Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama päris algusest...
Mõned kuud tagasi kirjutas mulle üks koolitaja ning küsis, kas oleksin valmis BFMis uut kirjeldustõlkide kursust konsulteerima. Võtsin esiti natuke mõtlemisaega, sest paljuski mõjutab minu praegust elukorraldust dialüüs ja voolikute otsas elamine. Aga kuna ma pole kunagi olnud eriline mugavustsoonis kügeleja, siis peale mõningast vaagimist andsin koolitajale oma jah-sõna.

Kuna koolituspäevad toimusid nädalavahetuseti, siis oli mul kaks valikuvõimalust. Ma kas a. oleksin pidanud ärkama pool kuus hommikul, loksuma kaks ja pool tundi bussiga Tallinnasse ja õhtul tagasi. Koju jõudes kohe magamistuppa suunduma, et end masina külge ühendada, et jõuaks dialüüsiga hommikuks valmis. või variant b. oleksin tellinud käsilahused, maskid ja muu dialüüsiks vaja mineva tavaari tuttava poole ja teinud endale ise iga nelja tunni tagant kotidialüüsi.

Selles mõttes tundus teine variant natsa inimsõbralikum, et ma poleks pidanud nii palju bussidega loksuma, ent sellel olid ka omad miinused. Üks suur miinus oli see, et koolis polnud nimelt sellist kohta, kus oleks tagatud piisav steriilsus. Või noh, kui ma oleksin küsinud, siis oleks vast ikka mõni ruum leitud, aga ega see pole päris nii lihtne ka, et viskad aga oma kotid lauale ja hakkad pihta. Neid lahusekotte tuleb eelnevalt soojendada, kuskile kõrgemale üles riputada jne. Lisaks poleks ma saanud iga dialüüsikord kuskile pooleks tunniks ära kaduda. Ja lisaks oleks pidanud ma iga kord ka neli liitrit lahust, korke, maske ja desot kooli kaasa tarima. Teisisõnu, see päevane kotidialüüs tundus ikka maru keeruline. Kui mitte öelda võimatu. Kuigi ma usun, et on ka neid tublisid inimesi, kes on sellega hakkama saanud. Lihtsalt mina tundsin, et minu jaoks oleks see liig, mis liig.  Ning kõiki neid asjaolusid arvesse võttes saigi otsustatud, et hakkan hoopis tuttava pool iga nelja tunni tagant endale kotidialüüsi tegema – öösiti. Et esimese teen õhtul kell kaheksa, siis järgmise teen südaööl, siis kell neli ja viimase teen hommikul nõks enne kaheksat, et jõuaksin õigeks ajaks koolitusele.

Ma peaks vist selle ka ära mainima, et ma polnud varem mitte ühtegi korda üksinda ise kotidialüüsi teinud, seni oli alati keegi kõrval olnud. Ja teate ju seda ärevustunnet küll, kui enam pole kellegi peale toetuda ja kogu vastutus lasub nüüd ainult teie endi peal. Vot täpselt nii ma end tundsinki. Nii et ma hästi natukene, nii linnunokatäie, muretsesin, et kas saan ikka hakkama. Ja noh, nii ette ruttavalt võin öelda, et sain.. kui välja jätta see üks kord, haha.

Kõik sujus vägagi hästi. Tuttav loovutas mulle selleks puhuks isegi enda magamistoa, kuhu oli tarinud ka tugitooli, et saaksin mugavalt istuda kui lahuse vahetust teen. Veel oli integreerinud riidepuust konksu, et mul oleks kuskile seda kaheliitrist lahusekotti riputada. See peab minust nimelt kõrgemal olema, et gravitatsiooni tõttu hakkaks uus lahus kõhtu voolama.

Oli teise päeva öö. Neli dialüüsikorda oli edukalt juba selja taga. Kell oli just neli saanud ja olin end voolikutega ära ühendanud. Kui kõhuõõnsusest oli lahus kenasti trenaažikotti jooksnud, siis järgmiseks oli vaja lahusekotist mullid lasta trenaažikotti. Selleks tuleb aluse peal olevat ketast keerata päripäeva, mis on süsteemi külge voolikute ja kottidega ühendatud. Kui aga see mullikeste osa vahele jätta, siis see põhjustab väga suurt ebamugavustunnet ja valu õlgades, kuna mullid otsivad kehast väljapääsu. Mul ükskord juhtus nii, et paar väikest mullikest pääses kõhukelme vahele ja mine metsa! See oli tõsiselt ebamugav ja vastik.

Niisiis. Keeran mina ketast ja ma ei kuule, ma ei kuule, et mullid jookseksid trenaažikotti. Proovisin natuke seda ketast siia-sinna keerata, ent mitte väga palju, sest seda ei tohi steriilsuse tõttu suvaliselt lapata. Susisin, mis ma susisin, aga ma ei kuulnud, et mullid oleksid lurinal trenaažikotti voolanud. „Nüüd on pekkis,“ mõtlesin mina. Mulle ei jooksnud ja ma ei julenud järgmisesse asendisse ehk sisse voolu peale ka ketast keerata. Kontrollisin uuesti lahusekotti, see tundus korras olevat. Kontrollisin voolikuid, need tundusid ka korras olevat. Mudisin uuesti vooliku kohta, mis lahusekotti sisse läheb, et äkki on kuidagi vale nurga all või midagi ja ei saa lahust kätte. Ei, ikka ei midagi. Minu mõistus oli otsas.

Lõpuks tegin Joosepile videokõne ja rääkisin mure ära. Joosep ütles, et ma streamin talle praegu enda vaadet. Ehk et kõik on pime ja et ta ei näe väga hästi, mida ma talle näitan. Et kas ma ei saaks tuld põlema panna. Aga ei saanud ju! Ma olin vooliku otsas ja toauksest eemal. Püüdsin lähedalt näidata ketast, et mis asendis see on, näitasin lahusekotti jne. Joosep ütles ainult seda, et ta näeb, et lahusekott ripub seal, aga see on ka kõik. Kettaga läks veits paremini. Seda oli paremini näha ning lõpuks võttis ta kodus ka ühe käsilahuse kasti lahti, et tal oleks samasugune ketas käes ja et saaks mind paremini juhendada. Aga ei midagi.

