Ma pole viimasel ajal üldse leidnud aega, et blogisse jõuda.Kuid nagu enamus teist teab, siis seekord oli mul päriselt ka vabandus mitte blogimiseks olemas. Noh, teate ju küll, käisin siin siirdamisel või nii. Kusjuures, haiglasse minnes tarisin ma arvuti ka kaasa, aga olgem ausad, see oli suht pointless, sest ma võtsin selle täpselt kaks korda kotist välja.. ja ilmselgelt mitte blogimiseks. Aga nüüd olen ma siin ja nagu ma suure suuga lubasin (vähemalt ma arvan, et ma kusagil midagi sellist olen teile lubanud), siis panen jõudumööda kogu siirdamisega seonduva info kirja: kuidas läks siirdamine ja opist taastumine, kuidas ma juba teisel päeval törts füsio peale oksendasin, miks ma kolm päeva järjest nutsin, miks olin oodatust kauem haiglas jne jne.

Nii, aga alustame siis algusest…
Esmalt tahan rääkida sellest, kuidas ma üldse selle kauaoodatud kõne siirdamisele sain ja milline oli minu reaktsioon. Olles eelnevalt kuulnud kõiksugu lugusid sellest, kuidas inimesed on suhteliselt apaatselt reageerinud (mitte et neil oleks ükskõik), lihtsalt osad neist on ilmselt minisüdari või šoki saanud ja siis ongi super apaatsed olnud. Umbes et aa, siirdamisele jah, oookei, eks ma hakka siis vaikselt tulema. Või siis nagu üks tore proua, südamega asja juures olev koduperenaine, kes palus siirdamiskoordinaatoril natuke oodata, kuna tal olevat hetkel supitegu pooleli. Et ta keedab selle lõpuni ja siis tuleb.
Mina igatahes olin otsustanud, et mina ei kavatse mitte mingil juhul apaatseks jääda või hakata supikest lõpuni keetma. Mina kavatsen juhheitada, rõõmust püsti karata ja hõisata jeeejeeejeeee, ükskõik kus ma parasjagu siis ka ei oleks. Poes, bussis, trammis, tänaval, vahet ei ole, igal juhul rõkkan rõõmust ning teeme Joosepiga selfi, pöidlad püsti ja saadame kõikidele oma sõpradele.

25. veebruari õhtal sain siis selle jeejee-kõne ja milline oli siis see minu suurejooneline reaktsioon ja vastus koordinaatorile. Esiteks, ma olin (!) suht apaatne. Kuulasin koordinaatori jutu ära, et mis tal öelda on ja siis küsisin oma aasta küsimuse – kas pean kohe tulema? Ei, Kai, ei pea kohe tulema, aega on selle neeruga.Tule siis kui saad või kui lumi maas, aasta pärast või nii. Me viskame neeru selleks ajaks sügavasse. Ära üldse põe. Lihtsalt geniaalne. Paluks mulle nüüd aplausi ja lilli aasta idioodi tiitli puhul. Nii palju siis minu fank jeest ja kukerpallidest ja rõõmust lakke hüppamistest, et kogu maailm saaks ikka aru kui õnnelik ma olen.

Aga okei. Aasta idioodi tiitel käes, läksin ma tagasi messengeri koosolekule, sest kõne siirdamisele tuli just täpselt siis, kui mul oli EV105 kontsertetenduse järgne koosolek ning me andsime kirjeldustõlgiga oma tööandjale ülevaate Estonias toimunust. Kui koosolek hakkas lõppema, siis viimasena andsin tüdrukutele oma uudisest teada. Mäletan, kuidas nad olid nagu misasja? Sa tulid koosolekule tagasi, olles ise saanud vahepeal sellise uudise osaliseks ja siis istud jumala tuima näoga koosoleku lõpuni, meile mitte midagi ütlemata ja ma olin nagu jep, ma tahtsin selle kõige magusama kirsi kõige viimaseks jätta.

