Kõik on vist juba kuulnud ja lugenud neljapäeva õhtul juhtunud traagilisest autoõnnetusest, kus sai rängalt viga "Kodutunde" armastatud saatejuht Signe Lahtein, kes viibib praegu raskes koomaseisundis TÜ Kliinikumis. Kui ma sellest õnnetusest kuulsin, siis esimese asjana meenusid Signe armsad ja südamlikud kokkuvõtted, mida iga saate lõpus tegi ning kuidas tihtipeale kutsus inimesi üles rohkem märkama, hoidma ja hoolima, sest mitte keegi meist ei tea, millal saatuselöök meid endit võib tabada. Need sõnad pugesid alati sügavale hinge ja panid mõtlema ja nüüd selline pauk...

Kui ma mõtlen näiteks selle kaitseväelase peale, kes välismissiooni viimasel päeval astus miiniotsa ja kaotas osaliselt oma mõlemad jalad, siis see noormees suutis sellega uskumatult hästi toime tulla ja oma eluga edasi minna. Temast sai väärt proteesimeister, kes tunneb kõige paremini vigastatud inimeste muresid. Selle veterani olemus ja suhtumine peale seda õnnetust on niisugused, millisena mina ei suudaks ennast ette kujutada.

Minu jaoks veelgi lähem näide on loomulikult minu armas Kai. Ütlen ausalt - ma ei tea mitte kedagi teist, kes suudaks pimedaks jäämise ja olemisega paremini toime tulla kui Kai. Ma ise ei suudaks pimedusega absoluutselt nii hästi hakkama saada, kaugeltki mitte. Kui mõtlen Kai peale ja sellele, kuidas ta on erinevaid asju proovinud, on tegelenud eneseteostusega, siis  ma ei mäleta kõrvalt jälgijana ühtegi olukorda, kus miski oleks pimeduse pärast tegemata jäänud. Ta on suutnud uskumatul kombel oma pimedust ignoreerida ja kõigest hoolimata oma teotahterongi sära silmil edasi vedanud.

Halb on nii öelda ja mõelda, aga kui kujutada ette, et õnnetused justkui peavad juhtuma, no et pole mingit pääsu, kellegagi peab aeg-ajalt midagi juhtuma, siis minu elukogemus kinnitab küüniliselt, et need juhtuvad tavaliselt õigete inimestega. Kas sellepärast, et nad väärivad seda? Ei, kindlasti mitte. Vaid sellepärast, et need õnnetused on juhtunud inimestega, kes suudavad sellega tänu oma positiivsusele toime tulla, raskustest üle olla ja elutahtejõuga teistelegi eeskujuks olla ning loodan... ei, ma usun, et seda suudab ka Signe! :)

Kuna eile oli küllaltki pingeline õhtupoolik, siis mõtlesin, et poen seekord varakult põhku, aga kui keegi oleks mulle varem öelnud, millega kõik see lõppeb, poleks ma magama heitnudki.

Kuna mu pea oli paks ja pulki täis, siis otsustasin rahulikuma ja sügavama une tagamiseks palderjani võtta. Mõeldud-otsustatud. Nii haarasingi pimesi öökapilt "palderjani" ja pigistasin pikemalt mõtlemata kolm tablat välja ja tõmbasin need endale hinge alla. Samal momendil astus Joosep magamistuppa ja uuris, et mis ma võtsin. Kui vastasin, et palderjani, siis vaatas öökapil lesivat karpi eriti kahtlustavalt ja küsis: "See on palderjan või?". Joosepi selline kahtlustav ja kontrolliv küsimus tablettide kohta ajas ka minu kõhklema ja nii hoopis küsisin vastu: "Ei ole või?".

Joosep haaras kapil oleva karbi, et raviminfost järgi vaadata ja kui luges, et tegu on vererõhualandajaga, siis läks meil väääga kiireks. Esmajoones helistasime Perearsti nõuandeliinile 1220, kus Joosep andis täpse ülevaate juhtunust. Nad küsisid kõiksugu küsimusi ja kuigi Joosep ütles, et ma võtsin umbes 2 minutit tagasi need tablad sisse, siis küsiti ikka, et kas ma olen teadvusel. See tekitas natuke sellise tunde nagu tegu oleks olnud mingi suitsiidse pimedaga, kes üritas endalt elu võtta, aga kuna ei leidnud akent üles, kust alla hüpata, siis üritas kolme vererõhutablaga endalt elu võtta. Ja tegelikult leidiski mees vaese hingekese juba teadvusetult magamistoa põrandalt.

Ma saan kõigest aru.Neil on teatud kohustuslikud küsimused ette antud, aga no COMe ooon! Sellisel kohal töötav inimene võiks tiba adekvaatsem olla ja vastavalt olukorrale mitte asjasse puutuvad küsimused vahele jätta. Sa ei küsi ju inimeselt, kui suur on lõikehaav, kui pole toimunud pussitamist,külmrelvaga rünnakut, eneselõikumist jms.

Igatahes, meil soovitati EMOsse sõita, aga kuna meil oleks kogu see tamburai ligemale tunnike aega võtnud, siis pandi meid ootele ja ühendati vähem kui minuti pärast kohaliku kiirabibrigaadiga, kellele oli juba kenasti olukorra kirjeldus ka edastatud ja nad ütlesid, et nad sõidavad kohale.

Samal ajal, kui Joosep edastas meedikutele igakülgset infot, koogutasin ma vetsupoti kohal ja ajasin endale sõrmi kurku, et ma need tablad välja oksendaks. Proovisin, mis ma proovisin, isegi lusikavarre toppisin endale kurku, aga no mina ropsima ei hakanud. Ma olen üleüldse äärmiselt kehv kettija. Mind lihtsalt ei aja eriti miski iiveldama.

Kui meedikud saabusid, siis esmalt mõõtsid mu rõhku, pulssi ja veresuhkrut. Kuna olin antud olukorrast nii kohkunud, siis rõhk oli täiega laes (165/120) Arvestades olukorda, siis iroonilisel kombel oli see isegi hea. Pulss oli ka suts kiire, aga  veresuhkur oli see-eest referensis. Midagigi ilusat selles õhtus.

Kui mõõtmised olid tehtud, siis asusime põhilise asja kallale ehk oksendamise. Ma naiivitar arvasin, et teevad mulle mingi sutsaka tagumikku, mis tekitab mulle eluiivelduse ja siis hakkan nagu purskkaev rõõmsalt oksele, aga oo EI! Ma pidin hoopis 7-8 tassitäit sooja vett suure hooga alla kulistama, et magu traumeerida ja kui olin piisava koguse vett endale sisse kaaninud, siis ulatas Joosep mulle lahkelt suure roosa pesukausi ja okseralli võiski alata.

Ma esialgu tundsin end natuke kohmetult ja istusin nagu ullike seal voodi serval, magu leiget vett täis, kauss sules ja Joosep koos kahe meedikuga kannatlikult ootamas, et millal ma hakkan oksele. Hetkeks tabas mind segadus, sest ma ei saanud aru, kas pean ootama kuni see vesi ajab mind oksele või ma pean näpud kurku ajama või mismoodi see oksendamine üleüldse käib. Täpselt selle sama küsimuse esitasin ma ka meedikule ja sain teada, et mul on lausa kaks imetoredat valikuvõimalust... a. ma ise topin endale sõrmed kurku või b. meedik ise topib mulle sõrmed kurku. Ma valisin selle viimase, sest ma ise lihtsalt ei suuda ennast roopima ajada. Ma pole masohhist. Kui elu hakkaks silme eest läbi jooksma, siis maybe,aga kuna ma antud hetkel tundsin end veel hästi, siis mul ei tekkinud nii tugevat ellujäämisinstinkti, et enda kallal niimoodi jõhkrutseda. Pealegi, meedik arvas, et kuna mul on pikad küüned,et siis poleks eriti mõistlik endale küüniseid kurku ajada. I agree. Nii tõmbaski meedik kummikinda kätte, käskis avada suu, hoiatas ette, et olgu ma nüüd valmis ja toppisgi mulle oma kaks sõrmekest sügavale kurku.

Kui ma seal kausi kohal öökisin, siis too abistavate sõrmedega meedik tegi mulle vahepeal pai ja ütles, et ma olen väga tubli. Samal ajal uuris teine meedik, et kuidas ma end tunnen ja ma vastasin muiates, et tunnen end nii hästi kui ühes sellises olukorras end üldse tunda saab ja hakkasin naerma.

Ma siinkohal säästan lugejaid ja ei hakka detailidesse ja kirjeldustesse laskuma, mismoodi ma elegantselt oma päevast menüüd oksendasin ja et mitu tassitäit leiget vett ma pidin  veel oksendamiste vahel endale sisse kaanima, no et oleks, mida väljutada. Ma ei vaata vist enam ühtegi veekruusi sama pilguga. Ma konkreetselt surin, ninast jooksis tatti, silmast vett ja suu oli ilane. Lihtsalt imeline.

Ma julgen arvata, et keegi pole meist vist adekvaatses seisundis soovinud enda oksendamiste kõrvale publikut, aga no ausalt, kui ma juba neljanda tiiruga alustasin, oli lõpuks juba täiesti kama, kaspealtvaatajaid on kolm või 30. Ma soovisin lihtsalt, et see pull lõppeks ja et ma saaksin end puhtaks kasida ja taas inimesena tunda.

