Joosepil on võime ja teadmised, kuidas mind kõige paremini, kiiremini ja võimsamalt ärritada. Ta on selles maailmameister. Ma muidugi ei mõtle siin sellist püha viha, kus ma tahaksin tal juuksed ükshaaval peast välja kiskuda ja näkku korduvalt släppida, vaid pigem räägin sellisest humoorikast hüsteeriast, kus ma üle korteri pistan heledal häälel kriiskama. See on siis minu üks väljendusviise, kui ma soovin Joosepile väga üheselt selgeks teha, et ma olen kohutavalt häiritud tema tegevusest (ei, mul ei ole diagnoositud autismispektri häiret). Tema muidugist ainult naerab minu üle. No näiteks täna... Mina palun armsasti ja ilusasti abi, et viskaks möödaminnes mul postituse joonduse paika ja siis palusin veel, et parandaks ühe kirjavea ära, öeldes "Lisa pealkirjale üks t-täht juurde". No ja mida teeb tema? Selle asemel, et seda teha, kirjutab ta mu öeldud lause üles ja avaldab postituse. Siis poleks nagu midagi, kui ma muudan pealkirja uuesti ära ja see kuvaks edaspidi kõikjal seda õiget pealkirja, aga eii ole nii. See kuvab igalpool seda esimesena avaldatud pealkirja ja kuna minu blogi on ka teiste blogijate blogrollis, siis kohe kui selle avastasin, muutusin ma hüperemotsionaalseks ja karjusin Joosepi trummikiled peaaegu ribadeks. Nüüd me oleme selline armas paarike, kus üks on pime ja teine ei kuule :D Perfect mach!

Sellega seoses meenub mulle, et kui meil Mallukaga tuli kunagi ammu jutuks, et kumb oleks parem olla, kas pime, kurt või ratastoolis (no kui valikuks oleks ainult need kolm varianti), siis minu üllatuseks oleks Mallu iga kell ennem kurt ja ratastoolis kui pime. Ja kui tegi selleteemalise postituse

oma blogis, siis ka tema lugejad olid seisukohal, et ofcourse, et ennem oleks ikka kurt kui pime. Ma jäin siis on my own seda pimedust propageerima :D Aga olin üpris kindel, et Joosep valiks pimeduse, kuna on näinud seda maailma minu kõrvalt päris lähedalt, või noh, ta on lausa selle sees. Aga mida ma pidin kuulma... Ta valiks ka kurtuse pimeduse asemel ja põhjus olevat selles, et siis ta ei peaks minu lolle küsimusi kogu aeg kuulama ja neile vastama :D Hah, aga ta unustab ära, et ma oskan natuke ka viipekeelt ja küll mu armas sõbranna Carola vajadusel mulle seda viipekeele värgindust siis juurde õpetab ja siis ma hakkan kätega Joosepi näo ees vehkima. Ma arvan, et ma ei ajaks teda siis kohe üldse närvi :D

Käisin eile siis Tallinnas Vaba Maailma üritusel. Kui ma alguses tahtsin Džännuga kahekesi orienteeruda Väike-Ameerika ja Luha tänava nurgale, siis ema anus, et ma lubaksin ikka meie ühel heal peretuttaval mulle Tallinna bussijaama vastu tulla. Alguses mõtlesin küll et parema meelega orienteeruksin sihtpunkti marsruudikirjelduse ja enda mälu toel. Kuid mõistan oma ema muret ja kuna soovisin ka ema südamele anda pisukest rahu, siis ütlesin, et olen ainult sellisel tingimusel nõus, kui peretuttaval on juhuslikult see aeg vaba, aga kui peab eraldi minu pärast hakkama asju ümber sättima, siis lähen üksi. Kahjuks või õnneks oli peretuttav täiesti vaba ja nii ma saingi suhteliselt kergesti, ilma seiklusteta, sihtkohta. Ma veel kujutasin ette, et kui äge oleks pärast blogisse teile lugemiseks kirjutada, et kuidas ma ära eksisin ja kuidas üritasin aru saada, et kus ma parasjagu olen ja kuidas ma lõpuks ikkagi kohale jõudsin. Aga selle eest sain ma uute trammidega sõita, mis on väga mugavad ja avarad ja suhteliselt vaiksed, kui võrrelda uunikumtrammidega. Ainukesed asjad, mis vajavad veel lihasmällu sisseharjumist, on need krdima nupud, mis lasevad Sind trammi sisse ja välja. Mulle jäävad ausalt öeldes nende tramminuppude vajalikus veidike arusaamatuks. Okei, väldib suuremat sooja- ja külmakadu trammides, et kõik uksed ilma asjata korraga lahti ei läheks, aga samas tekib mul küsimus, et kui tuleb näiteks üks reumat põdev vanaema oma raske turukoti ja tugikepiga, et kas trammijuht on ikka nii usaldusväärne ja tähelepanelik, et avab trammiukse inimesele ise (noo, kui peatuses pole peale memme mitte ühtegi teist hingelist).

Trammis oli ka üks hästi vahva pisike plikatirts, kes oli just sellises vanuses, kes koguaeg küsis oma emmelt, et miks, miks, miks miks. Miks me autotee peal sõidame? Kuhu see takso sõidab? Miks me seisame? Millal me maha lähme? Too emme oli väga tubli ja asjalik, kuna vankris oli veel üks pisike, kes tihkus nutta, aga naisterahvas sai kenasti hakkama- lohutas imikut ja samaaegselt vastas rahulikult lapse küsimustele. Plika uudistas siis veel natuke aega trammiaknast välja ja siis ütles: "Selline naljakas tunne on nagu sõidaks trammiga, aga see on palju vaiksem." :D

Igatahes päev Vaba Maailma üritusel möödus hästi. Helpifici telgi juures sai tutvuda ka puuteraamatutega, mis on mõeldud pimedatele lastele. Iga inimene, kes osales mingisuguses challengeris, sai endale  kommi. Kuid üks vanem proua tuli meie telgi juurde ja ütles: "Mul on küll kehv silmanägemine, aga nii pime ma ka nüüd ei ole, et neid raamatuid ei näe...ma võtan parem ühe kommi niisama."  (tahtsin nii väga küsida vastu: "Kui nii pime? Nii pime nagu meie või?" :D). Kui inimestele oli juhtkoerast räägitud ja soovijad olid saanud pimesi proovida kõndida nii juhtkoera, kui ka valge kepiga, siis päeva lõpetuseks esines Getter Jaani. Ma pole küll Getteri fänn, aga tema laulud on sellised kaasahaaravad ja panevad kuidagi kaasa laulma. Kuna pärast kontserdi said kõik suured ja väikesed fännid ja niisama soovijad Getteriga koos pilti teha ja ma parasjagu seal ka mööda jalutasin, siis Carola võttis mul hõlmast kinni ja vedas Getteri juurde, et ma ka jäädvustaksin endast ja Getterist ühe klõpsu.