Peale koosolekut hakkasin ma loomulikult inimesi läbi helistama. Esimene kõne läks Joosepile, kes oli parasjagu linnas. Kui ma ütlesin talle, et ma sain just kõne siirdamisele, siis tema reaktsioon oli kuidagi nii tore ja armas. Ma kujutan ette, et just nii võivad reageerida väga paljud mehed, kelle naine on esmarase ja siis kui algab sünnitegevus, siis nad on kuidagi toredasti ähmi täis. Joosepil oli umbes sarnane reaktsioon, et oot, mis asja, nüüd kohe või, eee, äää, okei. Mida ma nüüd tegema pean, kas tulen kohe koju või palju mul aega on?
***
Järgmiseks helistasin emale, kes sellisel kellaajal on tegelikult juba voodis ja loeb raamatut ja hakkab vaikselt juba unne suikuma. Ema võttis kõne vastu ja küsis rahulikult, peaaegu et sosinal: „Jaa, Kai, räägi.“

Mina: „Ma lähen siirdamisele.“

Ema sama unise ja rahuliku häälega: „Mida?“ ja siis juba äkilisemalt (ilmselt kargas voodist istukile) „oot, misasja!? Siirdamisele!? Millal? Nüüd kohe või?“ (ei pea vist kaugelt otsima, kust on minu „terava pliiatsi“ stiilis küsimuste esitamise geen päritud,muaha).

Siis helistasin isale, kes reageeris väga isalikult, öeldes „ohoh, vägev!“, nagu oleks tema väike tütar just äsja millegi suurega hakkama saanud, ma ei tea, võitnud näiteks mudilaste maratoni. Veel helistasin siirdamis õele Elole, kes oli siiralt pisarateni liigutatud ja kuidagi nii südantliigutav oli kuulda, kuidas inimene mulle kaasa elas. Me olime just kümme päeva tagasi käinud haiglas analüüse andmas ning ühtlasi astusime ka Elo juurest läbi. Viisime talle kimbu roosasid tulpe, sest päev enne seda oli olnud sõbrapäev. Kui aga Elo esmaspäeval tööle tuli (siirdamine oli pühapäeval) olid tulbid lõpuks kõik oma kroonlehed maha langetanud. Kui Elo mulle seda lugu rääkis, siis ütles, et see oli kuidagi nii märgiline olnud, et meie kingitud lilled õitsesid täpselt nii kaua, kuniks mulle sobiv doonor leiti.
***
Ja loomulikult ei saanud ma jätta helistamata ka Kikule, kes ilmselt sõpradest tundis selle kaheaastase dialüüsravi vältel kõige enam huvi, kas ma sain uue neeru, küsides seda iga jumala kord kui helistasin või messengeri kirjutasin. Kuid Kikuga on selline lugu, et ta on veits nagu maal elav Milvi, kes on hommikust saati mööda peenravahesid roomanud, istutanud ja rohinud, loomi talitanud, heina vikatiga niitnud, keetnud-vaaritanud -küpsetanud ja siis õhtaks on nii läbi nagu tühi kartulikott, et poeb kohe peale aktuaalset kaamerat  koikusse ära. Lihtsalt selle erinevusega, et Kiku ei jaksa isegi aktuaalset kaamerat ära oodata, tema ronib juba kell viis õhtul oma tekikuhilaga  diivanile, vaatab sajandat korda Grey Anatoomiat või mediteerib end sõprade unenägudesse, et viia neid jalutama oma miljonivaatega korterisse või siis uurib planeetide, tähtede ja teiste taevakehade liikumisi, kiiruseid ja kes millal keda varjutab ja siis saadab põnevamaid fakte sõpradele messengeri (sry, ilmselt ajasin praegu suht pada, aga ma ei oska nii targalt kosmosest rääkida). Igatahes, fakt on see, et Kiku läheb suht varakult magama, umbes kell 21 magab juba õndsat und või kui ei maga, siis üritab magama jääda ja kui keegi peaks tema püha üritust häirima, siis võib ta väga kurjaks saada.
Etteruttavalt ütlen ära, et kell oli juba 21.. ja ma helistasin.

Kiku esimene lause mulle: „Parem oleks, et sa said neeru!“ (ma ütleks, et praegu seda siia kirjutades kõlab see veits nagu ähvardus, pluss ta oli suht tusane).

