Minu Facebooki lehe jälgijad juba teavad, et eile väisasime Janetiga Tartut, kus toimusid iga aastased Eesti Juhtkoerte maavõistlused, kus me saavutasime Janetiga II koha, jäädes I kohast maha kõigest kolme punktiga.

Aga enne, kui ma üldse asun kirjeldama eilset võistlusrada ja seda, et mis meile saatuslikuks sai ja kuhu meie I koha väärilised punktid kadusid, peaksin ma äkki natukene lähemalt rääkima sellest, et mis asi üldse on juhtkoerte maavõistlus ja miks juhtkoerad peaksid üldse võistlema, kui nad tegelikkuses on mõeldud abistama pimedat inimest.

Juhtkoerte maavõistlus on sõbralik mõõduvõtmine tandemite vahel, kes peavad läbima treenerite või rajameistri poolt kokku pandud võistlusrada. Võistlusrada on kõigile võistlejatele tundmatu. Juhtkoer ega ka pime ei tea, mida rajalt oodata. Kõik käib pimeda tunnetuse ja usalduse peale. Üldiselt üritatakse võistlusrajale sisse panna võimalikult palju erinevaid elemente, mida üks tubli juhtkoer on õppinud ja peaks oskama lahendada. Kõiksugu erinevate olukordade lahendamisoskused tulevad tandemi pikaajalisest koostööst ja sellest, et kui aktiivsed nad igapäeva elus on ja kui palju erinevaid olukordi on tandem saanud üheskoos lahendada. Mida aktiivsem igapäevases elus oled, seda kergemini peaks ka võistlustel minema. No ja siis on kõik muud õpitud käsklused ja oskused, mida juhtkoerale õpetatakse enne, kui läheb pimeda teejuhiks ja abiliseks. Nagu näiteks vasak, parem, otsesuund, tagasitee, pink, uks, lift, trepp, sebra, maha kukkunud eseme üles tõstmine, takistusest möödumine, milleks võib olla mis iganes- veelomp, auk, ehitustaraga eraldatud ala, põõsad, pargitud sõiduk, reklaamplakatid, postid jm. No ja loomulikult on palju neid käsklusi, mida juhtkoerakasutaja ise õpetab oma koerale. Mina olen näiteks Janetile õpetanud otsima eskalaatorit, kaldteed, sularahaautomaati, kassat ja muid nipet-näpet asju.

Tegelikult ega need maavõistlused ei ole kohustuslikud, aga mulle näiteks meeldib neist osa võtta, kuna läbi selle saab end proovile panna, mis annab enesekindlust juurde ja pakkuda oma juhtkoerale mõttetööd. Kõiksugu sellised lahendamist vajavad ülesanded hoiavad juhtkoera mõtlemist erksana ja mida rohkem talle kogemusi pakud, seda nutikam ja lahtisema peaga ta on. Põhimõtteliselt iga uus olukord, mille koos lahendate on kogemus, mis purustab piire, mis pimedus ette seab.
 
Võrreldes tänavust võistlusrada möödunud aasta omaga, siis tänavune rada oli minu meelest märksa lihtsam. Muidu on treenerid meile ikka armastanud rajale kõikvõimalikke takistusi sisse tuua ja paigaldada. Näiteks varasemalt on olnud ristipõiki üle kõnnitee kanalisatsiooni plasttoru, liivakott, metallvõrest tehtud tupik, traktor jm. Kuid eilsel rajal polnudki üllatuslikul ja ootamatul kombel mitte ühtegi neist takistustest, kuid minu ja Janeti jaoks oli siiski üks väga ootamatu ja võistlust häiriv faktor, mida teistel võistlejatel ei olnud.

