Jälle aasta vanem
Ongi siis selleks korraks läbi minu suurejoonelised pidustused ning kohe pajatangi natukene lähemalt, kuidas pidu oli ja mis kulisside taga toimus.
Kui rääkida peost üldiselt, siis mingi hetk hakkasin ma tõsimeeli arvama, et sõbrad, eesotsas Joosepiga, teevad mulle mingit elunõmedat branki, kui hakkasid järjepanu ükshaaval helistama ja kirjutama, et nad ikka ei saa mu peole tulla. No oli nii arvestatavaid põhjuseid, kui ka selliseid, mis võtsid kukalt kratsima. No näiteks üks sõpradest paar suundusid peo asemel hoopis sünnitusmajja ja siin pole mul vähematki mokakobinat. See on ju täiesti aktsepteeritav põhjus peole mitte tulemiseks, sest ei saa ju punni ette lüüa ja öelda titale, et kuule, ole nii armas ja oota kuni emme-issi peol ära käivad. Siis oli paar sõpra, kes tõesti-tõesti pidid olema sel ajal teises linnas ja poleks mitte mingi valemiga peole jõudnud. Peo lõpuks võib-olla küll, aga no milleks niimoodi pael kaelas rabeleda, eksole. Need olid siis minu jaoks aktsepteeritavate põhjustega mittetulijad. Kuid oli ka selliseid tegelasi, kes soovisid sünnipäeva hommikul messengeris õnne ja siis kirjutasid järgi, et nad ikkagist ei tule. AHAH, no kui ei tule, siis ei tule. Ma lugesin sõnumi niimoodi läbi, et ükski närv mu näos ei liikunud.Mul käis ainult korraks kuum laine üle kere ja siis mõtlesin, et ookeei, mul on mingi terve laar toitu tellitud... ema küpsetas hiiglasliku tordi maasikate-vaasikate-mustikate-kiividega ja vahukoorega ning bežeekoogi õuntega. Kes selle kõik ära sööb!? Ma oma sünnipäevahommikul tõmbasin teki üle pea ja küsisin Joosepilt õnnetul häälel: "Kas ma võin täna terveks päevaks voodisse jääda?".
Kiku helistas ka, et mulle õnne soovida, õigemini laulda, aga kui võtsin kõne vastu sellisel minule mitteomasel hääletoonil, siis ehmatas ära ja meil oli järgmine dialoog.
Mina natuke tuimal, aeglasel ja õnnetul häälel, justkui ootaks, et no bring it on, kandke mulle veel mingi sitt uudis ette: "Jaa!?"
"Teree!" kostus teiselpool toru Kiku veidi ehmunud hääl.
"Tere!" vastasin tuimalt.
"Ma tahtsin Sulle laulda, aga Sa oled sellise häälega, et ma ehmatasin ära..."
"No laula..." vastasin tülpinud surnumatja häälel. Niisama vaherepliik: huvitav, milline see mittetülpinud ja rõõmust pakatav surnumattja on...?
"Ma ei julge. Ma ehmatasin endale laulu kurku kinni..."
"No sülita välja..."
"Ma ei saa sülitada, ma just eile tegin oma vaiba puhtaks..."
Ühesõnaga Kiku ei laulnudki, sest vaene hing ehmus ära. Ave helistas ka ja ütles, et ei tule, aga lobisesime niisama pikemalt ja siis tunnistasin talle, et olin lausa eelmisel õhtul Joosepile nutnud, et mul on selline tunne, et mul pole üldse sõpru. Ave püüdis lohutada ja ütles, et eiiii olee ju nii. Lihtsalt kuidagi läks seekord nii. Nojah, ega see mind ausalt öeldes sel hetkel väga ei lohutanud. Kuigi Joosep ütles ka, et no matter what, võtku mina sellest see positiivne ja läheb kuidas läheb, et ega ma seda nagunii muuta ei saa ju.