Mina jahusin endiselt oma teooriat sellest, et ilmselt on lahusekott praak ja et äkki ma võtan kastist ikka uue koti ja alustan otsast peale. Aga Joosep ei tahtnud hästi uskuda, et asi selles on. Küsis, kas ma enne ikka rullisin koti kenasti lahti.
See on selleks vajalik, et ained omavahel seguneksid. Need on alguses kahes eraldi kambrikeses, mis on keskelt liimitult kinni. Ja kui hakkad kotti nurgast rullima, siis lööb survega selle keskkoha lahti ja vedelikud segunevadki.
Ma räägin, et jaaa, rullisin. Kõik tehtud. Joosep küsib veel üle, kas ikka korralikult rullisin. Ma vastu, et jaa, korralikult. Kontrollisin, lahus pääseb voolikuni.

Kui olime üle poole tunni seal jauranud, otsustasin, et davai, aitab küll, ma võtan selle lahusekoti kaenlasse ja lähen otsin selle lollaka lüliti üles! Telefoni jätsin tugitooli, kuna seda dialüüsimanti oli juba niigi palju ja selle väikese asja jaoks polnud mul enam lihtsalt käsi.
Egas midagi. Esimesed kaks minutit ma pidasin sõjaplaani, et kuidas üldse liikuma saada. Aga lõpuks jõudsin nõule, et kõige mõistlikum on lahusekott kaenlasse võtta, ketas teise kätte ja siis jupikaupa põrandal lebavat trenaažikotti endale järele sikutada. Ma liikusin nagu killavoor edasi, tegin heal juhul kaks tibusammukest ja siis keerasin jälle ümber, et trenaažikotti endale natuke järele tõmmata. Probleem seisnes selles, et see trenaažikott ei tohtinud pingesse minna, sest siis ta oleks hakanud mu kõhus olevat voolikut välja sikutama. Ja no seda me poleks ju tahtnud, et ma üks hetk avastan, et oi näe, kellegi dialüüsitoru vedeleb siin vaiba peal…

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, jõudsin ma toaukseni. Koban ukse kõrval olevat seina, aga mida ei ole, lülitit ei ole. Selge. Kuna tegu on läbikäidava toaga, siis oh õnne, lüliti on teise ukse juures. Einoh, mis häda mul selle teise ukseni siis pool viis hommikul koos lahusekottidega jalutada ei ole. Ja nii me lohisesimegi, mina ja kamraadid lahusekotid, teise ukseni. Võiks öelda, et me lausa lendlesime sinna.. või siis mitte. Vahepeal, kui olin oma kottidega keset tuba jõudnud, kippus mul reaalselt vägisi naer peale tulema, sest ma kujutasin nii elavalt ette, kuidas kõrvaltoas ärkab tuttav sügavast unest üles, mõtleb, et mis kummaline sahin see on ja siis hiilib kikivarvukil toauksele, lajatab valju plõksatusega tule põlema ja siis avastab minu keset tuba lahusekottidega ukerdamas. Ja siis ma oleks seal nagu aa, tänks, et tule põlema panid, ma just olin sinna poole teel.
Aga tuttavat ei tulnud, õnneks või kahjuks, ning ma jõudsin lõpuks selle teise ukseni. Kobasin uuesti ukse kõrval olevat seina ja oh imet, ma leidsingi mingi ümmarguse asjanduse, millel oli kolm väikest väljaturritavat nupukest vms. Ja kuna mitte midagi muud ei olnud ukse kõrval,siis tekkis kuri kahtlus, et see nikerdis seina peal ongi vist mingi nõukaaegne lüliti. Nüüd tekkis muidugi aga küsimus, et millist nuppu ma vajutama pean…
Hingasin raskelt välja, tegin südame kõvaks, pigistasin silmad kinni (ärge küsige miks ma seda veel tegin, ma tõesti ei tea. Võib-olla, et siis oleks valutum elektrilööki saada ja sellesse surra) ja vajutasin ühe nuppudest alla. Ma küll ei näinud, kas toas läks valgus põlema, aga kõigi eelduste kohaselt läks, sest see lüliti surises ikka väääga kahtlaselt. Nii kahtlaselt, et seda oli lausa kuulda, et selles lülitis on mitusada volti. Otsustasin sealt kiiresti jeehat tõmmata, sest mul hakkas veits kõhe seal suriseva lüliti kõrval oma lahusekottidega seistes.

Telefoni juurde tagasi jõudes ütles Joosep rõõmsalt: „Oo, tsau kallis! Ma näen sind!“
Jess, hakkama sain, korraldasin härra nägijale soovitud valguse.
Järgmiseks andis ta mulle korralduse uuesti näidata lahusekotti. Ma palusin tal veits oodata, sest ma pidin esmalt selle tagasi konksu otsa panema. Kui see sai tehtud ja ma telefoni lahusekoti peale suunasin, hakkas ta südamest naerma ja ütles, et kuule, sa pead selle lahusekoti ikka lõpuni lahti rullima. Et praegu see ripub nagu mingi rinnahoidja seal konksu otsas.
Ma olin nagu mis asja!? Ma ju rullisin. Aga tõepoolest. Kui ma seda uuesti katsusin, siis sain ise ka aru, et üks osa lahusekotist oli ikka veel kinni ehk lahtirullimata.

No vot see on see poolmagades dialüüsi tegemine. Aga vigadest õpitakse ja rohkem mul midagi sellist ei juhtunud. Edaspidi rullisin kohe erilise hoolega neid kotikesi.

Väga mitmed teist on küsinud pimedate unenägude kohta. Et kas me näeme unenägusid ja kui näeme, siis kas need on pildina ja värvilised jne. Ja nii mõtlesingi, et teen sellest eraldi postituse. Ma ilmselt olen kunagi varem ka sellest  põgusalt kirjutanud, aga kuna mul on palju uusi lugejaid juurde tulnud, siis võiks ju uuesti teemat käsitleda. Ja seekord on see postitus sellepärast ka veits teistsugusem, kuna palusin oma sünnist saati pimedatel sõpradel kirjeldada, kuidas nemad siis ikkagi unenägusid tajuvad. Lisaks palusin kirjeldada ka mõnda kõige põnevamat-huvitavamat-hirmsamat unenägu.