Kui natuke avada tagamaid, et miks või kuidas ma üldse suutsin ravimipakendid segi ajada, siis tegelikult põhjus on imelihtne. Mulle kirjutati augustis prooviks uus vererõhuravim välja, aga kuna see ei sobinud mulle, siis jäi see sinna öökapi peale vedelema. Ning kuna pingeline koolitusperiood põhjustas mulle aeg-ajalt unehäireid, siis otsustasin soetada palderjani, mida ma samuti mingi aeg hoidsin öökapil. Probleem oli lihtsalt selles, et ma unustasin ära, et enne uue vererõhuravimi proovimist tõstsin ma palderjani sahtlisse ära ja et asendasin selle tolle vererõhuravimiga, mis mulle lõppude-lõpuks ei sobinudki ning mille lolli peaga jätsin ka öökapile.

Ma olen viimased kaks kuud eeskujulikult eriarstide uksi kulutanud ja järgmisel nädalal olen juba kolmandat korda minemas nefroloogile, kuna me siin natuke timmime mu rauavaegusaneemiat. uuel nädalal peaks selguma, kas retseptipõhised rauapreparaadid koos C-vitamiiniga on olnud minu jaoks piisavad või hakkan saama rauasüste. Ja et kõike seda teada saada, pidin ma paar päeva tagasi uued uriini- ja vereanalüüsid andma.

Meil siin väikelinnas saab ka teatud hommikutel käia proove andmas, mis siis saadetakse edasi Pärnusse. No mingid lihtsamad tehakse kohapeal ka ära, aga sellised põhjalikumad saadetakse ikka edasi Pärnu haigla laborisse.

Igatahes panin kolmapäevaõhtul endale äratuse veidi varasemaks, et jõuaksin hommikul rahulikult harjutada purki pissimist ja siis selle väärtusliku kraamiga jalutada perearstikeskusesse. Kõik läkski suurepäraselt. Ma mõtlen purki pissimine. Isegi mööda ei lasknud. Kui vetsus oma asjad ära toimetasin ja purgikesele kaanekese peale surusin, siis mõtlesin, et ei hakka kilekotikese otsimise peale aega raiskama, kuna totsiku kaas tundus olevat selline tihe ja korralik. Nii asetasingi topsikese kotikesse, viskasin analüüsi paberid ka kotti ja asusime Janetiga teele.

Jõudsin nibin-nabin poole kümneks perearstikeskusesse, kuid kohe löögile ei pääsenud, kuna üks vanapapi oli juba sees. Jäin siis ooteruumi istuma ja kookisin oma topsikese kotist koos paberitega välja, mille asetasin kõrvalistmele. Mingi hetk võtsin purgikese ikka oma kätte, sest mul hakkas natukesekene imelik seal niimoodi rõõmsalt oma uriinipurgikesega kõrvuti istuda. Kuna tundus, et läheb veel aega, siis pistsin käe kotti, otsisin endale taskurätikut ja kui hakkasin nina nuuskama, siis tundsin, et mu käed haisevad kuse järgi. Mõtlesin, et mida pastat? Ma ju loputasin peale protseduuri käed korralikult seebi ja veega puhtaks ja kodus oli ju kõik timm. Järgmiseks tõstsin oma uriinitopsikese endale nina alla ja kukkusin seda hoolikalt nuusutama. Ma kujutan ette, mis ilmega mind kõrvalt vaadati (no kui üldse vaadati, sest mul puudub ülevaade sellest, kas ja kui palju inimesi oli seal samal ajal koos minuga). Igatahes tops ise oli kuiv, aga pikemal juurdlemisel panin paika järgmise teooria: kotis olles immitses sutike kaane vahelt uriini läbi,  koti sisekangas imes selle rõõmsalt endasse, jättes purgikese kuivaks ja kui ma oma käe kotti pistsin, siis see ka põhjus, miks mu käsi haises nagu tõhk. Egas midagi. Pidin seal edasi istuma ja lõhnama nagu viimane kusik.

Kui olin ligi pool tunnikest palavusest läbi vettinuna istunud ja oodanud kannatlikult oma aega, halastas lõpuks taevaisa mu peale ja ma sain löögile. Aga ma ei jõudnud kabinettigi, sest kui olin kaks sammu ära teinud ja õde mu käes olevat uriinitopsikest koospaberitega silmas, küsis, et ega ma ometigi analüüside pärast ei tulnud. Ma kogelesin, et tulin küll ja siis sain teada, et pool tundi tagasi viidi analüüsid minema, et täna enam ei saa analüüse võtta ega anda. Seisin siis hetke seal, kusetops ühes käes ja paberid teises käes ja mõtlesin, et vägev. Ma niigi pool teed hüpitasin ja utsitasin Janetit mäest üles rühkima, sest palavus ja vanadus pole just parim combo 10 aastasele labraatorile. Ise olin ma ka nagu ma olin - higine, kusene, hingeldav.

Egas midagi. Helistasin Joosepile ja andsin teada, et mul oleks tarvis Pärnusse saada ja et ma tulen koju ja siis võiksime minna, kuna ma tahaks lähiajal süüa, aga vereanalüüs tuleb tühja kõhuga anda.

Hakkasime siis poobikuga tagasi kodu poole vantsima, kui äkki poolel teel tundsin, et mu hargivahe ja aluspüksid on kuidagi kahtlaselt märjad. Ühes olin ma kindel - nii palju ma nüüd ka kuumal suvepäeval ei higista ega vaevle kusepidamatuse all, et aluspüksid sellise lurtsuga läbi liguneksid. Ega ei pea välja nuputamiseks olema mingi eriline ajuhiiglane, et JAH, mul hakkasid keset jalutust päevad. Jah, just siis, kui Janet venis nagu tatt ja mul oli tarvis veel rahvarohkest kohast läbi jalutada.

Mingi hetk helistas Joosep mulle tagasi ja uuris, et miks ma nii heitunud häälega olen, et viib mu linna ja et ma ei pea ju muretsema ja siis ma vuristasin ühe ropsuga nii nagu torust tuli: "Janet uimerdab, mul on kohutavalt palav, ma olen väsinud, õhk on otsas, haisen kuse järgi ja pole just eriti tore, kui mulle tehakse peale pooletunnist ootamist teatavaks, et ma pean sellisena veel kuskile linna hakkama ronima ja tead mis? Et kõigest sellest vähe poleks, hakkasid mul keset linna päevad ja mu aluspüksid on verest läbi vettinud. Ma arvan, et mul on õigus olla tibake heitunud häälega!"

Eelmise nädala neljapäeval istusin Tallinnas kella 11 Pärnu bussile. Olin päev varem õega kokku leppinud, et tuleb mulle vastu, et tulla minuga kaasa Töötukassa juhtumikorraldaja juurde ning ühtlasi aidata mul hiljem üles leida Kilingi-Nõmme buss. Ma siiani olen muidu ikka iseseisvalt, ilma kõrvalise abita,  juhtkoeraga Pärnu linnas liigelnud, aga kes pole veel kursis või viimasel ajal Pärnu kesklinna sattunud, siis võtke teadmiseks, et Pärnu bussijaam on üles kaevatud, kuna sinna hakati ehitama uut kaasaegset bussijaama hoonet. Ma olen ausalt öeldes seda hetke juba ammuilma oodanud, kuna praegune hoone on ajast ja arust ning viimased aastad on see asutus täitnud pigem haisvate pompsude varjupaiga funktsiooni. Lisaks kõigele sellele on see praegune hoone paljudele ka ligipääsmatu (näiteks lapsevankritega vanematele või ratastooligatele). Ainus, mida ma ei oodanud, on need "imelised" ümberkorraldused busside väljumisplatsidega, kui nii üldse saab öelda - bussid väljuvad põhimõtteliselt suvalistes kohtades.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ainus kindel asi on see, et mitte miski pole kindel.Aa, see on ka vähemasti paigas, et saabuvad bussid peatuvad kindlas kohas, aga väljuvad nii nagu taevaisa juhatab. See siis ka põhjus, miks õde pidi mulle vastu tulema ja mulle n-ö oma silmi laenama, et ma hiljem kindlalt ikka bussile saaksin.

Jõudsin siis mina Pärnusse, viskasin crossbagi üle pea, kahmasin läpaka kaenla alla ja haarasin Janetil rakmetest ja kobisin bussist välja. Astusin paar sammu ukseaugust eemale ka, no et ma ei ummistaks eneseteadmata väljapääsu ja jäin targalt ootama. Ootama, et rahvas hajuks ja et õde näeks kus me Janetiga seisame. Inimesed jooksidki suht kärmelt igas suunas laiali, aga meie seisime Janetiga endiselt sealsamas - õde ei kuskil. Mõtlesin, et kahtlane värk ja otsustasin, et helistan ja uurin, et kus kaugel on. Kookisin telefoni kotist välja ja märkasin, et ohoo, õde on mulle umbes pool tundi tagasi helistanud, aga kuna ma bussis lasin silma looja, siis ma loomulikult ei kuulnud. Õde oli õnneks sõnumi ka saatnud, kus seisis "Kallike, ma ei saa täna Sulle kahjuks vastu tulla. Karin". Kuulasin sõnumi kohe täitsa kaks korda läbi, sest no ma ei uskunud oma kõrvu. Korraks tekkis nõutus, et mis asja ma nüüd edasi teen. Ma olin nii väss, et üldse ei võtnud vaevakski jälgida, et kuidas ja kuhu buss bussijaama sisse sõites pööras. Püüdsin siis korra seistes ümbritsevate helide abil asukohta määrata, aga kõik oli nii võõras.

