Esiteks, mida helvest!? Ma EI pääsenudki elulistes esikolmikusse... Ma olen sellepärast siin päevi endalt silmi peast nutnud, kassinud ja mõelnud, et aitab, panen blogi kinni ära... Okeiokei, see oli väike nali. Olukord pole tegelikult ühtki nii hull, hoopis vastupidi. Ma olen siiralt kõigile oma toetajatele tähtedeni ja tagasi tänulik, sest noh, 4. koht elulistes on vägagi kõva tulemus. Ja aitäh, et ikka ja jälle leiate tee tagasi mu blogipessa. Et mõtlete ja räägite kaasa ning ei pea paljuks vahel ka mõne kommi siia jätta. Ja ka neile soe käepigistus, kes on nii palju toredaid ja armsaid sõnumeid postkasti kirjutanud. Need tähendavad mulle palju. AITÄH! :)

Kui aga üdini aus olla, et kas mul tõesti pole vähimatki pettumust, siis noh, eks linnunokatäie ikka on. Ma olen juba kord sellise tulise võitlushingega ja minu lootus sureb alati viimasena. Aga kuna see oli lugejate valik, kes on blogijate kuningannad, siis tuleb nende valikuga leppida, mitte joriseda. Ning nagu ma mõned päevad enne EBA ennustasin, et esikolmiku moodustavad Mallu, Triinu Liis ja Jane, siis ei tulnud antud esikolmik ka suure üllatusena. Nad kolm on igati selle tunnustuse ära teeninud. Küll ükskord saabub ka minu tähetund, mil ma astun särades lavale, aga siis juba arvatavasti ilma blogi teise peategelaseta ehk poobikuta. Hehh, kus hundist juttu.. ta just hüppas voodisse, tegi kolm tiiru ümber oma telje, kraapis kolm korda käpaga tekki,põrnitses hoolikalt tekipuhmast ja heitis rahulolevalt selle kõrvale pikali.


Jane üle, kes mu nina alt alatult kolmanda koha ära napsas, on mul ainult rõõm, sest kolm päeva enne EBA hääletuse lõppu kirjutas ta lootust täis postituse sellest, mismoodi see on juba ammusest ajast olnud tema üks  suuri unistusi - pääseda esikolmikusse ja riputada seinale raamitud diplom blogimise eest. Ja nüüd istubki pöidlad pihus ja palub väga-väga, et kõik inimesed annaksid oma viis häält just talle. Lisaks pani inimestele südamele, et iga hääl on olulise tähtsusega.Teisisõnu, inimene nägi vaeva oma promomisega ja unistus saigi teoks. Seega mis saaks toredam olla kui inimese unistuse täitumine!? Nii et.. südamlikud õnnesoovid ja soe käepigistus ka minu poolt, kallis Jane!!! :)

Tean, tean, postitus kisub vaikselt juba kilomeetriseks, aga kuna ma kirjutan tänavusest EBAst ainult korra, siis kannatage lihtsalt ära. Tõesti, Kai, milline imeline soovitus... *muigan*
Aga minnes nüüd ürituse enda juurde, siis meieoma lõbusa party rahvaga jõudsime Venuse ukse taha umbes täpselt 5 mintsa enne avamist, kus minu suureks üllatuseks, nagu möödunud aastal oli, looklevat järjekorda polnudki. Kui kell sai seitse, tuli Meelis meid tervitama ja lasi meid lahkelt sisse. Esimese asjana silkasin mina vetsu, peale mida saime hiiglama suure pokaali tervitusjooki, millega ronisime siis üles rõdule VIP-tsooni. Treppide peal paluti hetkeks ka seisatada ja poseerida, et blogijate saabumis hetke jäädvustada ja nagu ikka, siis mina ei saanud järjekordselt mitte midagi aru, kuhu ja mis hetkel ma oma pilgu suunama pean.  Aga noh, see on minu va pimeda puhul juba nii tavaliseks saanud. Üheksal juhul kümnest ei oska ma kunagi kuidagi pildile jääda, olen peaaegu alati sellise ilmega nagu ma oleksin pudeli viskit endale hinge alla tõmmanud,või kui mingi ime läbi jääbki pilk enam-vähem norm, mitte uimane, siis ma vaatan kuhu iganes mujale, aga mitte kaamerasse. Ma pole isegi selles kindel, kas Ritsik ja Reti enam kunagi viitsivadki koos minuga selfitada, sest ausalt - see vajab koormatäit kannatlikkust.