Kuna mina olen oma kakskümmend aastat nägija olnud, siis mul on ajus pildimälu. Ma tean, mida tähendab kui päike merre vajub ja milliseid imelisi värve see merepinnale ja taevasse loob. Ma tean, mida tähendab valendav kuldne viljapõld. Ma tean, mida tähendab see, kui peale vihma sirutab päike halliseguse taeva vahelt arglikult taas oma kiired välja ja selle tulemusel tekib vikerkaar. Ma tean, mida tähendab öine tähistaevas, kus miljonid valgustäpikesed helendavad. Teisisõnu, ma tean neid asju, mida ei saa palja käega katsuda.
Ja lühike vastus sellele, kas pimedad näevad unenägusid, oleks lühike vastus: jah, näevad küll. Lihtsalt väga erinevalt. Ja mitte päris nii nagu teie seda nägemist nägemist ette kujutate. Kõik on lihtsalt rohkem tundmuse põhine.

Minu üks viimaseid unenägusid oli hästi ilus, võiks isegi öelda et südamlik. Selle sõna otseses tähenduses. Nägin nimelt, et jalutasin mööda kasealleed, mis oli lapsepõlves mu kodu lähistel. Aga seekord ei viinud allee mind lapsepõlve koduni, vaid mingi teise majani, kus ootas Joosep. Ja see koht, kus ta ootas mind ei olnud pildina ära tuntav paik, aga samas mingi sisetunne ütles, et see on seotud meie kodu hooviga. Seal olid mõned puukesed ja natuke oli udust majanurgakest ka näha. Aga seekord oli unenäos kortermaja asemel väikene puidust elumajake ja maja taga muruplatsil oli suur südamekujuline lillepeenar, mis oli õitsvaid lumikellukesi tihedalt täis. Kõik lihtsalt valendas. Eriliseks tegi selle unenäo just see, et ma nägin lumikellukesi hästi detailselt ja puhaste toonidena. Kõik muu ümbritsev oli tuhm ja häguste piirjoontega, aga vot peenar ja lilled olid hästi detailsed ja õigete värvidega. Ja veel meeldis mulle see tunne, mida ma unenäos tundsin. Ma olin väga üllatunud, sest see kõik oli nii ootamatu. Ma küll ei näinud, et Joosep oleks selle peenra ise oma kätega teinud ja need lilled sinna istutanud, aga miski mu sees ütles, et see on tema tehtud. Et ta oli mind kuskilt väga kaua oodanud ja igatsenud.

Aga noh, see oli tõesti ainult uni, sest ma ei kujutaks ette küll, et Joosep teeks mulle südamekujulise lillepeenra, või mis tahes kujulise. Seda lihtsalt ei juhtu! Kui ta just kuskile pead väga kõvasti ära ei löö. Aga ilus ja eriline tunne oli see ikka. Ja mul on alati peale selliseid unenägusid hästi kerge tunne sees, kui olen näinud selgeid värve ja detaile. See on nagu topamiin ajule, selline helge ja pehme pai, tõmmates hetkeks asjadelt pimeduse loori maha.

Aga siin siis ühe sünnist saati pimeda unenäod. See on anonüümne, kuna ta ei soovi tähelepanu.

Kirjelda oma sõnadega mida või kui palju näed?

Olen pime sünnist saadik, teadmata põhjustel. Näen ainult valgust, sealjuures ei ole võimeline eristama ei seda, mis värvi on valgus, ega ka seda, kas tegu on loomuliku valguse või tehisvalgusega. See, et ma näen valgust, tähendab ka seda, et ma kardan pimedust, näiteks duši all ei ole ma nõus kunagi käima pimedas.

Kuidas kirjeldaksid oma unenägusid?

Minu unenägudes on kõik nagu minu reaalsuseski, st unes kasutan kõiki neid meeli, mida päriseluski (kõike peale nägemismeele). Siiski tundub, et minu unenäod on pigem emotsionaalset laadi kogemused, st liikumisel ja asjade tajumisel on tihtipeale väiksem roll kui tunnetel ja nende läbielamisel. Olen unes võimeline probleemideta läbima enda jaoks tundmatuid marsruute, sealjuures ilma vähimagi pelguseta. Üldiselt aga on mu unenägudes olulisemal kohal emotsioonid ja sõnad.

Mis puudutab seda, mida ma unes siis tajunud ja kogenud olen, siis mitmel korral olen ärganud üles nii, et minu peas kumiseb mingi viisijupike. See ei ole ühestki minule teadaolevast laulust, vaid tekkinud unes mu peas. Kahjuks mäletan neist siiani ainult kaht. Tavaliselt olen hommikuti liiga uimane, et neid salvestada ja need kipuvad üsna ruttu meelest minema. Mitu korda olen näinud unes, kuidas mind opereeritakse, sealjuures julgen väita, et olen tundnud, kuidas mind lõigatakse, nt ühes unenäos olin kohustatud minema mingi noormehe juurde, kes pidi mingi esinemise tarbeks kõik minu üleliigsed nahavoldid kenasti keha külge traageldama ja ma mäletan nii seda tunnet, kuidas seda protseduuri tehti (oli väga paha) kui ka seda, et pärast kui ma neid traageldusi katsusin, olid need väga jämedad ja koledad. Mõnikord olen näinud unes mingit inimest, kellega ma päriselus pole kunagi kohtunud, aga unenäos on tal juba oma hääl. Nii mõnelgi korral olen unenäos ka midagi söönud, aga neist kordadest mul midagi tähelepanuväärset meeles pole. Spetsiifilisi lõhnu pole ka enda teada unenägudes tundnud.

Et siis jah. Sellised „vahvad“ traageldamis unenäod. Mulle tundub, et minu unenäod lillepeenardest on ikka palju paremad. Aga see on meil küll lugupeetud „sünnist saati pimedaga“ ühine, et ka mina kardan pimedust. Lihtsalt mingi vastik kõhedus poeb sisse.
Aga andke teada, kuidas teile see postitus meeldis? Kas saite enda jaoks midagi uut ja põnevat teada? Kas tahaksite veel midagi sellist lugeda või tahaksite, et ma uuriksin veel midagi sünnist saati pimedate käest? Teate ju küll, mul käpp sees või nii.

PS. Ja pilti ma teile seekord siia postituse juurde ei lisa, sest pimedad ei näe ja kogu see värk. Ehk et olgem solidaarsed. Ei ole siin vabast ajast mingit pildi vahtimist. See on ikkagist pimeda inimese blogi. 

Esmaspäeval väsinuna koju jalutades mõtlesin, et ma peaks kirjutama ühest lihtsast meetodist, kuidas saavutada unistuste vormi. Unustage ära oma jõusaalid, dieedid ja visake oma kepikõndimise kepid nurka. Hea figuuri retsept on imelihtne.

