Kui tavaliselt on mul mingi kindel lugu, mida tahaksin teiega jagada, siis täna tulin niisama siia, et natuke oma südant puistata. Olen pisut kurb ja liimist lahti.
Olen täna vaheldumisi terve päeva mõelnud, et kui paljud erivajadustega  inimesed tunnevad, et nad oleksid justkui ühiskonna, eelkõige oma pere ja sõprade jaoks koormavad?

Tundsin end täna vastiku nõmedikuna, kes jälle tahtis midagi. Sügaval sisimas ma mõistan, et ilmselt sattusin lihtsalt halval ajal abi küsima, kuid see ei lohuta mind absoluutselt. Ja ma mõistan ka seda, et meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ja ma ei peaks ehk nii kergesti heituma iga nähvamise peale, aga paha tunne jääb ikka sisse. Lausa nii paha tunne, et tahaks inimese käest andeks paluda, et teda üldse tülitasin. Ning see on ilmselt siililegi selge, et ma ju ei küsiks teiste abi kui ma näeks ise neid asju teha. Olgu ka see ära öeldud, et ma pea alati proovin ennem ise kõikvõimalike variante, kuidas ise hakkama saada ja kui siis tõesti ikka ei õnnestu, siis paraku pean, meeldib see mulle või mitte, teiste poole abi saamiseks pöörduma.

Abi küsimisel esineb muidugi ka erandeid. Mõne asja puhul ma tean juba eos ette, et selle x asjaga läheb mul üle mõistuse kaua, lihtsamini ja kiiremini saaks asja tehtud mõni sõber. Et siis ma tõesti ei hakka võimlema ja jalgratast leiutama.
Ja ma tean ka seda, et ega ma ei saa seda edaspidi ka vältida, et ma inimest ebasobival ajal ei segaks. Aga asi, mida ma saan teha ja olen ka teinud alates oma pimedaks jäämisest on  abiküsimiste ära jaotamine sõprade ja perekonna vahel. Et mitte liigselt ühte inimest koormata oma asjadega. Aga ikka juhtub, et mõnele saab üks hetk liiga palju, ning ma endiselt ei oska seda õiget hetke ära tabada.Selles suhtes on võõraste käest abi küsimine palju lihtsam.
Inimesele on kõige olulisem tema iseseisvus, vabadus ja tervis. Tervis, mida mul väga ei ole. Ja need kolm on väga lähedalt üksteisega seotud. Kui jääd pimedaks, kaotad hoobilt kõik need kolm. Sama ka liikumisega.

Et jaa, pimeduse juures minu arvates kõige nõmedam asi ongi see, et iseseisvus on tohutult piiratud. Meil on muidugi kõiksugu abivahendeid, mis hõlbustavad meie igapäeva elu ja ma olen sellegi eest tänulik. Ent laiaslaastus piirab iseseisvuse puudumine tohutult vabadust. Vabadust minna, millal iganes ja kuhu iganes sa tahad.

Aga olgu, aitab küll tänaseks. Mul täna kuidagi mõte ei jookse. Ja palun vabandust, et tavapäraste lõbusate ja roosamanna postituste sekka eksis ära üks selline veits morbiitsem post. Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, siis päevad pole vennad. Loodetavasti on homme parem päev.

Ma tahaks praegu niiii väga, et mul oleks kamin. Siis teeksin sinna alla tule, tõmbaksin end looteasendisse ja nutaksin end puruks…
Okeiokei, asi pole nii hull. Ma lihtsalt poeks pleedi sisse kerra ja kuulaksin tule praksumist. Ja võib-olla rüüpaksin ka kuuma kakaod suhkruga. Suhkur pidi närvidele rahustavalt mõjuma.
Aga seniks, kuni mul pole seda, lähen kassin edasi. Ciao!