Igatahes, me tegime õhtu jooksul oma seltskonnaga tagasihoidlikud miljon pilti, enne, kui midagigi normaalset saime. Photoboothist astusime ka läbi ja no sinna kabiini läksime me eriti entusiastlikena ja plaaniga kõiksugu lõbusaid ja lolle nägusid teha. Aga tegelikkus oli see, et küll ma vaatasin valesti, siis jäid silmad kinni, siis jäime ainult lõuast saati peale. Või siis see pilt, kus Ritsik ja Reti teevad lolli nägu, aga mina naeratan seal malbelt nagu muistsel aal saksa preilad, kuigi just sekund tagasi tegin mina ka mingit mega hullu nägu, aga kuna ma ei saanud aru, mis hetkel see aparaat pildistas, siis vahetasin oma näoilmeid suvalistel aegadel. Tjah.


Kui olime enda laua üles leidnud, siis vaatasin, et ohoo, Fotoraat ja Mallukas ka meiega ühte punti pistetud, nii et meil oli super khuul seltskond koos. Kui olime umbes veerand tunnikest istunud ja uudistanud oma kingikottide sisu, tuli Meelis ja kutsus mind endaga alla kaasa, kuna Saagim tahtvat minuga intekat teha. Anu oli nagu Anu ikka, selline kiisulikult nunnu ja armas. Hehee, tegi inteka ajal ka korra njäu. Kui jõudsime Õhtulehe privaatruumi, siis Janet viskas koheselt end sofa ette lösakile, kuid siis kaameramees kukkus kamandama, et mingu koer diivanile, et siis oleksime kõik kenasti kaadris jne. Ma olin ausalt öeldes sellise ootamatu soovi peale veits ebalev, sest noh, avalikes kohtades pole juhtkoertel lubatud käia diivanitel ja istmetel, kuigi kodus osadel juhtkoertel on see privileeg olemas. Ent Anu ütles, et tulgu muidugi, ja ma siis erandkorras andsin Janetile loa. Ja nii kangutaski Reti ta diivanile, madaame ju ise ei suvatsenud tulla.


Intervjuu läks vist hästi. Hiljem muidugi mõtlesin küll, et oleks võinud vähe adekvaatsemalt vastata küsimusele, et millest ma blogin. Selle asemel hakkasin ma mingid jampsi suust välja ajama. Lühike ja konkreetne vastus oleks olnud:oleks : blogin oma elukesest peale pimedaks jäämist, ja thats it. Aga EI, mida teen mina!? Seletasin seal mingisugustest ära eksimistest ja kokkamistest ja blablablaa. Aga nojah, ehk järgmisel korral olen targem.
Mingi hetk läks Ženja mööda ja siis Anu kutsus ta kohe meie juurde ja ma pistsin ka kiljuma: "Jaah, Ženja, tule siia, ma olen kogu aeg tahtnud sulle midagi öelda!"


Kui intekas läbi sai, auhinnad jagatud, siis tulid Manjana, Agnes ja Tikker (vist) minuga suhtlema. Agnes käis möödunud aastal ka mind tervitamas, tänavu me juba kallistasime teineteist. Manjana eelmisel aastal ei julenud tulla, argpüks selline, ent see aasta korjas julguse kokku ja tuli - tubli tüdruk! ;)



Mõni hetk hiljem tuli "keegi", kes pani käe mulle õlale ja ütles, et "Kai, mu tüdruksõber sooviks sinuga suhelda ja koos pilti teha" ja siis ma murdosa sekundist analüüsisin seda häält, sest see oli NII tuttav, ja siis ma vastasin naeratades: "Ma teaan, kes sa oleed! Kalvi-Kalle."