Marsruut ise algas Riia tänava äärest, mõned meetrid enne Hansakeskuse bussipeatust ja sealt edasi liiguti ülesmäge, ületati Ülikooli tänav ja siis omakorda Riia tänav, kust jõuti Kalevi tänavale ja sealt algaski meie kõige suurem probleem nimega Kiku ja Ellie. Kiku ja Ellie on Janeti ühed vaieldamatud lemmikud, kelle poole me just mööda antud teedpidi tavaliselt liigumegi. Ja antud rajooni me mitte millekski muuks otstarbeks ei kasuta. No, et oleks näiteks variant, et kasutame neid tänavaid kasvõi poodi minemiseks vms.
Janet oli superelevil, kuna oli veendunud, et liigume Kiku ja Ellie poole, aga siis tuligi see saatuslik tänavanurk, kust me tavaliselt paremale ära pöörame, et Kiku ja Elliega pargis kohtuda. No nii, nagu me oleme kõik need viimased neli aastad teinud ja käinud. Kuid oh sa lops, nüüd äkki kamandasin ma Janetit edasi ja vaene hing ei saanud aru, et mis toimub. Ta oli täiesti veendunud, et ma olen peast totaalselt segi tõmmanud ja püüdis iga hinna eest mulle selgeks teha, et kamoon, simmo, me lähme praegu õigest kohast mööda. Nii me siis seal olime nagu kaks jäärapäist eeslit, kumbki oma jonni ajamas.

Mina pidin ju mingi imeväega Janeti saama vasakule ja mitte lihtsalt sinna saama, vaid tegema nii, et ta teeks seda vabatahtlikult. Vasakule saab ju muidu nii ka, et ma lihtsalt lohistan toorelt rihma otsas koera üle tee, aga no that's not the way to go. aga Janet üritas mulle endiselt selgeks teha, et Kiku ja Ellie elavad paremal. Te oleksite pidanud nägema, mismoodi ma utsitasin ja sudisin seda karvapalli, kes oli sellise olekuga, et kui ta oskaks rääkida, siis oleks ta a la miskit sellist öelnud "Paluuun, kas keegi võiks sellele pimedale arsti järgi kutsuda?! Ta viib meid hukatusse!"
Pildil siis Janet koos oma lemmikust koerasõbranna Elliega:


Lõpuks, peale enneolematut loivamist ja venimist, andis Janet hetkeks näiliselt alla ja läksime edasi, kuid siis tuli peagi uus tänav, kust sai samuti ära paremale pöörata. No ja juhtkoera loogika ütleb, et kui esimese parempöörde maha magasid, siis saab ka järgmisest. No nagu geps või nii, mis teeb ümberarvestust :D
Meil oli loomulikult tarvis otse liikuda, aga no see eesel keeras end ristipõiki mulle keset kõnniteed ette ja üritas kogu oma olemasolevate rakkudega mulle selgeks teha, et siit peab paremale minema.  Noh ja sealt siis meie väärtuslikud I koha punktid läksid, sest kuna Janet oli veendunud, et mina va loll pime olen eksinud ja ei tea ise ka kuhu minna tahan, tegi siis teeületusi veidi diagonaalis. No, et kui tee oli vaja otse ületada, siis Janet kaldus lõpus ära paremale, sest no daah, Kiku ja Ellie elavad ju seal.
Vanemtreener Veronika Malm ütles ka peale punktide väljakuulutamist ja vigade kommenteerimist, et esikoha tandem liikus sujuvamalt ja et ma seekord ei tunnetanud Janetit nii hästi. Mnjah, tell me about that.

Kui ma Mariale sonisin ja turtsusin rajal olles, et see on ebaõiglane, et miks, miks nad panid need tänavalõigud võistlusraja sisse, siis Maria ütles: "Sorry, ma unustasin!"

Eks rajal oli veel paar kohta, kus punkte kaotasime, aga need polnud jällegist Janeti süül. Ühes kohas ma näiteks ise ei peatunud ja astusin suure hurraaga sõiduteele, tõmmates Janeti ka kõnniteelt maha ja ühes kohas saime suunamuutuse kirja, mis on üks väga suur viga, sest juhtkoer EI tohi mitte kunagi ise suunda muuta. Ta võib hetkeks suunda muuta, kui peab takistusest mööduma, kuid kohe peale takistust peab uuesti sama suuna tagasi võtma. Mitte nii, et oi näe, kõnniteel on remont, ah keerame siit paremale ära. Nii ei tohi, sest siis me hakkame ju absoluutselt teises suunas liikuma. Kuid see suunamuutus läks meil sellepärast kirja, kuna mulle tundus, et mulle anti liiga hilja märguanne, et ma annaks Janetile käskluse otsida vasak sebra ja kuna meie vudame üpris kiiresti, siis tunduski, et sebra on kuskil eespool, aga tegelikult kui ma käskluse andsin, siis sebra oli põhimõtteliselt juba meil kõrval.

