Õhtune mõtisklus

Kui mul tavaliselt on mingi kindel lugu või juhtum, millest tahaksin blogida, siis täna on erand. Mul puudub selge pilt, et millest täpsemalt peaksin kirjutama ja kuhu oma kirjateosega välja peaksin jõudma.
Olen täna lihtsalt mõelnud, et kui paljud puudega inimesed tunnevad, et nad oleksid justkui ühiskonna ja eelkõige oma pereliikmete jaoks koormavad? Kui puudega inimene läheb, näiteks nägemise puudumise tõttu, järjekordse asja pärast abi küsima või kui satub abi paluma valel momendil ning Tema abipalvele reageeritakse negatiivselt, et kuidas see mõjub puudega inimesele...
Loomulikult võib väita, et asi on puudega inimeses endas kinni ja kindlasti suurel määral ongi, sest hakkama saamine, mitte allaandmine (allaandmine on nõrkadele), pea püsti edasi minemine ja kõik muu taoline on tõesti see, kuidas tugevad inimesed peaksid käituma ja tegema, aga ka kõige tugevamal inimesel on kuskil see valupunkt.
Kujutage ette, kui pereliige on õnnetuse tagajärel saanud püsiva tervisekahjustuse või kui inimene, kes on valinud endale puudega või erivajadusega elukaaslase / sõbra ning arvestanud Tema vajaduste ja eripäradega, kuid ühel ilusal päeval väsib too inimene lihtsalt ära ja hakkab Sinu abipalvetele nähvama, mille tagajärel muutuvad omavahelised suhted pingeliseks  ja sellest ei saa kumbki pool kasu. Sisimas ehk teavad puudega inimesed, et peavad iseloomu ja paksu nahka kasvatama ning olenemata, et kas tahavad seda või mitte, siis elul on omad plaanid.
Ma teadlikult ei hakanud siia poliitikat sisse tooma või laiemalt puudega inimeste olukorda analüüsima, sest minu postituse mõte ei ole poliitpropaganda tegemine, kellegi poole näpuga viibutamine, halamine vms, vaid lihtsalt minu isiklikud ja tagasihoidlikud mõtted ja tunded.
Täna lihtsalt, vahelduseks roosamannale, oli veidi tumedamates nootides päev, mis sundis mind siis neid ridu kirjutama.
Kui mul oleks kamin, siis süütaksin praegu kaminas tule, teeksin endale ühe mõnusa kuuma kakao ja kuulaksin vaikuses tule praksumist.