Eile lappasin niisama ajaviiteks FB newsfeedi läbi ja sattusin Pere & Kodu poolt avaldatud postituse otsa, kus oli juttu laste kasvatamisest ning kuigi rumalatel lastetutel paluti laste kasvatamise kohapealt mokk maas hoida, siis mina paraku ei suuda vait olla, kui loen sellist ebaõiglast hinnangut. 
https://perejakodu.ohtuleht.ee/866107/enne-lapsi-mul-oli-kindel-ettekujutus-kui-taiuslik-ja-tubli-ema-minust-saab

Ausalt, ma saan kõigest sellest aru, et see pole mingi üles haibitud liialdus, et kui juttu tuleb laste kasvatamisest, siis miskipärast kipuvad alati need teised olema need kõige-kõige targemad ja kõige-kõige kogenumad ja kuidas nemad ikka teeksid ja kasvataksid oma lapsi teistmoodi jne, kuid ma ei saa kuidagi nõustuda väitega nagu seda teeksid suures enamuses just lastetud inimesed. Mina olen täheldanud, et kõikvõimalikke õpetussõnu ja hinnanguid tuleb tavaliselt ikka teistelt kaasvanematelt. Ma ei tea näiteks ühtegi lastetut inimest, kes oleks FBis liitunud XXX titegrupiga eesmärgil minna ja hakata tulihingeliselt targutama, et kuidas peaks keegi oma last kasvatama... pigem kipuvad omavahel nääklema ja vaidlema ikka lapsevanemad ise.

On nii neid, kes soovivad siiralt ja heast tahtest aidata, kaasa mõelda ja rahulikult arutleda ning jagada oma järelproovitud meetoteid, et kui neil mingi nipp toimis, siis ehk on abiks ka kellegile teisele. Kuid on ka selliseid, kes vangutavad pead ja pööritavad silmi ja imestavad, et kust pilvepiiri pealt see nüüd oma kasvatusmeetotitega alla sadas ning loomulikult ei jäta nad seda võimaluse korral valjuhäälselt väljendamata, et just nende tõekspidamised ja meetotid on need ainuõiged. Neid on ka, kes ei pruugi kõigega alati nõustuda, aga nad ei lähe seepärast kisklema või  oma õigust taga nõudma.

Mis puutub inimestesse, kellel pole veel oma eluõiekesi, siis ma ei leia, et laste mitte omamine võtab inimeselt õiguse ära lastega seonduvaid mõtteid mõlgutada. Inimesed ju ikka mõtlevad ja unistavad ja planeerivad, et kuidas oleks olla lapsevanem ja mismoodi nad oma maimukest kasvataksid ja mis oleksid nende n-ö eesmärgid ja soovid ja kogu see muu värgindus. Ning need soovid ei pea minu arvates isegi realistlikud olema. Las pealegi olla natuke naiivsed.

Ma julgen tõsimeeli väita, et lastetuid, kes titeemmede seltskondades näägutaksid ja seletaksid mingisugustest ebarealistlikest soovunelmatest, et neid on käputäis. Kui paljud unistused ja soovid on üleüldse realistlikud ja kes oleme meie sellised, et tuleme kellegile teisele ütlema, et ou kuule, kui sa pole vähemalt ühte väikest inimest üles kasvatanud ja pole ka praegusel eluperioodil aktiivselt titendussektoris sees ja pole kursis uusimate trendide ja kasvatusmeetotidega, siis oled ilge värdjas, kui hakkad siin sõna võtma. Mis ajast on armastus lapse vastu devalveerunud?


Ma ei saa tegelikult üldse aru, milleks sellise asja peale oma närve ja aega kulutada. Kui ise olete rahul ja õnnelik ning laps on ka seda, kas siis natuke savi pole, mida keegi ütlebmõtleb/arvab. Tehke seda, mida ise õigeks peate, lähtudes oma vanemlikust instinktist. See on ürgne ja peaks ju olema eksimatu ja ei tohiks alt vedada.
 
Mina lugesin selle postituse läbi ja ma ei tea, kas peaksin nüüd olema uhke või tundma end kuidagi erilisena, aga ma ei suutnud end mitte üheski punktis samastada või tunda, et jaa, olen minagi nii mõelnud. Näiteks...

• mul ei saaks rohkem savi ollagi, milliseid sukapükse kellegi laps kannab. Mul pole vahet mitme triibuga need on või kus need paiknevad ja mis värvi on. Olgu või 100 triipu.
• Mind ei huvita, mida keegi oma lapsele hommikuks süüa annab, palju kellegi laps päevas puu- ja juurvilju saab (kui laps ei näe just kahtlaselt näljahädaline ja hall välja).
• Mind ei koti, kui  kellegi eluõieke viskub poes keset riiulivahet end siruli ja pistab röökima nagu ratta peal, sest ei saanud kõiki soovitud maailma komme või sai vale kommi või mida iganes. Taeva päralt, las kisendab. Jah, kõrvadel on natuke vastik ja valus, aga ega mina ei pea selle väänikuga ju tegelema. Mul ei tule mõtteissegi minna sinna kõrvale silmi pööritama ja ohkima, et küll ikka on kasvatamatu jõnglane. Minu laps oskaks iga kell ja igal pool end viisakalt ülal pidada. Thats for sure.

No lihtsalt ei teki selliseid mõtteid ega soove kedagi õpetada, manitseda, sõrmega viibutada, nothing what so ever.

Ma saan mõistusega aru, et suure tõenäosusega on need emad ühte ja seda sama nõuannet ja nippi juba miljon korda kuulnud ja vaikselt muutub frustreerivaks, kui oled kõigile neile eelnevatele juba seletanud, et jaaa, proovitud-katsetatud-ei toiminud ja siis tuleb ikka keegi tarkpea, kes jätkab oma mantrat samal teemal, kuigi eelnevalt sai juba 58x öeldud, et proovitud ja ei toimi, saa armas inimene sellest ükskord ometigi aru, kuid EI! Lõpus peab ikka oma imestust väljendama ja lisama "Imelik, meil küll see toimis!". Veidi kummaline on, kui  hakatakse kahtlema teise ema pädevuses, et kas ikka talitab õigesti, no et kas ikka peab oma lapse heaolu silmas jne, sest iga normaalne lapsevanem annab ju endast igas võimalikus olukorras selle maksimumi, mida suudab anda. 

Piiblis on selle kohta väga hea ütelus - puud tuntakse tema viljast ehk inimesel võib olla kogemus ja teatav staaž, aga see ei anna veel kinnitust selle kohta, et me teeme seda õigesti, sest loeb tulemus ja tulemust näeme alles aastate pärast, kui puu hakkab vilju kandma.

Kui metafooriliseks minna, siis iga aednik kasvatab oma puud ise, oma maalapikese peal, kus kõigil on natuke erinev pinnas, ilmastikuolud - päike, tuul, vihm, niiskus jne ning vastavalt sellele peab iga aednik ise valima ja otsustama, lähtudes ilmastikuoludest, et mis on puu kasvuks parim, et ühel ilusal päeval kannaks see hoole ja armastusega kasvatatud puu maitsvaid vilju. Me võime aednikena jagada omavahel nippe, et mida proovida, no harvenda nii ja lisa seda väetist ja kasta nii ja kasta sellega või istuta sootuks teise koha peale ja kuigi me teame, et need on sellised nõuanded, mis on aidanud taime sirgumisele ja kosumisele kaasa, siis ei ole need universaalsed, et kõik toimivad kõigile. No et kui seda teed, siis raudselt saab kõik korda. Täpselt nii on ka kõige muuga siin elukeses.

PS. Ja taeva päralt, las need rumalad lastetud elavad oma roosas õhulossis ja unistavad, et kui nad saavad tütre, et siis nende laps kannab tihti kleite ja iga päev on armsad patsikesed peas ja kogu välimus ja käitumine on nunnulikult printsessilik ja sitsi-satsiline. Las unistavad. Teie ei pea selle eest hoolt kandma või muretsema, et see õhuloss koost pudeneks, sest kui see rumal lastetu peab ükskord reaalsusega silmitsi seisma, siis ärge põdege - küll seisab ja see vaene rumal lastetu hing saab omal nahal tunda, mis on tegelikult lapsega elu.

Teate ma sattusin, või no mis sattusin, ma tegelikult täitsa teadlikult klõpsasin oma blogrollist Henry tervisepostituse
lahti ja lugesin nagu tubli koolijuts kõik kenasti läbi ja olin laias laastus kirjutatuga päri, kuid mis puudutas ülekaalulisust, kõrgenenud vererõhku ja muid sellega kaasnevaid riskifaktoreid, no et moodne meditsiin lasebki meil tunda end tervena ajal, mil tegelikult oleme haiged ja me ei pea vajalikuks ka midagi muuta, sest ravimite manustamisega on meie tervisenäitajad kõik normis, siis see oligi see ainuke koht, kus oleksin tahtnud valjuhäälselt vaielda, või  õigemini täiendada. Kuid selleks ei tekkinud vajadust, kuna postituse alla oli jäetud kommentaar.

/Inimesel on ju ka oma vastutus enda tervise suhtes! Arsti poole pöördudes saate muidugi ravimid- kui vererõhk on juba kõrge, siis tuleb eelkõige ära hoida kahju mis võib kõrgest vererõhust tekkida. Ei saa ju lootma jääda et võibolla võtate kaalust alla aastaga, aga vererõhk on veel pikka aega kõrge ning saate sel ajal mingi kurja tüsistuse (infarkt nt). Lisaks on ohtrasti elustiili haiguse ohvreid, kes ei taha/ viitsi endaga midagi ette võtta ning siis ei jäägi muud üle kui ravimeid kasutada. tervitades, kuri arstitädi/

Aamen! Ma tõstan sõrmed püsti, aplodeerin ja hõiskan, sest olen selle kurja arstitädiga rohkem kui nõus, kuid nähes ja lugedes, kui paljud inimesed soovivad ja ihkavad olla nagu see kurikuulus "vaba" läänemaailm, või no ma tegelikult ei tea, kui palju neid inimesi on, aga ma usun, et neid on kindlalt rohkem kui üks ja rohkem kui 1000. Ühesõnaga piisavalt, et enda hääl kandvaks muuta. Kas olete kuulnud uuest liikumisest, mis USAs levib kulutulena - fat-foobia?
Kui ma esimest korda sellest YouTube kanalilt TDex kuulsin, kus ülekaaluline Kelli Jean käis kõnelemas oma elust paksuna, olles ise sealjuures äärmiselt enesekindel, sarkastiline ja natuke nipsakas, siis konkreetne sõnavõtt tekitas minus vastikustunnet. Ei, mitte ülekaalulise Kelli vastu, vaid selle sõnumi vastu, mida endas kandis.

Iseenesest pole sellest ju midagi halba, kui inimene on enesekindel. See on tegelikult lausa tervitatav, kuid too Kelli ütles, et meil saledatel on probleem ja et hoopis meie oleme see elevant siin ruumis, jättes mulje nagu MEIL SALEDATEL oleks kõikide maailma paksudega mingi kana kitkuda. Minu jaoks oli tulemus järgmine: ma ei tundnud absull, et mul oleks vähimatki probleemi inimeste kehakaaluga, vaid vastupidi - mul tekkis tunne, justkui mulle surutakse vägisi peale mingisugust arvamust, mida ma ei oma ning Olenemata Kelli enesekindlast esinemisest, jäi mulje nagu sellel inimesel endal on hoopis väga-väga suur probleem saledate inimestega.

Kelli Jeansi sõnum oli see, et kui inimesed (sõbrad, tuttavad, võõras inimene tänavalt jt), väljendavad muret ülekaalulise inimese vererõhu või infarkti või südame- ja veresoonkonna haiguste kõrgenenud riski üle, siis oled KOHE automaatselt fat-foobik ja oled vihakõneleja ja kõik muud toredad tiitlid veel. Nad on mitmetes saadetes käinud kõnelemas ja nad ei luba end paksuks, ülekaaluliseks või rasvunuteks nimetada ja seda isegi mitte arstidel, sest no daah - mingi fat-foobik oled v?

Huvitav on see, et kui juhtusin veel teisigi saateid sellest liikumisest vaatama, siis ülekaalulised ennast ei luba õigete sõnadega nimetada, isegi siis mitte, kui tegu on meditsiinilise terminiga, kuid normaalkaalus olnud saatekülalistele lajatati küll sõnadega "kondipukett", "luu ja nahk" jms. Topeltstandardid. Tegu polnud isegi mingi vaidlusega, vaid saates püüti jõuda arusaamiseni, et mismoodi saab silmnähtavalt rasvunud inimene olla tervislik ja väidetavalt täiesti korras näitudega. Ei kõrgenenud kolesterooli, ei kõrgenenud vererõhku, ei mingit ülekoormust südamele ja liigestele, mitte kui midagi. See, et ülekaaluline inimene hakkab kingapaelte sidumise peale hingeldama ja õhku ahmima, see on ju normaalne.