Aga noh oli, mis oli ja ega uuesti teha ei saa. Aga kuna ma olen tohutult suure võistlushingega ja minu jaoks on alati võit see põhiline, siis minu jaoks pole ükski koht, mis jääb I kohast allapoole, piisavalt hea. Aga hästi palju rõõmu ja uhkust valmistas mulle üks harjutus, mille ainult Janet puhtalt ära tegi.
Nimelt koerad pandi kahe meetriste vahedega murule lamama, rakmed asetati koerte esikäppade ette ja siis meid viidi päris mitmeks minutiks ära peitu ja juhtkoerte ülesandeks oli kannatlikult oodata oma peremeest kohas, kuhu pime ta jättis. See koha hoidmine on oluline, kuna kui pimedal on kuskile tarvis korraks minna, kuhu koera ei saa või ei taha kaasa võtta, siis tagasi tulles oleks koer sama koha peal ootamas, kuhu pime ta jättis. Janet ja Mathias, kes sai I koha, hoidsid kenasti kohta, aga siis tuli sama harjutuse tase 2.
Ülesanne seisnes selles, et pime seisis eemal ja pidi oma koera enda juurde kutsuma ning siis uuesti andma koerale käskluse tagasi kohale minemiseks. Kuna kogu sooritus leidis aset muru peal, kus oli palju põõsaid ja puid, no ühesõnaga ahvatlusi kui palju, siis teised koerad läksid niisama muru platsile ringi luusima, aga minu väike kollane poobik, kui sai korralduse kätte, läks ainukesena oma rakmete kõrvale lamama. ?! Minu popsikust Džännu! :) Ja nagu vanemtreener ütles, et ta tahtis lihtsalt näha, et milline koer selle lihtsalt puhtast intelligentsist ära teeb ja minu labraator oli siis see ainuke intelligent :D Väga uhke tunne oli! :)

Selline see võistlus oli ja nüüd kaks parimat ehk siis ka mina ja Janet, sõidame oktoobri alguses Lätti rahvusvahelistele juhtkoerte maavõistlustele. Nendele samadele, mida me oleme kaks aastat järjest kinni pannud. Ma küll suve alguses väga tugevalt kõhklesin, et kas ikka lähme võistlema, sest Janet on vanaks jäänud ja seda on näha tema olekust, sest mõni päev on ta nii väsinud olekuga, kuid samas järgmisel päeval kepsleb ringi nagu noor gasell. Joosep arvas, et me ei peaks võistlema, et kuna oleme kaks aastat järjest I koha koju toonud, et oleks ehk ilus tipus lõpetada ja arvestades fakti, et Janetil 10-es eluaasta jookseb, et las teised lähevad. Kuid treenerid olid teisel arvamusel ja  pealegi Lätiga on meil oma kana kitkuda. Seega  otsustasin, et käime ära ja vaatab mis saab. I kohta ma küll ei looda saada. Või mis asja!?! Loll jutt suhu tagasi. Muidugi ma loodan I kohta saada, aga ma ei tohi sellele mõelda, sest ma pole suuremat sorti võistlusnärviga olend ja kui olen närvis ja pabinas, siis Janet tunnetab seda ja hakkame vigu tegema. pean pigem mõtlema, et ah see on niisama üks suvaline jalutuskäik Lätis :D
Ja tulgu, mis tuleb, Janet on alati minu nr. 1 ja minu tšempion kõiges, sest ta on lihtsalt parim! :)

