Täna algas sügis ja täna on mul sünnipäev. Ma pean mainima, et sünnipäevahommikud on minu jaoks niii tüütud, nagu päriselt, sest nii kui kell kukub, siis hakkab terve armee täis inimesi Sulle helistama. Ma tahaksin sünnipäevahommikul lihtsalt põõnata voodis, aga mitte istuda telefonivalves ja siis igale õnnitlejale eraldi rääkida, et mis mul täna siis ikka plaanis on ja mis tunne on jälle aasta vanemaks saada ja mis ma kingiks olen juba saanud ja oii, ega nad mind üles ei äratanud, oled nii unise häälega...aaa ei, mis te nüüd, kell on ju juba viis hommikul. Minu meelest võiks olla vaikimisi selline traditsioon, et alates keskpäevast võib hakata helistama, enne seda saatku kirju ja sõnumeid vms. Samamoodi ka pulmade ja mesinädalatega. Kui ma sõidan kallimaga mesinädalatele, siis ei hakka ju sõbrad ja tuttavad hommikul kell viis helistama ja pärima, et noo, rääkige muljeid ja mis teil siis kah täna plaanis on vms.

Ma loodan, et mind valesti ei mõisteta. Ses suhtes, et õnnitlusi on alati tore saada ja on armas, kui Sind peetakse meeles, aga lihtsalt mina ei taha, et mulle kohe koidikul koos kuke kiremisega hakataks helistama. Mul on täna õnnitlusi tulnud veel õhtul peale üheksatki ja need õnnesoovid pole sugugi sellise maiguga, et oii, näe pole isegi aega päeval mulle helistada. Pigem on just hästi positiivne, sest nad aitavad sünnipäeva meeleolu ja seda õiget tunnet kuni päeva lõpuni sees hoida.

Täna sain siis peale õnnesoovide veel kingitusi ja lilli. Joosep kinkis mulle südaööl hästi pikad punased roosid, mille õied olid erakordselt võimsad ja sametised, Rafaello kommid ja helehalli karbikese, millele oli ümber seotud kuldne siidist lint, mille seest tuli välja kullast kaelakee.Kiku salapärase kingituse tegin ka lõpuks lahti ja see sisaldas konservi, mille sees oli auster ja ripatsiga kaelakee. Kaitsekindaid oli mul selleks vaja, et vedeliku seest auster välja õngitseda ja see omakorda avada, et kätte saada selle sees pesitsev pärl. Võimalus oli saada valget,kreemikat, beeži, lillat või musta värvi pärlit (must pärl on nendest vist kõige haruldasem). Kaasas olnud paberil oli ka kirjas, et mida üks või teine pärl sümboliseerib. Lilla sümboliseeris rikkust, mida minul ilmselgelt ei ole ega ka tule. Must sümboliseerib armastust, mida mul on, aga võiks ju alati juurde tulla, kuid ei tulnud. Valge sümboliseeris õnne, mis oleks võinud sünnipäeval kohane olla, kuid seda ma ei saanud. Auster leidis, et mulle on kõige enam vaja tervist ehk pärl oli kreemikas ja kuna pärlil oli kergelt ka beeži tooni sees, mis sümboliseerib edu, siis seda peaks ka mulle teelusikatäie tulema. Minu kosmeetik kinkis mulle Gatineau Lifting 3D päeva- ja öökreemi, aga lisakommentaare hetkel selle toote kohta ei oska jagada, kuna täna panen alles esimese kihi näole. Veel sain ma sellise huuleläike suuruse roll-on pulga, mida saab rullida vistrikele, kui tunned, et kuskile tahab hakata see pisvinn kerkima. Hetkel jään tootenime võlgu, kuna mul ei õnnestunud seda tuvastada. Tean vaid nii palju, et on läbipaistev ja roosa tekstiga kaetud. Õhtupoolikul kahte väikest paistetust rullisin sellega ja pean kiituseks ütlema, et praeguseks on paistetus põhimõtteliselt olematuks muutunud. Täiesti raudselt minu uus lemmik toode kosmeetikakotis! :)

NiiKui veel pühapäevasest sünnipäevapeost rääkida, siis peale pidu jäi Maaru minu poole ööseks, aga ega me niisama kodus ei istunud, vaid meil oli ka pisike after party. Maaru kindel soov oli minna välja ja nii me siis kaks pimedat pubisse suundusimegi. Ega me eriti kaua pubis olla ei saanud, kuna jõudsime suhteliselt hilistel tundidel pärale, aga vahva oli sellegi poolest. Džännu üritas igatpidi vihjata, et võiks ikka koju minna ja keeldus meile otsimast pubiust. Selle asemel pakkus erinevaid aknaid. Ma naersin, et see kuidas ma mööda aknaklaase üritan leida sissepääsu, võib seesolijatele olla päris humoorikas vaatepilt. Kuid samas võib tõenäoline olla ka see, et keegi ei märganudki. Ma mäletan, et meil oli sel õhtul mingi asi väga naljakas ja lubasin Maarule, et kindlasti kirjutan sellest ka oma blogis, aga nüüdseks on see mul peast pühitud. Ma süüdistaksin siinkohal vanust, aga mitte ära joodud siidreid :D

Kõik, kes mind teavad, teavad ka seda, et ma naeran palju, ma olen konkreetselt naerupall. Aga seda teavad ja on näinud vähesed, et kui ma olen natuke tipsutanud, siis naeran ma veel rohkem (raske ette kujutada, eksole), aga nii on. Kui pubist koju siirdusime, siis ma peaaegu terve tee naersin ja mulle tegi eriti nalja see, et ületee oleval kõnniteel jalutasid soomlased, kes rääkisid miskit meist. Ma küll ei tea täpselt mida rääkisid, aga ma kujutasin seda nii elavalt ette, milline vaatepilt neile avanes. Üks svipsis pime juhtkoeraga ees ja teine svipsis pime kooserdab valge kepiga esimesele pimedale järgi, muig.

Kuid lõpetuseks siis väike videoreportaaž minu sünnipäevaga seotud tegevustest. Aitäh kõigile, kes meeles pidasid ja päeva eriliseks muutsid! :)