Kui uuriti, et miks sellist liikumist on tarvis, siis paljudest üks vastus oli, et kui nende lapsed on või saavad ülekaalulisteks, et siis nemad ei taha, et nende laps(ed) peaks taluma norimist või et neid peaks ühiskonnast nende kehakaalu tõttu kõrvale tõrjuma jne. Minul jällegi, tekkis küsimus, sest ma ei suuda ise oma väikese amööbiajuga välja mõelda, et  miks oma elustiili ja söömisharjumustega annate siis oma järelkasvavale põlvele sellist eeskuju? Ma ei taha oma lausega öelda seda, et kui keegi või kellegi laps on ülekaaluline, et siis järelikult on ise süüdi ja norige terviseks. Ei. Kindlasti mitte, sest ülekaalulisus ei teki inimestel ainult ülesöömisest, enese distsiplineerimatusest või laiskusest end trenni lohistada vms, vaid ülekaal võib olla ka mõne ränga haiguse tagajärg. Seda ei tohiks kindlasti unustada. Kuid haigust ei tohiks ka tuua vabanduseks, et ah, olen nagunii paks ja mis seal enam vahet. Samuti ei tohiks oma viitsimatust mugavasti haiguse taha peita.

Näiteks mina, olles ligi 30-aastat olnud diabeetik, on minulgi tavainimesest märksa keerulisem hoida oma saledat figuuri, sest kas teadsite, et kui minu veresuhkur on normist kõrgem, siis insuliini süstides, et glükoositaset veres alla saada, muudab insuliin üleliigse glükoosi rasvaks. Jep, rasvaks. Ega ma niisama päevas oma suhkruid 6-8x mõõda ja seda iga päev. Nädalas teeb see umbes 28 torget näpuotsa, pluss need torked, kus mul ei õnnestu piisav kogus verd saada ja testriba läheb raisku ja pean uue augu tegema. Nii et ime pole, et mu sõrmeotsad on tundetud. Ahjaa, ärme unusta igapäevast süstimist ka. Sedagi päevas umbes 5-6x.

Sellepärast ma unistangi Apple poolt toodetud uudsest ja innovaatilisest glükoosi mõõtmise nutividinast, kus umbes nädalaks paigutatakse naha alla mingi pisikene jublakas (ise saab kodus paigaldada) ja siis saad igal aja hetkel oma suhkrut kontrollida. Sellepärast unistan ma ka Apple nutikellast, et saaksin oma päevast aktiivsust ja veresuhkrut jälgida, sest no need Apple toredad nutividinad on ju kõik pimedasõbralikud ja ühilduvad omavahel. Oleks see vast tore ja vahva, peaaegu poole vähemate augustustega eluke. Ee... ma kaldusin teemast natunatukene kõrvale.

Ühesõnaga, ma pole veel siiani leidnud inimest, kes suudaks mulle lahti seletada, milleks on kasulik või vajalik selline liikumine nagu fat-foobia... !? Väide, et kõik inimesed on erinevate kehakujudega, siis jaa, absoluutselt nõustun, sest me ju kõik teame, et meil on tohutult erinevad kehad. Ei ole lihtsalt suurused S, M, L jne ja et siis kõik S-suurused istuvad kõikidele pisikest kasvu inimestele valatult või et kõik püksid suuruses x sobivad idekalt. See on tegelikult üks ilgem peavalu leida endale hästiistuvad ja sobivad rõivad, no kui Sind pole just armulise taevaisa poolt õnnistatud standardse kehaga. Kuid üks asi onkeha omapära ja teine asi on eluohtlik rasvumine.

Tervisejuttude jätkuks... panin endale dermatoloogi juurde aja kirja, kuna mõtlesin minna ja lasta uuesti oma sünnimärgid üle vaadata ning kuna mul aeg-ajalt tekivad nahale mingid kahtlased valged laigud, siis tuleb neid kohti mingi retseptiravimiga määrida ja siis umbes nädala pärast oled jälle nagu brand new. . Kunagi ütles dermatoloog, et see tuleneb diabeedist ja sellest, et diabeetikutel kipub naha pH paigast nihkuma. Ma muidugi enam ei mäleta et kummas suunas. Kuid eile, peale dušši alt tulemist, ütles Joosep, et need valged kohad on mul muutunud tumelillaks... nagu mingid sinikad. Natuke hirmus on... esimene vaba aeg oli 18. mai, õnneks see aasta ikka ja vbla püsin seni ikka oma sinikatega elus vms.

Mul on arvutis eraldi fail, kuhu lisan järjest teemasid, millest tahaksin blogida, no et ma ära ei unustaks. Üheks selleks oli ka see aegumatu ahistamisteema. Kuigi vahepeal tundus, et asi hakkab tuure vaikselt maha võtma ja neid *mind on ka ahistatud* lugusid ilmus aina vähem, siis nüüd Manona Parise artikli valguses visati uuesti õli tulle ja siis omakorda võttis sõna ka Marimell ja täna lugesin Aili blogist ka veel ühte arvamuspostitust ja no ma tahaks ka nüüd oma tagasihoidliku arvamuse sekka öelda.

Kui ma esmakordselt FBs toda kampaaniat silmasin, kus kõiki INIMESI, kes on mingilgi moel kunagi kogenud ahistamist, kutsuti üles lisama oma FB seinale #metoo, siis minu arvates selline  kampaania on sellisel kujul suht mõttetu, sest sellises valguses peaks kogu meie planeet olema üks õnnetu ahistatud paigake. Me ei leiaks mitte ainsamatki inimhinge, kes poleks never tundnud end solvatuna, ahistatuna, alandatuna, survestatuna, diskrimineerituna jne. Keegi on ühte nendest tunnetest igal juhul kunagi kogenud ja mitte ainult vastassugupoole poolt, vaid kelle iganes poolt: bossi, kolleegide, vanemate, sõprade, tuttavate, mingi suvalise tondi pärast trollipeatuses, kes omast arust ütles mingi eriti ägeda fraasi või tegi totaka lähenemiskatse, mis iganes, eksole.

Minu meelest tuleks enne selliste kampaaniate algatust defineerida ära selline sõnapaar nagu seda on "seksuaalne ahistamine", sest lugedes ja jälgides meedias toimuvat, siis tänapäeval on oht saada hoobilt iga sõna või teo eest endale ahistaja reputatsioon. Inimesed ei tee enam absoluutselt vahet sellel, mis on seksuaalne ahistamine, tüütu või lugupidamatu käitumine.

Olen üsna kindel, et kõik me oleme mingil eluperioodil ekstra totralt käitunud, kui meile on keegi üliväga meeldinud ja no selline tunne on olnud, et poeks või nahast välja, et võita selle inimese tähelepanu. Saadad SMSe, helistad, kirjutad messengeri mingit suvalist läbu, flirdid,teed omast arust süütut kahemõttelist nalja, jagad komplimente, kuid tegelikkuses teed end lolliks ja oled lihtsalt eneseteadmata mega tüütu... või mõjud ahistavalt. I have few moments of my own.

Tegelikult pole Asi ju üldse selles, kas keegi on kedagi ahistanud, vaid küsimus on selles, et kes mis hetkest mida ahistamiseks peab. See tunnetus on inimestel väga erinev. Kui keegi viskaks mulle poes vorstiriiuli vahel meela pilgu peale, siis minu jaoks poleks see ahistamine. Vähemalt mitte seni kuni ei hakka end näperdama, jälitama või mingil muul viisil veidralt käituma. Minu jaoks pole ahistamine ka see, kui järgi vilistatakse. Ma ei tunne end mitte mingilgi moel solvatuna, alandatuna või veel vähem koerana. Pigem meelitatuna.

Kui ma kunagi aastaid tagasi sõpradega nädalavahetuseti väljas pidutsemas käisin ja olin tihtipeale seltskonnas ainuke vastassugupool, siis ma ei tundnud end kehvasti, kui mulle tehti praegu tagasi mõeldes üpris siivutuid ja kahemõttelisi komplimente. Kõik said aru, et need on lihtsalt sõnad ja et need ei vii ega jõua kuskile next levelile. Ja sellele tagasi mõeldes ei tunne ma end kuidagi riivatuna, solvatuna, ahistatuna või odavana. Ma ei tundnud end halvasti või kuidagi võlglasena ka siis, kui mulle saadeti lauda tasuta jook või maiustus või tantsides ootamatult sülle haarati. See oli lihtsalt melu.

Kui üks mu kunagine meestuttav kutsus mind klubis tantsima, siis ma jalutasin küll poole tantsu pealt minema, sest mulle ei meeldinud see tantsustiil, mida agarasti minu otsas vileles. Minu jaoks oli see liiga sensuaalne ja ma ei soovinud, et muudkui nühiks end vastu mind. Ma ei pidanud seda ahistamiseks, siiani ei pea, sest mul oli vaba voli lahkuda ja kutt ei jäänud mu otsa aelema. Minu jaoks oli tegu lihtsalt ühe inimese akward tantsustiiliga, mis mulle isiklikult ei istunud.
Loomulikult ma eelistaksin, et seda ebameeldivat nühkimist poleks olnud, aga seda see minu jaoks lihtsalt oligi - üks ebameeldiv seik ööklubis ja nothing more!

Ma absoluutselt ei soovi anda hinnangut või avaldada arvamust, et kes on ahistatud või kes on oma käitumisega "üle pingutanud" ja muud säärast, sest keegi meist ei saa end teise inimese olukorda panna, sest igaüks meist reageerib erinevatele olukordadele omamoodi - vastavalt oma iseloomule, elukogemusele, minevikule ja muule sellisele. Kuid aina enam hakkab mulle tunduma, et inimesed ei suuda enam vahet teha seksuaalsel ahistamisel ja inetul, ebaviisakal, lugupidamatul või jobul käitumisel. Kõik pannakse ühte patta.

Ma kardan, et kui see ahistamisteema leierdatakse to the max ära, siis see viib selleni, et tänu tarbetule emotsionaalsusele ja tilu-lilule jäävad päris-päris ahistajate ohvrid varju.

Ja kui kunagi hallipäise vanamemmena kiiktoolis tukute ja lapselaps tuleb uurima, et vanaema-vanaema, kuidas Sinu ajal poistega lood olid ja kurdab, et mitte kuskil pole julgeid mehi, kes teeksid esimese sammu ja kutsuks kohtingule, avaks uksi, kingiks lilli, tasuks õhtusöögi eest, võtaks jalutusel käest kinni, kannaks vihmavarju jne, siis saate öelda, et no vaata armas lapsekene, kunagi algatas keegi USAs sellise kampaania nagu #me too, kus siis kõik inimesed pidid endast märku andma, kui nad tundsid, et neid on mingilgi moel ahistatud ja lõpuks võeti mehed iga sellise lähenemiskatse eest tugevasti tangide vahele ja lõpuks viis see selleni, et keegi enam ei julenud läheneda, komplimente teha ja nii on see tänase päevani...

Sattusin täna juhuslikult ühes FBi lemmiklooma grupis lugema postitust, kus omanik otsib oma kahele nurrumootorile uut kodu, kuna ise kolib välismaale. Kui olin kuulutuse lugemisega poole peale jõudnud, siis ma juba aimasin, et milline seakisa seal kommentaariumis lahti on läinud ja ma ei eksinud. Eranditult kõik, peale ühe, kaagutasid, pritsisid sarkasmi ja tegid postitajale etteheiteid.

• Aa mis ime koht see välismaa veel on, kus lemmikloomi ei saa peetud ja kaasa võtta?
• Eesti on ju ainus riik, kus saab lemmikuid pidada. Kassid on ju ainult hiirte püüdmiseks.
• Enne natuke mõtle ka, kui endale looma võtad. Looma eest tuleb vastutada.
• Sinusugustel südametutel taunidel ei tohikski ühtegi looma olla.

Ma ei hakka siin seda kassiomanikku õigustama, sest mina ei oleks never suuteline enda lemmikut ära andma. No lihtsalt pole südant. Ikkagist ju pereliige, aga ma ei poolda ka sellist verbaalset kividega surnuks loopimist. Kunagi oli isegi mingi saade, kus 10le erinevale lemmikule otsiti uut kodu ja seal oli ikka seinast seina äraandmis põhjuseid. Näiteks üks eredamalt meeles olev lugu oli 10 aastasest terjerist, kus omanikud otsisid läbi telesaate oma koerakesele seepärast uut kodu, kuna peretütar läks edasi õppima ülikooli ja ema käis täisajaga tööl ja jõudis alles pealelõunat koju ning nad leidsid, et see oleks liig, kui koer peab terve päeva üksi olema...

No tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et minu jaoks annab jaburamat põhjust looma ära andmiseks otsida. On ju teistelgi tööinimestel kodus lemmikuid, kes peavad paratamatult päevasel ajal 8h või enam tunde üksi kodus istuma ja ootama. Pole just kõige vahvam, aga see pole ju põhjus looma ära andmiseks, või on? Kui loomaomanik või keegi pereliikmetest koju jõuab, siis saab ju selle jalutusringi ära teha. Kasside ja teiste loomadega on ju vapsjee lihtsam. Varsti on vägisi selline tunne, et kui võtad endale koera, et siis pead võtma endale ka lemmiklooma hoolduspuhkust ja siis tuleks võtta vastu ka vastavad seadused, kus kõigile tuleb maksta ka lemmikloomapalka, kes peavad loomaga kodus olema. Aga olgu... kaldusin veits teemast kõrvale, tahtsin ju nendest kommenteerijatest kirjutada.