Esmalt kaotage silmanägemine. Võite ükskõik kuhu ta kaotada – käekotti, trammi, tänavale, kaubanduskeskusesse, diivanipatjade vahele. Seejärel soetage endale juhtkoer. Kui te aga ei ole koerainimene, siis muretsege endale valge kepp, millega mööda linna ringi kolistada, tokstoks.Seejärel valige välja mõni selline marsruut, kus te pole varem käinud ja eksige ära. Ja tähelepanu, nüüd kõige tähtsam, enne kui te õigele teeotsale tagasi saate, tehke 467 tiiru ümber kvartali, ühtpidi ja siis sama palju teistpidi. Tublimad võivad ka rohkem teha.

Kui olete lõpuks õigel rajal tagasi, siis boonuseks võite minna ja lasta oma tubli juhtkoera parki jooksma. Enne muidugi leidke see park! Ja kui te ei ole see koerainimene, siis minge ikkagi. Ja laske tuulel, vihmal ja värskel õhul end jahutada ning koju jõudes saatke koer pessu, minge ise ka pessu ja hakake oma armastavale kaaslasele kokkama. Ja nii iga päev. Või vähemalt kolm korda nädalas.
Selline ongi minu hea figuuri retsept. Lihtne.

Sõitsin esmaspäeval emale külla. Nüüd istun siin metsade vahel, valvan koeri ja puhkan närve. Ja põhimõtteliselt ongi kõik. Rohkem nagu väga millestki muust polegi kirjutada. Aa, oot, ei, ikka on. Ma kaotasin ema kurdi koera ära. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid õue.

Ema elab oma majas, maja ümber suur kinnine aed. Aga selle Luckyga on selline lugu, et kuna ta on nii pisike, siis ta mahub igalt poolt läbi pugema. Kui ema avastab jälle mõne augukese või tunnelikese, kust see pasatski on kaevanud, siis parandab ära. Ent seekord polnud ema kodus ja kui ma lasin koerad õue, siis veerand tundi hiljem tuli ainult Janet tagasi. Võib ju mõelda, et mis see 15 minutit siis ära ei ole, aga pool tundi hiljem polnud teda ikka veel kusagil. Muret suurendas seegi, et ta on naiivne ullike, kes läheb rõõmsalt kõigiga kaasa.
Ma teadsin, et väike šanss, kuidas ta tuleks tagasi minu juurde, oleks see kui ma läheksin maja ette ja viipaksin teda käega enda juurde. Aga esiteks a. ma ei teaks ju, kus suunas ta on või kas ta üldse on ja teiseks b. emal on käimas maja fassaadi remont ning ümber maja on tellingud ja tellingutel palju töömehi. Ma saan aru, et see on minu sisemine kompleks, et ma ei taha minna ja küsida, aga nii lihtsalt on. Ma kujutan juba ette seda tragikoomilist situatsiooni, kuidas ma koperdaksin õue, üritaksin mõne hingelise leida ja siis hakkaksin selgitama, et vabandage, mul on siin väike probleem. Ma olen nimelt pime ning juhtus selline tobe lugu, et mu emal on üks väike koerake, kindlasti olete teda varem siin näinud ringi siblimas, no vot, ühesõnaga ta on kurt ja ma kaotasin ta ära.
Ei lähe ju. Vähemalt mina küll ei lähe. Pärast võib-olla selgub, et töömehed on üldsegi lõunal ja siis ma räägin üksi hoovi peal.

Aga õnneks jumal on olemas, kes kuulis mu palveid ja peale tunniajalist närveldamist, kui saatsin Janeti uuesti maeiteamitmendatkorda õue, siis jooksis Lucky rõõmsalt tuppa nagu mitte midagi poleks valesti. Ega tema väikses peakeses oligi kõik väga hästi, tema ilmselt nuusutas õndsas vaikuses õues lilli.
Nii palju siis närvide puhkamisest metsade vahel.

Eile käis lillekuller, kes ulatas mulle suure kimbu gerberaid. Teadsin koheselt, et need on Joosepilt. Oh, kuidas ma armastan selliseid armsaid üllatusi. Ja eriti armastan ma lilli, just lõikelilli, mida tuppa vaasi panna. Minul peavad. Olema. Toas. Lilled. Eriti veel kevadeti – tulbid, nartsissid jne.

Aga okei, aitab tänaseks. Tõmban end mõnusasti diivanile pleedi sisse kerra ja hakkan raamatut lugema.

Mul oli täna vaja internetipangas paar ülekannet teha, aga kuidas teha ülekannet, kui puudub ülekande vorm? Teate ju küll, need lahtrid, kuhu makse tegemiseks tuleb sisestada vajalikud andmed.
Need asjapulgad on järjekordselt oma lehte nõnda tuuninud, et see on täiesti kasutuskõlbmatuks pimeda jaoks muutunud.
Ma saan aru, et nägijate jaoks pööratakse hästi palju tähelepanu visuaalsusele ja kasutajamugavusele, aga no pagan küll, leht võiks pimedasõbralikuks siiski jääda. Meil on niigi iseseisvus nii paljudes kohtades piiratud ja siis arvutid, telefonid jne, kus tegelikult oleks võimalik iseseisvust juurde anda ja suurendada, siis kahjuks tihtipeale selle peale uuendusi tehes ei mõelda. Teie jaoks on võib-olla ainult üks nupuke, mis ei tööta, aga pimeda jaoks on see üks nupuke võib-olla seal lehel kogu ta aken maailma.

Alguses püüdsin säilitada rahulikku meelt ning käisin ükshaaval kõik lingid läbi. Kuid siis otsustasin kasutada otsingulahtrit, kirjutades sinna "Euroopa siseriiklik makse", mille peale väitis leht, et ei leidnud ühtegi sellele sõnale vastavat vastet.
Heakene küll, võib-olla olin ma liiga täpne või nutikas. Otsustasin teisel katsel kirjutada veidi lihtsamalt. Et SEB koduleht ka aru saaks, mida ma õigupoolest nende lehelt otsin. Sisestasin seekord otsingusse sõna "makse" ja ikka ei leidnud, sest loomulikult selline sõna nagu "makse" ei eksisteeri panganduses. Milleks on kodukal otsingulahtrid, kui need ei toimi ega täida oma eesmärki? #kasutu
Ja ei, ma ei ole ju praegu üldse närvis…
Mis seal siis ikka. Lähen siis nagu vaene sugulane müts näpus jälle Joosepi juurde ja palun abi.
Hea on, et mul on Joosep, aga on ju väga palju pimedaid, kellel pole oma Joosepit. Mis nemad siis tegema peaksid?                