Kes jälgivad ka minu blogi Facebooki lehte, siis olete juba kursis, et käisin möödunud reedel Termika kontserdil. Mulle see bänd meeldib, sest esiteks Jaagup Kreem on üliäge ja teiseks, neil on ikka mega-super-häid lugusid. Meenub kohe oma pubekaaeg, kui ma kogusin eraldi spetsjom taskukat, et endale Termika kassett soetada. :D Kassett...see kõlab praegu täpselt nii nagu siin teisel pool ekraani heietaks oma mälestusi üks näost halliks tõmbunud vanamutt. :D Igatahes Kilingi-Nõmme linnapäevade raames pidi siis ka Termikas esinema ja kuulsin ma sellest Kiku kaudu, kes on ka väikestviisi fänn. Mõtlesimegi, et superhea plaan ongi suveks olemas, et Kiku saab meile küllasõidu ühildada kontserdiga, aga noh Kiku lasi meid üle. Ta oli end lubanud Tartu Hansapäevadele ära ja vähe sellest, et tüüp ei tulnud Termikale ja meile külla, siis ei saanud mulle Hansapäevadelt ka juustupatse, mida ma iga aasta olen alati pikkisilmi oodanud. Me Joosepiga Tartus elades väisasime ikka iga aasta Hansapäevi ja meil sai kuidagi traditsiooniks, et siis ostame kummalegi juustupatsi, kodust kalja, suhkruvatti ja sõidame hobustega. :D Kuna minu võimuses polnud kõike seda Joosepini toimetada, siis mõtlesin teda juustupatsidega üllatada, et lähme sõidame tandemiga järve äärde, istume paadisillale ja nosime kumbki oma patsi kallal, aga eii. Kiku plaanis minna mulle neid juustupatse hankima, aga siis hakkas padukat sadama ja otsustas mitte minna, hiljem läks kinno ja peale kino olid müügiletid juba kinni. Minu teada on tänavuseks suveks kõik hansapäevad ja laadad läbi, kus saaks juustupatse, maitsemandleid, suhkruvatti ja kalja osta. Vähemalt Tartu, Viljandi ja Pärnu hansakad on selleks aastaks läbi. :(
Tagasi reede juurde, siis kui Termikas oli. Kui algselt oli plaan jõus, et Kiku meile tuleb, siis helistasin emale ja teavitasin teda ka rõõmuuudisest, et teaks olla valmis varuma seeni, sest Kiku on sama suur seenehull kui mina. Ühtlasi kuuldes, et me lähme Termikale, tahtis ema ka meiega ühineda. Ema teab küll ühte või kahte Termika laulu, aga no fännamiseks piisab või siis kontserdile kohale minemiseks ja nii haaras ema ohjad enda kätte ja ostis järgmisel päeval piletid kontserdile ära. Mina muidugist ei kujutanud hästi ette rokkivat ema, sest mu ema on äärmiselt väärika, väga kõrge enesehinnangu, veidi isegi ülbe ja uhke olemisega daam. Nooruslik, aga siiski väärikas daam, kes latti alla ei lase ja seega ma ei suutnud ette kujutada, et mismoodi mu ema lava ees sõrme viskab ja kaasa hüppab, sest justseda mina plaanisin tegema minna.
Nagu ma juba mainisin, siis Kiku vana värdjas ei tulnud meile külla ja siis hakkasin vaikselt Joosepile Kiku piletit maha parseldama, kuigi ma teadsin, et see on umbes sama lootusetu, kui see, et mu armas kadunud vanaema oleks nõus spagaati viskama, sest no Joosep kohe üldse ei kuula sellist mussi. Tema on dubstepi ja Skrillexi masti mees ning loomulikult klassikaline muusika, eriti Hans Zimmer. No ilmselgelt ma ei vehkinud tema nina ees Hansu kontserdipiletitega, aga mul on tunne, et Joosepil hakkas minust kahju, sest ma manasin talle pilti silme ette, mismoodi ma emaga kahekesi olen kontserdil ja kas ta kujutab ette, mismoodi see välja paistab... Mitte, et mul oleks emaga koos minemise vastu midagi, aga no rockkontsert. Emaga võin kahekesi minna muusikali vaatama ja kuulama, aga rockkontserdile võiks ikka vähe rohkem outgoing inimesed olla. Ühesõnaga ma arvan, et ma tegin juba oma pointi piisavalt selgeks. Joosep oli nõus tulema, aga tingimusel, kui ma ei tee või käitu või ütle midagi sellist, mis tõmbaks temale tähelepanu. :D Ma olen selle ala ekspert ja ma ei saa aru, mis sellel tähelepanul nüüd häda on, aga no olgu pealegi.
