Pole suurem asi kurtja

Ma ei tea, kas seda saab päris kurtmiseks nimetada, kui ma vahel harva räägin nendest hetkedest, mil mul on füüsiliselt ja vaimselt väga raske. See on ju kuidagi elu loomulik osa, et me ei saa kogu aeg laineharjal päiksepaistel surfata, mingi aeg tuleb ikka mõõn ja siis jälle tõus. Nii see eluke on kord siin planeedil juba sedasi seatud.
Väga paljud on minu käest küsinud, et kuidas ma kõigi nende katsumuste juures ikka nii rõõmsameelseks olen suutnud jääda, et nemad minu asemel oleks juba ammu kurjad ja kibestunud. Noh, ma ei tea… Esiteks tahaks ma küsida, et mis kasu sellest enesehaletsusest ja kibedusest on? Kellele see head teeb? Pealegi kibedus muudab inimesed õelateks. Teiseks, eks meil kõigil esine elus ebakindluse hetki, tunneme end saamatutena (ükskõik, mis see ka ei oleks) ja siis vajadki hetkeks seda hetke, kus tõmbadki end diivanile pleedi sisse nagu kiisupoeg kerra ja lihtsalt oled. Oled, ilma, et keegi saaks sinuga kontakti. Vähemalt mina vajan küll selliseid omaette olemise hetki. Kuid niimoodi kogu elu läbi purjetada – kibeduses või kuskil diivani nurgas mossitades ja end haletsedes, mkm.

Kuid mis puutub südame puistamisse, siis ma pean tunnistama, et ma pole selles väga hea. Okei, rasketel hetkedel poen ma Joosepile kaissu (üleüldse olen ma väga suur kaisutaja ja kallistaja) ning temale räägin ma küll nii, et vaene hing ei jaksa vahel mind ära kuulatagi, aga teistele, näkää.
Mingi hetk tekkis mul aga tunne, et inimesed on kujundanud minust arvamuse nagu ma ei oleks kunagi kurb, vihane, ärritunud, totaalses kassi ahastuses ning mu pisarakanalid on üleüldse kokku kuivanud. Ehk et teisisõnu öeldes, ükskõik, mida elu mulle ette ka ei veeretaks, mina lähen sellest ikka sirge seljaga, naeratus näol ja lillepärg peas tantsiskledes läbi. Ja enamasti lähengi. Mitte, et ma tahaks end nüüd kuidagi Ema Teresa seisusesse tõsta, kuid minuga on pisut teistsugused lood. Ma lihtsalt tunnen, et kuidagi kohatu on viriseda, kui ma tean, et kusagil on keegi, kellel on veel raskem. Ma saan aru, et aeg-ajalt tulebki kurta ja end nii-öelda tühjaks laadida, aga tihtipeale mulle kangesti assotseerub see pensionäride kokkutulekuga, kus teineteise võidu kaagutatakse lugusid seeriast „kellel on kõige rohkem haigusi, kõige väiksem pension, kõige suuremad ravikulud, kõige suuremad elektriarved“. Aga mis seal ikka, eks ma siis võta need oma kolm minutit ja olen see hädaldav penskar.

Mul eelmise aasta teine pool oli emotsionaalselt raskem. Ma kusagilt lugesin, et see tuleneb neerupuudulikkusest. Et kuna neerud reguleerivad meie organismis väga paljusid asju, siis pandi  pereliikmetele ja sõpradele südamele, et kui neeruhaige tunneb, et ei jaksa, tahab üksi olla ja ta isegi ei selgita oma ära kadumist, siis see on okei. Laske tal olla. Kuidagi nii oli see sõnastatud. Ja siis kui mul oli see madal periood elus, siis inimesed nägid mind ikka kui rõõmsameelset Kaid. Nende silmis olin mina ikka tubli ja vapper jne. Mind tegi see pahuraks, sest ma ei tundnud end tubli ja vaprana. Ma tundsin end kui viimane malts, sest ma ei jaksanud mitte kui midagi teha. Üks vahe olid mu hommikud nii rasked, et kui ma end voodist üles istukile ajasin, siis ma veel mitu head minutit lihtsalt istusin ja kogusin järgmiseks sammuks jõudu. Ma kogusin püsti tõusmiseks jõudu. Jõudu, et minna kööki kohvi keetma, sest ainuüksi mõte sellest, et ma pean end liigutama väsitas mind. Kui ma lõpuks end tahtejõuga kööki vedasin, siis köögi tööpinna ees seistes tundsin rammestust. Mul polnud jõudu ei kätes, ei jalgades, pea tundus raske. Kogu keha oleks nagu tina täis olnud. Ja ma lihtsalt vajusin köögikapi ette kössi ja nutsin. Nutsin, sest ma ei tahtnud olla nii mannetu.

Kodusest olukorrast ei hakka ma isegi mitte rääkima. Pesu võis vahel nädalaid resti peal kuivada, koerakarvad lendlemas ja liiv põrandatel jne. Ei olnud harvad ka need korrad, kus tellisime kohalikust kohvikust valmis toitu koju. Kogu see olukord muserdas mind. Eks Joosep ka muidugi aitas ja tegi, aga tal oli ka teisi kohustusi. Ma kujutan ette, et tal võis mingi periood olla isegi raskem kui minul, sest kõik kohustused lasusid tema õlul. Mina lihtsalt magasin ja kui ei maganud, siis liikusin nagu vaim mööda elamist ringi.