Mina: „Sain.“

Kiku juba palju rõõmsamalt: „Houly-mouly! Päriselt või?!“

Arvestades, millise „ülevoolavalt sõbraliku“ häälega ta mu kõne vastu võttis, siis kui suur tõenäosus on, et ma oleksin praegu elus ja kirjutaksin siin teile oma haiglamemuaare, kui oleksin öelnud eeem, ei, tegelikult helistasin ma niisama, et lihtsalt veits lobiseda ja küsida, mis teed.

Aga nii palju siis nendest perele ja sõpradele teatamistest. Kuna koordinaator ütles, et mul on kaks varianti, kas a. ma tulen ööseks haiglasse ja juba hommikul vara hakatakse mind opiks ettevalmistama või b. ma magan öö kodus ja pean hommikul hiljemalt kell 8 olema TÜ Kliinikumi erakorralises. Ma otsustasin viimase kasuks, sest esiteks, Joosepit polnud kodus ja teiseks, ma olin liiga elevil, et olla suuteline kokku panema oma viimaseid asju (hambahari ja -pasta, aluspesu, näokreemid, pesemisasjad, arvuti – mida me nüüd kõik teame, et ma kasutasin kogu aeg ja väga palju, khmm).
Öösel ei maganud ma muidugi sekunditki, muudkui ketrasin, kas kõik asjad on olemas, kas ja kui palju ravimeid ma peaks kaasa võtma, kas insuliini läheb ka peale siirdamist vaja, kas ma peaks kaasa võtma kolm või viis paari sokke ning muud säärased eluliselt olulised küsimused vajasid öösel vastuseid (mitte et ma olin haiglasse minemas, kus on lademetes tablette ja muid vajalikke ravimeid,tarvikuid, tuduriideid, juhuks, kui minusugune kuldaju peaks midagi olulist maha unustama… aga noh jah).

Hommikul, enne kukke ja koitu vedasime mu haiglakodinad autosse (või noh, her abikaasa vedas, minul oli daamile kohaselt ainult ridikül ja näpu otsas sussikott). Autos käisime veel viimast korda nimekirja mu asjadest üle ja kui tundus, et kõik on olemas, vähemalt oluliseim, startisime Tartu poole. Kell 7 olime Kliinikumi parklas  ning enne, kui sisse läksime, istusime hetke niisama. Lihtsalt olime, sest me ei teadnud, mis meid täpselt ees ootab, kui kiiresti hakkavad asjad sees liikuma jne. Mingi hetk aga pigistas Joosep julgustavalt mu kätt ja ütles: „Olgu, kallike, aeg on minna.“

Sellest, mis edasi juhtus, kirjutan juba oma järgmises postituses. Millised protseduurid mind enne siirdamist ees ootasid, kuhu meid edasi suunati, mida kirurg käis enne oppi rääkimas jne jne, kõik see tuleb ja veel palju muudki. 

Ma ei tea, kas seda saab päris kurtmiseks nimetada, kui ma vahel harva räägin nendest hetkedest, mil mul on füüsiliselt ja vaimselt väga raske. See on ju kuidagi elu loomulik osa, et me ei saa kogu aeg laineharjal päiksepaistel surfata, mingi aeg tuleb ikka mõõn ja siis jälle tõus. Nii see eluke on kord siin planeedil juba sedasi seatud.
Väga paljud on minu käest küsinud, et kuidas ma kõigi nende katsumuste juures ikka nii rõõmsameelseks olen suutnud jääda, et nemad minu asemel oleks juba ammu kurjad ja kibestunud. Noh, ma ei tea… Esiteks tahaks ma küsida, et mis kasu sellest enesehaletsusest ja kibedusest on? Kellele see head teeb? Pealegi kibedus muudab inimesed õelateks. Teiseks, eks meil kõigil esine elus ebakindluse hetki, tunneme end saamatutena (ükskõik, mis see ka ei oleks) ja siis vajadki hetkeks seda hetke, kus tõmbadki end diivanile pleedi sisse nagu kiisupoeg kerra ja lihtsalt oled. Oled, ilma, et keegi saaks sinuga kontakti. Vähemalt mina vajan küll selliseid omaette olemise hetki. Kuid niimoodi kogu elu läbi purjetada – kibeduses või kuskil diivani nurgas mossitades ja end haletsedes, mkm.

