Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama päris algusest...
Mõned kuud tagasi kirjutas mulle üks koolitaja ning küsis, kas oleksin valmis BFMis uut kirjeldustõlkide kursust konsulteerima. Võtsin esiti natuke mõtlemisaega, sest paljuski mõjutab minu praegust elukorraldust dialüüs ja voolikute otsas elamine. Aga kuna ma pole kunagi olnud eriline mugavustsoonis kügeleja, siis peale mõningast vaagimist andsin koolitajale oma jah-sõna.

Kuna koolituspäevad toimusid nädalavahetuseti, siis oli mul kaks valikuvõimalust. Ma kas a. oleksin pidanud ärkama pool kuus hommikul, loksuma kaks ja pool tundi bussiga Tallinnasse ja õhtul tagasi. Koju jõudes kohe magamistuppa suunduma, et end masina külge ühendada, et jõuaks dialüüsiga hommikuks valmis. või variant b. oleksin tellinud käsilahused, maskid ja muu dialüüsiks vaja mineva tavaari tuttava poole ja teinud endale ise iga nelja tunni tagant kotidialüüsi.

Selles mõttes tundus teine variant natsa inimsõbralikum, et ma poleks pidanud nii palju bussidega loksuma, ent sellel olid ka omad miinused. Üks suur miinus oli see, et koolis polnud nimelt sellist kohta, kus oleks tagatud piisav steriilsus. Või noh, kui ma oleksin küsinud, siis oleks vast ikka mõni ruum leitud, aga ega see pole päris nii lihtne ka, et viskad aga oma kotid lauale ja hakkad pihta. Neid lahusekotte tuleb eelnevalt soojendada, kuskile kõrgemale üles riputada jne. Lisaks poleks ma saanud iga dialüüsikord kuskile pooleks tunniks ära kaduda. Ja lisaks oleks pidanud ma iga kord ka neli liitrit lahust, korke, maske ja desot kooli kaasa tarima. Teisisõnu, see päevane kotidialüüs tundus ikka maru keeruline. Kui mitte öelda võimatu. Kuigi ma usun, et on ka neid tublisid inimesi, kes on sellega hakkama saanud. Lihtsalt mina tundsin, et minu jaoks oleks see liig, mis liig.  Ning kõiki neid asjaolusid arvesse võttes saigi otsustatud, et hakkan hoopis tuttava pool iga nelja tunni tagant endale kotidialüüsi tegema – öösiti. Et esimese teen õhtul kell kaheksa, siis järgmise teen südaööl, siis kell neli ja viimase teen hommikul nõks enne kaheksat, et jõuaksin õigeks ajaks koolitusele.

Ma peaks vist selle ka ära mainima, et ma polnud varem mitte ühtegi korda üksinda ise kotidialüüsi teinud, seni oli alati keegi kõrval olnud. Ja teate ju seda ärevustunnet küll, kui enam pole kellegi peale toetuda ja kogu vastutus lasub nüüd ainult teie endi peal. Vot täpselt nii ma end tundsinki. Nii et ma hästi natukene, nii linnunokatäie, muretsesin, et kas saan ikka hakkama. Ja noh, nii ette ruttavalt võin öelda, et sain.. kui välja jätta see üks kord, haha.

Kõik sujus vägagi hästi. Tuttav loovutas mulle selleks puhuks isegi enda magamistoa, kuhu oli tarinud ka tugitooli, et saaksin mugavalt istuda kui lahuse vahetust teen. Veel oli integreerinud riidepuust konksu, et mul oleks kuskile seda kaheliitrist lahusekotti riputada. See peab minust nimelt kõrgemal olema, et gravitatsiooni tõttu hakkaks uus lahus kõhtu voolama.

Oli teise päeva öö. Neli dialüüsikorda oli edukalt juba selja taga. Kell oli just neli saanud ja olin end voolikutega ära ühendanud. Kui kõhuõõnsusest oli lahus kenasti trenaažikotti jooksnud, siis järgmiseks oli vaja lahusekotist mullid lasta trenaažikotti. Selleks tuleb aluse peal olevat ketast keerata päripäeva, mis on süsteemi külge voolikute ja kottidega ühendatud. Kui aga see mullikeste osa vahele jätta, siis see põhjustab väga suurt ebamugavustunnet ja valu õlgades, kuna mullid otsivad kehast väljapääsu. Mul ükskord juhtus nii, et paar väikest mullikest pääses kõhukelme vahele ja mine metsa! See oli tõsiselt ebamugav ja vastik.