Kontserdipaika jõudes oli rahvast üpris vähe, üllatavalt vähe. Ema muidugi ütles kohe, et lähme istume ja ma ei putkinud vastu ka, sest mulle jäi mulje, et istume seni kuni Termikas lavale tuleb ja siis lähme lavale lähemale. Muidu istusime kuskil 15 meetrit lavast eemal. Noh, lõpuks tuli siis bänd peale ja Jass kohe tegi rahvale üleskutse ja ütles:"Selleks, et meil täna kontsert õnnestuks, siis rahvas tulge sealt tagantpooltlavale lähemale!" Aga einoh kus sa sellega. Enamus jäid eestlastele kombekohaselt ikka oma kohtadele kükitama, kaasa arvatud meie seltskond. Mina olin ainuke, kes tahtis inertsist kasvõi läbi lavalaudade joosta ja kaasaelama minna, aga mul oli väike takistus- puuduv silmanägemine. Pöördusin siis anuval ilmel Joosepi poole, et lähme-lähme, aga no mkm. Ema poole ma ei hakanud üldse selle küsimusega pöördumagi, sest ta pani rockkontserdile kontsad alla ja teiseks, ta suht alguses mainis, et tema küll ei kavatse terve kontserdi aja püsti seista. Noh, mis mul siis muud üle jäi, kui 15 meetrit lavast eemal olles kaasa elada ja jalaga takti lüüa ja täiest kõrist ja valesti kaasa laulda. See tähendab, et sõnad olid peas, aga kuna ennast väga ei kuule, siis laulsin ikka viisist mööda. Khm, laulsin jah, see on nüüd küll hästi öeldud. :D No teate ju küll, et bänd laseb vahepeal rahval laulda, aga no see oli ikka hale ja piinlik. Mul oli piinlik selle kohale tulnud rahva pärast, kes ei suutnud nüüd oma suud lahti teha. Oleks tahtnud vahepeal üle platsi karjuda "Mis teil viga on? Ärge olge sellised tussud!" Jah, kõlab praegu ehk rängalt, aga tõsiselt. Milleks üldse tulla siis kontserdile, kui lavale lähemale ei lähe... Ma ei tea, nagu laval oleks mingi katkuhaigete bänd ja ega need tüübid paremad polnud, kes hordide kaupa nautlesid kontsertit värava tagant. Nagu kümned ja kümned inimesed, kes ei raatsinud 15 eurtsi välja laduda, et maksta muusikaelamuse eest.
Hoolimata sellest, et mul oli tõsiselt piinlik inimeste pärast, siis kontserdi lõpuosa läks palju paremaks, sest kui oli veel jäänud kaks ja pool laulu esitada, siis Joosep oli nõus minuga lava ette tulema ja võttis mu kukile ja nii ma sain ikka selle täislaksu ka kätte, mida otsima ja saama tulin. Kuigi jah, kontserdi ajal suutsin ikka oma paar korda mõelda, et kui oleks Kiku kaasas, siis me möllaks praegu lava ees, kasvõi kahekesi. :D
Kui kontsert läbi sai, siis ma nõudsin, et nüüd tahan ma Jassi kallistada ja ühispilti, aga selle peale seletasid ema ja Joosep, et lava pime ja kuskil pole näha, et toimuks suhtlust fännidega. No öeldakse, et oma silm on kuningas, eksole, aga kui mina ei saa oma silmaga veenduda, siis ei ole mul sellist reaktsiooni, et aa yolo, lähme siis koju ära. Mkm, ma hakkasin sonima ja raiuma, et otsigu see koht üles, kus saab Termikapoistega suhelda. Ma tegin ikka päris korraliku lamenti ja tsirkust ja lõpuks sisistasin läbi hammaste Joosepile, et ta on paras paar minu emaga, nagu mingi vanainimeste paarike, kes tahavad siin koju ära magama minna. :D
Olime juba vaikselt minu sonimise saatel suveaiast välja tiksunud, kui äkki ema märkas, et keegi liikus ja et seal on mingi ruum vms. Kamandasin kohe Joosepit asja uurima minna, aga tuli tagasi teatega, et see on kemps ja teine ruum on trellidega piiratud. Mind see muidugi ei takistanud ja nõudsin, et siis lähme kempsu juurde seisma. :D Noh, okei päris nii hulluks asi ei läinud, sest Joosep ei lasknud, aga lõpuks sai tõesti aru, et ma keeldun lahkumast, kui pole pilti ja kallistust saanud ja siis haaras mul käest ja sisistas mulle omakorda vastu, et see oleks viimane kord, kui ma tulen sellise sooviga viimasel hetkel lagedale. :D Joosep passis siis peale ja just enne seda, kui Jass hakkas kontsertpaiga tagaruumidest lahkuma, siis jooksime tema juurde ja saingi oma ihaldatud pildi ja kallistuse kätte. Jeeii! :D Siin siis minu Facebooki blogilehelink, kus minust ja Jassist ka ühispilt. :) Ja siin lihtsalt üks pilt kontsertpaiga poole jalutades. :)