Kuid mis puutub südame puistamisse, siis ma pean tunnistama, et ma pole selles väga hea. Okei, rasketel hetkedel poen ma Joosepile kaissu (üleüldse olen ma väga suur kaisutaja ja kallistaja) ning temale räägin ma küll nii, et vaene hing ei jaksa vahel mind ära kuulatagi, aga teistele, näkää.
Mingi hetk tekkis mul aga tunne, et inimesed on kujundanud minust arvamuse nagu ma ei oleks kunagi kurb, vihane, ärritunud, totaalses kassi ahastuses ning mu pisarakanalid on üleüldse kokku kuivanud. Ehk et teisisõnu öeldes, ükskõik, mida elu mulle ette ka ei veeretaks, mina lähen sellest ikka sirge seljaga, naeratus näol ja lillepärg peas tantsiskledes läbi. Ja enamasti lähengi. Mitte, et ma tahaks end nüüd kuidagi Ema Teresa seisusesse tõsta, kuid minuga on pisut teistsugused lood. Ma lihtsalt tunnen, et kuidagi kohatu on viriseda, kui ma tean, et kusagil on keegi, kellel on veel raskem. Ma saan aru, et aeg-ajalt tulebki kurta ja end nii-öelda tühjaks laadida, aga tihtipeale mulle kangesti assotseerub see pensionäride kokkutulekuga, kus teineteise võidu kaagutatakse lugusid seeriast „kellel on kõige rohkem haigusi, kõige väiksem pension, kõige suuremad ravikulud, kõige suuremad elektriarved“. Aga mis seal ikka, eks ma siis võta need oma kolm minutit ja olen see hädaldav penskar.

Mul eelmise aasta teine pool oli emotsionaalselt raskem. Ma kusagilt lugesin, et see tuleneb neerupuudulikkusest. Et kuna neerud reguleerivad meie organismis väga paljusid asju, siis pandi  pereliikmetele ja sõpradele südamele, et kui neeruhaige tunneb, et ei jaksa, tahab üksi olla ja ta isegi ei selgita oma ära kadumist, siis see on okei. Laske tal olla. Kuidagi nii oli see sõnastatud. Ja siis kui mul oli see madal periood elus, siis inimesed nägid mind ikka kui rõõmsameelset Kaid. Nende silmis olin mina ikka tubli ja vapper jne. Mind tegi see pahuraks, sest ma ei tundnud end tubli ja vaprana. Ma tundsin end kui viimane malts, sest ma ei jaksanud mitte kui midagi teha. Üks vahe olid mu hommikud nii rasked, et kui ma end voodist üles istukile ajasin, siis ma veel mitu head minutit lihtsalt istusin ja kogusin järgmiseks sammuks jõudu. Ma kogusin püsti tõusmiseks jõudu. Jõudu, et minna kööki kohvi keetma, sest ainuüksi mõte sellest, et ma pean end liigutama väsitas mind. Kui ma lõpuks end tahtejõuga kööki vedasin, siis köögi tööpinna ees seistes tundsin rammestust. Mul polnud jõudu ei kätes, ei jalgades, pea tundus raske. Kogu keha oleks nagu tina täis olnud. Ja ma lihtsalt vajusin köögikapi ette kössi ja nutsin. Nutsin, sest ma ei tahtnud olla nii mannetu.

Kodusest olukorrast ei hakka ma isegi mitte rääkima. Pesu võis vahel nädalaid resti peal kuivada, koerakarvad lendlemas ja liiv põrandatel jne. Ei olnud harvad ka need korrad, kus tellisime kohalikust kohvikust valmis toitu koju. Kogu see olukord muserdas mind. Eks Joosep ka muidugi aitas ja tegi, aga tal oli ka teisi kohustusi. Ma kujutan ette, et tal võis mingi periood olla isegi raskem kui minul, sest kõik kohustused lasusid tema õlul. Mina lihtsalt magasin ja kui ei maganud, siis liikusin nagu vaim mööda elamist ringi.