Palun vabandust. Olen lubamatult kaua vaikinud. Lausa nii kaua, et nii mõnigi sõber jõudis juba hakata uurima, kas olen blogimise lõpetanud või millal oleks lootust uut postitust lugeda. Ning on ka neid olnud, kes on väga konkreetselt öelnud „kuule, Kai, mine ja blogi midagi“.
Kusjuures, see viimane toimib minu puhul vist kõige paremini, kuna küsimustele nagu miks, millal või kas, ei ole ma väga hea vastaja kui see puudutab blogimist. Aga kinnitage turvavööd, sest siit tuleb järjekordne mammutpostitus (loe: väikene ülevaade) nelja, ee, heakene küll, viie nädala kohta, mil ma sõnakestki ei poetanud.

1. 23. septembril oli mu sünnipäev, wii. Olen väga rõõmus ning siiralt tänulik kõigile, kes mind sel tähtsal päeval meeles pidasid ja õnne-jaksu-tervist soovisid. Aitäh!

2. 4.-6. oktoobril väisasime Janetiga rahvusvahelist juhtkoerte maavõistlust. Tänavune võistlus toimus Lätis. Tulime VI kohale ja noh, mis ma oskan kosta?! Pean peeglisse vaatama, silmad häbist maha langetama ja ütlema, et ma olen üks paras käkerdis!
Käkerdis olen ma nimelt sellepärast, et Janet tegi suurepärase võistluse, aga mul oli koera usaldamisega probleeme ja ma vist unustasin ära, kes meist pime on ning tahtsin hirmsasti ise koera juhtida-korrigeerida-parandada. Ilma minu käkerdamisteta oleksime ilmselt esikolmikusse  jõudnud.
Ja noh, kasuks ei tulnud ka mu outfit. Ma ei tea, kus mu mõistus oli, aga ma leidsin, et võistlusrajale on hästi mõistlik minna kleidi, mantli ja kontsakingadega. See ei vaja vist rohkemat kommenteerimist. Ma omast arust läksin vist Broadway catwalkile. Aga eks feilimised ongi elus selleks, et õppida ja areneda. Eks püüan järgmine kord paremini. Natuke lohutab see, et see oli ikkagist meie kõige esimene võistlus.

Lisaks oli reis sellepärast ka veel „huvitav“, et kui õhtul hotellituppa jõudsime, siis avastasin õudusega, et mul pole insuliini.
Ma nimelt enne Lätti sõitmist käisin spetsiaalselt apteegist läbi, et osta insuliini, aga apteegileti taga seistes avastasin, et mu pangakaart on kadunud. Olin sellest nii kohutavalt häiritud, et unustasin insuliini ja reisi sootuks ära. Suutsin ainult sellest mõelda, et kuhu ma oma kaardi olen pistnud ja nii ma kõige tähtsama diabeetiku ravimita reisile sõitsingi. Aga õnneks elukaaslane sai Pärnus bussijuhiga kaubale ja Riia buss võttis pakikese kaasa ning elupäästev ravim toimetati õigeaegselt minuni. Sellistel hetkedel mõistad kui abivalmid ja toredad on inimesed.

3. 17. oktoobril kolisime elukaaslasega Tartusse, Toomemäe kanti. See viimane on minu kui pimeda jaoks kõige suurem ja drastilisem muutus elus, sest tuttav turvaline Pärnu linn, millest mul oli päris hea linnakaart peas kokku pandud, jäi minust kaugele maha. Nüüd pidin harjuma ja õppima uue keskkonnaga.
Ma olen üldiselt uute olukordadega päris hea harjuja, kui mulle luuakse selleks vastavad tingimused või kui ma ise saan neid tingimusi luua. Hetke seis peale kahte nädalat on selline, et oskan praegusest kodust minna bussipeatusesse ja sealt sõita kesklinna ning kesklinnast jalutada tipa-tapa Tartu bussijaama ning vajadusel kesklinnas ümberistuda teise bussi peale. Ehk et otsida üleval Riiamäel asetsev bussipeatus üles.

Oskan Toomemäele minna, ent tagasi vist ei oska tulla. Ma pole seda veel üksi katsetanud, sest Janet on super tööstreikija, kui vihma sajab ja no ütleme nii, et viimasel ajal sajab siin päris palju. Kiku küll rääkis, et Tartus on alati ilus ilm ja et kui kolid siia, siis Tartu tervitab alati ilusa ilmaga. Ehk et ma lootsin päikest, lilli,liblikaid ja linnulaulu, aga oh well, see on vist hetkel vale aastaaeg.
Eniveis, siis oskan veel minna peaaegu Kassikaussi. Selle tee õpetas mulle selgeks üle tee elav teine juhtkoerakasutaja Gerli. Pargi lõppsihtmärgiks on pargipink, aga mina eile avastasin, et tegu pole teps mitte pingiga, vaid hoopiski kiigega. Ma pidin end kaamliks ehmatama, kui päris esimest korda proovisin selle peale istuda ja see nn pink minu tundmuse järgi peaaegu et ümber kukkuma pidi. Kargasin nagu tulesäde sellelt püsti ja tutvusin ettevaatlikult olukorraga ning siis taipasin, et see on üks eriti kift kiik. Tagasiteel koju mõtlesin, et huvitav kas see teine pime ka teab, et tegu on kiigega, mitte pingiga…

Veel oskan jalgsi kesklinna minna, aga seda puhtalt teoorias. Aga ma olen üpris kindel, et jõuaksin õigesse kohta välja, sest mul on omad kindlad maamärgid juba väljakujunenud, nagu näiteks liiklusmüra. Pean jõudma lihtsalt Riia tänavale ja ma tean kuhu poole see jääb ning sellest juba piisab.
Ühesõnaga, minu puhul piisab kõrvakuulmisest, maamärkidest  ja aktiivsest praktiseerimisest.