Nii oligi, et läksin vapralt kohale ja tundsin rõõmu nendest inimestest, kes said olla sel päeval ja ajal kohal ning olen ütlemata rõõmus, et inimestele pidu meeldis, sest peaaegu kõik külalised on mulle tagasisides kirjutanud, et pidu oli äge ja et ma olen ikka nii positiivne. Haha, peol öeldi ka seda korduvalt, kuigi ma tunnistasin, et ma ikka vahest turtsun ja jonnin ka, aga see olevat inimlik. No ja üks peretuttav ütles, et ma olen 5+ mutt ja pangu ma sama hooga edasi ja täpselt see mul plaanis ongi! :)
Peopaigaks bronnisin endale Pärnu Kardikeskuse peoruumid, mis olid üleootuste ägedad. Nii et, kui keegi otsib endale, sõbrale, lapsele, vanaemale-vanaisale, firma suvepäevadeks või niisama mingiteks üritusteks ruume rentimiseks, siis mina annan ilma pikemalt mõtlemata dums up kardikale, sest see on lihtsalt ülim. Mina lihtsalt edastasin oma soovid ja ülejäänu tehti juba minu eest nagu niuhti ära nii, et minu vaevaks jäi ainult kohale ilmuda.dekoreerimine tehti minu eest ära - õhupallid, telkust jooksid minust pildid alates titeeast kuni tänapäevani, laud oli kaetud täpselt nii nagu soovisin ehk et pokaali külge oli seotud kollane siidilindist lipsuke ja taldriku servale oli kinnitatud kollased salvakad. Kuna kardika sisekujundus on valdavalt musta-valge-punasega, siis minu meelest andis see kollane just sellise mõnusa lisatouchi. Kardikas on võimalus ka saun oma peo seltskonna tarbeks bronnida, aga jätsin selle võimaluse välja, kuna...
Kuid ega saunaruumid ei jäänud kasutamata. Saun leidis kasutust hoopis pimegarderoobina, kuhu me laotasime kõikvõimalikest materjalidest ja erineva tegumoega hilpe laiali ja nagu varasemast reaktsioonist võis arvata, siis sellest kujunes välja tõeline hit ja pakkus külalistele palju elevust. Siin ka valik mõningastest julgetest pimetestijatest.
Selle pimesi riiete valimisega sai palju nalja, sest ainsaks abivahendiks andsin ma külalistele garderoobi kaasa värvimääraja, mis kippus aeg-ajalt natuke ka valetama. Kuid kõige enam pakkusid mulle lõbu Lotta, Eliisi, Carli ja Udo riiete valik. Mulle lihtsalt nii kohutavalt meeldis Eliisi reaktsioon, kui sai teada, et on endale seeliku kaela sidunud või Lotta "pintsak", mis tegelikult osutus suvaliseks kolme triibuga dressikaks, millele oli veel lisanud kaunistuseks peale pärlitega salli. Väga stiilipuhas, tüdrukud! :D
Pimegarderoobist väljudes ei tohtinud kohe oma pimesi tehtud valikut uudistada, vaid esmalt pidid vastama küsimusele: mis ja miks valisid ning mis oli see, mis muutis selle eseme n-ö pimesi sümpaatseks? Kui tuli minu kord, siis ma pidin näitama, et kuidas tegelikkuses tuleks see asi ühe pimeda poolt ära teha, aga ette ruttavalt võin öelda, et ega mul endal ka just eriti hiilgavalt ei läinud.
Mängudest oli veel pimesi erinevate kuiv- ja maitseainete ära tundmine (kurkum, kookossuhkur, tatar, riis, manna, ingver, ploom, jämesool, kakao, tärklis, jahu). See läks suht lepase reega, kuigi ega kõiki asju ära ei tuntud. Ning loomulikult oli ka viktoriin, mille võitis Helen. Kohe näha, et inimene on mu fänn. Nii vähemalt Helen ise väidab. Mul oli pimesi joonistamine ka plaanis, aga see ununes mul ära. Joosepil ei ununenud, aga kuna pidu oli niigi juba üle 2h läinud, siis jättis selle teadlikult välja.