Helen oli ülirõõmus, et ma nad ära tundsin ja rääkis, et loeb mu blogi ja et on mu suur fänn (tsauki-tsau Helen!) ja siis tegime koos pilti ja Kalvi tegi meist Facebooki laivi ka ja ma mingi veel ütlesin Helenile, et tal on nii normaalne mees, kes teeb ise vabatahtlikult, ilma ütlemata, laivi, et minu tuttavad ja mees küll ei tee, pean kogu aeg müts pihus paluma. No igatahes oli tore ja Helen ütles, et talle nii väga meeldib mu must huumor ja siis kohe järele viskas ise ka ühe eriti musta nalja minu pihta. Ma melu tõttu kahjuks enam nalja ennast ei mäleta, aga igatahes naerma ajas see mind küll.

Kui Facebooki laivid ja kohustuslikud pildid tehtud, siis Helen küsis, kas ta tohib Liisa ja Anita Sibula ka üles kutsuda.  Minul polnud vähimatki selle vastu, tulgu aga. Meil ruumi jagus ja maasikaid-mustikaid-viinamarju-juustu-krõpsu-veini-tikukaid oli ka veel külluslikult. Ma vähemalt loodan, et veel oli. Seda oleks praegu küll väga pläss teada saada, kui tegelikkuses olid enamus asjad juba otsas ja laual haigutas tühjus. 

Nii nad siis istusid veits meie lauas ja jutuks tuli see, et Helen juba auhindade jagamise ajal ütles teistele, et näete, VIP-rõdul on see pime blogija Kai ja et tahab minuga kindlasti kohtuda ja siis Liisa olevat öelnud, et ah, ärgu ajagu hullu juttu, see pole ju pime, vaatab inimestele ju otse silmaauku ja lavale jne. Päris lõbus oli kuulda, mismoodi nad olid seal all seletanud ja samal ajal rõdule vahtinud, vaikselt mind stalkinud. Hea nali oli muidugi see, et kui ma jätsin teistele nägija muljet, siis samal ajal ma ajasin kokteiliklaasist olematuid mustikaid hambaorgiga taga. Ma miskipärast eeldasin, et need kaks mustikat, mis Ritsik mulle ette andis, et need pärinesid minu joogiklaasist, aga tegelikult pärinesid mustikad hoopis laualt... Kui Reti viimaks märkas minu pühendunud tegevust, siis uuris, et mida ma teen ja ma vastasin pilku klaasilt tõstmata, et tahan neid viimaseid mustikaid ka kätte saada. Ma kujutan ette, mis näoga Reti mind vaatas kui sai teada, et ma olin üritanud klaasist hambaorgiga olematuid mustikaid püüda.

No vot, minu õhtu oli igatahes super tore ja oli tunda, et üritus oli hinge ja suure pühendumusega korraldatud!!! Kuigi ma oma eelmises postituses
keskendusin ainult EBA korralduslikule poolele, kutsudes inimesi üles vähem vinguma, siis sain sinna alla hulganisti komplimente oma outfiti kohta. Ma olen väga-väga õnnelik ja rõõmus sellise tagasiside üle, sest ega ausalt öeldes ma polnud lõpuni kindel, kas näen ikka piisavalt hea välja. Minu kleit sai õe poolt välja valitud ja kui ma sellega riietuskabiinist välja astusin, siis just Joosepi reaktsioon oli see, mis pani mind seda kleiti ostma. Ning üleüldse tahangi ma tänada oma kullakesi: Joosepit, õde, Ellut ja Jaanikat, kes mu üles vuntsisid. Kniks ja kraaps! :)

Aftekale me ei jäänud, sest ööklubi ja koer pole just kõige mõistlikum kooslus. Kuid enne lahkumist tegime Leenuga ka ühe ühispildi, kuhu viimasel hetkel ka Mallu peale hüppas. Nüüd mul on ajalooline blogititaanidega foto.