Nagu ma ütlesin, siis ma ei poolda niisama looma ära andmist ja selleks peaks olema ikka vägagi arvestatav põhjus, aga kuna antud postituses polnud välja toodud, miks kolitakse välismaale, siis ma ei hakkaks kohe niisama lambist tatti pritsima ja sõimlema. Ma tõesti ei saa aru, kas inimene peab mingi kilomeetrise aruande kirjutama, kus seletab kogu oma isikliku elu lahti ja igat otsust põhjendama vähemalt 10 lausega, sest muidu jooksevad ilmeksimatud õigusemõistjad karjakesi kohale ja kukuvad lihtsalt arulagedalt ja valimatult tümitama. Võib-olla selle inimese laps on raskelt haige ja peab teadmata ajaks kolima teise riiki, et võimaldada oma lapsele parimat ravi, mis on ainulahendus ellujäämiseks. Võib-olla sai elupakkumise, millest on alati unistanud, aga peab selleks esialgu kolima kingakarbisuurusesse korterisse ja seal lihtsalt pole ruumi loomadele. 

Me ei tea teise inimese lugu, põhjuseid, otsuseid ja seda, kust tuleb ja kuhu läheb ning seega võiks järgmine kord natukene mõelda, enne kui raevukalt oma kommentaari toksima hakkad. Võib-olla tuli see otsus selle inimese jaoks samuti väga valulikult ja raskelt. Võib-olla oli see selle inimese ainus või viimane lahendus. Või kas tõesti mõni leiab, et etem oleks nurrumootorid poetada öövarjus kuskile tänavale või magama panna?

Ma sugugi ei imestaks, kui inimesed, kes tõesti peavad mingi ootamatu elukeerdkäigu tõttu raske südamega sellise otsuse langetama, ei julgegi varsti kuskile oma murepostitust avalikult üles riputada, sest teavad juba eos ette, et abi asemel saavad ämbritäis saasta krae vahele. Issakene, inimene lihtsalt otsib lahendust oma murele.Selline ühiskonna poolne hukkamõistmine võib viia selleni, et inimesed hakkavadki lihtsalt oma loomi magama panema, viivad varjupaika, jätavad looma kuskile posti või puu külge, lasevadviskavad niisama suvalises kohas autost välja vms. Ma küll ei kujutaks ette, et milline inimene seda teeks, aga maailm on suur ja kirju ja siin leidub igasugust inimrämpsu.

Seega ma olen arvamusel, et las inimene pigem otsib vajadusel rahus oma lemmikule uue elupaiga, kui see, et hakkab looma olukorrast lähtudes tegema kehvemaid otsuseid, kuna ühiskond on nii tugevalt vaenulik.

Eile skrollisin niisama enne uinumist viimaseid minuteid Facebooki feedi ja siis jäi näpu alla artikkel, kus oli lugu noorest naisest, kes pajatas Naistelehele oma legendaarse loo karujahist.Esiti ei hakanud ma seda uudist lahti klikkimagi, sest no minu jaoks on loomade hobi ja trofee nimel tapmine äärmiselt vastik. No selline, et võtan relva, ronin sügavale metsa, kükitan kuskil pukis varjul ja siis ootan, ootan kuni loom oma koduterritooriumile tuleb ja siis kihutame kuuli kerre.

Eriti haige oli see, kui mingi aeg levis Facebookis pilt noorest näitsikust, kes oli kuskil safaris ja kükitas surnud looma kõrval, endal suu kõrvuni, jahipüss käes ja pildi alla oli lisatud uhkeldavas stiilis "Tehtud!". Et nagu kas see ongi ühe inimese unistus, mida elus saavutada ja millega kekutada? Oh, oled vägev mimm, suutsid looma maha lasta - NOT! Palun öelge mulle, mille üle on siin uhkust tunda? Sa maksad mingile maikaga vennikesele, et too sõidutaks Su safarialadele või kus iganes need loomakesed ka ei pesitseks ja siis kuskilt ohutust kaugusest kõmmutad kuuli kerre ja oujee, oled ilge tegija. Minu meelest oled Sa hoopis hale.Äkki prooviks vahelduseks hoopis midagi loomade jaoks ära teha. Kasvõi annetada selle vaese nälginud ja haavandites vaevleva hobuse veterinaarkulutuste ja toidu tarbeks, kes alles hiljaaegu tänu headele kaaskodanikele viidi omaniku juurest ära. Või minge jalutage varjupaiga koertega, tehke neile pai. Või kui pole koerainimene, siis kindlasti leidub seal ka kiisusid, kes otsivad kodu, tahaksid mängida, silitusi jne. Tehke parem nende päev natukene rõõmsamaks.

Tundub, et inimestele on kõik lubatud. Kui inimene läheb meelelahutuseks või hobikorras metsa, et loom trofeeks maha lasta, siis see on OK. Ma ei tunneks sellistele trofeeküttidele grammigi kaasa, kui loom peaks neid ründama või tapma. Ise lähevad võõrale territooriumile kondama ja eesmärgiga tapma. Loom lihtsalt kaitseb ennast ja oma territooriumi. Seega mõistaksin looma, sest erinevalt inimesest, ei kalkuleeri ega plaani külmaverelist tapmist mingisuguse ego boostimiseks või trofee saamiseks.Karnivoorist loom tapab evolutsioonilistel põhjustel, mitte aga nii, et hommikul ärgates kratsib kõrvatagust ja mõtleb, et täna võiks pulli pärast mõne jänku maha nottida.
Ma saan aru, et ühiskonnas peetakse inimesi kõrgemateks olevusteks ja et me oleme ikkagi intelligentsed ja haritud, aga teate selle loomast kõrgemal olemise taga on paljudel inimestel kalk süda ja kibedus ja kadedus ja auahnus. Loomadel seda pole.

Ma ei eita, et selline loomaarmastusejutt võib minu kui lihasööja suust kõlada veits silmakirjalikult, aga ütleme nii, et ma olen hakanud samuti vähendama liha tarbimist. Ma ei saa öelda, et täielikult, aga näiteks, kui käin kursustel ja menüüs on valida ühepajatoit lihaga või juurviljapüreesupp juustuga, siis ma valin alati viimase. Sellepärast, et ma armastan kõiksugu püreesuppe ja teiseks on mul aeg-ajalt vastik mõelda, et see oli kunagi üks armas loomake ja kolmandaks mu tervisele on kasulikum, kui hoian oma käbarad loomalihast eemale. No ja minu jaoks on endiselt vahe sees, kas loom tapetakse lihtsalt ära a. meelelahutuse pärast b. trofee täiustamiseks c. adrenaliinilaksu, elamuse, kogemuse saamiseks, ego boostiks või selleks, et ise ellu jääda või mingil muul elulisel põhjusel. Ning samamoodi on erinevus, kas lähed looma nendel eelpool nimetatud eesmärkidel ise otsima, kus põhimõtteliselt lähed Sa looma koju ja lased vaesekese külmavereliselt maha. Ma pigem pooldan sellist humaanset hukkamist. Sellist, kus loom ei piinle ja kus enne hukkamist loomal ei eritu organismi stressihormoone. Näiteks mägedes elavad mongoolid jahivad loomi nii, et loom sööb rahulikult aasal heina, kõik on rahulik ja siis vist mingi mürginoolega hukatakse, mis mõjub suhteliselt kohe. Samamoodi ei poolda ma ka neid suuri lihatööstusi, kus loomad piinlevad.

Me oleme ka hakanud jälgima, et kust ja kelle käest me oma liha ostame. Samamoodi ka kanamunadega. Me ei osta mune, mille märgistuskood algab numbriga nr. 3, sest see tähistab puurikanasid. Ostame märgistusega 0, 1 või 2, vastavalt siis - ökokanamunad, vabakasvatuse kanamunad ja õrrekanamunad. Ühesõnaga ma ei taha väita, et ma ise olen patust ja süüst prii, et võiksin teistele siin moraalijüngrit mängida, aga igal juhul olen ma etem nendest meelelahutus mõrvaritest ja trofeekogujatest ja ma tunnistan oma eksimusi ja arenen. Vähemalt mulle endale tundub, et arenen. Need on küll babysteps, aga progress on progress ja veel aasta tagasi või nati rohkem poleks ma arvanud, et ma jälgin munapakendite märgistusi või et ma hakkan liha tarbimist vähendama.

Nonii, ma luban... või siis tegelikult ei luba kah, et see on viimane postitus sellest saatest, sest tunnistan ausalt, et ma jätkuvalt plaanin seda saadet edasi jälgida. Ei, mitte sellepärast, et hirmus põnev oleks, tegelikult hoopis vastupidi - natuke nõutu olen.

Esimene saade oli põnev, sest seal oli kohe täielik action käimas, kuigi kui nüüd tagant järgi mõelda, siis ma mõistan, mis minu jaoks vajaka jääb. Osad leiavad, et saade on labane ja nõme ja igav ja mõttetu ja maitselage jne. Mina selliseid hinnanguid ei hakka andma, küll aga on hakanud tekitama see saade minus küsimusi, et mis kogu selle saate point on? Kas ongi lihtsalt see, et näidatakse televaatajatele, mismoodi üks paar kruvib oma titevoodit kokku, teised lähevad titabeebiga jalutama, kolmandad käivad beebifotograafi juures oma pisikest ilmaimet jäädvustamas ja vahepeal näidatakse sekka krooksumist, puuksutamist, oksendamist, tehakse juttu imetamisest ja Mallu kirjeldab oma mokkasid...

Ausalt, ma saan aru, et see ongi elu ja ilmselt kõike seda nii tahetaksegi vaatajale serveerida - elu omas mahlas, ilma klantsimata ja ilustamata, aga mina oleksin võib-olla saatesse kaasanud ka professionaale. No võtame kasvõi esimese osa, kus üks sünnitaja, peale tunde valutamist, lõpetas lõpuks ikka erakorralise keisriga. Oleks tahtnud ämmaemanda kommentaari kuulda antud olukorrale, et miks nii juhtub? Millal otsustatakse erakorralise keisri kasuks? Ma oletan, et siis, kui ema ja laps on ohus, aga millised on ohumärgid ja millal võiks naine ise hakata nõudma keisrit? Või siis see teine osa, kus rõhk oli titabeebidele nime registreerimine, imetamine ja haiglast koju pääsemine. Siingi oleks saanud ju kaasata imetamisspetsialisti nõu andma, et millised on kasvõi need esmased või üldised õiged imetamisvõtted, mida tuleks kindlasti jälgida, et imetamine poleks põrgulikult valus ja piinarikas ning kuskil oleks võinud olla selle spetsialisti kontaktid. Mallukas oma blogis kirjutas ka sellest imetamisspetsialistist, kui võtted alles käisid, aga no kamoon - saates oleks võinud ka ju ära märkida...

No ühesõnaga nagu ma juba mainisin, siis ma pole endiselt välja peilinud selle saate pointi. Aga no võib-olla sellel polegi seda... võib-olla ongi see lihtsalt selline telku ees lömitamine ja teiste inimeste eludesse piilumine. Kuigi iseenesest idee oli lahe ja sellest oleks saanud palju kiftima saate, aga praeguse seisuga...  ei midagi informatiivset. Tundub, et Joosepil oli õigustatud reaktsioon, kui esimese saate lõpus küsis, et mida näidati ja kui ütlesin, et põhiliselt laste sündi, siis Joosep küsis ülimalt üllatunud häälel, et mis neil siis enam seal näidata on, kui lapsed on ära sündinud...

Ma tänase saate algust ei näinud, aga kas keegi teab, kuhu see joogatajast ja hüpnoosiga sünnitaja kadus?

Oeh, täna alustas TV3s oma uut hooaega "Kuuuurija", kus esimeses avasaates keskendus Katrin Lust eranditult pedofiiliale, kus tänu ohvri tunnistustele, toodi avalikuse ette terve posu pedofiile ja selle kahtlusega inimesi ning nende väärastunud maailm. Ma istusin diivanil terve saate aja täiesti tardunult, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi saab meie väikeses kogukonnas miskit nii jäledat toimuda.

Ma ei tea, kas kellegil tekkis veel sarnaseid mõtteid, aga kuulates ohvrit, tuli mul ahastus peale ja tekitas korduvalt küsimusi, et miks ometigi läks kohtumisel pedofiiliga kaasa? Mis oli see, mis ei lasknud sellel ahelikul lõppeda, vaid aina viis ohvri järgmiste pedofiilidega kokku? Miks läks taas uuesti ja uuesti nende haigete värdjatega kokku saama, kui teadis, et see lõppeb järjekordse seksuaalse pilastamisega? Miks? Kas tõesti keeruline lapsepõlv ja kodune olukord? Raha pärast? Läheduse puuduse tõttu? Šokiseisund? Eneseotsing? Kus olid nende laste vanemate silmad või teised lähedased?