Niisiis. Keeran mina ketast ja ma ei kuule, ma ei kuule, et mullid jookseksid trenaažikotti. Proovisin natuke seda ketast siia-sinna keerata, ent mitte väga palju, sest seda ei tohi steriilsuse tõttu suvaliselt lapata. Susisin, mis ma susisin, aga ma ei kuulnud, et mullid oleksid lurinal trenaažikotti voolanud. „Nüüd on pekkis,“ mõtlesin mina. Mulle ei jooksnud ja ma ei julenud järgmisesse asendisse ehk sisse voolu peale ka ketast keerata. Kontrollisin uuesti lahusekotti, see tundus korras olevat. Kontrollisin voolikuid, need tundusid ka korras olevat. Mudisin uuesti vooliku kohta, mis lahusekotti sisse läheb, et äkki on kuidagi vale nurga all või midagi ja ei saa lahust kätte. Ei, ikka ei midagi. Minu mõistus oli otsas.

Lõpuks tegin Joosepile videokõne ja rääkisin mure ära. Joosep ütles, et ma streamin talle praegu enda vaadet. Ehk et kõik on pime ja et ta ei näe väga hästi, mida ma talle näitan. Et kas ma ei saaks tuld põlema panna. Aga ei saanud ju! Ma olin vooliku otsas ja toauksest eemal. Püüdsin lähedalt näidata ketast, et mis asendis see on, näitasin lahusekotti jne. Joosep ütles ainult seda, et ta näeb, et lahusekott ripub seal, aga see on ka kõik. Kettaga läks veits paremini. Seda oli paremini näha ning lõpuks võttis ta kodus ka ühe käsilahuse kasti lahti, et tal oleks samasugune ketas käes ja et saaks mind paremini juhendada. Aga ei midagi.

Mina jahusin endiselt oma teooriat sellest, et ilmselt on lahusekott praak ja et äkki ma võtan kastist ikka uue koti ja alustan otsast peale. Aga Joosep ei tahtnud hästi uskuda, et asi selles on. Küsis, kas ma enne ikka rullisin koti kenasti lahti.
See on selleks vajalik, et ained omavahel seguneksid. Need on alguses kahes eraldi kambrikeses, mis on keskelt liimitult kinni. Ja kui hakkad kotti nurgast rullima, siis lööb survega selle keskkoha lahti ja vedelikud segunevadki.
Ma räägin, et jaaa, rullisin. Kõik tehtud. Joosep küsib veel üle, kas ikka korralikult rullisin. Ma vastu, et jaa, korralikult. Kontrollisin, lahus pääseb voolikuni.

Kui olime üle poole tunni seal jauranud, otsustasin, et davai, aitab küll, ma võtan selle lahusekoti kaenlasse ja lähen otsin selle lollaka lüliti üles! Telefoni jätsin tugitooli, kuna seda dialüüsimanti oli juba niigi palju ja selle väikese asja jaoks polnud mul enam lihtsalt käsi.
Egas midagi. Esimesed kaks minutit ma pidasin sõjaplaani, et kuidas üldse liikuma saada. Aga lõpuks jõudsin nõule, et kõige mõistlikum on lahusekott kaenlasse võtta, ketas teise kätte ja siis jupikaupa põrandal lebavat trenaažikotti endale järele sikutada. Ma liikusin nagu killavoor edasi, tegin heal juhul kaks tibusammukest ja siis keerasin jälle ümber, et trenaažikotti endale natuke järele tõmmata. Probleem seisnes selles, et see trenaažikott ei tohtinud pingesse minna, sest siis ta oleks hakanud mu kõhus olevat voolikut välja sikutama. Ja no seda me poleks ju tahtnud, et ma üks hetk avastan, et oi näe, kellegi dialüüsitoru vedeleb siin vaiba peal…

