Ma ei tea, kui paljud lugejad teavad, et millised ühed juhtkoera rakmed välja näevad. Kui ei tea, siis saate vaadata siit

. Eks neid rakmeid on ka igasuguseid, mida kallimad rakmed, seda fäänsimad ja mugavamad. Mul on kasutusel olnud juba mõnda aega suhtelised vanad ja natuke loguks muutuvad rakmed. Lisaks häirib mind räigelt see, et praegused rakmed on mingi kolme erivärvi nahaga kokku monteeritud...I hate that shit! Mulle üldiselt meeldib, kui asjad on toon toonis vms. Ja ärge tulge mulle ütlema, et Sa oled ju pime ja nagunii ei näe, et mis värvi miski asi on. See on kõige debiilsem lause üldse, mida mulle öelda. Ma kõigi pimedate eest ei julge sõna võtta, aga minu puhul kehtib küll see reegel.

Sain siis oma uued rakmed kätte, ilusast beežist nahast ja puha, ainult ühe väikese agaga...pannal, millega ma kinnitan rakmed ümber koera kere, ei lukustu ära. Veel on vaja lasta teha nahast kaks aaskinnitust. Noh, mis siis ikka. Helistasin Kikule ja küsisin, et kas viitsib minuga sadulsepa juurde kaasa tulla. Kiku muidugist uuris, et kus see sadulsepp asub, mille peale ma teatasin, et see ongi Tema ülesanne see info välja uurida...hihi ja nii ma rikkusingi Kiku lebo päeva ära. Üks sadulsepp pesitseb siis Raua tänaval, kuid enne ei riskinud sinna minna, kui polnud helistanud ja uurinud kas see koht on üldse avatud.  Neil oli vist kodukas ka, aga ärge muidugist kodulehtedel oma lahtiolekuaegade kohta infi jagage, sest muidu võib juhtuda, et mõni klient tulebki muidu päriselt õigel ajal kohale - pole vaja! Helistades selgus, et sadulsepp oligi linna peale asju ajama läinud, kuid viisakalt uuris, et mis mul mureks. Jõudsin vaevu ära mainida "juhtkoera rakmed", kui teiselpool toru karjatas mutt: "Mis asja?!" Ma siis selgitasin, et millega tegu, aga pmt saatis mu pikalt, kuid õnneks soovitas ühte kingseppa, kes pidavat väga korralikku tööd tegema.

Kuna kingsepp oli Kiku lähedal, siis võtsime rakmed kaasa ja seadsime sammud kingsepa salongi. Loomulikult polnud meistrit kohal ja alguses nagu vist ei tahtnud isegi seda tööd vastu võtta...noo, et meistrile jätta vaatamiseks. Kuid hetk hiljem mõtles ümber ja võttis mu numbri ning lubas kindlasti tagasi helistada. Lõpus veel ütles: "Noo, eks vaatame, mida meister ütleb ja mis siis kah hinnaks tuleb...ma vaatan, et Teil on ikka selline uhke ja kallis koer... noo, et vaatab seda hinda siis hiljem..." Ütleks, et tädil kukkus see nüüd küll eri nõmedalt välja, nagu ma oleks mingi mimm, kes laseb eritellimusega oma chihuahuale kotti õmmelda, kannan seljas Itaalia pitskleiti ja sõidan roosa Wolkswagen Beetle'ga. 

Mul jäigi nüüd lõpuni selgusetuks, et kas sai üldse aru, et ma olen pime ja see pole lihtsalt mingi suvaline koer mingi uhke rakendusega, või kas proua tõesti arvas, et ma ostsin ise endale 6500€ maksva juhtkoera, või on mulle tõesti otsaette suurelt kirjutatud "ropprikas...võtke palju raha!"?

Igatahes ma jään suure huviga järgmise nädala esmaspäeva ootama, et kuulda kas mind üldse võetakse jutule ja millise kirve hinna nad mulle, kui väga rikkale mutile, kah keevitavad. Teadmata, et ma tegelikult elatun oma töövõimetus ja puude rahast, mida kõik ülejäänud Eesti kodanikud higi ja verega teenivad ja riigikassasse maksavad ning muidugi ei tohi unustada Joosepit, kes ka töötab ja pole selline nagu mina...tööluusija...või noh, ma teen vabatahtlikku tööd, kuigi tahaks ka päris tööd, aga selliseid on vähe, kes julgevad enda meeskonda nägemispuudega inimest tööle võtta, sest eelarvamusi on fakking palju.