Külalised käisid ka kartidega rallimas ja ega minagi jäänud nukralt raja kõrvale passima, vaid hüppasin koos Joosepiga kardile ja tegime paar kiiremat ringi. Hullult äge oli ja tahaks veel teinegi kord minna. Kuid järgmisel korral võiks võtta next leveli ehk teha nii, et ma tuubin toorelt rajamustri pähe ja siis saaksin äkki täiesti üksi ka sõita. Või teise variandina paneks klapi kõrva ja siis inimene seisaks raja kõrval ja juhendaks laivis raadiosaatja teel. See oleks täiega vinge.
Kui rääkida toitudest, siis toidud võtsin ma kahest kohast. Enamuse toidust tellisin Kadi Söögitoast
ning külalised kiitsid eriti võileivatorti ja täidetud tortillasid vürtsise kana ja shampinjonidega. Minu jaoks olid toidud keskmised, kuna oleksin ise eelistanud rohkem vürtsi, aga no see on minu enda isiklik eelistus. Kuid kiidan antud koha teenindust - ääretult sõbralik, kiire ja vastutulelik.
Kuna Kadi Söögitoast võtsin toite, mis enamjaolt sisaldasid lihasaaduseid, siis sponsorkorras toetas minu üritust ka Coop, kust ma sain vabalt valida enda peole mugavalt meelepäraseid suupisteid Maksiköögi e-poest. Valituks osutusid köögiviljad tipikastmega, juustuvaagen ja tortillarullid forelliga. Köögiviljad ja juustuvaagen olid nagu ikka, ei midagi üllatuslikku. Suht see, mida võiks ühelt vaagnalt oodata. Kuid forelliga täidetud tortillad olid minu jaoks natuke pettumus, kuna ekslikult arvasin, et sinna sisse ongi pandud nagu päris forellikala, aga tegelikult oli forellikreem või selline pastalaadne möks.
Halb ei olnud, lihtsalt oodatust midagi muud.
Kuid tortillad tortilladeks... ma pean jällegi kiitma ääretult abivalmit, professionaalset ja sõbralikku teenindust. Lihtsalt, kuna mina jäin oma soovide edastamisega natuke hiljaks, siis Coopi kontaktisik tegi endast kõik oleneva, et minu soovid täita ning antud pühendumus kandis ka vilja. Sain oma valitud tooted ja kõik sujus imeliselt. Minge tsekake ise ka nende mõnusat ja mugavat Maksiköögi e-poodi.
Selline kokkuvõtlik postitus siis pimepeost ja minu poolt veelkord suur-suur aitäh kõigile asjaosalistele!
PS. Aveke, kes hommikul helistas, soovis õnne ja ütles, et kahjuks ei tule mu peole, ilmus ühtäkki Tallinnast kohale. Aga ega mulle siis ju ei öeldud, et kes see on. Jupp aega seisin seal nagu töllakas ja nuputasin. Küsisin teiste käest ka, kas nad teavad seda inimest, aga keegi ei teadnud ja siis hakkasin tõsimeeli kahtlustama, et see on mingi Joosepi järjekordne brank ja vedas mingi täiesti suvalise venna mulle peole. Ma lihtsalt pole never oma sõpru näppinud-käppinud ja seega ma ei tea, millised juuksed või kui paksud-peenikesed sõrmed või näolapp neil on, aga eks videost saate ise vaadata. Miskipärast jäi see lõik, kus ma alles üritan välja nuputada, et kes see salapärane üllatuskülaline on, kadunuks ja video algabki alles sellest hetkest, kus ma umbes sekund tagasi sain aru, et kes mu ees seisab...