Otsustasin mõned meetrid edasi liikuda, või siis tagasi, ega mina ei teadnud ka antud hetkel päris täpselt, mis on edasi ja mis on tagasi. Kui mul tavaliselt sellistes ootamatudes olukordades ei tõmba mõistust lukku, siis seekord oli selline ootamatus minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma jooksin täiesti kokku. Mu peas valitses totaalne kaos. Mul läks isegi see meelest ära, et mul on taskus nutifon, mille abil ma saaksin end positsioneerida. Kuna mul endal mitte ühtegi mõistlikku lahendust pähe ei karanud, siis helistasin Joosepile ning vuristasin peaaegu et ühe hingetõmbega, et näe õde pidi olema mul vastas, aga ei ole ja mul pole õrna aimugi, et kus paiknen ja kuidas ma pärast üldse koju saan, kui ma ei tea, kust Nõmme buss väljub ja ma olen endast praegu nii väljas, et ma tahaksin vist nutta :D

Joosep oli vana rahu ise ja teatas stoiliselt,et ma natuke ootaksin ja püüaksin rahuneda ja et ta helistab mulle paari mintsa pärast tagasi. Lõppu lisas veel, et ma püsiksin paigal. Tema korraldust püsida paigal ja kannatlikult oodata, ma muidugi rikkusin, sest minu arvates on pläss lihtsalt ühe koha peal passida ja oodata päästmist. Ma andsin Janetile vabad käpad ehk korralduse liikuda kuhu iganes ta soovib ja arvab, et me võiksime minna. Janet alguses oli veidi kõhklev, kuid mõnekümne meetri pärast võttis sellise tempo üles nagu teaks täpselt, kus me oleme ja kuhu peaks minema. Mina olin endiselt täiesti mustas augus. Lõpuks helistas Joosep tagasi ja palus, et ma ütleksin, mis oli minu viimane asukoht, mida ma kindlalt tean, et kus olin. Selle peale läksin ma veits äksi täis, sest no mis mõttes viimane koht, mida ma kindlalt tean!? Kui ma teaksin, siis ma poleks helistanud ju. Pärnu bussis olin viimati ja enne seda Tallinnas - on abi või!? :D Joosep vastas selle peale ainult "Okei!" ja uuris edasi, et kas ma olen ikka seal samas, kus ma bussist välja astudes olin. Aga no loomulikult mitte. Ma olin juba mitusada meetrit kuskile suunas Janeti järgi lohisenud.

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, lõi mul mõistuse klaariks ja äkitselt mul plahvatas, et asi, mida ma oma ihukätega hoian ja mille abil ma suhtlen Joosepiga, pole ju mingi suvaline klots,vaid tehnikaajastu nutividin, millega saab rohkem teha kui lihtsalt helistada. Kui mulle lõpuks see pärale jõudis, pobisesin Joosepile, et davaika, ma helistan paari mintsa pärast ise tagasi. Nii ma võtsingi siis oma BlindSquare äpi lahti, mis teatas rõõmsalt, et ma olen põhimõtteliselt Port Arturi lähistel, ainult et üle tee. Halleluuja, ma olin päästetud! :)

Ja põhimõtteliselt sellega minu linnaseiklused koos paanikaosakonnaga lõppesidki. Sain Töötukassas kenasti käidud ja pärast kutsusin endale õetütre ka veel appi, kes aitas mu hiljem õige bussi peale ja sõit võiski kodu poole alata. Aga bussis juhtus veel üks intsident...
Kuna linnas oli bussi väljumiseni aega, siis otsustasin poest läbi lipata ja koju, nälgivale mehele, natuke söögikraami osta. Kuid bussis juhtus selline lugu, et kui minu peatus hakkas lähenema ja ma valmistusin püsti tõusmiseks, siis ma korraks lasin toidukotist lahti, no et veidi oma jopet kohendada, kuid just sel samal momendil tegi buss manöövri ja mu pilgeni täis topitud toidukott lendas mööda bussipõrandat laiali. Ma veel ostsin koju maiustamiseks maasika-jogurtiplaadikooki, mis samuti mööda põrandat laiali lendas ja mitte lihtsalt põrandale, vaid tagurpidi. Great sucsess! Noortel oli muidugi palju nalja, kes bussi tagaotsas hängisid. Keegi muidugi neist või teistest kaasreisijatest appi ei märganud tulla ja nii sõitis buss minu õigest peatusest mööda. Järgmiseks peatuseks ehk lõpppeatuseks sain ma enam-vähem oma nodi bussipõrandalt kokku kraabitud. Äärepealt oleks taluvõi jäänud kahe silmavahele, aga õnneks astusin ma sellele elegantselt kannaga peale. Seega, lõpp hea, kõik hea ja ma pistsin oma laiaks litsutud võipaki ka kotti tagasi :D

Käisime kolmapäeval Kasperiga deidil. Okei, tegelikult ei käinud deidil, vaid käisime niisama sõpradena Picadilli kohvikus koogi ja kohviga maiustamas. Pärast jalutasime veel Vallikraavi sillale uudistama erinevaid tabasid, mida on sinna paaride poolt jäetud ja siis jalutasime bussikasse ja oligi vahva pärastlõunane aeg linnutiivul mööda saadetud.

Ennetan juba eos küsimused ja kergitan natuke saladuseloori ja ütlen teile ka, et kes see Kasper selline on. Ühesõnaga möödunud suvel käisime Janetiga lastelaagris rääkimas elust pimedana ja juhtkoerast ning Kasper oli siis seal üks abikasvatajatest, kes siis pärast mu lahkelt koju transportis ja sellest ajast peale olemegi vahelduva eduga suhelnud. Kasper on tegelikult valgustaja, mitte kasvataja vms. Ses suhtes, et mitte hingevalgustaja, vaid teatris lavastuste valgustaja. Ma arvan, et ma ei luiska, kui ütlen, et ma pole enne nii sooja, sõbralikku, armast ja toredat noormeest kohanud. Ta tekitab kuidagi oma olemusega sellise tunde nagu oleksime juba pikaajalised sõbrad, kes on kõiksugu aegu kogenud ja näinud. Ma hea meelega näitaks teile ka seda pikka, heledapäist surfisoengu ja tanksaabastega sõpra, aga ma ei saa. Me  tegime küll kolmapäeval enne lahku minemist kolmese selfi, mille Kasper oma Instasse üles laadis, lisades juurde teksti "Mina koos oma lemmik sõbraga, kes kohe üldse mitte midagi ei näe". Aga kuna ma näen selfide peal välja nagu läbi lukuaugu pressitud mollusk, kes vaatab totaalselt mööda, siis ma ei julge tervele Eestile sellist jubedust näidata. Saate pärast veel mingi püsiva nägemiskahjustuse või miskit.

Mind on selle nädala algusest peale kimbutanud tugevad peavalud ja kuna Joosep oli juba eelmisel reedel tõbine, siis arvasin, et mul ka vist mingi haigusevimm kallal. Aga kui päevad möödusid ja Joosep lakkamatult lurises ja lörises oma tatise ninaga mu kõrval ja mul ei paistnud ikka veel kuskilt otsast külmetusviirust välja, siis juba vaikselt juubeldasin, et jess-jess, ma vist seekord pääsen. Tjah, vara hõiskasin, sest ööl vastu neljapäeva, kui magasime näod vastamisi, siis Joosep une pealt lihtsalt konkreetselt aevastas mulle näkku. Ma läksin päris närvi ära. Aga nohjah, mis seal ikka. Pühkisin näo tatist puhtaks ja keerasin porisedes teise külje, kuigi ega magamisest enam midagi välja ei tulnud, sest mida sa magad, kui teine kõrva ääres luriseb, nohiseb, löriseb ja siis testib iga poole tunni tagant, et kummast ninasõõrmest käib tal õhk läbi ja kummast mitte.

Issand halasta küll. Ma siis lõpuks peale pikki kannatusi ja kannatlikust pobisesin talle teki seest, et võtku Sudafedi ninaspreid ja sele peale kähvas Joosep mulle, et küll ta võtab, mida ma surun talle seda kogu aeg peale. Omfg, anna andeks, et tahtsin aidata ja võib-olla ka ise natuke sõba silmale saada, eksole. Aga tema reageeris minu pakkumisele sedasi nagu ma oleksin tahtnud talle selle ninasprei silmakoopani sisse lükata ja tühjaks sussutada. Ole veel hooliv ja paku abi, eksole.
Igatahes eile päeval hakkasin end suts haiglasemalt tundma ja kuna öö oli tänu ühele näkku aevastajale ja õhukontrollijale suht häiritud, siis otsustasin kodurahu huvides diivanil ööbida. Mul lihtsalt poleks enam närv vastu pidanud, kui ma oleksin pidanud kasvõi ühe öö veel kuulama, mismoodi keegi mu kõrva ääres üritab enda aju läbi nina välja nuusata.

Paraku diivanil magamine polnud ikkagist nii hea mõte, kui see alguses tundus, sest esiteks nägin ma mingisugust debiilsus kuubis und. Mingi moslemi sugemetega vihane terrorist ajas mind mööda maja taga ja lõpuks polnud mul kuhugile põgeneda ja nii ma kükitasin duššinurka looteasendisse, ise üle kere värisedes ja lootes, et kui olen nii abitu ja hirmunud, et siis äkki halastab mu peale ja jätab mu rahule või miskit. Aga nii ei juhtunud, vaid hakkas mind nahkrihmaga nüpeldama. Ma siis üritasin end iga hinna eest kaitsta ja sain lõpuks rihma otsast kinni, kuid siis haaras see terrorist taskust võinoa ja hakkas sellega mu nina all vehkima. Nüüd ma muidugi mõtlen, et äkki see "terrorist" mu unenäos oli metafoorilises mõttes külmetusviirus, kes üritas mind rünnata ja jalust maha niita. Ja nendel hetkedel, mil ma olin ärkvel ja ei pidanud mingit rõvedust nägema, siiberdas Janet edasi-tagasi ja sõtkus mu jalgade, kõhu ja näo otsas, sest arvas, et maru armas oleks, kui ta ka kuskile diivanile ära mahuks.