Mõtlesin esiti, et ei jõuagi täna blogima, kuna olen rampväsinud. Juba eile sõitsime Tartusse, sest Joosep tegi vahelduse mõttes ühe tööpäeva kontoris ja koju ei hakanud me sellepärast sõitma, kuna täna oli juhtkoerte kasutajate üldkoosolek, kus ma lootsin, et valitaks uus juhatuse koosseis ja et lõpuks ometi saan ma vabaks. Paraku läks nii, et uut koosseisu ei valitud, kuna liikmed ei taha olla juhatuses ja vastutada. Need, kes on varasemalt olnud juhatuses, on kursis, kui stressirohke see kõik on. Olukorra teeb minu meelest irooniliseks just see, et liikmed ise (mitte küll kõik, aga väga paljud) oma rahulolematuse ja kriitikaga põhjustavadki tihtipeale juhatusele sellist karju appi tunnet, et miks seda ei tehta või miks nii tegite või millal see saab ükskord tehtud ja mulle üldse ükski üritus ei meeldi, sest kõik on valesti tehtud ja seda, teist ja kolmandat oleks võinud teha ikka nii ja naa pidi. Aga kui üritus on alles organiseerimisjärgus, siis tavaliselt inimesed istuvad kuskil vaikselt oma urus ja ei tee piiksugi, kuigi on tehtud üleskutse oma mõtteid ja tähelepanekuid jagama tulla vms. No ja eks siis ongi hirm ise nüüd juhatusse kandideerida, sest kui nad ise teavad, millised nad on, siis kes see loll ikka vabatahtlikult tahaks pasarahet enda kaela saada, eksole. Aga eks paistab, mis saab sellest asjast.