Nojah, ma jälle ei tea, kuhu ma selle kõigega jõuda tahtsin. Mingi hääleke mu peas just ütles mulle, et ou kuule, Kai, tõmba pidurit, see läks juba liiga suureks halamiseks… Samas süda ütleb jaa, räägi kõik südamelt ära.

Aa, ma tahtsin öelda, et kuna mina ei tundnud end tublina, siis inimeste sellised õlale patsutused ja kiitvad / tunnustavad sõnad panid mind tundma nagu ma oleks maskiga nende ees. Maskiga, mille nad on mulle ise tahtmatult pähe pannud.. või olen ma selle ise kuidagi enda käitumisega endale pähe asetanud. Maitea.

Nii ma otsustasin, et kui järgmisel korral keegi küsib, et kuidas läheb, siis ma enam ei vasta lühidalt ja lakooniliselt "tasapisi, saan hakkama", vaid avan end pisut rohkem ning räägin haiguse telgitagustest. Kuidas see ütelus oligi – küsi ja sulle antakse.
Ma ei pidanud oma küsijat kaua ootama. Tuli üks uus inimene meie seltskonda ja meil jutt jooksis ja kuna ta õppis meditsiini, siis rääkisime ka minu pimedaks jäämisest, diabeedist ja neerupuudulikkusest jne. Ma esimest korda rääkisin inimesele, kuidas neeruhaige end mingitel päevadel päriselt tunneb ja et kui raske see on, kui su keha peab igapäevaselt hakkama saama meeletus koguses jääkainetega, jättes disclaimerina mainimata, et selle kõige juures olen ma tegelikult rõõmus. Ja ma ei tahagi sellist disclaimerit iga oma vestluse ette öelda. See oleks jabur. Ja ma ei teagi, kas ma siis tõesti kurtsin ja halasin niii kohutavalt palju või jätsin ma mulje nagu ma ei oskaks oma elust toredaid asju leida, sest mu kuulaja küsis, et kas mu elus on ehk midagi, mille eest olla ka tänulik. Ma sain sekundiga aru, et mind on valesti mõistetud. Tundsin nagu mulle oleks vaikimisi mingi silt külge kleebitud – raskelt haige, järelikult ka hingelt raske ja depressiivne. Ma olin nii löödud. Ma tõmbusin uuesti endasse ja tundsin, et ma ei taha enam mitte kunagi mitte midagi kellegile jagada.

Olen seda kogu aeg pisut peljanud. Ehk et, kui ma räägin päris emotsioonidest, pean silmas just neid raskeid, siis inimesed tõlgendavad seda nii nagu ma oleks masendunud või kohe-kohe end aknast alla heitmas, aga EI!!! Mul on vahel lihtsalt vaja ainult kahte minutit, et natuke kurta, öelda ära, mis mul südamel ja siis olen jälle rõõmus. Mu meeleolud on nagu Eesti ilm. Üks hetk paistab päike, teisel hetkel liigub pilv üle ja kolmandal hetkel võib isegi äikest näha ja kuulda. Kuid laiaslaastus olen ma rõõmsameelne ja ma ei jää kuskile ühte emotsiooni kinni. Ma tahan elada, ma tahan tunda ja kogeda. Tahan tunda seda värskust, vabadust ja värve, mida elu pakub. Tahan metsas mütata, mere vahustes lainetes möllata, liivarannas losse ehitada, mustikaid noppida, tunda lapselikku rõõmu lihtsatest asjadest. Ma tahan olla teistele rõõmuks ja positiivseks eeskujuks. Näitamaks, et isegi kui vahel on raske, siis ei tasu pead norgu lasta. See kõik on mööduv. Ja isegi kui ei ole, siis tuleb halvimast leida üles see parim. Seda päikest enda südames tuleb osata hoida, siis kiirgad sa ka teistele soojust ja headust.

No vot, selline diip postitus siis seekord. Loodan, et saite siit enda jaoks midagi noppida ja tallele panna. Mulle endale teksti üle lugedes tundub see jälle hirrrmus segane. Aga eks ma natuke olegi selline uhuu, mitte päris normaalne.
Kuna ma tõin võrdluse meeleolude ja Eesti ilma vahele, siis huvi pärast küsiksin, et milline ilmastikuolustik teid kõige paremini kirjeldab?

Üks suvine meenutus... Pildil mina kollases kleidis, istun murul ninghoian käes suurt võilillesülemit.
Foto: Ingeliina Kore


CONVERSATION

12 kommentaari:

  1. Tore, et Sa taas kirjutad! Aegajalt on kõigil raske ja siis on hea, kui saab oma muret kellelegi kurta, tõesti ei pea seda varjama maski taha. Olen Sinu blogi pikemat aega jälginud ja mulle on küll jäänud sellest aus, avameelne ja humoorikas mulje. Ehk see meditsiiniüliõpilane pole seda lugenud ja talle võis tõesti jääda esimese mulje põhjal mingi ühekülgne ettekujutus, mida ta ka oma meditsiiniteadmistega vürtsitas :) Ootan ikka Sinu lugusid!