4. Tartu linna bussipeatustesse on hakatud paigaldama kõnelevaid teavitustabloosid, mis räägivad nägemispuudega inimesele vajaliku  info saabuvate busside kohta. Et mis kell saabub, millal väljub ja mis liiniga on tegu.
Seisad rahulikult peatuses ja siis kuuled, kuidas üks bassihäälne onu ütleb "2 minuti pärast tuleb buss number 20, 15 minuti pärast tuleb buss number 5" ja juurde räägib ka selle, et mis marsruudil sõidab.Igati innovaatiline ja tore abivahend! Kui saan nende vahvate aparaatidega natuke rohkem sinasõbraks ja kogemusi juurde, siis kindlasti kirjutan siia ka pikemalt, et mis ja kuidas.

Aga tõmbangi nüüd selleks korraks otsad kokku. Oma tänase blogipostituse lõpuks tahan öelda, et olen endiselt elus ja pole kuhugi kadunud. Ciao!                                                   

Palun vabandust. Olen lubamatult kaua vaikinud. Lausa nii kaua, et nii mõnigi sõber jõudis juba hakata uurima, kas olen blogimise lõpetanud või millal oleks lootust uut postitust lugeda. Ning on ka neid olnud, kes on väga konkreetselt öelnud „kuule, Kai, mine ja blogi midagi“.
Kusjuures, see viimane toimib minu puhul vist kõige paremini, kuna küsimustele nagu miks, millal või kas, ei ole ma väga hea vastaja kui see puudutab blogimist. Aga kinnitage turvavööd, sest siit tuleb järjekordne mammutpostitus (loe: väikene ülevaade) nelja, ee, heakene küll, viie nädala kohta, mil ma sõnakestki ei poetanud.

1. 23. septembril oli mu sünnipäev, wii. Olen väga rõõmus ning siiralt tänulik kõigile, kes mind sel tähtsal päeval meeles pidasid ja õnne-jaksu-tervist soovisid. Aitäh!

2. 4.-6. oktoobril väisasime Janetiga rahvusvahelist juhtkoerte maavõistlust. Tänavune võistlus toimus Lätis. Tulime VI kohale ja noh, mis ma oskan kosta?! Pean peeglisse vaatama, silmad häbist maha langetama ja ütlema, et ma olen üks paras käkerdis!
Käkerdis olen ma nimelt sellepärast, et Janet tegi suurepärase võistluse, aga mul oli koera usaldamisega probleeme ja ma vist unustasin ära, kes meist pime on ning tahtsin hirmsasti ise koera juhtida-korrigeerida-parandada. Ilma minu käkerdamisteta oleksime ilmselt esikolmikusse  jõudnud.
Ja noh, kasuks ei tulnud ka mu outfit. Ma ei tea, kus mu mõistus oli, aga ma leidsin, et võistlusrajale on hästi mõistlik minna kleidi, mantli ja kontsakingadega. See ei vaja vist rohkemat kommenteerimist. Ma omast arust läksin vist Broadway catwalkile. Aga eks feilimised ongi elus selleks, et õppida ja areneda. Eks püüan järgmine kord paremini. Natuke lohutab see, et see oli ikkagist meie kõige esimene võistlus.

Lisaks oli reis sellepärast ka veel „huvitav“, et kui õhtul hotellituppa jõudsime, siis avastasin õudusega, et mul pole insuliini.
Ma nimelt enne Lätti sõitmist käisin spetsiaalselt apteegist läbi, et osta insuliini, aga apteegileti taga seistes avastasin, et mu pangakaart on kadunud. Olin sellest nii kohutavalt häiritud, et unustasin insuliini ja reisi sootuks ära. Suutsin ainult sellest mõelda, et kuhu ma oma kaardi olen pistnud ja nii ma kõige tähtsama diabeetiku ravimita reisile sõitsingi. Aga õnneks elukaaslane sai Pärnus bussijuhiga kaubale ja Riia buss võttis pakikese kaasa ning elupäästev ravim toimetati õigeaegselt minuni. Sellistel hetkedel mõistad kui abivalmid ja toredad on inimesed.

3. 17. oktoobril kolisime elukaaslasega Tartusse, Toomemäe kanti. See viimane on minu kui pimeda jaoks kõige suurem ja drastilisem muutus elus, sest tuttav turvaline Pärnu linn, millest mul oli päris hea linnakaart peas kokku pandud, jäi minust kaugele maha. Nüüd pidin harjuma ja õppima uue keskkonnaga.
Ma olen üldiselt uute olukordadega päris hea harjuja, kui mulle luuakse selleks vastavad tingimused või kui ma ise saan neid tingimusi luua. Hetke seis peale kahte nädalat on selline, et oskan praegusest kodust minna bussipeatusesse ja sealt sõita kesklinna ning kesklinnast jalutada tipa-tapa Tartu bussijaama ning vajadusel kesklinnas ümberistuda teise bussi peale. Ehk et otsida üleval Riiamäel asetsev bussipeatus üles.

Oskan Toomemäele minna, ent tagasi vist ei oska tulla. Ma pole seda veel üksi katsetanud, sest Janet on super tööstreikija, kui vihma sajab ja no ütleme nii, et viimasel ajal sajab siin päris palju. Kiku küll rääkis, et Tartus on alati ilus ilm ja et kui kolid siia, siis Tartu tervitab alati ilusa ilmaga. Ehk et ma lootsin päikest, lilli,liblikaid ja linnulaulu, aga oh well, see on vist hetkel vale aastaaeg.
Eniveis, siis oskan veel minna peaaegu Kassikaussi. Selle tee õpetas mulle selgeks üle tee elav teine juhtkoerakasutaja Gerli. Pargi lõppsihtmärgiks on pargipink, aga mina eile avastasin, et tegu pole teps mitte pingiga, vaid hoopiski kiigega. Ma pidin end kaamliks ehmatama, kui päris esimest korda proovisin selle peale istuda ja see nn pink minu tundmuse järgi peaaegu et ümber kukkuma pidi. Kargasin nagu tulesäde sellelt püsti ja tutvusin ettevaatlikult olukorraga ning siis taipasin, et see on üks eriti kift kiik. Tagasiteel koju mõtlesin, et huvitav kas see teine pime ka teab, et tegu on kiigega, mitte pingiga…

Veel oskan jalgsi kesklinna minna, aga seda puhtalt teoorias. Aga ma olen üpris kindel, et jõuaksin õigesse kohta välja, sest mul on omad kindlad maamärgid juba välja kujunenud, nagu näiteks liiklusmüra. Pean jõudma lihtsalt Riia tänavale ja ma tean kuhu poole see jääb ning sellest juba piisab.
Ühesõnaga, minu puhul piisab kõrvakuulmisest, maamärkidest  ja aktiivsest praktiseerimisest.

