonides käivad asjad tõesti väheke teistmoodi ja seal on väga palju ja suuri rahamagnaate, kes enamasti eelkõige ennast nuumavad, aga kui me alampalga tõusuga ei lase turgu laiendada ja suretame juba eos väikesed alustavad ettevõtted välja, siis kogu see kupatus monopoliseerub ja kõik eestlased jäävadki töötama Selveris, Rimis, Maximas ja teistes tuntumates kohtades. Iseasi, kes mis ametikohale saab, alustades kärulükkajast ja lõpetades juhtidega.
      Võib-olla praegu mõni kassapidaja mõtleb, et alustaks oma ettevõttega. Idee on super ja turgu ka nagu oleks, aga no ei saa jalga ukse vahele, sest need väljamakstavad palgad, mis alustavale ettevõttele on päris suureks kuluallikaks, siis juhtubki nii, et inimene võib omada küll head äriideed, aga kui pole võimekust hakata koheselt sellist tulu teenima, siis jääb ettevõtte tegutsemisaeg üürikeseks. No muidugi, kui inimesel pole mõnd rahakat investorit selja taga, milles ma julgen sügavalt kahelda. Ja nii see kassapidaja või kes iganes lihttööline unistab oma ettevõttest ja sellest, et oleks iseenda boss ja käiks ka paar korda aastas palmi all puhkamas ja mägedes suusatamas, maksaks pangalaenu ära ja soetaks mõne ilusa asjakese jne. Või ei ole siis nii?

      Ma lihtsalt uurin. Hetkel on minu nägemus asjadest tõesti selline, aga kuna ma pean end arenevaks inimeseks, siis minu arusaamad ja nägemused ei ole kivisse raiutud, vaid ma olen alati valmis oma vaateid korrigeerima ja ümberkalkuleerima, kui suudetakse argumenteerida ja mind teistmoodi mõtlema panna.
      Aga eks üks asi on siin kindel küll, siin pole lihtsat ja kõigile sobivat lahendust, sest vastasel juhul poleks meil ju vaeseid ega rikkaid, vaid kõik elaksime heaoluühiskonnas.
      Ühest asjast olen ma tänaseks küll igatahes aru saanud.Ehk et ühe heaolu tuleb alati kellegi teise heaolu arvelt.

      Kustuta
    3. Iga mõistusega inimene saab aru, et 1000.- või 1500.- alampalgaks on ulme. Keskmine palk on statistika tulemus, kuid praegune alampalk on igatahes naeruväärne.

      Kustuta
    4. Jah, nõustun, et alampalk on naeruväärselt väike ja sellise summaga on pea võimatu ära elada, vähemalt normaalselt. Kuid inimesel on peaaegu alati võimalus areneda ja ametiredelil kõrgemale pürgida ja selle võrra laieneb ka tööturul valikuvõimalus. Aga mis siis nendest inimestest saab, kellel pole võimalik käia koolitustel, areneda piisavalt kiiresti jne. Nõrgemad puksitakse tööturult lihtsalt välja, sest kui ettevõte on sunnitud koondama inimesi, siis üldjuhul esimestena saavad kinga need inimesed, kes loovad ettevõttele kõige vähem väärtust, näiteks on aeglasemad kui teised või riskigrupiga vms.
      Ma ju ütlesin, et see 1500 oli lihtsalt suvaline number. Sama hästi oleksin võinud kasutada 150.

      Kustuta
    5. Kõik ei ole õnneks või kahjuks nii must-valge, sest on olemas nö. "onupojapoliitika", millest ei saa üle ega ümber ning mis üldjuhul maksab rohkem kui tugevus ja kogemus.
      Et areneda on vaja koolitusele minna, et koolitusele minna on aega ja raha vaja, aga tööaja arvelt seda tehes, ei saa jälle palka...