Olgu kuidas on ja ega tegelikult antud küsimuste vastused polegi enam olulised, sest siin loeb ainult üks asi -alaealist koolipoissi kuritarvitati seksuaalselt ja sellega ongi juba kõik öeldud.

Ma ei tahaks nii mõelda, aga kahjuks taoliste lugude ilmsiks tulemisega hakkab paratamatult iga kord kuklas alarm vasardama, kui kohtad kuskil lastega lähedalt seotud asutuses meessoost õpetajat/kasvatajat. Tean, et see pole nende õpetajate suhtes õiglane, kes tegelikkuses pole hälbega, aga no see on täpselt see sama efekt nagu on nende annetuste küsimisega. Inimesed ei ole lihtsalt enam nii altid annetama, kuna nende heatahtlikust on korduvalt kuritarvitatud ning siis need, kes tegelikult ka vajaksid abi, jäävad heade inimeste abist ilma, või mis veel hullem, hakatakse alusetult süüdistama kelmuses ja sildistatakse ühiskonna poolt päevavarasteks.

"Kuuuurija" saate juurde tagasi tulles, siis ma nõustun seksuoloog Rammuliga, et pedofiile pole mõtet vangikongi pista. Esiteks juba sellepärast, et vangis istumine ei ravi antud hälvet. Istub oma aja ära, pääseb vabadusse ja kõik algab otsast peale. Nagu saates öeldi, siis Eesti ühiskond on rohkem raviusku kui karistususku, aga siin on jälle see suur AGA... pedofiilide ravi on meil ju vabatahtlik. Minu jaoks täiesti arusaamatu? Pedofiil ohustab meie ühiskonna kõige väiksemaid, nõrgemaid ja mõjutatavamaid liikmeid ning siis ainus, mida meie riik on suuteline nende kaitseks tegema, on pedofiilidele pakkuda vabatahtlikku ravi. Nagu mida helvest!?! Umbes, et kuule, ole pai ja äkki mõtleksid ravile mineku peale? Nagu päriselt!? Ma tõesõna arvan, et ainuõige ja ainuke lahendus sellele ongi pedofiilide sunniviisiline kastreerimine. See on haigus, millest ei saada terveks, kui inimene ise just ei tunnista, et on haige ja vajab ravi ja on nõus vabatahtlikult ravi saama. Aga kõik need ülejäänud, kes ei ole nõus, kes ei tunnista enda hälvet, mis nendega siis teha? Nagu see "Kuuuurija" viimane pedofiili kahtlusalune. Ma lihtsalt kuulasin Urmas Kausi vastulauset ja ausalt mul läks süda pahaks. See oli ju nii ilmselge, et sellel vanaätil suu tossas nagu vana tehase korsten. Tema pooldab tervislikke eluviise ja kohe ütles poisile, et ei mingit suitsu ega napsi ja tuli ainult dokumentide asjus abi saama ja samal ajal võis olla tõesti ka saunaõhtu, aga seda täiesti juhuslikult, eksole ja kui poiss soovis ka saunaõhtust osa võtta ja leili võtta, siis ega kätt ei saa ju ette panna ja mingit kontakti polnud ja kõik oli väga tervislik ja blaa blaa blaa Ise ka usub seda iba või?

Ma siiralt loodan, et Eesti õigussüsteem vaadatakse kriitilisema pilguga üle ja karistused karmistatakse ning et pedofiilsuse eest hakatakse inimesi saatma sunniviisilisele kastreerimisele, sest ausalt, kui ma järjekordselt kuulen või loen kuskilt, et keegi peksis vanamemme kirvega surnuks, teine vägistas, tappis ja mattis laiba metsa, kolmas pilastab lapsi, siis mõtlen küll, et miks meil üldse kunagi surmanuhtlus ära kaotati? On ju sarimõrvareid,manjakke, psühhe, kes on nii kalgistunud ja iga kord, kui karistuse ära kannavad, algab kõik uuesti. Sellised tuleks lihtsalt saata hukkamisele.

Ma olen siin vaikselt orgunnimas oma pimepeo juubeliüritust
ja praeguseks on kuupäev teada ja asukoht paigas ning et Delfi kajastab samuti antud üritust. Ma olin nagu ülirõõmus, kui sain teada, et võin Delfiga arvestada. Kuid siis hakkas üks rist ja viletsus pihta.

Praeguse seisuga saan ma rahva jagada kolmeks. On need, kellel on see päev kinni. Arusaadav, kui kinni, siis kinni. Ma ei hakka jalgu trampima ega jonnima. Siis on need inimesed, kes raudpoltkindlalt tulevad ja ei missiks antud pidu mitte mingi hinna eest ja siis on need inimesed, kes kaaluvad tõsiselt peole tulemata jätmist, sest kohal on... kaamerad. Nagu #pmidapestopastatmapeankuulma!? Te oleksite pidanud mu feissi nägema, kui mulle see teatavaks tehti. Mul reaalselt kerkis kulmukaar juuksepiirini. Ma ei tea, võib-olla olen ma empaatiavõimetu inimene, kes ei hinda teiste inimeste privaatsust ja soove, aga no päriselt, mida ma pean sellise teate peale tegema või ütlema? Miks üldse tulla mulle ütlema, et mina siis ei tule peole, kui seal on kaamera(d)? Et nagu mida ma nüüd tegema peaksin? canceldan selle filmimise ära ja saame kuskil vaikselt ja pimedas undercover kokku või?

Ma püüan mõista, et inimestel on õigus mitte jääda kaamera ette ja on inimesi, kes ei soovi, et neid pildistataks ja värki, aga palun, kui Sulle ei sobi, et peol on kaamerad, siis ära tule mulle seda nina peale viskama, et see ja too lahendus ei sobi ja blablablaa. Need, kes on kaameratest nii kohutavalt häiritud, siis palun ärge lihtsalt tulge, eks, sest nagu ma juba ütlesin, siis eraldi ma kutseid väljastama ei hakka, vaid tulevad need, kes tahavad ja keda ei häiri peo jäädvustamine. Loomulikult on inimesi, keda ma väga tahaks näha oma peol ja ma usun, et enamus neist saavadki kohale tuldud, aga ma tõesti ei saa aru, mis paanika osakond see lahti on läinud. Nagu mis sellest nii hullu on, kui reporter hüppab nurga tagant kaameraga välja ja küsib paar küsimust või filmib melu ja seltskonda, kus juhuslikult satud ka Sina olema. Keegi ei pane Sind tähelegi, sest vaataja jaoks on see lihtsalt suvaline mass inimesi koos.

Minu plaan pole ju kedagi kaameraga taga ajada ja kiusata, vaid sellel on sügavam point, miks tahtsin oma pimepeole meediakajastust taha.

Üks põhjus on sponsorlus, et jaksaks kõik need 20-30 inimest ära toita ja joota, kuid peamine ja kõige oluliseim põhjus on see sõnum, mida soovin edastada. Ma tunnen, et tahaksin inimestele näidata ja südamele panna, et hoolimata elutee konarustest ja vangerdustest, tuleb elust rõõmu tunda. Sa võid olla pime, võid kannatada muu saja häda käes, aga kõigest hoolimata on elu elamiseks, mitte nutmiseks ja halamiseks. Kui õpid märkama ja väärtustama oma elus väikeseid hetki, siis oskad rõõmu tunda ka kõige pisematest asjadest. Sõnum, kus ma tahan öelda, et elanii nagu oskad, suudad ja jaksad.

Mul on üks tuttav, kes haigestus ja mul on nii valus vaadata, mismoodi see inimene iga aasta leinab päeva, mil sai diagnoosi. Justkui elu oleks saanud läbi. Tema jaoks on see päev põhimõtteliselt aasta süngeim päev ja taaskord, võib-olla olen ma südametu ja empaatiavõimetu mölakas, kes ei mõista inimese kurbust, aga püha ristivägi, inimesel on jalad-käed küljes, saab liikuda, rääkida, ainuke erinevus tervest inimesest on see, et peab ravimeid tarvitama. Thats it. Elus on palju hullemas olukorras ja palju jubedama haigustega võitlevaid inimesi, kes suudavad tunda elust rõõmu. Ning kas olete märganud, et need kõige hullemas olukorras inimesed virisevad ja vinguvad kõige vähem?

Ma saan aru, et elus ongi hetki, kus on täielik must kass peal ja tunne, et enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ja et oled kõigil jalus. Mina olen ka nii tundnud. Neid hetki on meil kõigil ja neid tuleb veel ja jäävadki tulema, aga oluline on nendesse mitte takerduda, sest kui jääd kuskile sinna mülkasse toppama, siis vajudki aina sügavamale, kuni oled kurguauguni pasas.     ennast ei pea kogu aeg võrdlema teistega. See, et terve inimene või keegi teine jaksab Sinust paremini, pole mingine näitaja ega mõõdupuu, mille järgi elada. Igaüks elab omas tempos. Pole nii, et kui ma ei jaksa teha sama palju või sama hästi, siis ma parem üldse ei tee, sest kõik on nii mõttetu. Või kui mul pole nii palju pappi, et lubada endale sama luksuslikku reisi või elamist nagu multimiljonär, siis mu elu on mõttetu kõnts. Ei ole ju.

Ühesõnaga see ongi see sõnum, mida tahan läbi oma ürituse massidesse edastada ja seepärast ma tahangi, et sõbrad ja tuttavad, kes on minu jaoks igapäevaselt olemas, et nad aitaksid mul selle sõnumi edasi kanda, et see jõuaks inimesteni, kes on madalseisus või kes tunnevad, et on kaotanud motivatsiooni või  usu endasse.

Boohoo, ma muutusin vist veits emotsionaalseks. Igatahes tänud tähelepanu eest!

Sel nädalal sattusin juhuslikult lugema ERRist uudist selle kohta, kus üks kolme lapse ema on poole aasta jooksul korduvalt kritiseerinud FB gruppides Brittoni turvahälle, nimetades neid AliExpressi odavaks rämpsuks, mis on õhukesed ja rabedad nagu munakoor ning nõudis ettevõttelt turvatestide tulemuste avalikustamist. Iseenesest tundub nagu igati mõistlik ja loogiline nõue, mida klient võiks enne ostu sooritamist tootjalt küsida, eksole, eriti veel, kui asi puudutab liiklusohutust. Kuid paraku olukord pole teps mitte nii lihtne ja lilleline.

Väidetavalt kirjutas naine esimesed kriitilisemad postitused tänavu aasta alguses, ent kuna tootja esindaja ei reageerinud neile, hakkas naine tuntud turvatoolide- ja hällide tootja Brittoni tooteid maha tegema ning seadis korduvalt erinevates FB gruppides nende toodete ohutuse kahtluse alla.

Ning siin on koht, kus läheb minu jaoks olukord eriti huvitavaks ja imelikuks...
Ma olen absoluutselt nõus, et hoolimata sõnavabadusest, ei tohiks ühtegi inimest vabastada kohustusest jälgida oma suuvärki, olgu lastetu, üks või terve trobikond lapsi. See pole lihtsalt eetiline käitumine, hakata lambist kedagi oma kõhutunde põhjal laimama. Kuid hoolimata inetust teematõstatusest, olen seisukohal, et antud teemakäsitlus on ülioluline ja vajalik, sest oletame, kui need turvatoolid ja hällid on tõepoolest odav rämps, mis pole ealeski ühtegi turvatesti läbinud,siis see on ju igati õigustatud teemapüstitus, kas pole?

Mind tõsimeeli hämmastas ettevõtte esindaja välja öeldu, et nemad ei pea midagi hakkama tõestama ega avalikustama. Nagu kuidas palun? Te tegelete turvavarustuse müügiga ja läbi selle võtate vastutuse väikelaste elude eest ning siis suhtutegi nii üleolevalt lapsevanematesse? Jah, antud kolme lapse ema kirjutas inetult ja ilmselt põhjustas ettevõttele teatavat kahju, kuid ma arvan, et probleem pole enam kolme lapse ema antireklaamis, vaid ettevõtte üleüldises suhtumises klientidesse. Ma ei saa aru, kas Brittoni tootja esindajal oli valus tänada inimest küsimuse eest ja vastata nagu ühele erasektori esindajale kohane. Ega see pea liiva alla peitmine päästa. Kui pole turvatesti tulemusi ette näidata, siis nii tulebki vastata, aga mitte hakata vehkima kohtumenetluse paberitega, nõudma üüratuid menetluskulusid ja valurahasid. Ettevõtte esindaja kommenteeris: "Leiame, et juriidilise abi kompenseerimine on miinimum, millega lepime kohtuväliselt. Kui aga Kaisa Kullamaa ei ole nõus juriidilist abi kompenseerima, siis oleme valmis oma õigust tõestama kohtus koos teiste kahjunõuetega."

Selle lause peale tahaks vägisi küsida: miks on tarvis läbi kohtu tõestada Brittoni turvatoolide- ja hällide turvalisust? Kas lihtsam poleks olnud vastata lapsevanemate küsimustele? Praegu jääb mulje, et see kohtukeiss on ainult hirmutamiseks. Kui kõik on seaduspärane, no siis ei tohiks ju olla probleemi avalikustada need turvatestide tulemused.