Ja lõpetuseks üks väike ühispilt ka. Kahjuks pidid mõned enne pildi tegemist juba minema aga siin me oleme, kogu oma seltskonnaga, aitäh Teile! :) (südamed silmade asemel smail)
Kui rääkida peost üldiselt, siis mingi hetk hakkasin ma tõsimeeli arvama, et sõbrad, eesotsas Joosepiga, teevad mulle mingit elunõmedat branki, kui hakkasid järjepanu ükshaaval helistama ja kirjutama, et nad ikka ei saa mu peole tulla. No oli nii arvestatavaid põhjuseid, kui ka selliseid, mis võtsid kukalt kratsima. No näiteks üks sõpradest paar suundusid peo asemel hoopis sünnitusmajja ja siin pole mul vähematki mokakobinat. See on ju täiesti aktsepteeritav põhjus peole mitte tulemiseks, sest ei saa ju punni ette lüüa ja öelda titale, et kuule, ole nii armas ja oota kuni emme-issi peol ära käivad. Siis oli paar sõpra, kes tõesti-tõesti pidid olema sel ajal teises linnas ja poleks mitte mingi valemiga peole jõudnud. Peo lõpuks võib-olla küll, aga no milleks niimoodi pael kaelas rabeleda, eksole. Need olid siis minu jaoks aktsepteeritavate põhjustega mittetulijad. Kuid oli ka selliseid tegelasi, kes soovisid sünnipäeva hommikul messengeris õnne ja siis kirjutasid järgi, et nad ikkagist ei tule. AHAH, no kui ei tule, siis ei tule. Ma lugesin sõnumi niimoodi läbi, et ükski närv mu näos ei liikunud.Mul käis ainult korraks kuum laine üle kere ja siis mõtlesin, et ookeei, mul on mingi terve laar toitu tellitud... ema küpsetas hiiglasliku tordi maasikate-vaasikate-mustikate-kiividega ja vahukoorega ning bežeekoogi õuntega. Kes selle kõik ära sööb!? Ma oma sünnipäevahommikul tõmbasin teki üle pea ja küsisin Joosepilt õnnetul häälel: "Kas ma võin täna terveks päevaks voodisse jääda?".
Kiku helistas ka, et mulle õnne soovida, õigemini laulda, aga kui võtsin kõne vastu sellisel minule mitteomasel hääletoonil, siis ehmatas ära ja meil oli järgmine dialoog.
Mina natuke tuimal, aeglasel ja õnnetul häälel, justkui ootaks, et no bring it on, kandke mulle veel mingi sitt uudis ette: "Jaa!?"
"Teree!" kostus teiselpool toru Kiku veidi ehmunud hääl.
"Tere!" vastasin tuimalt.
"Ma tahtsin Sulle laulda, aga Sa oled sellise häälega, et ma ehmatasin ära..."
"No laula..." vastasin tülpinud surnumatja häälel. Niisama vaherepliik: huvitav, milline see mittetülpinud ja rõõmust pakatav surnumattja on...?
"Ma ei julge. Ma ehmatasin endale laulu kurku kinni..."
"No sülita välja..."
"Ma ei saa sülitada, ma just eile tegin oma vaiba puhtaks..."
Ühesõnaga Kiku ei laulnudki, sest vaene hing ehmus ära. Ave helistas ka ja ütles, et ei tule, aga lobisesime niisama pikemalt ja siis tunnistasin talle, et olin lausa eelmisel õhtul Joosepile nutnud, et mul on selline tunne, et mul pole üldse sõpru. Ave püüdis lohutada ja ütles, et eiiii olee ju nii. Lihtsalt kuidagi läks seekord nii. Nojah, ega see mind ausalt öeldes sel hetkel väga ei lohutanud. Kuigi Joosep ütles ka, et no matter what, võtku mina sellest see positiivne ja läheb kuidas läheb, et ega ma seda nagunii muuta ei saa ju.