      Kustuta
  6. Sul võib ju isegi õigus olla.
    Isiklike kogemuste põhjal võin siiski öelda, et alampalgaga ei ela ega sure. See on puhtalt eksisteerimine. Kui 5-liikmelises peres (see pole riigi mõistes suurpere) on üks alampalgaga ja teine nt. 600.- palgaga (+peretoetus olenevalt laste vanusest), siis kahjuks tuleb tunnistada, et korralikult makse makstes ei jää midagi märkimisväärset kätte. Oma kodu ostmisest ei saa unistadagi, sel lihtsal põhjusel, et pank ei võta sind jutule (peretoetus pole sissetulek). Jah, võib ju öelda, et otse omanikult ja igakuiselt tasuda mingi summa kuni väljaostmiseni.... mkm, remont on vaja ka ilmselt mingilmääral teha, ellu tahaks ka jääda, lastele tahaks ka mõne huviringi lubada (kõik huviringid pole tasuta) peale koolihariduse...
    Suutsin selle alampalgaga vastu pidada u 2 aastat, sellest mulle aitas. Aga kahjuks tuleb tõdeda, et on siiski väga palju inimesi, kel ei ole muud valikut. Võib ju veel heietada, et metsas on marju, mida müüa, saab teise töö kõrvale võtta, kodus midagi kõrvalt meisterdada - aga miks peaks oma tööpäeva pikendama, et rohkem teenida...
    Kokkuvõtvalt võib öelda, et igaüks meist vaatab oma mätta otsast. Soovitan kogeda alampalgaga elamist (koos kasvavate lastega), aga mitte ainult kuu või kaks... see oleks narrimine. Aasta annaks juba veidi aimu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, nõustun. Alampalgaga tuleb ikka väga täpselt välja arvutada oma kulud ja tulud. Kui Tartusse kolisime, siis elatusimegi alampalgast, pluss minu puuderaha ja. Üür oli ligi 300 euri, pluss elektriarve, mis oli üpris krõbe, kuna korter oli elektriküttega. No ja kõik muud kulud: vesi, prügi, toit, internet. Umbes poolteist kuud oli Joosep isegi töötu ja siis kogu majandamine käis minu puuderahadega, pluss üks hea sõber, kes andis natuke laenu.

      Mu õe peres on viis alaealist last, mees hariduselt elektrik ja lõpuks otsustasid rajada oma ettevõtte, sest ilmselgelt ei elatu elektriku palgast ja lasterahadest ära. See oli neil üks hea ja mõistlik otsus ja nad on tohutult tublid, et leidsid Pärnu linnas sellise teenusetühimiku, mida keegi veel ei pakkunud. Tänu oma pealehakkamisele on nad ise oma aja peremehed. Reisimas ei käi, kuid lapsed ja ise käivad hästi riides, saavad oma hobidega tegeleda, paar töölist on ka palgal ja kodu on väike, kuid ilus. Kuid tean, et nii suurt kasumit nende pereettevõte ei teeni, et oma kahele töötajale suuremat palka maksta. Lepingusse on kindel kuupalk ära märgitud, aga kui mõni kuu on parem, siis töötajad saavad lisatasu, kuid igakuiselt poleks see võimalik. Praegu on tööjaotus ja palk asjaosalistele sobiv, aga kui alampalka tõstetaks, siis tuleb lihtsalt see olukord, et õemees peab töötaja(d) koondama ja ise oma aega ettevõttele rohkem pühendama.

      Suht keeruline teema. Ma saan aru, kust ja millise mätta otsast ka n-ö vastasleeri pooldajad olukorda näevad, aga ma ikkagist ei mõista. Me võime ju inimeste palgad tõsta kõrgemaks, nii et keegi ei peaks virelema paari- kuni kolmesaja euroga, aga palka saab maksta ju väärtuse loomise pealt. Numbreid ei saa ju õhust võtta...