. Samuti oli ka see mingi tase omaette, kus ettevõtte esindaja andis meedias kommentaari, kus ütles, et Kaisa Kullamaa tahab pääseda 1500 eurose juriidiliste kulude kompenseerimisest, kuid ei mõtle sellele, et oma valeväidete tõttu kaotavad sissetulekus laotöötajad Tiina, Irina ja Paavo, müügijuht Teve, raamatupidaja Mairi, sekretär Kristel, müüjad Egle, Käty, Leen jne. Taevas halasta, aga kuhu jäi sellest lõputust nimekirjast koristaja? Kas koristaja polegi inimene või? Pealegi ma tobuke arvasin, et palka makstakse inimestele ikka lepingu alusel, eriti veel sellises prestiižes ettevõttes.

Aga olgu, jätame praegu iroonia kõrvale. Tegelikult oli seda kõike ääretult kurb lugeda. Kurb igas mõttes. Kurb, et inimene sotsiaalmeedias valimatult räuskab ja laimab, kuigi selle asemel oleks võinud oma sõnade kinnituseks anda asjale ametliku käigu ja kurb, et toote esindaja ignoreeris inimese esimest postitust, mille väidetavalt kirjutas Brittoni FB lehele, kust kogu lugu sai ühtlasi ka alguse. Samuti on kurb ja veidi kentsakas lugeda toote esindajalt kommentaari selle kohta, et nende käibe languse tõttu väheneb palk laotöötajatel, raamatupidajal, sekretäril jne, kuid laste ohutus jäetakse täiesti märkimata. Inetu lugu igal juhul!

Eile, kui ma lõpuks oma unekooma laadsest seisundist välja tulin, läksin lappasin oma blogrolli läbi ja lugesin Ebapärlikarbi postitust, kus mul jäi silma Kristallkuuli kommentaar, kus ühtlasi puudutas ka tolmuimejate võimsuse regulatsiooni ja energiatarbe vähendamist ja et kliimasoojendamise kontekstis on iga energiatarbe vähendamise suunas tehtav samm ülioluline. Selle kommentaariga meenus mulle, et tahtsin minagi juba mitu kuud tagasi võtta sõna ja avaldada arvamust kõiksugu regulatsioonide kohta.

Ma saan absoluutselt aru, et me elame meeletus ületarbimise ühiskonnas ja inimesed, kes hangivad endale täiesti mõttetut ja mitte vajalikku träna, satuvad tihtipeale oma tarbimispõhise elustiiliga roheliste raevu alla ja seda täiesti põhjendatult. Mulle samuti ei sümpatiseeri liigtarbimine, sest olen veendunud, et materiaalne elustiil ei ole pikas plaanis jätkusuutlik õnnelikuks ja rahulolevaks eluks. See on pigem sellise lühiajalise õnnetunde tekitamiseks.

Ma olen enam kui kindel, et me kõik oleme kunagi soetanud endale mingi tarbeeseme või hilbu, mida heal juhul paar korda kasutame või kanname ning siis läheb esimene elevus üle ja siis ununeb kuskile kapinurka vedelema. Inimeseloom on kord juba sedasi programmeeritud, et alati ei suuda me ratsionaalseid ja kaalutletuid otsuseid langetada. Me võtame valikuvõimaluse luksust kuidagi nii iseenesestmõistetavalt ega mõtle, et kus me sellise tarbimishullusega paarisaja aasta pärast oleme...?  

Ma ei taha siin mingit moraalijüngrit mängida, sest ega minagi pole patust prii. Mul on näiteks ilusate hilpude vastu nõrkus ja mulle on alati väga olulisel kohal olnud minu välimus. Kui mul peaks näpu alla sattuma mõne sõbra üliäge või ilus riietusese, siis ma tahaan seda kohe endale ja piinlik tunnistada, aga nii mõnigi sõber võib kinnitada, et ma olen lausa mangunud, et andku oma jakk mulle, sest see sobib mulle palju paremini (kuigi mul reaalselt tegelikult pole tarviski seda, sest sarnane on juba olemas, aga no siiski mitte päris samasugune). Ma kõlan praegu nagu mingi esmaklassiline kerjus. Kuid õnneks ma lohutan end sellega, et enamus mu riidekapisisust pärineb siiski secondhandi tsirkulatsioonist ehk mu õe laiaulatuslikust rõivakollektsioonist ja kui mina enam neid ei kanna, annan taaskasutusse edasi või heategevuseks.

Mu üks väga hea tuttav käib erinevate rikkurite kodudes koristamas ja siis rääkis, kui erinevate elustiilide ja põhimõtetega võivad perekonnad olla. Ühel neljaliikmelisel perekonnal on terve pere peale ainult üks friiking kapp esikus ja seal on põhimõtteliselt igale pereliikmele üks voodipesukomplekt, üks  pluus, püksid, sviiter, jope, kindad, müts jne. Pere lähtub sellest, et kannavad seni kuni kuluvad kasutuskõlbmatuks ja alles siis soetavad uue. Teisel perel, vastupidiselt esimesele, on igas ruumis maast laeni kõrguvad kapid, mille uksed ei seisa korralikult kinnigi.

Seega ma usun, et ma saan aru roheliste murest meie planeedi üle ja regulatsioonide vajalikkusest, aga nende kõikvõimalike regulatsioonide keskel jääb mulle siiski üks asi arusaamatuks ja tekitab küsimusi ning paneb mõtlema, et kas nende regulatsioonide määramise asemel ei peaks inimesed tegelema enda ostuhulluse ravimisega ja kriitilise meele arendamisega?

Kui tolmuimejate võimsust vähendada, siis minu mõistus ütleb, et kui mul on kodus kaks koera, kes toovad õuest tulles elamisse rohkelt liiva ja ajavad jõhkras koguses karvu, siis ma pean nõrgema võimsusega tolmuimejaga poole rohkem ja kauem elamises ringi undama, kui soovin sama tulemust, mis ma saan võimsama tolmukaga. Et kust see energiasäästlikus sisse tuleb? Või äkki on kuskil sahtlipõhjas ootamas mingi järgmine regulatsioon, kus on ära reguleeritud lemmikloomade kogus, suurus ja karvastikutihedus? Ma saan aru, et alati on olemas ka hari ja kühvel, aga nagu me siin oleme - tarbimishullud, siis on inimesed ka ühed eriti mugavad olevused, kes juba niisama lihtsalt ei astu oma mugavustsoonist välja.

Samuti on ka puhas vesi miskit, milleta inimkond ei püsi kaua elus. Meile on joogivesi igapäevane ja täiesti tavaline, kuid teiselpool maakera on see luksus. Umbes sama luksuslik ja haruldane nagu seda on värske õhk Hiinas. Meie valdav osa inimestest kahjuks ei mõtle sellele, et kui nad oma hambaid nühivad või kuivand taldrikut küürivad, et selleks ajaks võiks kraanivee kinni keerata. Ma arvan, et just seepärast mõistan ma ka vetsupottide loputuskastide suuruse regulatsiooni, aga mulle on inimesed jutustanud reaalseid lugusid, kus reguleeritud loputuskastid ei täida oma ülesannet ehk et paksema häda korral peab vähemalt kaks korda vett laskma, mõnikord isegi kolm ning siis mul tekib taas siiras küsimus: kas need ökoshmökosh eesmärgiga regulatsioonid teenivad ikka oma head eesmärki?

Ma olen Joosepi vist surmani ära tüüdanud oma blogijuttudega, sest hiljaaegu ütles mulle, et ma võiksin ükskord ometigi ära otsustada, et mis blogi ma sooviksin olla. Ma olin nagu mis mõttes!? Ma oma mikroskoopilise kanaajuga arvasin end olevat eluline blogija, kes võib ükskõik millest kirjutada, alustades kudumisest-tikkimisest, laste kasvatamisest,pingelistest päevadest ja lõpetades vaibapuhastuse, suhteprobleemide või kasvõi soojamaareisiga.

Kuid hiljem, kui ma vaikselt omaette selle üle mõtisklesin, siis jõudsin järelduseni, et kas pole veider, kui ma kirjutan läbi huumoriprisma ja teatava sarkasmi oma elust-olust, tegemistest ja feilidest, siis inimesed elavad täiega kaasa ja on vaimustuses, et kuidas üks pimedaks jäänud noor inimene suudab tunda elust rõõmu, aga kui kirjutan mingi arvamuse, siis ma olen mingi universumi kohutavaim vingats ja kohe laotatakse lahkelt dislikesid.Nagu mul ei tohiks oma isiklikku arvamust olla ja võin ainult oma pimedusest kirjutada. Et mis värk nagu sellega on?

Ma olen täiesti teadlikult jätnud mõned arvamuspostitused avaldamata, kuna seisan dilemma ees, sest ega ma mingi masohist pole, et tahaksin endale vabatahtlikult heitereid kollektsioneerida. Ma olen selle variandi peale ka mõelnud, et võib-olla on asi lihtsalt minus, no maakeeli öeldes olen võib-olla lihtsalt sitt arvamuse avaldaja, no kes lihtsalt ei oska oma mõtet lugejani õige temperatuuriga serveerida. Hah, ma juba praegu tunnen, et kui lambine see postitus saab olema. Igatahes mõtlesin anda endale veel ühe võimaluse, sest mul istub juba kolmandat nädalat draftides üks postitus.

Mõned blogiteemad tulevad minuni iseenesest ja nii kummalisi teidpidi. See järgnev postitus sai näiteks tõuke minu maikuu Delfi kolumnist, või kui täpsem olla, siis selle alla jäetud ühest kommentaarist.

Kui tavaliselt pole mul olnud kombeks võtta kuskilt kommentaariumist kellegi x kommentaar ja siis hakata seda lahkama, siis seekord teen erandi, kuna patt oleks jätta antud mõtteavaldus tähelepanuta. Ma ei tea, kas peaksin paari lausega oma kolumni pointi ka välja tooma või mitte...Aga no põhimõtteliselt kirjutasin paar näidet sellest, mismoodi arstid on mulle teatanud, et oleks ma varem nende vastuvõtule märganud tulla, siis oleks mul võib-olla natuke nägemist ja võib-olla oleks ka üks väike mõngel meil kodus ringi paterdamas. Oma kolumni lõpus kirjutasingi, et väike okas on hinges just selle arsti suhtumise pärast, tänu kellele jäin ma arvatavasti bioloogilise emarõõmudest ilma ja et huvitav,mida ma praegusel eluetapil maha võiksin magada.Noh, selline küllaltki neutraalne jutuke, kus puudutasin nii üht kui teist ja siis tuli selline imeline kommentaar:

njah

Meil oli täna Joosepi brasnik ja just äsja lahkusidki viimased külalised. Elaminegi juba enam-vähem üle kraamitud. Ainult igavene suur virn musti nõusid on veel tarvis puhtaks küürida ja kuigi meil oli Joosepiga diil, et kui mina tegelen toitlustusega, siis ta on nõus mustad nõud ise pesema. Aga no mina ei tea, mis puhtusejumalanna minus välja lõi, aga kui viimanegi taldrik-kauss-kahvel-klaas-nuga-lusikas-tass oli elamise pealt kokku korjatud, teatasin mina Joosepile, et ma tahan ise kõik nõud ära pesta. Täitsasoojaksläinudpeast. Ja seni kuni Joosep mulle plita kütmisega boilerisse sooja vett orgunnib, mõtlesin mina tulla ja aega sisukalt ära kasutada ja rääkida teile meeste Brasiilia vahatusest.

Ei, Joosep ei saanud kingituseks Brasiilia vahatuse kinkekaarti. Jumal tänatud selle eest! Ma tahtsin tegelikult sellest meeste kubeme vahatamisest juba umbes kolm nädalat tagasi kirjutada, kuna täiesti lambist tuli see teema ühe tuttavaga jutuks. Ta teatas mulle, et tema meessoostsõber lasi teha Brasiilia vahatuse ja minu miljonivääriline reaktsioon oli umbes selline,  no kuidas seda nüüd kirjeldadagi... Ühesõnaga selline hässtii pahviks löödud ja pool heleda häälega kilgatus: "What!? Miks?"

Mitte et see peaks minu asi olema, mida keegi mees oma kubemekarvadega otsustab teha. Kui soovib, siis minugi poolest kitkugu kasvõi ükshaaval oma kubemekarvad välja või blondeerigu ära, I don't care. Kuid mind hämmastas see põhjus miks vaene mees seda teha otsustas. Ta teine pool olevat seda nõudnud. Aga milline täismõistusel olev mees läheks lihtsalt vabatahtlikult käsu peale Brasiilia vahatust tegema? No juhul, kui see pole just mehe enda suur unistus, eksole. Selles loos oli aga põhjus vägagi proosaline - enne rohkem seksi ei saa, kui kube pole beebipepu sarnaseks - pehmeks ja siledaks vahatatud. Nii ei jäänudki vaesel mehel muud üle, kui viimases lootuses minna ja lasta end kõige õrnemast piirkonnast vahaga kokku määrida ja släuhti karvadest puhtaks tõmmata. Aga ega see loodetud rohket seksirõõmu majja ei toonud. Mees endiselt kuival ja tagatipuks ka karvutu. Õnneks tegu ainult karvadega, need kasvavad vähemalt tagasi. Sellega seoses tekib aga mul küsimus, et milline femme sunnib meest midagi sellist läbi elama, kasutades selleks alatut seksimanipulatsiooni?