Nii oligi, et läksin vapralt kohale ja tundsin rõõmu nendest inimestest, kes said olla sel päeval ja ajal kohal ning olen ütlemata rõõmus, et inimestele pidu meeldis, sest peaaegu kõik külalised on mulle tagasisides kirjutanud, et pidu oli äge ja et ma olen ikka nii positiivne. Haha, peol öeldi ka seda korduvalt, kuigi ma tunnistasin, et ma ikka vahest turtsun ja jonnin ka, aga see olevat inimlik. No ja üks peretuttav ütles, et ma olen 5+ mutt ja pangu ma sama hooga edasi ja täpselt see mul plaanis ongi! :)
Peopaigaks bronnisin endale Pärnu Kardikeskuse peoruumid, mis olid üleootuste ägedad. Nii et, kui keegi otsib endale, sõbrale, lapsele, vanaemale-vanaisale, firma suvepäevadeks või niisama mingiteks üritusteks ruume rentimiseks, siis mina annan ilma pikemalt mõtlemata dums up kardikale, sest see on lihtsalt ülim. Mina lihtsalt edastasin oma soovid ja ülejäänu tehti juba minu eest nagu niuhti ära nii, et minu vaevaks jäi ainult kohale ilmuda.dekoreerimine tehti minu eest ära - õhupallid, telkust jooksid minust pildid alates titeeast kuni tänapäevani, laud oli kaetud täpselt nii nagu soovisin ehk et pokaali külge oli seotud kollane siidilindist lipsuke ja taldriku servale oli kinnitatud kollased salvakad. Kuna kardika sisekujundus on valdavalt musta-valge-punasega, siis minu meelest andis see kollane just sellise mõnusa lisatouchi. Kardikas on võimalus ka saun oma peo seltskonna tarbeks bronnida, aga jätsin selle võimaluse välja, kuna...
- Meil oli seltskonna lõbustamiseks ja proovile panemiseks mitmesuguseid mänge välja mõeldud ja ettevalmistatud: pimegarderoob, nuusutamise, kompimise ja maitsmise teel erinevate kuivainete ära tundmine, viktoriin ja pimesi nimisõnade joonistamine. See viimane jäi paraku ajanappuse tõttu ära.
- Teiseks polnud mul piisavalt usku tagasihoidliku loomuga eestlastesse, sest enamus külalisi ei tundnud ju üksteist. Seega ma kahtlesin sügavalt,et kari esmakohtunuid oleks olnud valmis end porgandpaljaks koorima ja siis nagu muistel aal roninud üksteise kõrvale saunalavale higistama.
Kuid ega saunaruumid ei jäänud kasutamata. Saun leidis kasutust hoopis pimegarderoobina, kuhu me laotasime kõikvõimalikest materjalidest ja erineva tegumoega hilpe laiali ja nagu varasemast reaktsioonist võis arvata, siis sellest kujunes välja tõeline hit ja pakkus külalistele palju elevust. Siin ka valik mõningastest julgetest pimetestijatest.
Selle pimesi riiete valimisega sai palju nalja, sest ainsaks abivahendiks andsin ma külalistele garderoobi kaasa värvimääraja, mis kippus aeg-ajalt natuke ka valetama. Kuid kõige enam pakkusid mulle lõbu Lotta, Eliisi, Carli ja Udo riiete valik. Mulle lihtsalt nii kohutavalt meeldis Eliisi reaktsioon, kui sai teada, et on endale seeliku kaela sidunud või Lotta "pintsak", mis tegelikult osutus suvaliseks kolme triibuga dressikaks, millele oli veel lisanud kaunistuseks peale pärlitega salli. Väga stiilipuhas, tüdrukud! :D
Pimegarderoobist väljudes ei tohtinud kohe oma pimesi tehtud valikut uudistada, vaid esmalt pidid vastama küsimusele: mis ja miks valisid ning mis oli see, mis muutis selle eseme n-ö pimesi sümpaatseks? Kui tuli minu kord, siis ma pidin näitama, et kuidas tegelikkuses tuleks see asi ühe pimeda poolt ära teha, aga ette ruttavalt võin öelda, et ega mul endal ka just eriti hiilgavalt ei läinud.
Mängudest oli veel pimesi erinevate kuiv- ja maitseainete ära tundmine (kurkum, kookossuhkur, tatar, riis, manna, ingver, ploom, jämesool, kakao, tärklis, jahu). See läks suht lepase reega, kuigi ega kõiki asju ära ei tuntud. Ning loomulikult oli ka viktoriin, mille võitis Helen. Kohe näha, et inimene on mu fänn. Nii vähemalt Helen ise väidab. Mul oli pimesi joonistamine ka plaanis, aga see ununes mul ära. Joosepil ei ununenud, aga kuna pidu oli niigi juba üle 2h läinud, siis jättis selle teadlikult välja.