Saabus hommik ja mu äratus hakkas laulma ja mul oli selline tunne nagu ma poleks silma täitki magada saanud ja peas oli tuumapohmelli sarnane tunne. Jah, ühesõnaga nii ma siis olengi täna enamuse ajast vetsupaberirull kaisus diivanisse lohku sisse maganud. Aaa ei, mis ma räägin. Ma vahepeal korjasin elamise pealt mustad nõud ka kokku ja pesin need puhtaks ja tegin Joosepile sooja sööki - kartulit ja grillitud kanafileest kastme koos toorsalatiga. Pool surres muidugi. Me oleme üldse siin üks paras santlaager, sest Joosep käis teisipäeval rattaga mäsa ja nüüd parem käsi kuni küünarnukini kipsis. Randme kohast lõi luust killu välja. Haiguslehte ta muidugi ei võtnud, vaid programmeerib praktselt ühe käega. Ma küll noomisin teda, et ta peaks oma kätt fikseeritult selle salli sees hoidma, mis talle haiglas kaela taha seoti, aga see tüüp viskas koju jõudes selle kus see ja teine. Ühtlasi peab kips 4-6 nädalat peal olema ja see tähendab ka seda, et jõuludeks me metsast kuuske vist tooma ei lähe, sest Joosepist pole ju saagijat ega lumes sumpajat (kui see lumi üldse suvatseb kunagi jäädavalt maha tulla).

Ma tahaksin nii väga öelda, et ma teen praegu julma ja koledat nalja selle peksujutuga, aga tegelikult juhtus päriselt ka selline päevavalgust kartev lugu.

Kõik sai alguse sellest, kui Joosep hommikul uuris, kas mul on plaanis täna kuskile minna ka. Saades teada, et mu tänane päev on imekombel täitsa kodune, siis Jossif andis teada: "Väga hea! Kaja ja Vallo tulevad täna meile külla!". Minu reaktsioon oli muidugi selline: "Misasjaa?! Millal Sa sellest teada said".
"Eile..."
"Mulle ei tahtnud natuke varem teada anda või?"
"Einoh, Kallis, vaata asja positiivset külge. Ma ütlen Sulle seda praegu, aga mitte siis, kui nad on juba uksest sisse astunud ja siis ütleksin, et oi näe, Kaja ja Vallo tulid meile külla!" sõnas Joosep arutlevalt.

Mul on lihtsalt selline kiiks, et kui meile on oodata külalisi, siis ma soovin olla maailma parim võõrustaja, kes katab laua heast ja paremast looka, kraamib kodu läikima ja tervitab külalisi naerusuil ja pestud ja kasitult. Joosep üritas mu kerget hommikust hüsteeriahoogu rahustada sõnadega "aga ma armastan Sind, Kallike!", kuid ma ainult kokutasin ja sõnad jäid justkui kuskile kurku kinni ja Joosep muidugi iga minu häälitsuse peale aina kaisutas ja korrutas hellitavalt, et kui väga ta ikka mind armastab jne.

Tänasin mõtteis almašt taevaisa, kes andis mulle nii palju oidu, et ma eelmise päeva õhtul olin tolmukaga elamise üle tõmmanud ja nõud tublisti ära pestnud, kuivatanud ja kappidesse asetanud. Minu ainukeseks mureks jäi nüüd ainult see, mida külalistele lauale panna. Otsustasin, et kuna Manjana blogist näpatud kaera-õunakook koos õhukese biskviit kattega maitses oivaliselt, et siis teengi ainult biskviiti ja lisan veel banaani- ja šokolaaditükikesi maitseks sisse.
Joosep tõmbas minu rahustuseks korra veel ka tolmukaga põhiruumid üle ja juba nad saabusidki.

Mina tormasin magamistuppa, et kodused nartsud seljast visata, oma kiharad harjaga üle harjata ja siis rõõmsalt kauaoodatud sõpru tervitama minna. Hakkasin siis magamistoast välja astuma, kui minu ees laius Vallo. No laius ses mõttes, et tüüp on 2,05 pikk ja nagu armsale Vallole kohane, siis ütles talle omaselt midagi totakat, no nagu alati. Mina kohe andsin talle selle eest paar-kolm släppi.. Oo holy cow, kolmandal korral või siis kui käsi liikus veel neljandatki släppi andma, siis äkitselt pidurdasin oma kätt ja mu ajju jõudis signaal, et oot-oot, see udusule sarnaste karvakeste ja pehme nahaga kaetud olend, ei ole ju teps mitte Vallo käsi ega rinnak. Ja nii me siis seisime seal murdosa sekund, nagu kaks töllakat, eksole. Vallo ka tardunult, sest no ta ei osanud oodata, et ma pime tungin ta lapsele kallale ja mina olin nagu tuppa s*ttunud kass, kes sai just aru, millega hakkama sai ja suutsin öelda ainult "Oi!". Nii, kui ma selle sõna üle oma huulte kuuldavale lasin, hakkas väike printsess muidugi hädakisa tegema ja nõudis häälekalt oma emme sülle, sest vähemalt see inimene on turvaline ja ei lase kellegil teda peksta.

Ma olin muidugi täiesti sõnatu ja suutsin vaid Vallole sädistada, et miks ta tuleb mingi lolli jutuga, laps ees, minu juurde ja siis arvab, et ma ei viruta talle. Mul on kogu aeg olnud mingi sugune idiootne komme kätega vehkida ja släppe tasuta vasakule ja paremale jagada, aga no vaene väikseke...
Aga no õnneks Eliisele meeldis Janet, minust ei arvanud ta alguses suurt midagi. Isegi meie varasemad ühishetked, kus ta mulle maailma tatisemaid musisid põsele tegi, isegi need mälestused oli ta oma peast pühkinud. Kuid   päeva peale läks asi paremaks ja ma tõusin ka peaaegu koerastaatusesse. No aga seda alles siis, kui ma olin lubanud riisikrõbse elamisse laiali puistata, pool pakki Janetile neid sisse sööta, arbuusi põrandale ja diivanile nühkida ja alles siis meenus väikesele präänikule, et ma vist olen see sama normaalne mutt, kelle juures ta varemgi on käinud. Lõpuks poosetas Eliise mul isegi sules, üks jalg söögilaua peal, nagu bossidel ikka kombeks on.

Vallo pööras ka muidugi asja naljaks ja igal võimalusel hõõrus mulle oma lapse nüpeldamist nina alla ja kujutles vaimusilmis ette, mismoodi mina oma tulevast last hakkan distsiplineerima. Kell on seitse hommikul, mis asja, veel magad või, ärka kohe üles ja kohe tõmbad ahjuroobiga üle kukla. Miks koolis "2" said, kohe släpid vastu nägu. Ja no loomulikult ei puudunud nende tundide jooksul sellised meeldetuletusfraasid nagu "Kuule vaata, et Sa Eliisele vastu vahtimist jälle ei viruta, ta praegu laua all", "Ma teadsin, et Sa led veidi agressiivne, aga et päris lapse kallale niimoodi läheksid".

Mnjah, ma mäletan ühte suvepäeva humoorikat seika, kus me Valloga jalutasime ja no järjekordselt ajas mingisugust kägu ja ma refleksist tahtsin talle maksakat küünarnukiga anda. No ma virutasin ka, aga no taaskord ma unustasin ära meie pikkuste erinevuse, et ta 2,05 ja mina 1,58 ning selle tulemusena andsin ma kogemata talle hoopiski ühe korraliku munaka. Kuid ilmselgelt mitte eriti tugevalt või ohtliku, sest nagu näha, siis lapsi on ta endiselt võimeline saama :D

Päeva lõpus ma arutlesin vaikselt oma peakeses, et huvitav, kas järgmisel korral on üldse mõtet enne lastega külalisi tolmukaga elamine üle võtta või mitte? Ühest küljest oleks see nagu viisakas, et siis nagu näitame, et me elame ikka tsiviliseeritult ja et me nende nimel pingutasime, et neil oleks hea ja mõnus olla, sest arvestades, et meil on kaks labraatorit, kes ajavad metsikult karvu ja toovad arvestav kogus liiva sisse, siis on ju nagu enesestmõistetav. Ja mul on nagu see värk ka, et kui mõtled lapsele, siis kohe tekib sisemine soov ja vajadus põrandad läikima lüüa, et laps saaks ikka puhtal põrandal roomata ja väänelda jne. Kuid, kui Eliise tuli, siis tema läks küll põhimõtteliselt esimese asjana ise koerapessa, nühkis, hõõrus ja lakkus seal. Lõpuks tõusis sealt nagu õige mees püsti ja juba suundus minu öökapi poole, kust avastas minu insuliinisüstlad. No ilmselgelt nendega me mängida ei lubanud, ma igaks juhuks mainin, eksole. Aga no kui põrand oli taas kattunud riisikrõpsupuruga, arbuusiga, karvadega ja mis iganes muu lägaga veel, siis Eliise pani rahus poolpaljalt mööda põrandaid ringi. Lihtsalt heitis selili ja pikutas täielikus õndsuses, siis tegi veel mõningasi akrobaatilisi harjutusi ja vabakava.

