Parem hilja kui mitte kunagi ehk blogiauhindadest

Jah, see oli üks minu põhiküsimusi, sest vaadake, ma igapäevaselt ei viitsi end lille lüüa. Ma ei meigi end, ma ei kanna kontsi, ma ei keera endale lokke ja kõike, mida on võimalik pikendada – ma ei pikenda. Ühesõnaga, ma ei kasuta ilulisasid. Ma olen oma argises lihtsuses, no selline harilik luud, hehe. Seega, kui kuskil on tulemas mingi üritus, kus peab end natuke lille lööma, siis minu jaoks on see hästi tore ja eriline. Ja milline naine ei sooviks end aeg-ajalt üles vuntsida ja tunda end kaunina. Ja kuna eelmine kord läks nii nagu läks, siis seekord tahtsin, et miski ei veaks viltu ega jääks juhuse hooleks.


Kuna dresscode oli „shine bright like a dyamond“, siis nii palju ma sain aru, et peab sädelema, särama, helkima, sillerdama, ühesõnaga litter oli teemaks. Aga esimeseks probleemiks oli see, et ma nägija ajast mäletasin, et litterkleidid olid tol ajal maru koledad. Kõik olid justkui ühe vitsaga löödud ja ei mingit eripära. Ja nii ma otsustasin, et kirjutan e-poodidele, et järsku nad oskavad mulle soovitada midagi enda valikust ning lisasin, et kuna olen pime, siis oleks ääretult armas, kui nad viitsiksid tsipa kirjeldada ka, et milline on tegumood, värv jne.

*Selle lisasin ka veel juurde, et kui sobivat litterkleiti ei ole, et siis võivad pakkuda ka midagi armsalt printsessilikku, aga mis oleks samaaegselt ka pilkupüüdvalt naiselik.

Esmalt ma muidugi teabeldasin terve interneti nurgatagused ise läbi ja kurnasin Joosepit ja sõbrannasid oma mustmiljoni küsimusega. Kujutage ette Joosepi ahastunud nägu, kui saatsin talle järjekordse kleidilingi, mingi sajaseitsmekümneviienda…

Lõpuks otsustasin, et pöördun ühe Eesti tuntud kleidipoe poole. Kirjutasin oma pisikese mure lahti, kõik viisaka selgitusega ja puha ning jäin vastust ootama. Ootasin päeva, ootasin kaks ja kui viiendaks päevaks polnud ikka veel vastust tulnud, siis tundsin nördimust ja pisukest pahameelt, sest ma ei saa aru kui raske või keeruline on vastata ühele e-kirjale. Jutt siis Kleidibutiigist. Ja isegi, kui nad pole eraldi valmis tegelema sellist laadi palvesooviga või neil ei ole selliseid kleite või nad ei soovi individuaalselt kliendiga tegeleda, misiganespõhjusel, siis teate, minu jaoks on iga vastus vastus, mida ma aktsepteerin. Mida ma aga ei aktsepteeri, on see, kui mind jäetakse õhku rippuma.

Aga edasi pöördusin ma Kleidikese poole ja vot neid ma soovin tõesti kiita ja teha kniksu, sest ma ei mäletagi, millal ma viimati nii pühendunud ja abivalmit teenindust kohtasin. Kleidikese tiim mõtles igakülgselt kaasa, otsisid mulle enda valikutest kleidilingid välja, siis vastasid kõikidele minu täpsustavatele lisaküsimustele ja jagasid omapoolseid soovitusi ja arvamusi. No ühesõnaga kogu suhtlus oli ääretult soe ja meeldiv. Ja sealt pärineb ka minu EBAl kantud kleit.



Kingadest ma ei hakka pikalt rääkima. Soetasin endale kahed kingad, ühed madalad balleriinad ja teised killerkontsadega kingad. Aga kuna minu õde leidis, et minu kleidi juurde sobiksid balleriinad paremini, siis kontsakad jäid oma aega ootama. Ja kui ma siiski oleksin kontsade kasuks otsustanud, siis ilmselt oleks pidanud politsei mind lavale eskortima ja kiirabi kohe sabas järgnema, sest ma olen nendel killerkontsadel ohtlik nii iseendale kui ka teistele.

Nii, aga olgu pealegi, jätame need kontsad kus see ja teine ja liigume õhtu naelani – minu soeng. Soeng, mille üle ma kurtsin ja lalisesin kõigile, kes jaksasid ja viitsisid kuulata.