Möödunud nädalal, kui TV3s alustas tõsieluline saade "Prooviabielu", siis hiljem esimest osa järele vaadates itsitasin minagi pihku ja kukutasin lõua peaaegu et põrandani, et misasja, mis mõttes nagu ei oska naine kartuliga miskit peale hakata? Kuid kaks mintsa hiljem hakkasin mõtlema, et tegelikkuses ei pruukinud antud olukord sugugi selline olla nagu meile läbi kaamerasilma üritati näidata.
Ma tõstan käe südamele ja tunnistan puhtsüdamlikult, et olen minagi paar korda elus läinud mingi suvalise teemaga mehelt nõu või abi küsima, mananud endale sellise hästi ilmsüütu lambakese näo ette ja öelnud, et ma ei saanud päris hästi aru, kuidas see asi käib, kas oleks palun nii armas ja näitaks.Lihtsalt. Et oleks põhjust tähelepanu saada, olgu selleks kasvõi harilik kartul. Ma olen enam kui kindel, et Helenil oli umbes sama keiss. Haaras kotist kartuli,silkas trussikute väel Kalvi juurde ja küsis ilmsüütul häälel: "Mis ma selle kartuliga tegema peaksin?"
Minu jaoks on see ilmselge tähelepanu ja läheduse otsimine. Ja lisaks toidu valmistamisega üritas naine Kalvile muljet avaldada ja näidata, et on temast sisse võetud. Eriti kui veel arvestada asjaolusid, et suht alguses tegi Helen sotid selgeks ja ütles , et tema süüa ei tee, aga näe, hiljem viskas põlle ette ja kokkas nagu miilenška.

Eile vaatasime teise osa ka siis järele ja ega me väga muud ei kommenteerinudki kui vaid olime tsuti imestunud, et mida Helen küll selles maakootud sinise mütsiga maapoisikesest leiab... 

Kuna Helen rääkis, et tal on varasemalt olnud suhe salakavala manipulaatori ja psühhopaadiga, kes viis tema enesehinnangu täiesti nulli, siis Kalle-Kalvi juures talle just meeldibki mehe kerge arrogantsus ja otsekohesus, et siis teab, mida mees mõtleb ja et hiljem ei tule mingeid ebameeldivaid üllatusi. Minu meelest küllaltki hea point.
Õhtul aga sattusin lugema Manjana postitust
, kus kirjutab sellest Heleni ja Kalvi- omavahelisest suhtest nagu tegu oleks vägivaldse suhtega. No, et mees on  külm nagu haud ja tundetu mölakas - need olevat siis vägivaldse mehe tunnused.

Jaa, Kalvi-Kalle ütles Heleni mukitud näo kohta kole kui öö ja et näeb välja nagu nõid *itsitasin* ning hakkliha kastme kohta julges mokaotsast pobiseda, et arenemisruumi veel on. Selles viimases ma ei leia grammigi negatiivset. Mis see Kalvi oleks pidanud siis taevani ülistama seda Heleni tehtud hakklihasousti, ise samal ajal endale vaikselt suhu oksendades või mida? Minu arvates väga okei otsekohesus. Mulle on ka Joosep öelnud, et mu pitsapõhi on s*tt, et proovi järgmine kord seda või toda veits teistmoodi teha. Jumal küll, ega see siis ei tähenda kohe seda, et meil käib siin ööd-päevad läbi koduvägivald ja et Jossu annab mulle iga valesti küpsetatud pitsapõhja eest nüplit.Lihtsalt ütleb otse, et saastasti kukkus seekord välja ja ongi kõik, that's it.