      Kustuta
  7. Kui inimene ei tohi oma töö eest minimaalset inimväärset toimmetulekut võimaldavat tasu saada, siis kes peaks tema elementaarvajadused kinni maksma?
    Ah et ettevõtjale ei toodeta sama palju väärtust? Kas siis pole mitte tegu väheperspetiivse ettevõtmisega ja äkki peaks augu üldse kinni panema? Kes peab siis olema see, kes oma elementaarvajaduste arvelt sulle mammona kokku tassib? Kes selle eest tegelikult maksab? Tahad küll kasumit, aga keegi teine maksku see oma väärikusega kinni, sest tal nagunii pole muid võimalusi? Kas orjapidajalikult ei kõla?
    Miks mina, inimväärset tasu maksev ettevõtja ja minu normaalset palka saavad töötajad peame läbi maksude maksmise (toimetulekutoetus!)kinni maksma oma konkurentide odavamat tööjõudu? Kas pole mitte ausa konkurentsi moonutamine?
    Et kui pole haridust jms ise süüdi jne. Kas need inimesed ei söögi, ega taha magada soojas kuivas toas? Ja järgmiseks jõuame tõdemuseni, et kui nad meie arvates väärtust ei tooda, siis müügu end varuosadeks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pooldan ettevõtjaid, kes olenemata riigi poolt kehtestatud miinimumpalga alammäärast maksavad oma töötajatele võimaluse korral kõrgemat palka, sest minu soov ei ole see, et inimesed vireleksid.
      Minu teada ei maksa ükski ettevõtja konkurentide odavamat tööjõudu omast taskust kinni, vaid selle peavad tasa teenima ikka töölised.

      PS. Kui ma saan asjadest nii valesti aru, siis ma ootaks lahmivate ja pahameelest vahutavate küsimuste asemel mõistliku argumenteeritud selgitust, mis aitaks mul siis paremini antud olukorda mõista. Mõni hea ja kasulik näide äkki? :)

      Kustuta
    2. Küsimused olid pigem mõtlemiseks sel teemal, aga võime alustada ka algusest. :)

      Ettevõtja A koostab äriplaani, milles arvestab, et töötaja on ka inimene ning tahab saada oma kulutatud aja eest tasu, millega ära elab. Ettevõtja rehkendab, kas plaan tuleb peale töötasude ja riigimaksude maksmist ka veel kasumlik. Kui tuleb, loob ettevõtte.

      Ettevõtja B koostab äriplaani, milles arvestab minimaalse tasuga töötajatele ega rehkenda oma piiratuses, kas töötaja ikka saab selle tasuga kõhu täis ja katuse pea kohale.
      Ettevõtja B näeb, et inimväärset palka maksmata jättes on võimalik teenida suuremat kasumit ja seadus ei keela ka nii käituda.
      Kuna väheste võimalustega hädas inimesi on palju ja seadus (mida on võimalik kilekotirahaga osta) kohustab perekondi hädasolijat aitama, otsustab ettevõtja B rõhuda perekonnaseadusele.
      Antud näites jääb väljamaksmata jäänud palk ettevõtja B kasumisse ja perekonna mureks jääb see kuidas sisemisi ressursse koondada ja kui sisemisi ressursse ei ole, siis tegema mööndusi inimväärikuses, ehk töötav inimene peab elama näiteks külmas ja pimedas kuuris. Ettevõtja B aga liisib uue maasturi.
      Lisaks vaatab ettevõtja B, et ühiskonnas on kokku lepitud toimetulekutoetus ning seda saavad madalapalgalised taotleda.
      Ettevõtja B hõõrub käsi ja saadab oma täistööajaga töötajad sisuliselt kerjama. Palgarahas õnnestub seetõttu veel kokku hoida.

      Aga ettevõtja B töötajatele makstud riiklik toimetulekutoetus tuleb riigimaksudest, mida maksab ettevõtja A ja tema normaalpalgalised töötajad.