Huvitav, kuidas sellist postitust tuleks lõpetada või kokku võtta. Kas ma peaksin pühalikult tõotama, et ma mitte kunagi enam ei löö ühtegi last? Hmm, ei. See ei sobi, sest see kõlaks, nagu ma oleksin mingisugune sari lapsepeksja. Või tunnistan veelkord lihtsalt oma süüd ja häbenen end maapõhja ning kui ma oma peksuga lapsele püsivaid kahjustusi ei põhjustanud, siis elavad nad tänapäevalgi kolmekesi õnnelikult koos... Või neljakesi, aga mulle pole nad oma teist last julenud näidata, sest muidu virutan sellele ka vastu pead. Või äkki oleks see liiga julm nali. Või, kui kunagi see präänik kooli läheb ja saab kehva hinde, siis ärge selle väikese koolijütsiga riielge, sest võib-olla on halb hinne põhjustatud minu nüpeldamise tulemusel. Helistage siis mulle ja sõimake mind.
Oeh, ja siis ma tahan endale veel last, eksole. Laps ei tahagi minu juurde tulla, kui ma kogu aeg selline vehkleja olen... Kui ma peaksin kuskile ära kaduma ja blogimisse tuleb pikem paus sisse, siis teadke, et ma sidusin endal lihtsalt käed kinni :D

Eile oli imeline päev, aga enne, kui ma jagan oma emotsioone ja nostalgiat seoses eilsete pulmade ja lapsepõlveradadel käimisest, jagaksin ma hoopiski oma õnnetuse tagajärgi. Eile hilisõhtul, kui koju jõudsime ja hakkasime Joosepiga magama sättima, siis uurisin, kas tahab minu põletushaava ja ville ka näha. Nojah, selline veidi tavatu asi, mida teisele enne und pakkuda, eksole. Aga no me tegelikult olemegi Joosepiga sellised tüübid, kes üksteise haave uudistavad. Või õigemini mina seda küll vabatahtlikusekorras ei tee, aga kui Joosep saab endale mingi ränga haava, siis soovib, et mina ka tutvuksin sellega. Tavaliselt peab ta mind selleks kaks päeva mööda korterit taga ajama, aga kui lõpuks mu kätte saab ja vägisi sunnib oma haava näppima,siis ma natuke öögin ja kisendan. Eile ma aga lihtsalt oletasin, et ta võiks tahta näha mu haava, kuna Joosepile läheb üldjuhul vägagi korda see, et mismoodi minu haavakesed paranevad. Lihtsalt tavaliselt diabeetikutel kipuvad kõiksugu haavad ja põletikud kauem ja vaevalisemalt paranema ning seega ta tunneb alati muret, et kuidas, kas ja mis olukorras mu haavakesed on. No ja kuna vahetult peale õnnetust pidi Joosep suvepäevadele sõitma ja kui eile koju naases, siis põrutasime suhteliselt kohe edasi Läänemaale, oma armsate sõprade pulma. Seega polnud vahepeal võimalust lähemalt minu haavaga tegeleda. Vaherepliigina pean kohe ära märkima, et see oli üks tõeliselt imeline ja muinasjutuline pulm! Aga no kindlasti teen sellest supertoredast päevast eraldi emotsioonipostituse ka.
Aga rääkides edasi haavast, siis Joosepi reaktsiooni, kui sellist, ei osanud ma tõesti oodata. Kui pluusi üles tõstsin ja tudupüksivärvlit veidi alla tõmbasin, siis Joosepi ehmatusreaktsioon väljendus lausega "Ohsaa kurat!"
Mina ise ju oma põletushaava ei näe ja oletasin, et mul see kergelt punakas ja paar villikest, aga Joosepi sõnul on mul see suisa lillakas, nahk siit-sealt veidi kobrutab ja osaliselt on uus kiht nahka peale tekkinud. Saades teada, et mul on arvatavasti täitsa kohe mingisuguse kindla astme põletus, siis imelikul kombel meenus mulle täna hommikul üles ärgates, et tuleval teisipäeval on mul dermatoloogi juurde aeg kinni pandud, mida ma juba oma pool aastat oodanud olen. Tegelikult panin selle arstiaja endale kinni seoses ühe kahtlase sünnimärgiga intiimpiirkonnas ja mingisuguste laikude pärast, mis mu nahale stressirohkel perioodil tekkisid. Ega ma ei tea, kas heledad laigud ja stress on kuidagi omavahel seotud, aga no eks sellepärast ma dermatoloogi juurde sammud seangi. Sattusin kunagi Briti blogist lugema ühte nahaprobleemiga seotud postitust ja nagu ikka, siis lugejad jagasid ka omi mõtteid ja rääkisid avameelselt kaasa ka oma nahaprobleemidest ja muredest ning ühe lugeja kommentaar jäi mulle silma. Kuna ma hetkel seda postitust üles ei leidnud, siis ei saa kahjuks kopeerida täpset sõnastust, aga kellegil olevat tekkinud valged laigud kehale peale solaariumis käimist. Talle olevat siis välja kirjutatud mingisugune piiritusebaasil retseptiravim, mis valged laigud ära kaotas, kuid aeg ajalt peab end ikka selle piirituselahusega üle tegema, kuna laigud kipuvad tagasi tulema. Kuna paar aastat tagasi oli mul ka kombeks käia peale pikka talve ja enne suve veits solaariumis end päevitamas, et suvepäike hakkaks paremini peale ja et ma oma luigejalgadega kedagi ära ei ehmataks, siis kogu see jutt oli mulle kuidagi väga tuttav. No eks siis loodetavasti teisipäeval, peale arstivisiiti, olen veidi targem, et mis minu sünnimärgist saab, kuidas peaksin oma põletushaava eest hoolitsema ja käituma ning mis nendest laikudest edasi saab- kas peangi elupäevade lõpuni 1x aastas end piiritusevanni siruli viskama?
Kui sellest sünnimärgist natuke rääkida, siis see asub üpriski intiimses piirkonnas ja mina olen selle kohapealt suhteliselt häbelik, et isegi arsti juuresolekul on veidi imelik end poolpaljaks kiskuda. Eriti hull on asi siis, kui tegu on veel meessoost arstiga. Eks ma teen kõik vajaliku ära, mis mulle öeldakse ja palutakse, kuid äärmiselt suure ebamugavustunde ja kohmetuse saatel. Ma ei oska isegi öelda, et miks ma tunnen sellist ebamugavust, sest mõistusega võttes ma saan ju aru, et tegu on meditsiiniasutusega ja ilmselgelt on nad sadu inimesi igast otsast läbi uurinud ja puurinud ning tegu ei ole missivõistlustega, kus hinnatakse pikki siledaid sääri, laulu-, tantsu- ja etlemisoskust ning üleüldist kraatsiat, aga nohjah...
Niih, aga lisan siia lõppu siis pildikese oma põletusest, mis on täna hommikuse seisuga tehtud.

Minu tänane hommik algas nagu iga teinegi hommik... Pilkase pimedusega :D Ei, tegelikult tahtsin hoopis seda öelda, et minu tänane hommik lõppes tsipa teistmoodi ehk villides. Siit tuleb minu järjekordne Kail-ikka-juhtub äparduslugu.
Meie elamises algavad hommikud tavaliseld kohvilähkri kõrval ärgates, või no õigemini Joosepi hommikud algavad sedasi. Igatahes suundusin kööki Joosepile järjekordset hommikukohvi meisterdama. Võtsin umbes sellise poole liitrise suuruse klaaskruusi, valasin sellesse just äsja keemise lõpetanud vee sisse ja avasin pea kohal oleva kapiukse, et kohvipurki võtta, kuid selle asemel lendas sealt välja Joosepi tuttuus Coca-Cola tass, mis oli kõigest paar päeva vana ja mille vend oli talle kinkinud ning mille mina olin eile õhtul peale nõudepesu sinna lohakalt asetanud.  Mõlemad tassid purunesid loomulikult kildudeks ja tolles pooleliitrises kruusis olnud tulikuum ja aurav vesi pritsis täies mahus minu alakõhule- dadaa! See on kohvi tegemine minumoodi :D Ja loomulikult on ainumõistlik riietus hommikukohvi tegemise juures trussikud ja t-särk, sest pits on ju piisavalt kuumakindel materjal, muig. Tegelikult võin ma siin ironiseerida palju tahan, aga ega fakt on see, et arvatavasti ma oma lollusest ei õpi ja keedan hommikukohvi edaspidigi täpselt samamoodi edasi. Viitsin ma jee endale mingisuguse kaitsepõlle kohvitegemiseks ette siduda. Mul pole tegelikult põllegi, kuigi ma väga tahaksin ja vajaksin ühte sellist. Kuid ma tahan, et see oleks kindlasti selline, mis katab ka rinnaesise ja kõhu ning millel oleks taskuke. Selline lihtne, armas, tibukollane ja väikese pitsiga :)
Ma olen nagu mingisugune sajandi kobakäpp, sest ma olen varasemalt ka niimoodi ühe käeliigutusega tasse purustanud. Joosep juba ähvardas, et ta peab kõik serviisid ja klaasid minu käeulatusest ära panema ja hakkama kasutama pappnõusid, sest näiteks ämma poolt kingitud šhampanjapokaalid, nendest suutsin ma ka kohe esimesel korral ühe ära lõhkuda. Ma olen tegelikult ise ka väga õnnetu, sest too pooleliitrine klaaskruus, millel olid tulbid peal, see oli üks minu lempareid ja neid vist ei ole enam saadaval ka. Mul on sama komplekti väiksemad tassid, klaasid ja isegi taldrikud. Ülišefid ja vastupidavad on, aga no paraku sellist gravitatsioonijõudu nad üle ei elanud. Pegens küll, enne seda äpardust kukkus mul näiteks sama komplekti kuuluv joogiklaas vastu metallist ahjuroopi ja klaas jäi terveks. Ma räägin, need on mingisugusest spetsjom klaasist tehtud nõud. Mäh, kas keegi teab, kus selliseid saab? Joosepile pean ka uue tassi orgunnima, see Coca tass maksvat ligi 8 eurtsi. Saate aru, see väike punane Coca tass maksis nii palju!?