Nojah, ma jälle ei tea, kuhu ma selle kõigega jõuda tahtsin. Mingi hääleke mu peas just ütles mulle, et ou kuule, Kai, tõmba pidurit, see läks juba liiga suureks halamiseks… Samas süda ütleb jaa, räägi kõik südamelt ära.

Aa, ma tahtsin öelda, et kuna mina ei tundnud end tublina, siis inimeste sellised õlale patsutused ja kiitvad / tunnustavad sõnad panid mind tundma nagu ma oleks maskiga nende ees. Maskiga, mille nad on mulle ise tahtmatult pähe pannud.. või olen ma selle ise kuidagi enda käitumisega endale pähe asetanud. Maitea.

Nii ma otsustasin, et kui järgmisel korral keegi küsib, et kuidas läheb, siis ma enam ei vasta lühidalt ja lakooniliselt "tasapisi, saan hakkama", vaid avan end pisut rohkem ning räägin haiguse telgitagustest. Kuidas see ütelus oligi – küsi ja sulle antakse.
Ma ei pidanud oma küsijat kaua ootama. Tuli üks uus inimene meie seltskonda ja meil jutt jooksis ja kuna ta õppis meditsiini, siis rääkisime ka minu pimedaks jäämisest, diabeedist ja neerupuudulikkusest jne. Ma esimest korda rääkisin inimesele, kuidas neeruhaige end mingitel päevadel päriselt tunneb ja et kui raske see on, kui su keha peab igapäevaselt hakkama saama meeletus koguses jääkainetega, jättes disclaimerina mainimata, et selle kõige juures olen ma tegelikult rõõmus. Ja ma ei tahagi sellist disclaimerit iga oma vestluse ette öelda. See oleks jabur. Ja ma ei teagi, kas ma siis tõesti kurtsin ja halasin niii kohutavalt palju või jätsin ma mulje nagu ma ei oskaks oma elust toredaid asju leida, sest mu kuulaja küsis, et kas mu elus on ehk midagi, mille eest olla ka tänulik. Ma sain sekundiga aru, et mind on valesti mõistetud. Tundsin nagu mulle oleks vaikimisi mingi silt külge kleebitud – raskelt haige, järelikult ka hingelt raske ja depressiivne. Ma olin nii löödud. Ma tõmbusin uuesti endasse ja tundsin, et ma ei taha enam mitte kunagi mitte midagi kellegile jagada.

Olen seda kogu aeg pisut peljanud. Ehk et, kui ma räägin päris emotsioonidest, pean silmas just neid raskeid, siis inimesed tõlgendavad seda nii nagu ma oleks masendunud või kohe-kohe end aknast alla heitmas, aga EI!!! Mul on vahel lihtsalt vaja ainult kahte minutit, et natuke kurta, öelda ära, mis mul südamel ja siis olen jälle rõõmus. Mu meeleolud on nagu Eesti ilm. Üks hetk paistab päike, teisel hetkel liigub pilv üle ja kolmandal hetkel võib isegi äikest näha ja kuulda. Kuid laiaslaastus olen ma rõõmsameelne ja ma ei jää kuskile ühte emotsiooni kinni. Ma tahan elada, ma tahan tunda ja kogeda. Tahan tunda seda värskust, vabadust ja värve, mida elu pakub. Tahan metsas mütata, mere vahustes lainetes möllata, liivarannas losse ehitada, mustikaid noppida, tunda lapselikku rõõmu lihtsatest asjadest. Ma tahan olla teistele rõõmuks ja positiivseks eeskujuks. Näitamaks, et isegi kui vahel on raske, siis ei tasu pead norgu lasta. See kõik on mööduv. Ja isegi kui ei ole, siis tuleb halvimast leida üles see parim. Seda päikest enda südames tuleb osata hoida, siis kiirgad sa ka teistele soojust ja headust.

No vot, selline diip postitus siis seekord. Loodan, et saite siit enda jaoks midagi noppida ja tallele panna. Mulle endale teksti üle lugedes tundub see jälle hirrrmus segane. Aga eks ma natuke olegi selline uhuu, mitte päris normaalne.
Kuna ma tõin võrdluse meeleolude ja Eesti ilma vahele, siis huvi pärast küsiksin, et milline ilmastikuolustik teid kõige paremini kirjeldab?