Esiteks, sain ma juuksuritooli istudes kerge etteheite osaliseks, kui teavitasin, et pesin viimati juukseid kolm päeva tagasi. Siis juuksur ütles *hästi rõhutatud toonil*, et no tegelikult tullakse soengusse ikka pestud peaga, aga noh, kuna need nii mustad ka pole, siis pole vast hullu. Siis vaatas kella ja nentis, et ega me pesta ka enam ei jõuaks. Mul oli sel momendil nagu… päriselt?! Huvitav, kelle kapsaaeda see kivi küll veeres, ah, kui mind võeti minu kokkulepitud ajast pool tundi hiljem vastu.

Soengu osas oli mul endal kindel nägemus, mida ma soovin. Ütlesin, et võiks vasakult poolt alata punutis, mis jõuab kukla taha ja siis paremale õlale jääb lahtiste juustega pats, mille otsad võiks kergelt lokki koolutada. Ja lisasin, et selline on minu nägemus, aga kuna mina ei ole juuksur, pluss ma olen pealekauba ka pime, siis annan vabad käed ja kui näeb, et see ei jää ilus vms, siis tehku mulle lihtsalt mingi selline soeng, mis jääks lõpptulemusena ilus ja sobiks ka mulle.

Ma ei tea, kas asi oli minu kehvas seletuses või juuksuri oskamatuses või milleski kolmandas, aga punutise lõpp ei jooksnud nii nagu ma eelnevalt kirjeldasin, vaid juuksed jäid kuidagi imelikult rippu. Ja siis hakkas neid lahtiseid juukseid lokitama. Ise veel samal ajal uuris, et kuidas mul muidu lokid püsivad. Ma ütlesin, et ega nad väga hästi ei taha mul püsida, eriti niiskete ilmadega.

Samal ajal, kui oli esimesed kaks karva ära lokitanud, nentis juuksur ise ka, et juuksekiud on hästi peene struktuuriga ja et see ots ei jää hästi hoidma. EI JÄÄ hästi hoidma!?! Ja siis samal ajal teed mulle tangidega lokke edasi. What is wrong with you!?

Mul ausalt öeldes polnud väga usku sellesse, aga kuna ma olin öelnud, et annan vabad käed ja et minu soov on lõpptulemusena kaunis välja näha, siis püüdsin usaldada. Ma ju pime, ma ei saa hakata iga pisema kahtluse või sisetunde peale räuskama.

Maksin 18 raha ja kui ma salongist lahkusin, siis bussijaama jõudes, kuhu on umbes 200 meetrit, siis selleks ajaks oli mul üks salk juba sorakil. Selle ma sättisin kõrva taha ja juukseklamber, mis turritas välja, pidin õhtu jooksul korduvalt tagasi soengusse torkama ja peitma ja katma. Ma tundsin end nii ebakindlalt ja ma reaalselt Tallinna bussi oodates mõtlesin pingsalt, et kust ma saaksin endale uue soengu.

Ja kõige tabavamalt, nii nagu ma ise end selle soenguga tundsin, ütles Manjana, kui ma ahastunult ütlesin, et vaadaku mu soengut, vaata milline õudus see on ja siis Manjana vaatas, mõtles ja siis ütles, et eee, see on täpselt selline soeng nagu pidu oleks juba pikalt kestnud, haha. Ma ei tea, kas ma pean siinkohal üldse meelde tuletama, et ma olin alles 20 minutit tagasi peole saabunud. Oeh, mnjah.

Aga pidu ise oli tore ja mul oli siiralt hea meel kõigi üle, kes saavad aru, et kui mina olen pime, siis mina EI  näe neid ise tervitama minna ja siis tulid astusid ise ligi. Sellise julguse eest saadan soojad tervitused Leenule, Mallule, Helenile, Jaanikale aka Printsessile, Britile, Triinu Liisile, Manjanale, Ritsikule, Liivile… no heakene küll, Ritsik on natuke juba nagu oma inimene, aga ikkagi. Ja Manjana on heas mõttes natuke sõge, kes hüppabki niimoodi muuseas ligi ja hakkab vabalt suhtlema. Mulle väga meeldib.

Liivi oli ka hästi armas, tuli peale auhindade jagamist mind eraldi tänama, et ma ta lavanärvist päästsin. Ütles, et kuna ta teadis, et mina teda ei näe ja mu pilk olevat olnud nii rahulik, siis see aitas tal ka maha rahuneda. See oli ühtaegu nii armas kui ka naljakas. Üleüldse jättis Liivi mulle ääretult positiivse mulje, kellega võiks vahel niisama ka kokku saada ja tassi teed või kohvi juua.