Minu kõhust rääkides, siis see esimesed paar-kolm tundi kipitas ikka pääris mõnusasti. Joosep käskis mul päris pikalt külma peal hoida ja rahulikult diivanillebos olla, aga no mina ja niisama ärkvel olles lebos- kas saab midagi veel igavamat üldse olla? Minu alakõhtu katab nüüd igatahes selline peopesa suurune punetav laik, kus paaris kohas ilutseb ka paar sellist väikese sõrmeotsa suurust villi. Kuna Joosep sõitis täna suvepäevadele, siis käskis mul emale ka teada anda, et mul selline õnnetus juhtus, kuigi ma väga tugevasti protestisin selle mõtte vastu, sest ma kujutasin juba nii elavalt ette, mismoodi minu ülihoolitsev ema 10 kilose tulekustutiga jookseb minu poole ja ostab pool apteeki tühjaks, sest vaja on kindlasti: desinfitseerimisvahendit, steriilseid puhastuslappe, Panthenoli, jahutavat geeli, haavaplaastreid, valuvaigisteid ja igaks juhuks kõike topelt, sest on augustikuu ja augustis läheb ju kõik mädanema :D
Hah, Joosep just kirjutas: ";;Bussis on külm ja mul karvad pysti nagu pärdikul."
 No see ju igati kasulik info :D
Aga jah, kui Joosep mu diivanile, õrnalt ja hellalt, pikali sättis ja kattis mu seenekarpide ja hapukoorepakiga, siis haaras mu telo ja kukkus pildistama. Ütles, et peab ju kogu seda värgindust mu blogi jaoks jäädvustama, nii et tänu Joosepile on teil võimalik minu imelist kätetööd imetleda. Pluss tegi ka video, mida saate blogi Facebooki lehelt üle tsekkida, kuigi minu jaoks on see niiii kehv video, kuna ma olen seal nagu mingisuguse tuppa s*ttunud kassi häälega, viu-viu, aga no Joosep käskis ja Reti tahtis :D
Kes mu Facebooki lehte Kai pimeduses kobamas veel ei jälgi, siis siitkaudu saate selle väikese vea ära parandada! ;)

Lõpuks ometi naases eile Joosep koju, keda ma suutsin selle nädalaga kohutavalt palju igatsema hakata. Lausa nii palju, et viimane päev ja öö muutsid mu emotsionaalselt ebastabiilseks. Kuna ma ei teadnud, mis kell Joosep täpselt koju jõuab, aga ma tahtsin teda korralikult vastu võtta ja tervitada (nagu need 60de koduperenaised, et kui mees koju tuleb, siis on kodu koristatud, toit ahjus, naisel soeng ja kodukaltsud ilusa kleidi vastu vahetatud, lastel tatised ninad pühitud ja korralikult esikusse rivistatud). Mul oli ka siis kodu koristatud, ise nägin ka enam-vähem hea välja ja toitu hakkasin ette valmistama peale keskpäeva. Ajastus polekski parem saanud olla, sest kui Joosep koduuksest sisse astus, siis mul oli kartulipuder valmis, peediküüslaugusalat valmis ja kaelakarbonaad ka kohe-kohe valmimas. Läksin siis Joosepit kallistama, aga no nagu ma alguses mainisin, siis minusse oli selle nädala jooksul seda igatsust ikka vääga palju kogunenud ja no mõelge, ma polnud saanud ju vahepeal teda üldse kõdistada, näppida, kiusata, musitada ja nüüd ta seisis seal täies hiilguses ja mina tundsin end hetkega nagu väike laps kommipoes. Ma tahtsin kohe 146 kallistust ja triljon musi saada, aga ma sain AINULT ühe NÄRUSE kallistuse, mis kestis AINULT NÄRUSED 10 sekundit ja AINULT ühe musi ning siis tervitas oma labraator Pythonit (jajaah, inimese parim sõber ja kes samuti igatses oma peremeest) ja no siis see minu emotsionaalne ebastabiilsus lõi välja ja ma hakkasin koheselt oma väikese ajuga mõtlema, et einoh, ma olen madalamal kohal kui koer (hästi loogiline, eksole :D ). Ma ise ei jõua ka ära imestada, et kust küll minu loogika pärineb, lihtsalt vaimustav.  Nii ma siis seal mossitasin ja olin enda peale veel selle peale ka tige, et tahtsin ju ideaalset tervitust oma mehele, mille olin korduvalt oma peas isegi läbi mänginud. Aga nüüd käkerdasin selle ise ära. Aga võib-olla sellepärast minu arvates kõik metsa poole kiskuski, kuna ma olin järjekordselt oma peas mingisuguse "mängukava" välja mõelnud, et mida mina teen , ütlen ja kuidas istun ja astun jne ja kuidas tema siis reageerib jne. Kuid ma ei saa ju eeldada, et kõik läheb minu plaanikohaselt, kui teine osapool pole isegi oma rollist teadlik, mida peaks n-ö minu tsenaariumi kohaselt etendama. No õnneks Joosep suutis ikka mu maha rahustada ja ma sain õhtu jooksul ikka mitu kallistust ja Joosep isegi talus Eurovisiooni ära, mis taustaks mängis :D Vahepeal sõitis mul muidugi katus taas ära ja see nägi välja umbes nii, et ma läksin istusin Joosepile sülle ja haarasin tal kaela tagant kinni ja siis raputasin häästi kõvasti ja ütlesin: "Sa oled koduuuus!"  Selline igati tervislik ja rahulik viis oma rõõmu väljendamiseks. Õhtu jooksul suutsin veel oma suurest ajameelsusest ja õnnejoovastusest kulmupidi vastu uksenurka joosta, sest läksin korra magamistuppa ja lükkasin selja tagant ukse pooleldi kinni ja loomulikult unustasin selle ära. Esiteks ei tohi mitte kunagi pimedaga koos elades uksi pool kinni või lahti jätta, sest siis juhtubki nii, et pime jookseb selle ukse endale näkku. Uksed peavad olema alati, kas täiesti lahti või täiesti kinni. Ja teiseks on see eilne kõige suurem lollus sellepärast, et ma ise tekitasin endale sellise ohtliku olukorra ja siis veel unustasin ära kah. Igatahes nüüd mul parem kulm veits paistes, aga õnneks mitte sinine ja seda arvatavasti tänu Joosepi kiirele reageerimisele, kes mulle koheselt tõi sügavkülmast külmutatud köögiviljapakendi. Ahjaa, enne tuli kallistas mind ja uuris, et kas ma sain nüüd uksega kokkupõrke tagajärel taas nägijaks :D
Igatahes Joosep on nüüd kodus ja ma olen nii rõõmus ja ma sain lõpuks ometi end välja puhata, sest nii veider kui see ka poleks, siis üksi magades ärkasin ma öösiti pidevalt ja korduvalt üles (pidasin psaikode ja kummituste valvet), aga Joosepi kaisus magan nagu nott.

Üle pika aja oli täna lihtsalt imeilus ilm, tahaks kirjutada päev, kuid ei saa, sest minuga juhtus midagi sellist, mida pole minuga varem juhtunud. Hommikul saime Gerliga kokku, et ühiselt koos minna Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu üritusele, kuhu meid juba ammu oli väga oodatud. Mina tahtsin muidugi enne käia Kassikausist läbi, et koerad saaksid enne pikka päeva veidi omavahel mürgeldada...but be careful what you wish...sest kohe, kui Janet rakmetest vabaks sai, lendas Ta nagu püssikuul minema ja hakkas oma kurikuulsaid ringe tegema ning suurest õnnest tuli ja hüppas ka mulle märgade muruste käppadega peale "wiiii, vaata ma olen niiiiiii õnnelik". Noh, mis seal siis ikka, kandsin terve päeva oma värskelt tuunitult, ainulaadseid ja moekaid käpatempliga pükse uhkusega - kellegil teisel ju ei ole.
Kui toda üritust iseloomustada, siis kasutaksin sõna omamoodi omapärane, sest seal olid vanemad naisterahvad ja kõigil neil oli mingisugune puue. Kuid kuna mina ei näe (endiselt), siis ma ei saanud kohe pihta, et mis kellegil viga võiks olla. Olnud istunud seal tunnike hakkas pilt vähe "selgemaks" tõmbuma. Ühtäkki tajusin, et keegi annab Janetile midagi süüa ja ma kohe keelasin seda naisterahvast, kui Ta äkitselt hakkas end paaniliselt kaitsema: "Ma-ma ei teinud midagi...seal oli nööpnõel maas ja ma-ma tahtsin seda üles võtta, aga ma-ma ka-kartsin ja siis ma mõtlesin, et kas võtan, sest koer vaatas mind ja ma-ma arvasin, et võib-olla Ta ha-hammustab mind ja siis ma nägin, et natuke on munavalget maas ja koer sõi seda. Ma.ma ei annaks koerale midagi, seal oli ainult nööpnõel maas...ma ei anna midagi, ma tean, et ei tohi anda. Ma ainult tahtsin nööpnõela ja siis ..."
Ma kuulasin vaikides toda jutuvada, kuid mingi hetk muutus see n-ö taustamüraks ning otsustasin lihtsalt jälgida ise Janetit hoolsamini, kui hakata siin inimesele oma nõudmistega ärevust tekitama (ilmselgelt oli tegu mingisuguse ärevushäirega). Veel oli üks omamoodi vahva ja humoorikas proua, kes armastas kõigile, olenemata teemast, öelda: "Ära Sina tule mind õpetama! Mina tean kõike!"
Olles kokkuvõttes istunud üritusel ligi kolm tundi, hakkasime end tagasi kodu poole sättima. Jalutanud koduteel juba mõnedsajad meetrid,hakkasin ma mingi hetk tajuma, et mu veresuhkur on suht kiiresti langemas, kuid kuna koduni oli üle 1,5 km jäänud, siis oletasin, et vaikselt tiksun koduni välja küll...oletasin valesti ja päris koduni ikka ei tiksunud küll. Üht äkki hakkasid mul põlvedest jõnksatused läbi käima...no umbes sedasi, et kui keegi virutab Sulle oma põlvega Sinu põlveõndlasse. Hõikasin Gerlit ja ütlesin esimese lausega: "Mul on väga halb...veresuhkur on väga madal...mul vist hakkavad krambid..."
Gerli talutas mu ühele majatrepile istuma ja ma üritasin oma kotist leida magusat, aga peale ühe näruse kommi ei leidnud ma midagi. Käed vahepeal vappusid ja olid täiesti jääkülmad ja niisked. Ma ei adunud enam praktselt midagi, et kus on mis tänavad, kus on kodu ja kus ma üldse olen. Tajusin ainult kerget hirmu ja tugevat abituse tunnet. Gerli helistas oma tütrele, kes ruttu jooksis kommidega kohale, närisin peotäis komme ära, natuke istusin ja siis koperdasin käevangus kodutrepini. Kui praegu minult küsida, et mismoodi või millist teedpidi tulite koduni, siis jääksin ma vastuse võlgu.
See oli ikka päris hirmutav kogemus, mul pole mitte kunagi varem nii olnud, et ma olen kodust nii kaugel, poodi läheduses pole, kotis magusat ka mitte ja juba käivad krampide eelsed tõmblused. Tänu Jumalale, et ma polnud üksi ja et abi saabus nii ruttu.