Mis puutub meigi kommenteerimisse, siis noh, ma ei teeks sellest ka ülemäära suurt draamat., Okei, alati saab öelda ka viisakamalt, aga see pole küll koht, kus solvuda või taaskord otsida mikroskoobiga mingeid olematuid vägivallatunnuseid. Issand halasta, meestel on ka oma arvamus, meeldimised ja soovid.  Äkki peaks hakkama teise prooviabielu paari Liisat ka analüüsima ja kahtlustama vägivallatsemises, kuna üritas Žigale mehele mitteomaseid ja ainult endale meelepäraseid riideid pähe määrida.Miks me sellistes olukordades ei ütle, et see ei ole okei ja et see on vägivallatsemine meeste kallal? Aga nii kui olukord on vastupidine, mees ütleb, et talle ei meeldi kui naine end meigib, siis on küll mehel kohe "linnuke" vägivallatsemise kahtlustusega kirjas.

See, kas ja kui palju on keegi valmis end kaaslase meeleheaks muutma, on juba sügavalt igaühe enda otsus ja tunnetus. Mina küll ei lugenud kuskilt välja, et Kalvi oleks Helenit hullult sundinud, või üldse sundinud, lihtsalt avaldas oma arvamust ja soove. Tavaline lihtne maamees, kes ei oska hinnata meiki. So what!? Minu arvates pole see mingi maailma saladus, et enamus meestele tegelikult meeldivadki rohkem kodukootud ja naturaalse näolapiga naised, mitte aga 24/7 krohvikihi alla mattunud portselannukukesed. Kui ma olen lasknud endale mõne ürituse jaoks meikari juures õhtumeigi teha, siis Joosep on ka leidnud, et meik on küll ilus, aga ilma olen ma palju armsam ja kuidagi omasem.

Me võiksime hoopis sellele mõelda, et Kalvi ei ole mingi tüüpiline viks ja viisakas džentelmen, kes on alati galantne ja iga naise märgade unenägude unistus, vaid et tegu on kohati sellise tuima, toriseva, ropu ja robustse traktoristiga, kes on üles kasvanud nagu herneslill ehtsas maasõnnikus. See, kui mees on pesuehtne mats ja tahumatu nooruk, ei tee see temast veel vägivaldurit. Seega ma leian, et selline sildistamine tegi Kalvi-Kallele natuke liiga, võib-olla isegi ka karuteene. Ma saaksin aru, kui postitus oleks olnud kahtlustavas kõnevormis, aga see järgnev lõik...

/No ja kui Helen meigi teeb, teeb Kalvi-Kalle, mida normaalne vägivaldne mees tegema peab – nimetab oma neiut nõiaks ja arvab et too ei tohiks üldse meikida./

Minul hakkaksid häirekellad hoopis siis lööma, kui mees oleks veatu. Selline musimops,  ilge hurmur, toob lilli, viib restorani einestama, valab naise komplimentidega üle, koristab, on tähelepanelik, üliromantiline, ei vannu ega ütle mitte ainsamatki halba või negatiivset sõna naise suunas ning läbi selle võidab naise südame ja usalduse, sest milline naine ei sulaks nagu vaha selliste asjade peale, ja alles siis, kui oled tal korralikult võrgus, alles siis näitab oma tõelist palet. Vot selliste meeste puhul on šanss palju suurem, et nad muutuvad ühel hetkel täielikeks psühhopaatideks, kes on super manipulaatorid. Nii et ma arvan, et ei tasu matslikku talumeest vägivaldsete meestega segamini ajada.
See, mida üks või teine oma kaaslasest leiab või mis neid koos hoiab, pole absull meie asi kritiseerida. Kui Helen ja Kalvi on ise rahul ja õnnelikud, ei jää meil muud üle, kui aktsepteerida ja soovida neile palju edu, armastust ja hästi palju väikseid Kalvi-Kalle kantpükse.