      Kas näide on arusaadav?
      Lubades ettevõtjal maksta palka, millega inimene toime ei tule, peame ühtlasi küsima, kes selle vahe, mis toimetulekuks vajalik on, kinni peab maksma, sest ega madalapalgaline taha vähem süüa ning ka temal on inimväärikus.
      Kui lubame ühiskonnas tekkida horde toimetulematuid inimesi, ei hakka nad mitte madala palga eest tööle, et ettevõtjad saaks näiteks järjest luksuslikumaid autosid osta, vaid lähevad lõpuks vihaseks. See mudel on ühiskondlikult vaadates küllalt destruktiivne.

      Leppides aga ühiskonnas kokku, et palk peab olema inimväärne ehk orjapidamine on keelatud, sõltub edasine juba igaühe enese tublidusest ja siis ei ole vastuvõetamatu ka see, et tublimad ja ettevõtlikumad elavad natuke paremini.

      Kui ettevõttega ei suuda piisavalt lisaväärtust luua, siis on see äriplaan lihtsalt nõrk ja ühiskond ning teised ettevõtjad ei peaks sellist majandamismudelit, kus palk maksmata jäetakse, õigustama.

      Ühesõnaga taandub kõik vaid ühele küsimusele - kes peab kasumliku ettevõtte tööjõudu üleval pidama?


      Kustuta
    3. Õnneks on tõesti ettevõtjaid, kes maksavad kõrgemat palka kui alampalk.
      Aga kahjuks on ka ettevõtjaid, kes inimest tööle võttes räägivad üht, aga palgapäeval avastad, et see oli lihtsalt ilus jutt sinu kõrvadele või sul olid sel hetkel "roosad prillid" ees. Lepingus sõnastatakse see: alampalk + lisatasu vastavalt võimalustele vmt. Selgitust küsima minnes öeldakse, et "See kuu oli väga raske..." Juriidiliselt on kõik korrektne. Selliseid näiteid on küllaga, kus ettevõtjad panevadki lepingusse just sellise sõnastuse ja kui sina ei ole sellega nõus, siis öeldakse: "Järjekord on ukse taga, sa ei pea ju siia tööle tulema"
      Ja siis ongi valida, kas asud uuesti tööotsingutele (pikemaks ajaks) või kirjutad lepingule alla ja alustad tööd lootuses, et ettevõtja on tõesti ka oma lubaduste vääriline. Ämbrisse astumise võimalus on alati.
      Mida sina sel juhul teeksid? :)

      Kustuta
    4. Hmm, ma pole küll sellises olukorras olnud, aga esmalt sõltuks lepingutingimustega nõustumine minu puhul sellest, kui väga ma antud hetkel tööd otsin ja raha vajan. Kui töö leidmisega on kiire ja valikuvõimalust eriti pole, siis ajutiselt võtaksin töö vastu, kuid kindlasti ei jääks ma püsima, kui aja jooksul selgub, et jutt lisatasudest oli lihtsalt üks soe jutt. Ühtlasi püüaksin võimalike uute töökohtade asjus hoida kõrvad-silmad lahti. Samal ajal püüaksin välja selgitada oma teised tugevad küljed ja vajadusel arendaksin neid veelgi ja võimalik, et plaaniksin oma ettevõtte rajamist, kui tingimused on soodsad jne.