Aga see, mida mina jäin selle loo puhul mõtlema, oli see, et mulle isiklikult küll ei meeldiks beebipehme ja sile mehe kube. Lausa nii sile, et hea tahtmise juures võiks oma huuled tänu peegeldusele üle võõbata. See oleks nagu mingisugune arenguetapis olev poisslaps. Ma saan aru, et mida lühemad karvad, seda hügieenilisem, aga täiesti nullis...!? Fuh, ma ei tea, kui Joosep peaks mingil veidral ajukahjustuse momendil selle vahatuse endale tegema ja ma avastaksin seda alles asjatamise käigus, siis ma tõmbaksin endale kohe püksid jalga tagasi ja paluksin tal seda sama teha. Samamoodi ei fänna ma ka mingit eriti võssi kasvanud puhmakat, nii et karvu on rohkem kui varustust ja pärast on tükk tegu, et sealt "tikripõõsast" slong üles leida.

Mu postitused ilmuvad viimasel ajal veits nihkega, sest kui ma mingi uudise või teema peale satun, millest võiks kohe kirjutada või mille kohta tahaks ka oma sõna sekka öelda, siis tavaliselt ma olen end selleks ajaks end nii soustiks juba õppinud, et ma isegi ei hakka üritama, aga kuna mu ajul on olnud paar päeva aega maha jahtumiseks, siis teen proovi.

Ma alguses mõtlesin, et kas üldse hakkan antud teemal sõna võtma, sest muidu tuleb keegi tarkpea, kes arvab, et see on üks mõttetu hala ja ving minu poolt. Kuid kindlasti pole see minu eesmärk ja tegelikult ma võiksin oma probleemiga otse EBA tiimi poole pöörduda, aga peale pikka vaagimist jõudsin otsusele, et ekstra minu pärast ei pea küll hakkama miskit muutma ja seepärast loobusin ka ametlikust pöördumisest, kuid sellegipoolest tahaksin natuke rääkida, mismoodi üks tänavune EBA uuendusi mind kui pimedat kurvastas.

Ma mõistan, et järgnev mure on puhtalt minu isiklik probleem, mis tuleneb sellest, et ma ei näe ja ma pean andma endale aru, et ega nägijad pole süüdi selles, et nemad näevad ja neil on suuremad ja paremad võimalused.
Küsite, et millest ma ometigi räägin? Ma räägin sellest, et selle aasta EBA üks uuendusi oli see, et ka instagrammerid võivad kandideerida enda Insta kontoga EBA kategooriates. Jah, just nimelt kategooriates, mitte ainult ühes kategoorias, mis loogiliselt võttes võiks olla Foto- ja videoblogid. Instagrammerid võivad absoluutselt suvalises kategoorias end sisse seada ja siin tulebki minu jaoks vähekene ebaõiglust sisse.

Esiteks Instas on ikkagi ainult ja ainult pildid. Üks klõps ja ongi ühe klõpsu ja lausega kõik maailmale öeldud. Tavalistel blogijatel, nendel, kes kasutavad enese väljendamiseks endiselt veel kirjapilti ja lisades aeg-ajalt postituse ilmestamiseks ka paar pilti, ei käi see sama hõlpsasti nagu instagrammeritel. Blogimine kui selline võtab tegelikult täitsa arvestava ajaampsu blogija päevast. Me näeme selleks vaeva, kirjutame, kujundame jne.
Teiseks, kui siit veits veel edasi mõelda, siis isegi foto- ja videoblogide kategooria jaoks on minu arvates Instagrammi kontoga veidi pläss osaleda, kuna foto- ja videoblogijad näevad ka rohkem vaeva kui instakad. Mõelge kasvõi selle peale, et videoblogija peab esmalt videoklipi filmima, läbi vaatama, lõikama, monteerima, sobiva muusika leidma jne. Ja siis tuleb instakas, kes võtab poosi sisse, teeb suvalise klõpsu, võib-olla lisab filtri ja ashtagi ja üks-kaks lauset ja voilaa - tehtud.

Aga no okei, see selleks. Võib-olla see polegi teiste jaoks nii hirmus, aga minu jaoks on see nõme, kuna pean võistlema nende kontoomanikega, kelle konto on puhtalt üles ehitatud visuaalile. Kui ma tahaksin nii väga visuaaliga võistelda, siis ma paneksin enda blogi foto- ja videoblogidesse kirja, aga ma ei pane, sest ma annan endale aru, et ma pimedana ei hakka kunagi nii palju ja nii kvaliteetseid ja nii ägedaid momente püüdma kui nägijad. Seega jah, see on nõme uuendus ja kuigi ma see aasta olen end juba üritusele ära reganud ja isegi VIP laua oma seltskonnale bronninud, siis järgmisel aastal ma ei plaani osaleda, kui see Instaka pull jääb sisse, või no osalen ehk ikka, aga mitte võistlejana, vaid lähen lihtsalt melust osa saama, sest üritus kui selline on igati superlahe! :)

Pealegi, kui Marimell peaks hakkama arvestama kõikide soovide ja erimeelsustega, siis ei tuleks sellest üritusest head nahka. Kuid, kui suurem enamus on millegi poolt või vastu, siis igal juhul tuleks sellega võimaluse korral edaspidi arvestada. Ma ei tea, kui paljud on minuga ühte meelt, aga tean, et kui see sama küsimus oli FB blogipostituste grupis üleval, siis kiire sirvimise tulemusel jäi mulle küll mulje, et teistel on sellega jokk, no problemo. Et põhimõtteliselt, kui blogijal on tavaline eluline blogi, siis saab nii sellega osaleda, kui ka Instaga, kui see on näiteks keskendunud ainult toidupiltidele, et siis ole ainult meheks ja rega end ka toidublogide kategooriasse ära.

Ehh, saigi nüüd südamelt ära. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga "lühinägelik", et ma ei jaga matsu välja ja sellisel juhul olete kõik teretulnud mulle lademetes selgitusi jagama, või enda nägemust antud uuendusest šeerima, või mulle kaastunnet avaldama, et ma vaene hing olen pime ja ei saagi võrdväärselt teiste instagrammeritega võistelda, sest kui ma poleks pime, siis mul oleks vist poogen :D

Umbes kolm nädalat tagasi tekkis mul mõte lasta sõpradel kirjutada minu kohta iseloomustus, no et millisena nemad mind näevad. Mõte ise sündis sellest, et kuigi ma olen kindlasti ise juba läbi blogi suutnud jätta endast mingisuguse esmase mulje, mis kahtlemata ongi osake minust, aga kuna me keegi ei ole enda suhtes kunagi objektiivsed kõrvalvaatlejad, siis soovisingi teada saada, millisena ma oma sõpradele paistan. Nii ma siis koostasingi järgmise sisuga e-maili:

Armas sõber,
mul on selline ääretult lihtne palve, kui Sa oled mu sõber või tuttav, siis kas oleksid nõnda lahke ja kirjutaksid paar rida sellest, millisena Sina mind näed. Kui küsid, et mis ma selle infoga peale
hakkan, siis plaan on lihtne - ma monteerin kõik iseloomustused kokku
ühtseks postituseks ja avaldan oma blogis: http://www.puhtapime.ee/
Usun, et see oleks üks ääretult vahva ja värskendav lugemine nii mulle kui ka teistele, et millisena teised mind näevad. Laskem tõe päevavalgele :D
Marika küll alguses näiteks putkis vastu (ei kuulanud isegi mu mõtet lõpunigi, vaid kohe igaks sajaks juhuks keeldus, säh siis, selline sõber mul :D), kuna ei tahtvat tervele maailmale kuulutada, milline vingats ma olen, aga ma ütlesin, et negatiivsetest külgedest on samuti lubatud kirjutada, ma hiljem lihtsalt panen piiksud (loe: tärnid) peale :D Okei-okei, ühesõnaga palun saatke siis mulle kiiremas korras ehk KOHE PRAEGU lademetes iseloomustusi ja EI viska kirja draftidesse! Ja kuna ma ei viitsinud hakata otsima oma sõprade ja tuttavate e-maile, siis saatke see kiri neile edasi, kes mind teavad ja tunnevad.
Ette tänades!
Kai :)


*

Peale kirja saatmist jäin ma kannatamatult ootama vastuseid. Kõige kiiremini, võiks öelda lausa minutiga reageeris Kasper, aga teiste iseloomustusi muudkui ootasin ja ootasin. Alguses olin kohe päris nõutu, et miks keegi teine ei kirjuta. Isegi teada ei antud, et mis on see põhjus, miks ei kirjutata. Okei, Kiku ütles, et kuna Joosep kirjutas kunagi minu FB blogilehe kommentaariumis üliägeda kommentaari, millega iseloomustas mind niivõrd originaalselt, siis pole tal enam originaalset iseloomustust varrukast võtta ja vähesemaga ta lihtsalt ei lepi. Tjah, osalt saan aru, aga see pole ju võistlus, kellel originaalsem kirjeldus minu kohta, vaid antud juhul luges mõte ja soov, mis olid mulle olulised. No see selleks. Nii ma siis helistasin ja kirjutasin ja uurisin ise maad. Selle tulemusel kirjutasid paar sõpra mulle iseloomustused ning Joosep ütles, et ta kindlasti kirjutab, aga kuna ma pole mingi suvaline ahti tänavalt, siis ei taha mingit pläusti ajada, vaid soovib selleks eraldi rahuliku aja võtta. Kuna Joosepi iseloomustust ootasin mitu nädalat, siis selle vahele mahtus palju kurvastamist, pettumust ja pisaraid, sest ma ei mõistnud ega mõista tänaseni, miks mulle olulised inimesed mu üle lasid, aga see pettumus kadus, kui ma Joosepi iseloomustust lugesin - see oli niivõrd soe ja südamlik, et tõi mulle pisara silma. Appi, ma kõlan nagu piripiiga, kes iga asja peale vesistab :D
Aga aitab minu lobast ja asume kõige oluliseima osa juurde ehk iseloomustused minu sõpradelt. Aitäh teile, kes ei pidanud paljuks võtta aega ja panna kirja mõned mõtted - see oli mulle väga oluline! :)


Marika:
Nii, Kai saatis mulle kirja, et kui ma oleks nii lahke ja kirjutaks tema kohta iseloomustuse. Esiteks, alustame sellest, et mina ei ole lahke. Ja nüüd siis Kai iseloomustus: Kai on äärmiselt jäärapäine ja kangekaelne ja pealetükkiv. Ta muudkui käib peale, et kirjuta ja kirjuta. Uhh, kui ta mu parim sõbrants ei oleks, siis ma sellise pealekäimise peale oleks juba ammu ta pikalt saatnud, aga jah… Paraku on Kai, selle eeee, Ma ei teagi, mitme aasta või mitmeteistkümne aasta jooksul tõestanud, et on üks äärmiselt armas ja ustav ja truu sõber, nii et ma ei saa teda pikalt saata. Kai on tegelikult üsna keeruline inimene. Kui talle haiget teha või teda solvata, siis ei taha ta üldsegi sellest rääkida, et asjad selgeks saaks vaid üritab asjadest ise üle saada, aga paraku see ei toimi. Me oleme tülitsenud ja
oleme leppinud, oleme üksteist solvanud ja haiget teinud ja oleme andeks andnud ja sõpradeks jäänud. Nüüd oleme mõlemad nii palju õppinud, et probleemidest tuleb rääkida, nii et Kai on arenenud, muig. Ta räägib, kui umbes sada korda küsida, et mis viga on. Mul on sõpru, kes on head sõbrad, aga kes ei ole olnud valikute ees, kas jääda ustavaks ja truuks sõbraks. Aga ainus sõber, kes on oma ustavust ja truudust tõestanud, on Kai.Tean, et see ei olnud tema jaoks lihtne.Olen väga tänulik, et mul on selline sõber! Pöähh! See ei ole vist see, mida ootasid, aga eks nopi ise välja, mis Sulle sobib.


Leo:
Kai on kaval ja salakavalalt tark. Pealtnäha rõõmsameelne, aga sügav. Kuid naisena peab ta olema ka emotsionaalne olend ja mõtlema ka emotsioonidega. See ei takista tal olla omale vajalikul ajal väga loogiline ja kiire taibuga.