Jaanika beebikõhtu küsisin ka kohe taktitundetult katsuda, pärast alles meenus, et assa mait, ma vist ütlesin selle ühe kõige vihatuma lause rasedate poolt – oo, kui suur kõht. Nagu tubli, Kai, istu, viis.

Ja teine ämber, mida ma ei salli enda juures ja millest ma üritan lahti saada on see, kui ma ütlen inimesele, et oi, Sa oled nii pikk. Nagu what the hekk. Palun osta endale aju, tahaks ma öelda. Just sellise „imelise“ nentimusega sain ma maha, kui Leen lükkas mu Eveliisi ette. Noh, eks see on igati tase omaette, mida ühele arvamusblogijale öelda. Oleks siis võinud vähemalt komplimendigi silmalaugude kohta teha vms. Aga samas see on ka siuke piiripealne nali.

Sellest meetjagreet asjast on juba kirjutatud. Paljudel oli segadus, et miks see sirmi taga toimus ja et kedagi polnud ju näha. Ma alguses mõtlesin ka, et no oleks võinud ikka need sirmid eest ära tõsta. Mitte, et mina siis oleks rohkem näinud, aga et teised saaksid näha ja mulle kirjeldada. Aga siis lugesin kuskilt, et publik pidi ise ka lava või kuskile sirmi taha minema.


Ja teine asi, mis mind natuke kuidagi nõutuks tegi oli see, et iga kategooria kolm nominenti kutsuti korraga lavale ja siis tehti järjekord teatavaks. Et see kuidagi kaotas selle pinevuse minu jaoks ära. Et nagu, okei, selge, esikolmik on nemad ja thats it. Aga kui kutsutakse lavale järgemööda, siis säilib põnevus. Natuke tekkis tunne nagu oleks konveieril ja kui alguses öeldi, et üritus lõppeb koos ühispildistamisega kell 23, siis reaalselt oli asi juba pool kümme läbi.

Võitjate ühispildile ma ka ei jõudnud. Ma kuulsin küll, kui kutsuti ühispildile, aga kuna see info jäi minu teada ütlemata, et kus ühispilt tehakse (eeldan, et Napsie fotoseina taustal), aga kuna ma polnud kindel, siis ma olin veidi ähmi täis ja kuidagi kogu olukord oli segadustekitav.


Auhinnast ka siis natuke

Kategoorias, kus ma tänavu osalesin, jäin ma neljandaks. Ma olin nagu täiesti veendunud, et ma olen esikolmikus. Sest enne auhindade jagamist uuris Manjana, et kas ma sain e-kirja, et olen nomineeritud ja kui vastasin jaa, siis ta ütles, et tema ei saanud. Ma olin nagu misasja!??!? Ma olin täiesti veendunud, et Manjana on kindlalt esikolmikus. Ja kui nimetati esikolmiku nominendid, siis minu siiras, puhtast südamest tulnud vaikne üllatushüüe oli: „Misasja?! Ma ei olegi esikolmikus!? Nagu mis mõttes?!“

Aga muidugi ei ole, sest kui Nullkulu ja Anne Smithiga olin ma arvestanud, siis humoorika Rahakrati olin ma täiesti unustanud, kes oli samuti väga tugev konkurent ja no sinna mu auhinnatud koht ka läks.

Aga eks ma olen viimased aasta aega olnud ka üpris laisk blogimises, selline paras blogard. Ja kui ma neli päeva enne hääletuse lõppu kirjutan pikema üleskutse koos põhjendusega, miks võiks minu poolt hääletada, siis ilmselt polegi mõtet kõrgemat kohta loota. Kuigi ma pean nentima, et see on antud olukorda arvestades vägagi hea saavutus. Aga siiski jäin alla möödunud aasta eluliste blogide II kohale.

Kuna tänavu oli esmakordselt kaasatud ka žürii, siis ühe auhinna sain ma ikka, jipikajee. Ma nimelt esitasin hindamisele ühiskonna kriitiliste postituste kategoorias oma Apollo kino postituse, mis siis saigi žürii poolt kõige kõrgemad punktid ja mina autasuks üüratu kinkekoti, mille peasponsor oli Uncel Paul. Aga ega see kott sisaldas veel kõiksugu nodi ja ma arvan, et ma teen sellest millalgi eraldi unboxing postituse.