      Mulle meenus üks juhtum, kus inimene sai väga head tasu oma tehtud töö eest, kuid töökeskkond—töökaaslased ei tekitanud just kõige paremat õhkkonda ja lõpuks tegi otsuse, et see suur raha pole selliseid pingeid väärt. Tihtipeale on nii, et mida suuremad rahanumbrid mängus on, seda vastikumaks inimesed üksteisega muutuvad :(

      Kustuta
  8. Sel teemal on mitmeid aspekte ja mina ei oska suurt pilti küll kokku panna, aga mõned mõtted mul on. Oleks ideaalne, kui inimene saaks raha teenimisega hakkama tööpäevadel a 8 tunniga. Iga inimene vääriks vabu õhtuid ja nädalavahetusi. Kassapidaja on just vastupidine näide, ta on 12 tundi sundasendis, peab tegelema rahaga, tujukate klientidega, olema hoolitsetud välimusega. Ebameeldiv on see , et ta ootad iga kuu lõpul oma järgneva kuu graafikut, ta ei saa planeerida nädalavahetuseks üritusi ega õhtuti lastega tegelemist, tal pole regulaarseid pühi ja ei saa arstiaega pikalt ette kinni panna. Ja tegelikult need ebamugavused peavad ka midagi maksma.
    Aasta-aastalt toimib majanduskasv, see peab tähendama ka üldise heaolu paranemist. See lause tuli nüüd küll nagu mõnest partei programmist. Alampalk on töölise inimväärikuse kaitseks ja samas ka ettevõtjale näitajaks, et kui ta ei suuda isegi min.palka maksta, siis pole selle ettevõtlusega mõtet tegeleda. Äriplaan ei kanna. Näiteks igat asja polegi mõtet Eestis kasvatada. Palga suuruse ja teenuse , toote hinna määrab paljuski ära ka nõudmise ja pakkumise vahekord.
    Vähemvõimekate inimeste toimetuleku tarbeks on sotsiaalsüsteem, mis pole meil just esmaklassiline. Maaelu vajab nii ehk nii toetamist.
    P.S. loen su blogi tumedal taustal valges kirjas ja ma ei leia postituste kuupäevi, kellaaega näen ja muidugi pole mustal taustal need roosad liblikad paista. Tervitades Silja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuupäev peaks olema postituse lõpus... Vähemalt mingi aeg oli see seal täitsa olemas :)

      Kustuta
  9. Valaksin veel veidi õli tulle...
    Alampalga ja selle tõstmisega kaasnevad negatiivsed mõjud:
    1. Töökohtade vähenemine eelkõige nende inimeste hulgas, kes ei suuda oma tööga uue palgafondi pluss teiste lisakulude mahus väärtust luua. Sageli on need inimesed noored, vähese töökogemuse ja (vee) madala haridusega.
    2. Loodavate töökohtade vähenemine kuna varem ülejäänud raha võis ettevõtja säästa tulevasteks investeeringuteks, nüüd on säästmisvõimalus väiksem või puudub üldse.
    3. Inimtööjõu asendamine kiireneb. Teatud tööde automatiseerimine on paratamatus olenemata kehtivast alampalgast, kuid alampalga tõstmine innustab ettevõtjaid leidma alternatiivseid võimalusi kulude vähendamiseks.
    4. Suureneb töökogemuseta inimeste hulk, kellel on ka edaspidi raske tööle saada, sest neil ei
    antud võimalust ennast tõestada, et nad on tublid, kohusetundlikud, lojaalsed, vastutustundlikud jne.