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, jõudsin ma toaukseni. Koban ukse kõrval olevat seina, aga mida ei ole, lülitit ei ole. Selge. Kuna tegu on läbikäidava toaga, siis oh õnne, lüliti on teise ukse juures. Einoh, mis häda mul selle teise ukseni siis pool viis hommikul koos lahusekottidega jalutada ei ole. Ja nii me lohisesimegi, mina ja kamraadid lahusekotid, teise ukseni. Võiks öelda, et me lausa lendlesime sinna.. või siis mitte. Vahepeal, kui olin oma kottidega keset tuba jõudnud, kippus mul reaalselt vägisi naer peale tulema, sest ma kujutasin nii elavalt ette, kuidas kõrvaltoas ärkab tuttav sügavast unest üles, mõtleb, et mis kummaline sahin see on ja siis hiilib kikivarvukil toauksele, lajatab valju plõksatusega tule põlema ja siis avastab minu keset tuba lahusekottidega ukerdamas. Ja siis ma oleks seal nagu aa, tänks, et tule põlema panid, ma just olin sinna poole teel.
Aga tuttavat ei tulnud, õnneks või kahjuks, ning ma jõudsin lõpuks selle teise ukseni. Kobasin uuesti ukse kõrval olevat seina ja oh imet, ma leidsingi mingi ümmarguse asjanduse, millel oli kolm väikest väljaturritavat nupukest vms. Ja kuna mitte midagi muud ei olnud ukse kõrval,siis tekkis kuri kahtlus, et see nikerdis seina peal ongi vist mingi nõukaaegne lüliti. Nüüd tekkis muidugi aga küsimus, et millist nuppu ma vajutama pean…
Hingasin raskelt välja, tegin südame kõvaks, pigistasin silmad kinni (ärge küsige miks ma seda veel tegin, ma tõesti ei tea. Võib-olla, et siis oleks valutum elektrilööki saada ja sellesse surra) ja vajutasin ühe nuppudest alla. Ma küll ei näinud, kas toas läks valgus põlema, aga kõigi eelduste kohaselt läks, sest see lüliti surises ikka väääga kahtlaselt. Nii kahtlaselt, et seda oli lausa kuulda, et selles lülitis on mitusada volti. Otsustasin sealt kiiresti jeehat tõmmata, sest mul hakkas veits kõhe seal suriseva lüliti kõrval oma lahusekottidega seistes.

Telefoni juurde tagasi jõudes ütles Joosep rõõmsalt: „Oo, tsau kallis! Ma näen sind!“
Jess, hakkama sain, korraldasin härra nägijale soovitud valguse.
Järgmiseks andis ta mulle korralduse uuesti näidata lahusekotti. Ma palusin tal veits oodata, sest ma pidin esmalt selle tagasi konksu otsa panema. Kui see sai tehtud ja ma telefoni lahusekoti peale suunasin, hakkas ta südamest naerma ja ütles, et kuule, sa pead selle lahusekoti ikka lõpuni lahti rullima. Et praegu see ripub nagu mingi rinnahoidja seal konksu otsas.
Ma olin nagu mis asja!? Ma ju rullisin. Aga tõepoolest. Kui ma seda uuesti katsusin, siis sain ise ka aru, et üks osa lahusekotist oli ikka veel kinni ehk lahtirullimata.

No vot see on see poolmagades dialüüsi tegemine. Aga vigadest õpitakse ja rohkem mul midagi sellist ei juhtunud. Edaspidi rullisin kohe erilise hoolega neid kotikesi.

Algselt polnud mul üldse plaanis kirjutada koolitusest, kuhu ma end kirja panin ja mis toimub märtsi lõpuni BFMis. Aga kuna üks mu lugejatest, kes ilmselgelt polnud mu SEDAPOSTITUST lugenud, siis juhtuski nii, et kui me sõpradega lõunapausi ajaks Oaasi vajusime, tuli Mirelin mind tervitama (tsauki-tsau!).

Mul on muidugist alati siiralt hea meel, kui ma kohtun oma lugejatega, aga kuna tol momendil suutsin ma end ogaraks põdeda oma katkise ninaaluse pärast, siis ma pole sugugi kindel, et see va mu rõõm kuskilt otsast ka välja paistis. Suutsin hoopis terve einestamise aja mõelda, et jeebus küll, kui ko-hu-tav ma praegu välja näen. #ulatagekeegipalunmullepaberkott

Joosep küll väitis, et kuna ma olen nii lühike, siis otsa vaadates pole absoluutselt midagi aru saada, aga noh… eks Joosep ole minust väheke pikem ka, aga Mirelin oli ju põhimõtteliselt minu pikkune. Mulle vähemalt tundus nii. Ma ei saa seda küll sajaprotsendilise kindlusega väita (vähemalt mitte sama kindlalt nagu ma väidan seda, et mul käisid öösel ufod), sest no teate ju küll – mu silmamõõt ei kannata kriitikat, on teine pisut nihkes.

Koolituspäevad ise olid ääretult pikad ja tahaks öelda, et sisukad, aga tegelikult sai esimestel päevadel selgeks see, et liiga palju laialivalguvat juttu, ei püsita teemas, osad kursuslased arvavad, et nad peavad koolitajaga vaidlema ja ise õpetama, metoodikat pole ja vist ei tule ega anta ka. Seega on kogu see algus üpris konarlik ja segadusttekitav ning kohati kurnav.
Tuupurid BFMis istumas ja nagu käsnad uut tarkust endale sisse imemas

Haha, hea naljavend, ma polegi ju veel teile öelnud, et mis koolitusel ma käin. See on kirjeldustõlke koolitus. See tähendab seda, et koolitatakse välja inimesi, kes hakkavad tegema filmidele, lavastustele, erinevatele näitustele, muuseumieksponaatidele, spordiüritustele, you name it, kirjeldustõlget. Ühesõnaga kõik kirjeldatakse ära, mida kirjeldada annab. Et vaegnägijad ja pimedad saaksid ka osa sellest, mis jääb visuaalsuse puudumise tõttu saamata. Kindlasti tekkis teil nüüd küsimus, et kui mina olen pime, et mida mina siis seal teen – ma ei saa ju teistele kirjeldada kui ma ise ei näe. Aga konks peitub selles, et kirjeldustõlk teeb alati, no peaaegu alati, koostööd kirjeldustõlke konsultandiga, kelleks on siis pime inimene.