Pärast sellist hüpotamist vajan ma tavaliselt mingi päevakese kosumist, kuid kuna olime Mariaga tänaseks kokku leppinud koertega jalutamise ja ilm oli ka täiuslik, siis läksin ikkagi jalutama ka, kuid olles seekord targem, pistsin kotti terve paki komme ja avastasin, et mul oli päeval siiski kaasas olnud ka 0,33 l Cappy apelsinimahl, mida ma oma nõrkusehoos ei suutnud kotist leida.
 Igatahes alguses läksime jällegi Kassikaussi, siis seal tulid kaks noort ema  koos oma väikelastega ning paitasid Janetit ja Petrat, siis liikusime edasiSupilinna poole, siis Lodjakojani, siis mööda Emajõeäärset kallast Kroonuaia sillani, kus kohtasime uuesti sama noort ema lapsega, kes oli Kassikausis, kuid seekord otsustas Janet lapse pirukast mööda minnes ampsu võtta. Kusjuures see oli nii üllatav minu jaoks, kuna Janet pole mitte kunagi varem midagi sellist teinud...aga eks vanusega tulevadki igasugu veidrused. Lõpuks ronisime veel mööda Toomemäge üles, siis alla ja siis koju. Uh, minu tark sammulugeja andis päeva lõpuks teada, et ma olen täna 9,09 km kõndinud, mis teeb üle 13 000 sammu.

Kuna minu aeg ja energia kulusid vahepeal rohkem töisematele asjadele, siis jäid kodused toimetused kahetsusväärselt tahaplaanile. Kuid viimastel nädalatel olen end taas kord kokku võtnud ja üritanud usinasti üle päeva tolmuimejaga toad üle tõmmata. Olgem ausad, tõuke hakata jälle tubliks koduperenaiseks tuli Joosepilt, kuna hakkasin saama väikseid vihjeid selle kohta, et vaibad on liiga karvased... Kuna mulle isiklikult ei meeldi selliseid vihjeid saada, siis tuli hakata rohkem panustama oma aega vaipadele.

Tänane päev ei olnud erand. Kui sain maitsva lõhesupi valmis, nõud pestud, kapi pealsed puhastatud, tuli anda viimane lihv vaipadele ja tirisin välja tolmuimeja. Tegin korralikult harjastega vaibad puhtaks ja et toanurkadesse kogunud karvad, liiv, tolm ka kätte saada, siis eemaldasin tolmuimejalt selle metallse osa koos harjastega ja jätkasin tegevust.

Tavaliselt ma nii põhjalik ei ole, et kõik nurga tagused ja viimse kui millimeetri tõmban üle, kuid täna oli selline tuhin peal, et mõtlesin olla äärmiselt põhjalik ja suundusin tolmuimejaga suisa kraanikausikapi alla. Seal paiknevad meil kartulid, porgandid, sibulad, küüslaugud ja koerte veekauss.
Ma siis rahulikult imen, kui äkki käib selline hääl nagu tolmuimeja luristaks endale kilekotti sisse. No teate ju küll seda häält, eksole. Tõmbasin siis tolmuimeja veidi eemale ja kükitasin, et segav "kilekott" eemaldada, kuid oma üllatuseks avastasin, et polegi ühtegi häirivat kilekotti. Kuid sekund hiljem märkasin, et ma olin koerte veekausi veest tühjaks imenud...

Tark perenaine oleks koheselt tolmuimeja välja lülitanud, aga mina ilmselgelt nende hulka ei kuulu. Sellega on umbes sama geiss, kui Toomemäe trepist alla kukkudes jalaluu murdsin ja siis läksin ka koju tolmuimejaga undama. Mul oleks nagu mingi valu selle tolmuimejaga kogu aeg ringi hullata. Endal on jalaluu katki, aga eiii...võtame ikka tolmu...minut tagasi imesin kausi täie vett elektriga töötavasse masina süsteemi sisse, aga eiii...võtame tolmu edasi...briljantne! Ma suudan ennast endiselt aeg-ajalt üllatada.

Mässasin selle masinaga siis nii kaua edasi kuni...üllatus-üllatus...ühel hetkel tundsin imelikku haisu ja väike alarm hakkas peas tööle, et äkki peaks ikka laskma tolmuimejal natuke kuivada (milline suurepärane mõte). Pakkisin masina kokku ja panin nurka seisma, ise mõeldes, et no kui järgmine kord kasutama hakkan, et ju selleks ajaks on ära kuivanud. Tjah, kõik need kaks liitrit, onju :D

Mõni aeg hiljem jõudis ka Joosep töölt koju, kes esimese asjana korterisse sisse astudes küsis, et kas koer on oksendanud. Ma olin natuke hämmingus, kuna mina polnud küll koerte poolt midagi veidrat kuulnud. Ma enam ei mäleta mismoodi meil jutt lõpuks selleni jõudis, aga mingi hetk tunnistasin häbelikult Joosepile, et ma kogemata imesin tolmuimejaga koerte veekausi tühjaks, mille peale Joosep ütles: "Ma tean, sest see n-ö okse oli hoopis tolmuimejast tilkunud vesi."
Kukkusin siis Seletama: "Ma tahtsin olla põhjalik ja tubli ja ma täiesti kogemata. Ma ei saanud kohe arugi, et nii palju vett imesin sisse, kuid kui kärsakat tundsin, siis jätsin masina kohe seisma ja panin nurka kuivama - no et küll järgmiseks korraks ära kuivab..."
Joosep humoorikalt: "Sa eii oleee mu naineee!"
Mina võimalikult armsal häälel ja häbelikult naeratades: "Olen küll!"

Joosep asetas raske ohkega käed mu õlgadele ja vaatas mulle paar sekundit otsa ja suundus tolmuimejat lahti võtma, et uudistada, mis seis masinaga on. Kui võttis filtri välja, siis pistis sellega ruttu jooksu, kuna see nirises sõna otseses mõttes veest, masina sees loksus ka veidi vett ja nüüd kuivatame kogu kupatust soojapuhuri ees. Hetkel pole veel kindel, kas tolmuimejast saab elulooma, aga loodame parimat.

Eile õhtul veeretasin peas mõtet kirjutada oma talvistest seiklustest Nelijärvel ehk et loo sellest, mismoodi ma lõppude lõpuks lõpetasin suusatamise puu ja võsa kaisus. Kuna ilmake on meil ka taas kevadisest päiksest talviseks lumetuisuks kiskunud, siis on viimane aeg see väike seiklus kirja panna.

Kui seltskonnaga Nelijärvele jõudsime ja end tubadesse ära paigutasime, siis kõik said valida sportlikuks tegevuseks uisutamise või suusatamise...tragimad võib-olla jõudsid mõlemat. Mina valisin peale pisikest mõtlemist suusatamise ja seda väga lihtsatel põhjustel:
a. Eestimaad oli valitsenud juba pikemat aega plusskraadid, mis ei tekitanud minus piisavalt suurt usaldusväärsust järvejää vastu, et sinna uisutama minna.
b. olin juba pimedana uisutamist proovinud ja pealegi uisutamiskohti leiab peaaegu igalt poolt ja igal aastaajal.

Kiku oli minuga sama meelt, et järvejää ei tundu olevat piisavalt turvaline. Pealegi jää peal on palju valusam kukkuda ja mis seal salata - Kiku ei oska uisutada. Läksime siis nagu Tip ja Täp omale õige pikkusega suuski ja keppe nõutama. Tark oleks ju olnud küsida, et kuhu poole jäävad suusarajad, aga küsimine ongi ainult nõrkadele. Meie panime suusad õlgadele ja astusime targalt ja elegantselt (loe: nagu tõelises suusafilmis) uksest välja. Meil mõlemil oli kaasas ka oma ergutusmeeskond (loe: Ellie ja Janet), kes hoolimata meie puuduvatest oskustest, rõõmustasid iga meie pisemaigi saavutuse üle......(no fine...tegelikult rõõmustasid nad metsa üle).