    Majandusinimesed, olgu nad teadlased, kolumnistid või kes iganes ei kommenteeri enamasti seda, kas alampalgaga peab saama „inimväärselt” ära elada. See ei ole asja sisu. Mõni suudab hakkama saada 300€, teised ei suuda alla 1000€ kuidagi toime tulla. Tean inimesi, kes teenivad mõne teise arvates „näruseid sente”, kuid ometi suudavad säästa ja peaaegu iga aasta käia reisimas, samas kui teised inimesed saavad justkui palju lahedamalt elatud, ometi kurdavad nad alatasa.
    Olulised asjaolud on just ülalpool väljatoodud neli punkti ja nende mõju kogu piirkondlikule majandussüsteemile.
    Nüüd vastaks nendele inimestele, kes ütlevad, et äkki ei peakski tegema neid ettevõtteid, mis ei suuda „inimväärset” palka maksta.
    Kus võtate Teie õiguse öelda, millist ettevõtet võib keegi luua, millist palka maksta ja veel enam – millise palgaga võib keegi nõustuda? Kas see ei peaks olema kahe lepingut vabatahtlikult sõlmiva poole oma asi, milles nad kokku lepivad?
    Ükski inimene ei ole sunnitud mingit tema jaoks töösisu või töötasu tõttu sobimatut tööd vastu võtma. Ükski inimene ei ole sunnitud elama kohas kus peale kohaliku omavalitsuse on tööandjaks üks väikefirma, mis maksab alampalka ja teinekord hilinevad needki „närused sendid”.
    Mitmedki majanduseksperdid arvavad, et alampalk võiks olla täpselt 0€, need inimesed ei arva ju ometigi, et keegi peaks suutma ära elada nulli euroga.
    Kui me ei saa püstitada eeldust, et täiskasvanud, vaimselt ja füüsiliselt terve inimene, kes ei ole omastehooldaja või üksikvanem ei pea suutma ise ennast ära majandada, siis millise eeldusega kogu „masinavärk” üldse koos peaks püsima?
    Aga küsimus iseenesest on natukene ümbersõnastatuna päris hea: kes peab maksma kinni vahe, mis tekib inimese tööga loodava väärtuse ja tema palgaootuse vahel? Ma tean vaid seda, et ükski ettevõtja ei taha tegutseda kahjumiga...
    „Kui inimene ei tohi oma töö eest minimaalset inimväärset toimmetulekut võimaldavat tasu saada, siis kes peaks tema elementaarvajadused kinni maksma?” Eeldusel, et tegemist on eelmises lõigus kirjeldatud inimesega, kellel on võimalus isiklikku arengusse panustada, siis miks peaksid tema vajadused teised tööl käivad inimesed kinni maksma?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult ongi nii, et madalapalgalise ainevahetus on teistsugune, talle kulubki kilokaloreid vähem. Pealegi antakse talle nii vett kui elektrit, söögist rääkimata teistsuguse hinnaga. Ja kõrghariduse saab tema tasuta (st ka ülalpidamise), ainult jõukamad saavad ju õppemaksuta. Lihtsalt viitsigu.
      Sotsiaalselt põhjendatud elupinnanorm või minimaalne toidukord on ikkagi nõrkadele. Õige ettevõtja ei lase end segada kui töötaja elab kodutute öömajas ja sööb supiköögis.

      Tegelikult ongi ettevõtja seisukohast vaadatuna pärisorjandus kõige parem lahendus. Tööd tegema peab, aga palka maksma ei pea. Kuidas ära elad, on oma asi, sest kellelgi pole õigust öelda, et täistööajaga töö eest peab tasu ka saama.
      Peaks olema kahe lepingut vabatahtlikult sõlmiva poole oma asi, milles nad kokku lepivad, kasvõi neeru ostu-müügi lepingu võiks sõlmida.

      1. Kui töö ei loo nii palju väärtust. Kas tegu pole mitte mõtetu tööga kui inimene peab hommikupoole kraavi kaevama ja õhtuks selle jälle samamoodi kinni tagasi ajama? Sellele tööle, mis väärtust ei loo, lihtsalt pole turgu. Vale äriplaan. Kahjuks.
      2. Kui palka ülde mitte maksta, saaks veel rohkem investeerida. Ettevõtja enese heaolusse. Alguses ikka koos Väikse-Peetri leivakotist.
      3. Automatiseerimine vähendabki lollide tööde mahtu, mis väärtust ei loo. Ettevõtja peab nüüd lollijooksutamise asemel oma peaga mõtlema hakkama kuidas reaalselt tööd paremini organiseerida. See on odava tööjõu juures täiesti üleliigne tegevus.
      4. kui ühiskonnas saab liiga palju neid, kes ei saa võimalustki, siis, oh sa püha püss, poliitikud peavad ka mõtlema hakkama. Ja see on nüüd küll juba väga valus kui ei saagi ainult 15 aastat järjepanu peenhäälestada.