Kasper:
Kui ma Kaiga 2016 juuli alguses (vist) tuttavaks sain, siis kohe kui ma temaga vestlust arendama hakkasin, oli temas midagi teistsugust, kui enamus inimestes. Kui ta lastele laagris oma lugu jutustas, siis mina lihtsalt vaatasin suu lahti ja ilmselt nägin välja nagu idioot, aga see pole oluline slightsmile-emotikonMa leian, et ta on tohutult eluterve mõtlemisviisiga inimene, kes ei hooli sellest, et saatus on talle mingit vingerpussi mänginud. Ta on hea huumoritajuga ja vastab huumorile huumoriga. Üks tugev isiksus, keda mul on au tunda ja ma siiralt loodan, et meie suhtlus/sõprus kestab veel kaua.


Kõige viimaseks jätsin ma loomulikult Joosepi iseloomustuse - inimese, kes on minuga kõige enam ninapidi koos ja tunneb ja teab mind kõige rohkem. Kui täpne olla, siis 7. aprillil täitub meil suisa üheksas koosoldud aasta.

Kohe esimest korda kui Kaid nägin jättis ta mulle sellise armsa sõbraliku mulje, et selline rõõmsameelne neiu ja värki. Ahh fuck that, ei tule siit mingit standardteksti.
Kai on awesome ja Kai miinused on ka veits awesome... Kai ei ole tüdruk, kes lihtsalt juhtus minu eluteele ja vaatasin, et suht norm, et võiks käima hakata, eriti palju ei vingu ka... Tegelikult on Kai väga hoolega välja valitud. Kai on kõige erilisem inimene, keda ma tean ja Kai on kõige paindlikuma mõtlemisega. Ainult Kai suudab mind nii armastada nagu ma seda päriselt vajan. Kai on parim, mis on minuga elus juhtunud.

Kai on intellektuaalselt kõige rohkem arenenud naine, kõikide hulgast, keda ma tean ja see ON vajalik. Kaiga saab arutada väga provokatiivsetel teemadel ja ta suudab kaalutleda loogilisi argumente isegi siis kui see on tema jaoks ebamugav. Kaiga saab filosofeerida, mis on minu jaoks vältimatult vajalik, muidu oleks Kaiga vestlemine nagu skripti käimalaskmine – mingi sisend, loogiliste protsesside jada ja siis on mingi väljaarvutatud tulemus, aja jooksul tekib ennustatavus ja igasugune põnevus kaoks ära. Aga Kai suudab panna mind huvi tundma tema arvamuse kohta mingites teemades, Kais on see salapära, mis mind aeg-ajalt natukene üllatab. Kai suudab kergesti omaks võtta üpriski uued mõtteviisid ja on seda korduvalt teinud ja teeb ka edaspidi. See on ka põhjus, miks Kaile ei ole mõtet ette heita, mida keegi mingi asja kohta kunagi aastaid tagasi arvas, sest Kai areneb ja tahab seda ka teistest uskuda ning pool aastat hiljem võib ka Kail olla mingist asjast hoopis uus arusaam. Seda võiks nimetada evolutsiooniks mõttetöös.

Mis veel, aaa, meelde tuli... selle kõige juures on Kai veel heasüdamlik, näeb tõeliselt hea välja, on naiselik ja parajalt kirglik...

Kaid iseloomustab veel siiras rõõm kõikide püsilugejate üle, just nende, kellele on Kai mõtteviis ja arvamused huvitavad, mitte lihtsalt see, kuidas pime inimene teeb seda või toda ja kuidas pimedad ühes või teises olukorras mingit probleemi lahendavad.
Kindlasti ei saa lisamata jätta, et Kai on ainus inimene, kes suudab mulle selle iseloomustuse nõudmisega nii palju peale käia. Praegu ta magab, saan rahulikult kirjutada. Ta on nii armas :)

PS. Joosep soovis, et ma lisaksin siia lõppu "Ärapanija" klipi sellest, mismoodi ta võiks mind veel kirjeldada :D

Mul viimasel ajal tekib blogimisse eriti tihti neid viiepäevalisi pause sisse, aga see tuleneb sellest, kuna ma rapsin nagu orav rattas ringi ja ei saa üldse mahti vahepeal maha istudagi, et paar rida blogisse kirja panna. Hea, kui ma pärast pikka ja väsitavat päeva jaksan üldse veel külmikuni end loivata, ukse avada ja miskit põske pista ja oi jeerum, veel läbi ka mäluda.

Kuid tavaliselt enne, kui ma oma tonnised silmaluugid sulen, skrollin kärmelt oma blogrolli läbi ja viskan kiire pilgu teiste blogidesse. Ma loomulikult enam ei mäleta, et mis päeval see postitus ilmus, aga see oli Eveliisi sulest. Paljud arvavad ja ütlevad, et Eveliis on üks ütlemata kibestunud, õel ja kuri inimene, kes on kõigi ja kõige peale kade. Seda suisa õhkavat igast tema teisest postitusest välja. Mina aga tõstan käed üles ja tunnistan, et mina seda lõputud vingu ja kibedust ei oska küll kuskilt välja lugeda või otsida. Võib-olla on Joosepil tõesti õigus ja ma olen lihtsalt naiivne ja sinisilmne ja proovin pea alati uskuda inimestest ainult head. Kui keegi lööks mulle noa selga või annaks släppi, siis ma mõtlen ka, et ju tal oli halb päev või raske lapsepõlv.

Lihtsalt näitlustamaks, kui sinisilmne ja kaastundlik ma võin olla, siis isegi see inimene, kes koksab kellegi maha või vägistab või piinab või istub purjuspäi autorooli, siis mina ei torma kohe inimest maapõhja sajatama, et on alles tropp ja debiilik. Ma loodan, et keegi ei saa nüüd minust valesti aru. Ma ei õigusta mitte ühtegi eelpool nimetatud kuritegu, sest need inimesed, kes on midagi sellist korda saatnud ja läbi oma teo põhjustanud kellelegile lõputud valu, hingetrauma ja jätnud sügava jälje inimese ellu, ei ole mitte vähimatki õigustust sellisele käitumisele. Kuid tihtipeale ma avastan end mõtlemast, et mis selle inimesega ometigi juhtus, kes sellise kohutava või mõtlematu teoga hakkama sai. Ma mõtlen, et mitte keegi ei sünni ju siia ilma monstrumina või ükskõikse ja hoolimatu tõprana. Nad kõik on olnud armsad pehmete põskedega naerusuised beebid, kelle hing on siia ilma sündides olnud nii puhas ja siiras, mis ei oska vähimagi tahtmise juures kellelegi kurja ega halba soovida.

Ehh, ma isegi ei tea, miks ma praegu üldse kirjutasin siia sellest, mida üks või teine Eveliisist arvab ja et on täiesti võimalik, et mina olen silmaklappidega hobune, kes ei suuda laiemat pilti näha. Igatahes mulle jäi enda blogivabadel päevadel silma üks  Eveliisi postitus, õigemini üks lõik tema postitusest, mille suhtes tahtsin sõna võtta.

Eveliis kirjutas, et ta olevat kunagi kindlameelselt väitnud, et ta ei hakka kunagi tasuta kraami nimel reklaampostitusi tegema, kuid mõni aeg hiljem siiski tegi ja siis üks sõbranna lõpetas temaga mõneks ajaks suhtluse, kuna sõbranna pidas Eveliisi silmakirjalikuks.

Minu jaoks nii arusaamatu käitumine, sest kas mõned inimesed tõesti arvavad, et inimesed on mingisugused fossiilid, kes lõpetavad teatud eluetapis arengu ja eeldavad, et me oleme kahe, viie või 10ne aasta pärast sama maailmavaate ja väärtushinnangutega? Minu teada on inimestel endiselt säilinud võime areneda, vähemalt enamusel meist. See kas areng on positiivne või negatiivne ehk taandareng, no see pole minu otsustada ega öelda.

Meie maailmavaade  ja väärtushinnangud on igapäevases muutumises. Me loeme ja saame pidevalt kamalaga uusi mõtteteri ja teadmisi juurde, mõtleme asjad enda jaoks ümber. Võtame kasvõi praeguse postituse… Kui inimesed ei nõustu või näevad antud olukorda minust erinevalt, siis nad kirjutavad ja jätavad siia oma mõtted ja juba ainuüksi see võib panna mind asju teistmoodi nägema ja vaatama. Ja see oleks küll idiootsuse tipp, kui ma lihtsalt kiuste taoksin endale rinnale ja raiun, et ma ei muuda oma arusaami ja väärtushinnanguid,isegi siis mitte, kui saan mõistusega aru, et teise jut makes sense. Ma arvan, et ma oleksin retard, kui ma ei oleks võimeline muutuma.

Kas praegused veganid, kes kunagi olid paadunud lihasööjad, kes vitsutasid kahe suu poolega liha sisse ja raiusid enesekindlalt järgmist steigiviilu noaga nüsides, et nemad ei lähe kunagi taimsele toidule üle, kas nemad on ka kõik silmakirjalikud, . Mina küll ei julgeks seda silmakirjalikkuseks nimetada. Kui meie teadmised kasvavad sellest, mis toimub hiiglaslikes loomafarmides, millised kohutavad elutingimused on sealsetel loomadel ja lindudel ja millist piinarikast elu elavad, siis see pole ju silmakirjalikkus. Mina ei ole taimetoitlane, aga meie oleme Joosepiga oma maailmavaatega jõudnud sinnamaale, et me ei osta enam neid tooteid, mille kohta me teame kindlalt, et nendel loomadel seal ja seal farmides on piinarikkad elutingimused. Me ei soovi sellist asja toetada.
Näiteks ükspäev tuli Joosep poest koju ja ütles, et tal on nii hea meel, et poes on nüüd vaba kasvatuse kanamune saadaval ja lisas, et kindlasti ei osta me enam Läti import kanafileed, kuna sealsed kanad elavad kohutavates tingimustes. Varem me selliseid asju ei jälginud.

Või kui inimene on kunagi öelnud, et tema on linnapreili, tahab elada linnas ja shopata ja ta mitte kunagi ei koliks kuskile maale ahjuküttega majja elama, sest see on nii mõttetu ja nüri.Kuid aastaid hiljem võib seesama paadunud linnavurle potikutes mööda porgandipeenravagusid ringi mütata ja nokitseda oma ahjuküttega tarekese eest. Kas siis see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes enne oli ateist ja nüüd kristlane, kas see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes ütles, et ta ei osta mitte kunagi parim enne kuupäeva minetanud toidukraami ja nüüd, kus elu on teinud omad keerdkäigud ja uue palgapäevani elamiseks peab inimene vaatama allahinnatud söögikraami, kas see teeb temast silmakirjaliku inimese? Kas inimene, kes kunagi kindlameelselt väitis, et ta ei lase mitte kunagi oma last vaktsineerida ja siis kui ühel päeval seisab valiku ees, kas vaktsiin või lapse püsivad ja rängad tervisekahjustused, siis kas see lapsevanem on silmakirjateener ja pillutakse kividega teiste vaktsiinivastaste pooltverbaalselt surnuks, kui langetab otsuse vaktsiini kasuks. Kas inimene, kes on ühel eluetapil läinud kellegagi riidu ja löönud rusikaga lauale väites, et mitte kunagi enam ma selle inimesega ei suhtle, ei andesta, et kui ühel päeval mõtleb enda jaoks asjaolud selgemaks, hakkab nägema tüli teisi tahke ja on valmis sõjakirve matma, kas see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes väitis, et tema jaoks on talv üks jäledamaid ja rõvedamaid aastaaegu, kuid aastate möödudes leiab teda koos lapsega rõõmsalt kelgumäel talve nautimas ja lustimas, kas see teeb temast silmakirjalikuse etaloni? Kas inimene, kes vandus käsi pühakirjal, et tema ei hakka never oma last tibukeseks, nunnukeseks või tupsukeseks kutsuma, kuna igal inimesel on oma nimi, millega neid kutsuda ja ega laps pole mingi kanapoeg, kes ei vääriks oma nime ja siis näe – saab emaks ja iseenesest hakkab oma last kullakeseks ja maailma armsamaiks linnupojaks ja tibukeseks ristima, sest sõnadest jääb lihtsalt väheks väljendamaks oma armastust selle pisikese ilmakodaniku vastu. Kas see inimene on silmakirjalik? Minu arvates ei ole. Isegi siis ei ole, kui need olukorrad vastupidiseks pöörata.

Minu arvates on inimene lihtsalt aja jooksul hakanud asju teistmoodi nägema, mõtlema ja lihtsalt oma väärtushinnangud ümberkalkuleerinud. Minu jaoks on silmakirjalik inimene hoopis see, kes täna räägib ühest inimesest sellist saasta kokku, taob verbaalselt mutta ja siis järgmisel päeval, hoopis teises seltskonnas, seletab naerusuiselt nagu õige mees muiste, et kui tore, tubli ja hea inimene too on, kes eile oleks võinud tema sõnade kohaselt kasvõi maha kärvata. Vot see on silmakirjalik inimene, kes kannab enda ees mingisugust „headuse“ ja „õigsuse“ maski, kuid maski taga on üks õnnetu ussitav inimene. Teine võimalus on muidugi, et tegu on skisofreenilise inimesega ja kui tegu on tõesti haigusega, siis pole sinna miskit parata. Ega inimene pole tahtlikult ju haige. Kuid mõtlevad ja arenevad inimesed, kes koguvad mõttekillukesi ja analüüsivad erinevaid olukordi ning sellest tulenevalt suudavad andestada, näha olukorra erinevaid tahke, muutuda ja öelda otse ja ausalt selle välja, ilma susserdamata ja üritamata iga hinna eest jätta endast muljet, kes nad tegelikult ei ole, siis need ei ole minu silmis silmakirjalikud inimesed.