Veel pole küll pühapäev, aga kui juba vargsi möödunud nädalale tagasi piiluda, siis Ma oma optimisti pole kaotanud. Olen endiselt positiivne, rõõmsameelne ja sarkastiline. Viimastel päevadel eriti, sest see meililistist kopeeritud kiri...noo, ütleme nii, et see ei jäänud viimaseks. Mul on tekkinud heiterid, aga neid on vähe (võiks rohkem olla...ehee, nalii). Heitereid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja üks sõrm jääb ehk isegi üle ja nad olid seal väga usinad mulle iseloomustusi jagama. Ega nad vist poleks aktiviseerunud nii hullusti, aga kuna meililistis on õnneks ikka ka kaine mõistusega inimesi säilinud, kes suudavad argumenteeritult kirjutada, siis mulle jäi mulje, et see ajas neid närvi või veits turri, sest mis mõttes te aru ei saa, et see Kai on loll? Lisaks argumenteeritud postitused olid mind toetavad. Aga näiteks ma sain enda kohta väääga palju uut ja põnevat teada. Näiteks ei ole ma üldse naine ja ma pole inimene...täiskasvanud inimene ja ma ei oska elada nagu inimene, vaid olen laps. Lisaks olen ma kirjaoskamatu, mille üle pole isegi mõtet vaielda, sest see olevat suisa fakt ja loomulikult on minu väljendusviis labane ja ma olen üks õudne sapine ja kuri inimene :D Ma tahaksin praegu selle peale hingetul häälel küsida, nagu seal saates Maamees Otsib Naist "Issand, kas mu kodumaa on tõesti niii ilus vää!?"
Mnjah, mina igatahes sinna meililisti ei vastanud mitte kui halligi, sest kui see on ainus, mida see seltskond suudab toota, siis pole mõtet oma energiat kulutama hakatagi, sest vastused Sa saad ikka stiilis Sa oled loll. Mulle meeldis Joosepi lühike ja tabav kommentaar, kui luges neid listi kirju- idiootidega pole mõtet vaielda, sest muidu laskud Sa nende tasemele ja siis nad lajatavad Sulle oma kogemusega.
Kui põgusalt peatuda sellel hinnangul, kus mulle öeldi, et olen kirjaoskamatu, siis huvitav on see, et inimesed, kes sellist hinnangut annavad, ei hiilga just ise õigekirjaga ja meililisti tulnud kirjad kubisesid vigadest. Siin nii mõnigi tõi välja, et blogi oli kirjutatud "plogi" jne. Nohjah, oli kuidas oli. Ma ei taha hakata kritiseerima ja nende tasemele langema. Tahtsin lihtsalt öelda, et ise ei julgeks küll kellegile selliseid põhjapanevaid hinnanguid andma hakata, kui ma pole enda oskustes ja teadmistes 200 prossa kindel. Ja isegi, kui oleksin mõnes oma oskuses niivõrd kindel, siis ma ikkagi ei nimetaks teist inimest seetõttu oskamatuks, kui ta ei tee seda perfektselt. Võtan seda nüüd juba tõesti naljaga, kuigi esimese reaktsioonina rebis mul ikka pisara silmast välja, aga kuna eile Joosepi, Kiku ja Christeliga sai veidi sarkastilisi nalju tehtud, siis nüüd meeleolu hea. Naljad olid muidugist kõik minu kulul. Kasutasime seda sama "head" materjali oskuslikult ära (ega tänapäeval ei tohi midagi raisku lasta) ja pöörasimegi need inside naljadeks. Näiteks täna hommikul Joosep küsis ühe sõna kohta, et kas see on i või j tähega ja no ma siis ütlesin, aga siis lisasin ruttu järgi: "Aaa, aga samas, ma olen kirjaoskamatu, ära parem mind usalda..." Ja Kiku nõustus ja ütles, et tahtis just sama öelda :D
Ühesõnaga selline lühike ja kaootiline ülevaade sellest paarist päevast. Katsun homme vähe edumeelsem olla. Ma peaks pugema ära magama, sest ma näen välja nagu ringikõndiv laip. Olge tublid ja kõigile aitääh, kes on minu postituste alla nii vahvaid ja toredaid ja toetavaid ja inspireerivaid kommentaare postitanud. Kohe päriselt! :)
PS. Ahjaa, üks vahemärkus mul on siiski veel. Ma olen hea meelega laps, sest kui on valida, kas olla sitakeeraja või laps, siis ma olen iga kell laps, sest lapsed ei ole kurjad ega õelad ja ei ussita. Vabandust, et ma kasutasin antud postituses sellised ebasündsaid sõnu. Omg, ma tahaks vääga teada, mida need inimesed siis teevad, kui nad peaksid Mallu blogisse mõne eriti mahlaka postituse peale sattuma ja kui veel kuulevad, et Mallu on ajakirjanik ka :D Oh Issand, hoia prillid ja piip, blogiharitlased on liikvel :P

Ostsin endale Konsumist alla viie euri maksvad tennised. Tundusid kirjelduse põhjal sellised nunnud ja no odavad ka ja mul oli hädasti tarvis midagi varba otsa, sest ma pole siiani üles leidnud oma suvepapusid, mis ma peale möödunud aasta suvehooaja lõppu ära panin.