      Kustuta
    2. Ma saan Sinu eelmisest ja sellest kommentaarist aru, et oled ettevõtja, aga mul tekkis selline küsimus, kas Sa palun avalikustaksid enda ja oma ettevõtte nime? Oleks ju suurepärane võimalus teistele võimalikele töötajatele, ettevõtjatele ja klientidele end tutvustada, et kus firmas on töötajasõbralikud tingimused ja suhtumine ;)

      Kustuta
  10. Tõsiselt niiiii tore on leida sellise teema puhul inimesi, kellel on samas arvamused ja vaated asjale. Tõsiselt hea vaatepunkt mis tegelikult vajab suuremat tähelepanu! Oled super!

    VastaKustuta
  11. Jaa... nüüd panid sa küll puusse. Mine tööta alampalga eest, ürita üksi elada ja end ära majandada. Võta mõni laps ka ülalpidamiseks. Äkki siis tunned omal nahal kui palju sa rabelema pead.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pole mitte kuskil väitnud, et inimene elab antud summaga suurepäraselt ja lahedalt ära, vaid küsimus on hoopis teistes asjades. Ma olen hetkel üpris kindel, et kui kehtestatakse kõrgem alampalga määr, siis teatud hetkest tekib meil just selline olukord, kus on kas ainult rikkad ja hästi toime tulevad inimesed või töötud. Nagu veel rohkem töötuid kui praegu...

      Kustuta
  12. Sa anonüümne siin, kes räägid inimväärsest palgast. Nälgida ja pärisorjuses olla võib ka inimene, kes teenib 1500, aga puhtalt kodulaenule kulutab 1000, sest nii tema tahab elada eksju. See on ikka iga inimese enda teha ja vaadata, kuidas ta hakkama saab, mitte ülemuste asi oma töötaja pere-eelarves järge ajada. :D Sul on ikka kõik segamini nagu pudru ja kapsad! Seda "rasket tööd" ei taha isegi kommenteerida. Kõik lihttööd on väga lihtsad tööd. Mida enam kasvab inimese kompetents ja vastutus (vastutus=palganumber), seda enam kasvab töö raskus ja töötundide kestvus. Advokaadid, kirurgid, projektijuhtid, tippettevõtjad ainult naeraksid selle peale, kui keegi üritaks neile väita, et 12h kassas istumist on talumatult väsitav, sest usu mind, neil on palju rohkem töötunde ja palju suurem pinge peal. Kui inimene peab juba kassapidamist raskeks tööks, siis kuidas sa kavatsed edasi areneda ja saada näiteks vahetusülemakski? Lõpeta see loll jutt.

    VastaKustuta
  13. See video. See on mitmes mõttes vildakad. Sellega saaks argumenteerida ka seda, et kellelegi võiks maksta ainult 50 senti. Häda on selles, et sellega see inimene elada ei saa. Ta kas läheb vargile, dureb ära või hakkab keegi teda ülal pidama. Euroopas riik. Oleme pakkunud välja, et vähetootlikele töötajatele võiks luua sotsiaalseid töökohti era- või avalikus sfääris, kus tööandja maksab alla miinimumi, aga töötukassa võtab vahe endakanda ning koolitab töötajat nii, et see võiks leida soodsama töö. Äkki ei olegi töötamisel alla 9.50 ühiskondlikus plaanis muud mõtet, kui inimeste igavust peletada? Antud näitel peab burks olema väga paha, et selle marginaal on vaid 10 senti. Midagi tuleks tootega ette võtta, mitte õigustada kollektiivset virelemist. Nii on põhjamaalased oma majandust arendanud ja saavutanud eestlaste jaoks ihaldusväärse taseme.

    VastaKustuta

Back
to top