Kui olime natuke maad kõndinud, müksasin Kikut ja küsisin: "No, kas näed juba suusaradu?"
Kiku: "Eeeiii, ma ausalt öeldes ei näe isegi lund..."
"Misasja?! Päriselt räägid või?"

Lõpuks leidsime aktiivse ja tragi inimese (loe: Aigi), kes oli juba suusatamaski käinud ja oma silmaga lund näinud. Tema saatis meid lahkesti suusaraja alguspunkti ja aitas meile isegi suusad alla. Tänapäeval ei ole suusa ja saabaste kinnitamine teps mitte enam selline nagu minu lapsepõlves, kus pidid hoolt kandma, et suusasaapataldades olevad augud ei läheks lund täis ja siis pidid oma suusasaapanina mingisuguste metallkronsteinide vahele suruma, ise samal ajal jälgides, et need metallnagad sobituksid saapataldades olevate aukudega. Tänapäeval on asjad palju edasi arenenud ja käivad palju lihtsamini. Suusad jalas, kepid käes, süda pulbitsemas elevusest ja nägu naerul, kibelesin ma rajale.

Leppisime Kikuga kokku, et Tema suusatab minu ees ja annab teada, et kummale poole rada kaldub, mis tundus ju igati loogiline, et nägija suusatab minu ees. Esimesed lükked lumel olid tunnetuse saamiseks ja iga sentimeetriga kasvas minus tahtejõud, spordivaim ja seesama tunnetus. Lõpuks suusatasime Kikuga kõrvuti, lobisesime maast ja ilmast ja siis ma mingi hetk läksin omas tempos sujuvalt ette ära, kui Kiku äkitselt hõikas, et ma ootaks Teda järgi. Jäin seisma ja ootasin...ootasin-ootasin-ootasin....ootasin nimelt, millal Kiku suudab end horisontaalasendist taaskord uuesti vertikaalasendisse püsti ajada. Aega võttis, aga asja sai ja lõpuks saime edasi liigutud.

Tuli esimene jäisem küngas, mille peale Kiku lausus, et siit tuleb küll külg ees minna, aga mina ütlesin, et mina küll külg ees ei lähe ja hakkasin end keppide najal üles tõmbama ja sain täitsa hakkama. Julgustasin Kikut sama tegema (kuigi Ta putkis vastu ja ütles, et Tal pole kätes nii palju jõudu, et kogu oma keha üles vinnata). Ma kusjuures isegi praegu ei oska öelda, et mil moel Ta sellest künkast lõpuks üles sai, aga üles Ta sai. Künka peal seistes avastasime, et näe eemalt tulevad ka meie seltskonna ülejäänud liikmed- Liis, Maarja ja Eda...viimane pidi Kiku sõnul olema vana suusaäss ja Tal oli selles tuline õigus, sest sel ajal, kui meie ukerdasime 4 km rajal, siis Eda oli juba mitu ringi sellele rajale peale teinud.

Olimegi siis nüüd neljakesi pundis ja Eda viiendana kuskil mööda nõlvasid tuhisemas nagu Kristina Šmigun-Vähi. Kuna teised itsitasid ja tegid vahepeal niisama nalja, siis mina tahtsin ikka päriselt suusatada ja kehale toonust anda ja andsin aina vunki juurde. Tuli siis lauge kallak, kus sain juba päris suure hoo sisse ja kui ma sealt alla tuhisesin, siis kisasin üle metsade ja kisendasin: "Ma saaaaaan surmaaaaaa!"
Ehee, tegelikkuses ma ei saanud surma ja jäin isegi püsti. Kui ma nägijana käisin suusatamas, siis mul ei õnnestunud kunagi mäest alla laskudes püsti jääda, kuna kardan kõrgust ja kui juba nõlva nägin, siis tõmbus keha krampi ja nii ma potsatasin poole künka peal pepuli, kuid kui ei näe, siis ei oska ka ju karta. Vot selline pimedaks olemise eelis ;)
Lõpuks jõudsime järgmise kõrgendiku ette, kus kõik kolm nägijat väitsid mulle kindlalt kui raudpoldid, et siit me ei hakka üles minema ja veel vähem alla tulema. Püüdsin neid suti-suti moosida, aga kuna keegi ei võtnud vedu, siis keerasime otsa ringi ja hakkasime tuldud teed tagasi nühkima.

Minnes olin ma ülejäänud grupi ees, aga ümber pöörates ja tagasi liikudes jäin viimaseks, kuid mitte kauaks...peagi tuhisesin kõigist kolmest mööda, kuna keset rada oli mingisugune tropp ette tekkinud. Nimelt oli Kiku vahepeal jälle end horisontaali visanud ja teised naersid, kes filmis ja kes püüdis vaesekest aidata. Kiku oli üldse rohkem pikali kui püsti.
Ma läksin mööda ja mingi aja pärast tuhisesin kõrgemast mäest alla, hoog läks nii suureks, et tekkis tunne ja mõte, et ma pean hoogu pidurdama. Kuna mul pole väga halli aimu ka, mismoodi suuskadega pidurdada, siis see minu kiirelt refleksist tulnud pidurdusvariant ei toiminud eriti edukalt (loe: astusin rajalt kõrvale). Tark laps ma ütlen. Selle tulemusel maandusin ma kuskil võpsikus ja peaga vastu puud.
Suusad ristis, kepid laiali, või oli vastupidi, püüdsin end ajada istukile ja kerges uimasusest toibudes hõikasin teistele: "Ma kukkusin!" (umbes nii, et no tulge ja tehke nüüd midagi).

Äkki kuulsin kuidas Maarja teistele hõikas: "Kai kukkus!" ja sööstis suuskadel minu juurde (loe: kukkus minu kõrvale).
Noh, edasine on veidi segane, sest kuskilt tuli suusaäss Eda, kes aitas mul suusad jalast ära võtta ja tõmbas mu püsti, Liis filmis, Maarja tegi sündmuskohast ja asjaosalistest pilti, mina naersin ja tupsutasin oma haavu. Minu suusaseiklus lõppes ninaverejooksuga, kriimuga põsel, umbes viie sentimeetri pikkune haav peas ja nina pealt oli ka katki.

Nelijärve puhketoas hakkasin muretsema, et äkki on mul ikkagi peapõrutus ja mis siis, kui ma hommikul ei ärkagi. Kiku targa inimesena oli kuskilt lugenud peapõrutuse sümptomite kohta ja seal oli näiteks kirjas, et inimene peab suutma keskendunult jälgida sõrme liikumist - minu puhul suti raskendatud see sõrme jälgimine :D
Inimene, kellel on peapõrutuse kahtlus, ei ole võimeline naerma - Kiku välistas ka selle variandi, sest nii kui selle lause mulle ütles, purtsatasin ma naerma, mille peale Ta tunnistas mu terveks. Kuid, et olla päris kindel, siis hommikul ärgates tegi Kiku viimase kontrolli ja küsis: "Kuidas enesetunne? Kas esineb uimasust ja kahekordset nägemist?"

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kuigi võib-olla tundub see suusalugu veidi hirmutav, siis mind küll ei hirmutanud ja ma sain sellest kogemusest nii suure suusapisiku, et plaanin endale osta päris isiklikud suusad, et hakata käima Kilingi-Nõmme suusarajadel suusatamas. Ma olen tõsiselt vaimustuses oma uuest sportlikust hobist.

Kuna eelmine esmaspäev sai Janeti 10-päevane antibiootikumi ravikuur läbi, siis oli taaskord vaja uus pissiproov kliinikusse toimetada ja nagu mul juba heaks tavaks on saanud, siis kontakteerusin seegi kord juhtkoeratreeneriga. Saime proovi kenasti kätte. Pingeid kruvimata võin kohe öelda, et Janeti analüüs oli korras, aga ega sellega pissiproovikäkerdused pole veel läbi, sest maikuu keskel tuleks uus kontrollanalüüs teha, veendumaks, et põiepõletik ilma antibiootikumiteta tagasi ei tuleks.


















Täna rääkisin veel Maciga ja kutsusin Teda külla, sest nädalalõpus on Joosepi sünnipäev. Lisaks mainisin, et plaanin hakata koristama ja proovin ronida oma kipsiga üles, et riiulitelt tolmu võtta, mille peale Mac kahtlaselt vaikseks jäi, aga siis tegi ettepaneku reedel ühtlasi mu peied ka ära pidada…


PS.Loodetavasti saan oma kipsist pildi ka üles riputada, aga seda siis nädalavahetusel.

PS2. Mac kinkis mulle ja Joosepile külmkapimagneteid. Tegelt pidi see olema üks osa meie pulmakingitusest, aga kuna pulmad lükkuvad koguaeg edasi (Mac ootab meie pulmi sama pinksalt, kui ma ise). Ta loodab nimelt pulma saada, hihi. Tegelt on Mac väga armas ja hõikas POST Crossingus välja, et sõpradel pulmad tulemas ja kuna pruut (see tähendab mina) kogub külmkapimagneteid, et siis oleks lahe, kui nad saadaksid Talle neid. Igatahes sain ma juurde kuus tuliuut magnetit otse Singapurist,Kanadast, Poolast, Ukrainast ja kuskilt oli veel...ja kui nädalavahetusel läheb piltide lisamiseks, siis lisan äkki siia ka pildi oma külmikuuksest, mis näeb juba väga lahe välja.