4. Tartu linna bussipeatustesse on hakatud paigaldama kõnelevaid teavitustabloosid, mis räägivad nägemispuudega inimesele vajaliku  info saabuvate busside kohta. Et mis kell saabub, millal väljub ja mis liiniga on tegu.
Seisad rahulikult peatuses ja siis kuuled, kuidas üks bassihäälne onu ütleb "2 minuti pärast tuleb buss number 20, 15 minuti pärast tuleb buss number 5" ja juurde räägib ka selle, et mis marsruudil sõidab.Igati innovaatiline ja tore abivahend! Kui saan nende vahvate aparaatidega natuke rohkem sinasõbraks ja kogemusi juurde, siis kindlasti kirjutan siia ka pikemalt, et mis ja kuidas.

Aga tõmbangi nüüd selleks korraks otsad kokku. Oma tänase blogipostituse lõpuks tahan öelda, et olen endiselt elus ja pole kuhugi kadunud. Ciao!

Viimaks ometi kodus ning nüüdseks juba üsna rahunenud, kõht täis ja vajalikud asjatoimetamised linnas aetud. aga millise närvikuluga...
Ei, ma ei ole kuri Janeti peale, tema tegi kõigest hoolimata täna lausa super hästi tööd (väljaarvatud need kolm imepisikest viga). Ma ei ole kuri loomade, lindude, putukate ega mutukate peale ja ma pole kuri riigi, turistide,tänavaaukude ega muu sellise peale, aga ma olen vägavägaväga kuri inimeste peale, kes segavad ja häirivad juhtkoera tööd. Lihtsalt masendavalt kurvaks teeb, kui inimesed ei saa sellest aru kui ohtlikke olukordi nende mõtlematu käitumine võib põhjustada!

Sest on ju igati tore, kui kutsute häälitsedes ja zestikuleerides juhtkoera enda poole ning seda just siis kui koer ületab koos oma pimedast peremehega tiheda liiklusega sõiduteed. Ning eriti lahe asi, mida saate veel teha on see kui kalpsate nagu jänes diagonaalis üle tee, andes sellega juhtkoerale halba eeskuju, sest ega koer ju ometigi õpi kaasliiklejate pealt. Ei. Muidugi mitte. Ning mis mul siis häda näha ei ole kui koer hakkab valesti minema.
Ja wii, nii tore on kui juhtkoer nuusutab mu välja sirutatud kättt, sest wiii, see on ju niiiii nunnu, kuidas ta nuusutab mu sõrmi ja loodab sealt miskit head-paremat saada, aga oih, te ju unustasite ju viineripiruka näpu vahele võtta. Loomulikult alati naeratage ja sirutage kõik oma kaks kätt juhtkoera poole ning kutsuge juhtkoer enda juurde, kui te välikohvikus einestate ja kui soovite mind veelgi „õnnelikumaks“ muuta ning päeva kordaläinuks lugeda, siis kindlasti ärge jumala eest unustage oma lemmikut lasta lahtiselt, ilma jalutusrihmata, minu juhtkoera juurde, sest nii on lihtsalt lahe. Nad on ju sõbrad, bestikad. Sa loll pime ei näe lihtsalt seda. Sa ei tea, et ka juhtkoer vajab sotsialiseerimist. Ja kui koerad on teineteist ära tervitanud, halvimal juhul teineteisele turri karanud, siis minge nagu õige mees oma teed. Küll see pime leiab ükskord ise oma õige teeotsa üles. Mis see siis ära ei ole kui linnapilt ainult õige pisut, tsut-tsut, sassis on. Ükskord ikka leiab ju…

Inimesed, kas te olete pimedate valget keppi lähedalt näinud? Ei ole? Mul täna oli kange tahtmine mõnele seda eriti lähedalt näidata, sest lihtsalt nii enesekeskselt käituda ja mitte mõelda sellele, et kuidas teie käitumine võib põhjustada ohtlike olukordi liikluses ja tänaval. Mõelge palun natuke selle peale!!!
Ma palun siiralt vabandust, et mu postitus sai seekord kuidagi kurjema alatooniga, aga vahel lihtsalt tuleb natuke kurjemalt uriseda, ei saa lasta endale päris selga ka istuda.

Kui kõik see eelnev kõrvale jätta, siis tänane päev oli muidu tore ja ootan juba pingsalt oma sünnipäeva, sest sünnipäevad on toredad.
Sünnipäevaks soovin õrnkollaseid düllkardinaid, beebiroosat iPhone (ma tean, et roosat pole ja anna andeks Joosep), kallistusi, lilli, naeratusi ja paljupalju häid üllatusi – ma arrrmastan üllatusi!!!
Tänased ilusad ja head inimesed olid Soome turistid, kes rõõmsalt ja häälekalt tervitasid mind. Bussijuht, kes tegi minu tarbeks ühe lisapeatuse ja kaks naisterahvast, kes aitasid bussis, mis oli väga täis, vaba istekohta leida ja üks naine, kes andis märku, kui algas trepp.

Eriline ja auväärt muudatus Pärnu linnapildis on aga see, et Pärnu linnasaksad otsustasid endise Eesti Posti hoone vastas olevasse parki tagasi panna plaaditud kõnnitee ja likvideerida see õudne killustikupuruga kaetud pargitee.

Möödunud nädalal käisin Tallinnas silmakliinikus. Tavaline profülaktiline pimeduse kontroll. Lisaks pidin registratuurist läbi minema, et oma epikriisist koopia kätte saada, mille olin tellinud.
Seoses sellega mõtlesin, mis oleks kui kutsuks õige Ereti endale appi. Esiteks Sellepärast, et silmakliiniku registratuuris on mitte kõnelev elektrooniline  järjekorrasüsteem. Teiseks sellepärast, et polnud juba tükk aega Eretit näinud. Või noh, pole tegelikult teda juba seitse aastat näinud. Viimati kohtusime suvel. Ning kolmandaks sellepärast, et kui sõbranna elab põhimõtteliselt kõrvaltänavas, siis oleks patt mitte kasutada võimalust kokku saada, kaks või kakskümmend kallistust vahetada (sest ma lihtsalt niiiii väga armastan kallistamist), ilmajutte vesta jne.
Ent paraku reede hommikul selgus, et Eretiga me kokku ei saa ja nii läksin oma truu abilisega, Janetiga, kahekesi.