Külalised käisid ka kartidega rallimas ja ega minagi jäänud nukralt raja kõrvale passima, vaid hüppasin koos Joosepiga kardile ja tegime paar kiiremat ringi. Hullult äge oli ja tahaks veel teinegi kord minna. Kuid järgmisel korral võiks võtta next leveli ehk teha nii, et ma tuubin toorelt rajamustri pähe ja siis saaksin äkki täiesti üksi ka sõita. Või teise variandina paneks klapi kõrva ja siis inimene seisaks raja kõrval ja juhendaks laivis raadiosaatja teel. See oleks täiega vinge.
Kui rääkida toitudest, siis toidud võtsin ma kahest kohast. Enamuse toidust tellisin Kadi Söögitoast
ning külalised kiitsid eriti võileivatorti ja täidetud tortillasid vürtsise kana ja shampinjonidega. Minu jaoks olid toidud keskmised, kuna oleksin ise eelistanud rohkem vürtsi, aga no see on minu enda isiklik eelistus. Kuid kiidan antud koha teenindust - ääretult sõbralik, kiire ja vastutulelik.
Kuna Kadi Söögitoast võtsin toite, mis enamjaolt sisaldasid lihasaaduseid, siis sponsorkorras toetas minu üritust ka Coop, kust ma sain vabalt valida enda peole mugavalt meelepäraseid suupisteid Maksiköögi e-poest. Valituks osutusid köögiviljad tipikastmega, juustuvaagen ja tortillarullid forelliga. Köögiviljad ja juustuvaagen olid nagu ikka, ei midagi üllatuslikku. Suht see, mida võiks ühelt vaagnalt oodata. Kuid forelliga täidetud tortillad olid minu jaoks natuke pettumus, kuna ekslikult arvasin, et sinna sisse ongi pandud nagu päris forellikala, aga tegelikult oli forellikreem või selline pastalaadne möks.
Halb ei olnud, lihtsalt oodatust midagi muud.
Kuid tortillad tortilladeks... ma pean jällegi kiitma ääretult abivalmit, professionaalset ja sõbralikku teenindust. Lihtsalt, kuna mina jäin oma soovide edastamisega natuke hiljaks, siis Coopi kontaktisik tegi endast kõik oleneva, et minu soovid täita ning antud pühendumus kandis ka vilja. Sain oma valitud tooted ja kõik sujus imeliselt. Minge tsekake ise ka nende mõnusat ja mugavat Maksiköögi e-poodi.
Selline kokkuvõtlik postitus siis pimepeost ja minu poolt veelkord suur-suur aitäh kõigile asjaosalistele!
PS. Aveke, kes hommikul helistas, soovis õnne ja ütles, et kahjuks ei tule mu peole, ilmus ühtäkki Tallinnast kohale. Aga ega mulle siis ju ei öeldud, et kes see on. Jupp aega seisin seal nagu töllakas ja nuputasin. Küsisin teiste käest ka, kas nad teavad seda inimest, aga keegi ei teadnud ja siis hakkasin tõsimeeli kahtlustama, et see on mingi Joosepi järjekordne brank ja vedas mingi täiesti suvalise venna mulle peole. Ma lihtsalt pole never oma sõpru näppinud-käppinud ja seega ma ei tea, millised juuksed või kui paksud-peenikesed sõrmed või näolapp neil on, aga eks videost saate ise vaadata. Miskipärast jäi see lõik, kus ma alles üritan välja nuputada, et kes see salapärane üllatuskülaline on, kadunuks ja video algabki alles sellest hetkest, kus ma umbes sekund tagasi sain aru, et kes mu ees seisab...
Ja lõpetuseks üks väike ühispilt ka. Kahjuks pidid mõned enne pildi tegemist juba minema aga siin me oleme, kogu oma seltskonnaga, aitäh Teile! :) (südamed silmade asemel smail)
