Saingi täna Kõue mõisas toimunud üritusest pildid kätte, aga mina olin ainult kahel pildil ja ausalt öeldes mõlemal pildil olen ma ikka eriti lollakalt jäänud. See pilt, mida ma teile ei näita, see oli pildistatud rääkimise ajal, siis kui ma kõiki annetajaid,meeskonda ja näitetruppi tänasin. Aga see pilt, mille teile siia vaatamiseks üles riputasin on siis grupipilt ja otsige pildilt üles üks eriti õnnelik kükitav mannatera, kes vahib TAASKORD fotograafist mööda. Hoolimata sellest, et ma olen sellel pildil seekord veel lühem kui käbi, siis vähemasti olin ma õnnelik ja uskusin pimesi, et vaatan otse kaamerasse. Palun pange mind järgmine kord lühikeste inimeste sektorisse või veel parem, pildistage mind koos lastega, siis saan mina ka kordki elus tunda end pikana.    

Külastasin eile seoses ühe heategevusprojekti raames Harjumaal asuvat Kõue mõisa ja kuna ma pole omateada varasemalt kuskil mõisas üritusel käinud, siis oli see minu jaoks uudne ja esmakordne elamus. Mõisahoone igast nurgast õhkus luksuslikkust ja väärikust ning kõik oli nii muinasjutuline, et ma ei julenud isegi kuskile pihta minna, sest taevas hoidku selle eest, kui ma oleksin veel miskit ära lõhkunud. Oleksin sinna jäänud vist oma elupäevade lõpuni kurja mõisapreili toateenijaks. Kogu see kompott oli ka ropult kallis ja iga detaili eest küsiti hinge hinda. Näiteks väike tassike teed maksis 3€ (majutuse kohta ei julenud uurimagi hakata, aga eks need hinnad sinna mõnesaja euro kanti küündivad).

Üritus ise oli heategevuslik etendus nimega "Moskva Valge Koer", mis oli lõbus komejant ja etendust pääses vaatama ainult kutsetega, mille sai endale lunastada annetusega, mis tuli kanda Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu tegevuse toetuseks. Edasi saadeti kutse e-postile, mille inimesed olid oma ülekande selgitusse lisanud. Ääretuld tore ja tänuväärt ettevõtmine ja ma olen tegelikult veel siiani natuke sõnatu, et meie pisike MTÜ sai selle tänuväärse ettevõtmise osaliseks, sest tavaliselt sellised väiksema sihtgrupiga MTÜ-d, ei saa nii palju tähelepanu ega toetusi.

Kuid tulles tagasi ürituse juurde, siis kahtlemata tahtsin ma suurepärane välja näha, eriti kui olime annetuste saajatena oma juhtkoertega tähelepanukeskpunktis. Ega ma nüüd päris kindlalt ei teagi, kas olin siis lõppude-lõpuks mõisaürituse vääriliselt riides või mitte, aga igatahes ise ma tundsin end küll väikestviisi printsessina, kandes lühikest musta kootud kleidikest, nahatooni sukki, millele oli sääre välisosale sisse kootud mustaga lillemotiivid, kontsakingad ja peal oli mul helehall siidjas kevad-sügismantel, mille all servas samuti lillemotiivid. Labradoripreili kandis oma heleroosat "pühapäevarihma", mis on siis komplektis kaela- ja jalutusrihmaga, millel on hõbedane kivikestega medaljon ja garabiin. Meist tehti ka rohkelt pilte ning lubati lähiajal saata, nii et kõigil minu armsatel lugejatel on lootust saada läbi piltide ise üritusest osa... vähemalt mingi aeg kindlasti.

Ma olin alguses ikka suht nõutu, sest ma ei suutnud ära otsustada, et milliseid sukki/sukkpükse üritusel kanda sooviksin või millised oleksid kõige etemad. Ning kuna mul nagunii polnud kapis enam ühtegi paari normaalseid (loe: terveid ja mitte topilisi) sukkpükse, siis seadsimegi sammud lähimasse Sokisahtlisse, kus ma digimuutusin sukamanjakiks ja soetasin endale ühe ürituse tarbeks kolm paari sukapükse - ühed siis need nahatooni ja musta lillemotiiviga, siis 50 dennised mustad sukapüksid ja siis talveks mingisuguse fäänsi villaga kootud sukapüksid. Kui kätte jõudis maksmise aeg, siis kamandasin heledal häälel Joosepi kassasse. Eks ikka arvet tasuma, mis oli tagasihoidlikult üle 31€. Ahjaa, sinna lisandusid veel mingi 6€ maksvad meeste uudsed bambussokid, mis pidavat olema antiallergilised ja pehmed ja õhkuläbilaskvad ja higistamisvastased ja kõik muud sada maailma parimat omadust. 

Hommikul, kui Joosepil oli järjekordne sokikriis, siis ma lahke naisena ulatasingi talle tuttuued ja fäänsid bambussokid, aga kui Joosep papi sokkide ümbert eemaldas, siis ütles eri pettunul häälel: "Need on ju retuusid, mitte sokid!"

Ma suutsin juba mingi murdosa sekund mõelda, et kas tegu on tõesti mingisuguse järjekordse moeröögatusega, kus taas tulevad moodi mehed sukkpükstes, kuid õnneks hetk hiljem lahendasin mõistatuse ja rahustasin unist meest ning ütlesin, et need pole tema uued sokid, vaid minu 50 dennised paksud sukapüksid, mille peale Joosep vastas: "Vahet pole, mina nendega tööle ikkagist ei lähe!" (ou really, wonder why?!) :D

Joosep täitis täna ka SEB laenutaotlust ja kuigi nõustaja teab, et mina ei tööta palgalisel töökohal, siis netis on need taotlused ikka kõik ühesugused ja kohustuslikud väljad on kohustuslikud väljad, mida ei tohi tühjaks jätta. Kuid mida siis kirjutada minu, kui kaastaotleja lahtrisse, kui ma reaalselt palgalisel töökohal ei tööta. Joosep lahendas selle olukorra vägagi temalikult ja humoorikalt.

Mul on kohustuslikud väljad Sinu kohta, et tööandja ja värki. Ütlesin juba, et penskar oled ja ikka pean panema mingi töökoha värgid... ütlesin siis, et töötad Sotsiaalkindlustusametis töövõimetuspensionärina, staaži on juba pikalt."