Sai vist natuke segane jutt, aga loodan, et enam-vähem saate aru, mis mu kogu loo point on. Kuidas teie näete kogu seda silmakirjalikuse värki? Kas mul jääb midagi märkamata, millele ei osanud tähelepanu pöörata või mõelda?

Nonii, tulin mina arvutisse, mõtlesin, et skrollin kärmelt blogrolli läbi, vaatan, mida head keegi on täna postitanud ja siis hakkan ise kirjutama tänasest päevast ja oma glükoosi monitooringust. Aga juhtus nii, et läksin Ebapärlikarbi postitust lugema ja no ma ei saa mitte vait olla.

Ebapärlikarp kirjutas kopeerimisest, ahvimisest ja sellest mismoodi mingi asi saab nii popiks, et see muutub rahva seas massipsühhoosiks ja kui peaks nägema juba mitmete inimeste seljas sama hilpu, mis temalgi on või kui massid hakkavad tegelema-harrastama sama või sarnase hobiga, siis tekib automaatselt blokk ette ja rohkem ei taha.
Näitena tõi erinevaid asju välja. Alustades kollastest Timberlandi saabastest, mis võivad olla küll ulmemugavad, praktilised, soojad ja universaalsed, aga vot ei taha, kui kõigil teistel on juba need jalas, või siis puust kikilipsud ja käekellad, mis igal kolmandal vastutulijal tilpneb kaelas ja käel ja lõpetades esikolmikus ilutsevate ülipopulaarsete nimedega nagu Rasmus, Robin, Emma, Maria, mida ilmselgelt Ebapärlikarp ei paneks never oma lapsele nimeks, isegi siis mitte, kui see nimi oleks lapsepõlvest saati hinges.

Nii ma siis lugesin ja lugesin ja kui jõudsin postituse lõppu, siis põhimõtteliselt esimene asi, mis mulle pähe turgatas oli see, et kui kurb ja pingeline võib taoline eluke olla. Sa leiad miskit, mis on Sulle hingelähedane, soetad endale meelepärase rõiva või aksessuaari, leiad endale hobi või trenni, mis Sulle sobib, mis Sind motiveerib ja mida teed tõelise kire ja pühendumusega, kuid siis ühel hetkel avastad, et dammit, Sa polegi ainus või üks vähestest, vaid sarnase huviga on ka teisi inimesi ja siis hakkad paaniliselt miskit uut ja enneolematut otsima.

Ma saan aru, et osad inimesed teevadki kõike ainult moe pärast, et käia ajaga kaasas ja olla in ning ajavad näpuga piinliku täpsusega järge, et mitte välja näha so yesterday. Kuid ma tõesti ei mõista neid inimesi, kes ainuüksi sellepärast keelduvad endale soetamast miskit, mis neile väga-väga meeldib või on hingelähedane, mis paneb neid suurepäraselt tundma, kuna asi on massidesse jõudnud. Kui ma näen poes miskit, mida olen ammu otsinud ja mis mind rõõmustaks, siis ma soetan selle endale. Ma ei kuku kalkuleerima, et mitu inimest enne mind on endale täpselt samasuguse asja ostnud. Või kui avastan enda jaoks super laheda hobi, mis mind paelub ja inspireerib, siis ma ei viska seda mõtet ainuüksi sellepärast nurka või paremaid aegu ootama, kuna keegi tegeleb sama asjaga. Minu jaoks ei muuda sellised olmeprobleemid asja olemuse väärtust, kuna rõõm, mis ma sellest saan on mitmekordne.

Eriti idiootne ja arusaamatu oli minu jaoks see nime näide. Pühamüristus, kui mulle on näiteks lapsepõlvest saati meeldinud nimi Rasmus ja meeldib siiani, siis ma ei hakka oma lapsele ainuüksi sellepärast mingisugust teist nime otsima või välja nuputama, kuna sellenimelisi on juba nii palju. Võin ju valida meeldivuse poolest järgmise nime, mis pole ehk nii populaarne, aga miks? Miks inimene ei lähtu oma unistustest ja soovidest!? Või panen mingi suvalise nime, mis ei figureeri kuskil toppides ja siis vaatan heldimusega oma maimukest ja mõtlen, et küll mul on tore laps, nimi pole küll päris see, mida algselt tahtsin ja soovisin, aga vähemalt pole teistel sama nime. Kellele see laps tehakse, endale või teistele?

Ühesõnaga ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui vaid seda, et minul on küll sügavalt poogen ja mina oma valikuid ja otsuseid langetades küll ei lähtu käesolevatest moeröögatustest või sellest, et kes ja kui palju veel sama asjaga tegelevad. Praegu mõtlen, et sellisel juhul peaks Ebapärlikarp oma blogimisele ja fotokoolitusele ka blokkpidurid peale tõmbama, sest minu meelest pool maailma tegeleb blogimise ja fotograafiaga... Elu on siiski praegu elamiseks, mitte aga oma unistuste ja soovide ootele panemiseks. Me ei tea, mis homne päev toob ja seepärast tulekski tunda rõõmu nendest asjadest, mis meeldivad nüüd ja praegu, olenemata sellest, kas teistel on samad asjad või hobid.

Eelmises postituses, kus ma kirjutasin koerahoiu hindadest ja et minu arvates on ööpäeva eest 25 euri liiga palju küsitud, eriti veel, kui sellele lisandub mingisugune jalutuse eritariif, siis tänu kõikvõimsale Facebookile olen mina rumaluke ka nüüd märksa targem. Ühesõnaga, kuna me endiselt otsime Pythonile usaldusväärset hoidjat, no igaks sajaks juhuks, mitte et meil kohe lähiajal oleks tarvis, aga kui tekib taoline olukord, et siis ei peaks hakkama otsima ja oma peakest vaevama, kas ikka leiab jne. Pealegi minu arvates on koerale ka see variant parem, kui koeral on enam-vähem kogu aeg üks ja sama hoiupaik ja saab varasemalt oma võimaliku hoidjaga tutvust sõlmida ja koha koos omanikuga üle vaadata,  et siis on järgnevatel kordadel juba tuttav inimene ja pleiss ees ootamas. Vähem stressi koerale või nii.

Kuna tahtsin end üldise hinnapoliitikaga kurssi viia ja kuulda ka teiste koerteomanike seisukohti (no tõele au andes, tahtsin ma tegelikult, et mulle nõustuvalt kaasa kaagutatakse), siis jagasin oma postitust Eesti koerte omanike grupis Facebookis. No ja mis ma sealt siis teada sain? Nii palju, kui neid arvamuse avaldajaid ja kaasarääkijaid seal oli, siis enamus leidis, et 25 euri on täiesti norm summa maksta ööpäeva eest, sest me peame arvestama, et inimene on investeerinud isiklikku finantssi koerahoiuteenuse pakkumisse: soetanud puurid ja desinfitseerimisvahendid.
Noh iseenesest ma nõustun sellega, et inimene on investeerinud tarvikutesse, et tagada koerte turvalisus, juhul, kui hoius peaks samaaegselt olema mitu erinevat koera, eriti veel, kui tegu peaks olema kardinaalselt eritõugudega - näiteks taks ja pit bull. Sellisel juhul ma tõesti ei tahaks, et pit bull sööks väikese taksipreili õhtuooteks ära.

Desinfitseerimisvahend - Sellest ma saan ka aru, aga siiski natuke vähem. Lihtsalt mul tekkis selle desinfitseerimisvahendiga kohe küsimus, et kas niisama see inimene siis ei soeta endale koju puhastusvahendeid ja ei korista? Okei, saan aru, et inimene ei pea oma kodukeemiat minu peni peale kulutama ja sõltuvalt ilmastikuoludest tuleb koertega rohkem ja sagedamini koristada, aga kui õues on kuiv ja käppadega ei vea liiva ja soppa sisse, siis mida seal nii väga puhastada on vaja? Ega ma mingit sitast ja kusepidamatusega koera hoidu ei vii ju. Pealegi, kui inimene on mingi ilgem puhtusefriik ja pole harjunud koertega, siis milleks üldse sellist võimalust või teenust välja hõisata.Elagu õnneliku ja rõõmsana edasi koos oma toakiisukesega ja kotikoerakesega.

Lisaks... Ma küll ei ole viimase aja hindadega päris täpselt kursis, kuna ma ei näe neid, aga kas tavalise puhastusvahenditotsiku ei saa mitte juba 5-7 euriga kätte? Isegi, kui see maksab kümps, siis selle teenib juba paari hoidmisega tasa ja ma eeldan, et seda jätkub ikka tükiks ajaks. Vähemalt meil kahe pontuga jätkub pesuvahendit küll umbes aastaks.

Idiootsuse ja lugemisoskamatuse tiitli annaksin ma sellele kommenteerijale, kes kirjutas:

Selle nädala "Pealtnägija" saate viimases loos oli juttu sellest, mismoodi seltskond pullivendi võtsid kuskilt satiirilehelt ühe nalja, tõlkisid selle ära eesti keelde ja postitasid Eesti Pimedate Liidu Facebooki lehele. Sellest ma aru ei saanudki, et kas see läks privaatselt sõnumitesse või otse EPL Facebooki seinale, aga ega sel erilist vahet minu jaoks polegi.

Nali seisnes siis selles, et pimedate kogukonnale saadeti mingi suvaline pilt ja seal kõrval siis tekst "Ou, vaata seda!


Tahate teada minu ausat seisukohta?
Minu meelest üpriski andekas nali. Mind ajas igatahes naerma :D Kuid ma pole sugugi kindel, kas see oleks mind ka siis naerma ajanud, kui keegi oleks mulle ühte ja sama nalja teinud ühe õhtu jooksul miljon korda. Lõpuks oleks lihtsalt, et been there, done that. Me kõik teame, et igal naljal on oma maitsekuse piir ja mõnd nalja võib teha sada korda järjest ja ikka on naljakas, kuid siis on nalju, mis toimivad ainult ühe korra ja õigel ajahetkel.

Kui ma läheksin kuskile peole ja keegi viskaks sellise nalja õhku, siis ausalt, see oleks mulle täielik maiuspala ja ma hõõruksin mõtteis käsi kokku, kuna see on minu tassike teed. Ma ei jääks vastust võlgu. Mulle on varasemaltki ja korduvalt seda sorti nalju tehtud ja iga kord ma lõkerdan naerda või muigan kelmikalt ja pritsin sarkasmi vastu. See nagu lõhub uute inimestega suhtlema hakkamisel teatavat barjääri.
Ning teades ja tundes ka Jakobit, kes EPLi Facebooki lehte haldab, siis mitte organisatsiooni esindajana, uskuge mind, Jakob viskaks ka hea liti mõnele killuvennale vastu.

 Ma kindlasti ei arva, et need inimesed, kes seda pulli tegid, et oleksid mõelnud miskit halba. Pigem tundub just vastupidi - nad ei mõelnudki. Nad võib-olla soovisid ainult rohkemate pimedateni oma vaimuüllitise tuua ja mis võiks olla selleks veel parem koht, kui pimedate liit. Kõlab uhkelt ja suurelt ja kõlab täpselt nii nagu siin istuks kari pimedaid koos. Kuid asi, millega nad ei arvestanud või ei mõelnud või ei hoolinud, oli see, et me kõik oleme erinevad. Me pimedad suhtume oma pimedusse erinevalt. Mõne jaoks on see raske katsumus, millega siiani püüab rahu sõlmida. Teise jaoks on see paratamatus ja on oma olukorraga leppinud ja elab lihtsalt vaikselt oma elukest. No ja siis on kolmandad ja neljandad ja siis on ka minusuguseid, kes lõõbivad ja viskavad nalja. Isegi selliseid pimedaid on, kes vihastavad nii, et silme eest läheb mustaks (hehe, väike nali :D), kui teine pime peaks pimeduse üle nalja tegema, kuigi oleme ühes paadis.
Ühesõnaga see, mida ma öelda tahan, on see, et nali oli hea ja tegelikult seda võib täitsa vabalt teha, aga mitte organisatsioonile ja mitte miljon korda järjest, eksole. Ma ei tahaks, et kaaskodanikud arvaks, et pimedad on ühiskonnas üks grupp inimesi, kellel on huumorisoolikas veits umbes või et meie kuuldes tuleks elu eest vältida selliseid sõnu  nagu "vaata", "näe", "nägemist" jne. Just vastupidi. Minu teada pimedad üritavad levitada ühiskonnas mentaliteeti, et ärge kartke pimedatega suhtlemisel kasutada igapäevaseid tarbesõnu. No näiteks, et kõne lõpus on täiesti okei öelda pimedale "Nägemist!"

ETV "Pealtnägija"