    VastaKustuta
  2. Väga inimlik ja aus. Päikeseline kevad, kui esimesed võililled ilmuvad:) enamus meist ei tea seda tunnet, et vot lihtsalt ei jõua. Aga mitte ei taha! Peabki ausalt ùtlema ja kurta tuleb ka, me kõik teeme seda. Ps imeline pilt Sinust

    VastaKustuta
  3. Ma vist olen "pilves selgimistega, võib esineda äikest". Ehk muidu pole viga ja võib isegi täitsa mõnus ilm olla, aga kui keerab paduvihmale ja hakkab müristama, siis on ikka tuksis kah 😁

    VastaKustuta
  4. aga mis puutub ilmastikuolusid, siis mind iseloomustavad kindlasti kõik aastaajad, mis meil iganes on ja lisame sinna veel Soomaal ette tuleva viienda aastaaja :)

    VastaKustuta
  5. Oeh, mitte kõik inimesed ei oska õigesti kuulata ja õigesti reageerida. Ilmselt ta lihtsalt tahtis lohutada, mitte ei pidanud sind virisejaks. On täiesti okei aeg-ajalt halada, mitte saada kõigega hakkama, kurvastada jne. Me oleme inimesed, mitte kivid :)!
    Aga ilmast.. ma vbla olen kärsitu ja valge aprillihommik: linnud laulavad, lehed tärkavad, päike juba kõrgel. igal hommikul on õues midagi teistmoodi. Samas ka sume, melanhoolne ja värviliste lehtedega oktoobripäev tundub armas. Sinule sobib soe juunihommik võililledega tõesti kõige paremini :).

    VastaKustuta
  6. Sul on õigus olla vahel nukker, see on täiesti inimlik. On väga oluline, kui sellel hetkel saab kellelegi lähedasele kurta. Ja mul on väga hea meel, et sul on selline inimene olemas.

    Ilmaga võrreldes olen mina ka pigem päike. Isegi kui vahel on raske, siis ma ei taha olla pilvine, tormine. Sest ma tunnen, et kui päike väljas, siis olen alati rõõmsam.

    Ma ise olen ka selline, kes teistele ei näita välja oma nõrgemat poolt. Kuid vahel oma blogis üritan natuke kaudselt midagi kirjutada. Tegelikult on nii hea kõik lihtsalt välja kirjutada, peale seda hakkab kohe kergem.

    Igatahes minu silmis oled sa ikkagi tubli inimene. Soovin Sulle tugevat tervist!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures jaa, ma ei tahtnud inimesi sugugi ära ehmatada, nagu minuga suheldes tuleks edaspidi sõnu hoolikamalt valida. Kindlasti mitte. Kiitke ja rääkige ikka edasi kui tubli ma olen jne, sest ma aeg-ajalt sirvin oma vanu postitusi ja siis loen sinna alla jäetud kommentaare ja no mis ma oskan kosta, võtab ikka südame alt soojaks küll.
      PS. Muide väga põnev on teie kõigi iseloomu võrdlusi lugeda. Nii vahvad on! :)

      Kustuta
  7. Su postitusi on alati tore lugeda. Hetkel iseloomustab mind kõige rohkem, pime, vihmane ja külm sügisilm.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oiii, kulla Marleen, ma siiralt loodan, et see möödub ja et peagi tunned end taas rõõmsana, keset mesimagusat õitsevat lilleaaasa ja päikesepaistet. Soojalt kallistades.

      Kustuta
  8. Tahaks ka minna mustikaid korjama ja tunnetada päiksekiiri oma nahal - paneme endil vahest silmad kinni ja kujutame end värvidesse, tunnetesse ning helidesse. Diabeetikuna häirib kõige rohkem küsimus, kas kõik on korras. No ei ole. Elasin öö jälle üle ja ei surnud hüpoglükeemiasse, juhuu. Magada ei saanud, sest veresuhkur hüppas bioloogiliselt ülesse alla. Päeval söön süsivesikute rohket või kiudaineterikast toitu, mitte soolast, magusat või huvitavat.
    Aga that is life! Homme hommikul mängib Daft Punk - One More Time ja karavan liigub edasi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tavaliselt vastan sellele küsimusele „kas kõik on korras?“ sedasi: no kui see välja jätta, et mul on suhkruhaigus, neerupuudulikkus, neuropaatiline närvikahjustus jalgades, silmad ei näe, siis jaa, kõik muu on mul korras.
      Hea uudis on aga see, et mustikate korjamise aeg peaks kätte jõudma umbes viie kuu pärast. Seniks tuleb aga kultuurmustikatega maiustada. Ja päikest saab vast varem nautida.

      Kustuta
  9. Ma lugedes tundsin nagu jutt oleks minust emotsioonide poole pealt 😅 Ja ei saa mainimata jätta, et nii-nii ilus ja soe pilt sinust!!

    VastaKustuta

Back
to top