Kirjeldustõlk võtab filmi, paneb kirjelduse ajakoodidega kirja, et mis toimub sel ajal filmis, kui dialoogi pole ja selle asemel kostub lihtsalt mingisugust muusikat, müra, arusaamatut tegevust jms. Ühesõnaga kirjeldada ei saa kõiki detaile (isegi kui saaks, siis muutuks see lihtsalt üleliigseks infomüraks), aga kirjeldustõlk koos konsultandiga peavadki suutma selle kõige oluliseima esile tõsta. Konsultandina pean mina veenduma, kas mina kui pime saan aru, mis filmis toimub ja kui kõik on sobiv, siis loetakse see kirjeldustõlge filmile peale ning film läheb sihtrühmale. Konsultant kirjeldustõlkele on nagu rallisõitjale kaardilugeja – ilma selleta ei saa.
Kes mäletab, siis novembris kirjutasin ma sellest Apollokinoskandaalist ja see sai tohutut vastukaja ning loomulikult ka palju küsimusi teemal, et mismoodi pimedad filmi vaatavad, mida see meile annab jne. Loomulikult tavakinos pole kirjeldustõlkega filme, aga mis arvate, kas oleksite huvitatud, kui ma korraldaksin meile ühe pimefilmiõhtu? Minu poolt oleks kirjeldustõlkega film, mille ise välja valite, silmaklapid, snäkid ja ohtralt musta huumorit pimedate pihta. Ainuke murekoht on pleiss, et kus seda teha? On kellegil ideid?

Ühesõnaga need, kes arvavad, et sellel mõttel on jumet (teised hoidke oma arvamus endale), siis andke julgelt siin või Kai pimeduses kobamas Facebooki kommentaariumis märku ja kui mingi seltskond huvilisi on olemas, siis viskan eventi üles ja lisan filmid valikusse.

*Nii… naaseme tagasi koolituslainele

Esimese päeva lõpus külastasime ka Kadrioru kunstimuuseumi ja kui ma poleks olnud mega väss, siis oleksin suutnud rohkem nautida kogu seda barokiaegset ilu, majesteetlikust, suursugusust jne. Kõige ägedama mulje jättis mulle kamin, mida ma sain näppida, Pätsi tubaka- ja konjakikapp, mida sain samuti puutuda ja siluda ning skulptuuridetuba, mis liialdamata oli põrandast laeni pisikesi skulptuure täis. Suuremad skulptuurid nagu Kentaur, armastusejumal Amor koos Psychega paiknesid ruumi keskel.


Mina suursugust hallist dolomiidist kaminat peasaalis kompamas, püüdes aru saada, mis asi on voluudid, stukkdekoor ning kus paiknevad need paganama lille- ja leheornamendid

Muuseumipäeva lõpuks istusime kõik meisterdamislaua taha ja pidime A5 suuruse kaardi peale šablooni abil Kentauri või ingli plastiliinist mätsima. Aluskaart oli musta värvi ja selle peale oli kirjaklambritega kinnitatud šabloon ja selle šablooni tühjad alad tuli valge plastiliiniga üpris õhukese kihina katta. Hiljem, kui šablooni eemaldasid, siis ilutseski musta taustaga kaardil valge plastiliiniga tehtud vastav kujutis. Minul oli Kentaur ja ma sain hiljem eraldi töötoa läbiviialt kiita, et mul oli ääretult kunstiline tulemus, kuna osad kohad olid paksema kihiga kaetud, osad kumasid musta aluskaarti läbi ja ühesõnaga tulemus olevat ääretult kunstiline.
Me oleme väga "innukad" kuulajad. Siinkohal pigem ma ei kirjeldaks meie näoilmeid. Mitteteadlik kirjelduse lugeja võib muidu arvata, et need on kaks muusemisaali valvuritädi, kes kadunud Maapanga toolidel tukuvad ja tahavad kogu oma pensioni kahekupüüristes kätte saada… :D

Postituse lõpetuseks lisan siia Kadrioru kunstimuuseumi koduka lingi, kus saate lugeda, mismoodi kirjeldatakse pimedatele ja vaegnägijatele Kadrioru lossi peasaaali. Link SIIN!