Kliiniku leidsime suurema vaevata üles ning kliinikusse sisenedes käskisin Janetil esimese asjana otsida lift üles. Seda ta ka tegi. Liftiuksed olid tegelikult juba sulgumas kui ta äkitselt pistis oma koonu uljalt liftiukse vahele, seejärel surus ka kere järele ning siis litsusin mina ka end lifti ning olimegi liftis – dadaaa!
Mul pole õrna aimugi, mis daredevil talle sisse puges, sest tavaliselt on ta üsna ettevaatlik ja kaalutletud oma otsustes ja valikutes. Aga seekord käis kõik välgukiirusel, nagu me sõidaks iga päev sedasi liftidega.

Aga oh well. Jõudsime igatahes 4.korrusele ning leidsime probleemideta ka kabineti ukse üles. Panin ainult kõigest paari meetriga mööda, pimeda kohta üsna hea silmamõõt, hihi.
Kui õde mind silmarõhu mõõtmiseks sisse kutsus, siis uurisin, kas oleks võimalik hiljem mulle kedagi töötajatest appi saata, ja kui selgitasin põhjust, siis see väga armas ja sümpaatne õde ütles, et kui ma tohtri juures valmis saan, siis tema tuleb minuga registratuuri.Mõeldud,  tehtud ja käidud.

Kui sain oma tähtsad asjad aetud (kusjuures, olin omadega peris rahul, et sain niimoodi iseseisvalt hakkama), siis asutasin end tagasi bussijaama poole, et esimesele väljuvale Tartu bussile jõuda. Ma ei tea kindlalt, aga ma pakun, et olin kliinikust umbes 200 meetri kaugusel, kui äkki peatas mind üks vene keelt kõnelev babulja koos väikse lapsega ning küsis, kas ma tean, kus asub kliinik. Mu esimene reaktsioon oli automaatselt vastata „njee snaju", aga siis memmeke täpsustas, et otsivad silmakliinikut. Et ta pole päris kindel, kas nad on õigel suunal ja siis iile pani täpi see kui pisikene lapsekene uuris haledal häälel "vanaema, vanaema, kas me oleme eksinud? Kas sa ei tea, kuhu minna?"
Seda kuuldes, sulas mu süda nagu kevadine lumi sooja päikese käes ning võtsin julguse kokku ja hakkasin kanges vene keeles purssima, et mis suunas peavad minema ja kust ära pöörama. Alguses ma ei suutnud muidugi kohe pilti kokku panna, et mis suunas ja kuhu nad keerama peaks. Aga siis memmeke uuris, et kas sinna poole, mille peale mina kohe heakskiitvalt ütlesin, et daadaa, tudaa. Ise pärast mõtlesin, et väga huvitav, ma ju ei näinud, kuhu suunda memmeke käega viipas... Aga mu sisetunne ütleb, et neil kahel läks kõik hästi ja nad jõudsid kenasti kohale. Võite teinekordki mittekohalikult pimedalt teed küsida, ilma irooniata.

Üleeile, 6. Septembril, toimus Tartus Eesti juhtkoerte maavõistlus, kus selgitati välja kaks parimat tandemit, kes lähevad Eestit rahvusvahelistele juhtkoerte maavõistlustele esindama. Igast riigist on võistlemas kaks parimat. Nii et 4. oktoobril võib meile eriliselt pöidlaid hoida!

Aga kui rääkida üleeilsest kohalikust maavõistlusest, siis oli see paras üllatus, et just meie Janetiga saime parima tulemuse, juhhei. Lihtsalt kuna võistlusrajale läks ka üks väga tugev vastane. Vastane, kellel on juba kolmas juhtkoer ja kes on tohutult suure võistluskogemusega.
Aga Janet sai kiita järgmistes asjades:

* Parim rantidele mineja;
* Ühtegi suunamuutust omavoliliselt ei teinud;
* Okstest ning marsruudile meelega asetatud takistustest viis puhtalt mööda;
* Näitas kõiki rante ja peatus kõikidel ohutussaartel;
* Leidis ukse, sebrad, pingi jne;
* Kõrvalkond oli täiuslik;
* Oskas keset laia platsi otsida õige tee välja ning viis mind ilma käsku saamata sebrani. See tähendab, et koer lahendas ise olukorra, valides parima lahenduse;

Kokkuvõttes oli Janet super tubli. Ja no mina ka muidugi, et teda usaldasin.
Ostsin oma väiksele poobikule suure naturaalse maiustuse. Koju jõudes Janet sai ise ka justkui aru, et on millegi suure ja tähtsaga hakkama saanud. Tubli tüdruk, mu kullakallis Janet! Kui rahvusvahelistel võistlustel ära käime, siis annan teada, kuidas meil läks. Ega kõige madalam koht mille saada võime on kuues. Ja noh, isiklikult ma väga kõrgele kohale ei panusta, kuna sinna on tulemas väga kõvad vastased. Aga polegi oluline, mis koha me võistlustel saavutame, sest minu südames on Janet alati number 1.

Reede varahommikul ärkasin enne koitu ja kukke.Kui nüüd täpne olla, siis kell 5:45 ja umbes pool tundi hiljem asusime Janetiga juba teele. Oli tulemas pikk ja huvitav päev Tartus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid inimestest, keda ma nendel varastel hommikutundidel teel bussijaama kohtasin.

Mööda kodutänavat bussile kiirustades hakkas Janet äkitselt saba hoogsalt liputama. See üldiselt tähendab ainult üht – Janet näeb kedagi, kes talle väga meeldib või suurt huvi pakub. Sellistel puhkudel on tavaliselt minu esmaseks reaktsiooniks Janetit edasi teele utsitada. Et ta ei unustaks, et meil on oma sihtpunkt, kuhu oleme teel.
Ette on muidugi tulnud ka neid olukordi, kus Janet on sujuvalt rajalt kõrvale kaldunud ja mind salamisi teise koera juurde viinud. Aga õnneks seda juhtub harva.
Seekord sain aga õigel ajal jaole ning liikusime kenasti edasi kui ühtäkki keegi meesterahvas lausus rõõmsalt: "Tere hommikust!“

Kuigi ma suutsin oma näole manada hiiiiglasliku küsimärgi, sest ma ei tundnud hääle järgi inimest ära, siis tervitasin rõõmsalt vastu. Ilmselt oli keegi naaber ümbruskonnast, sest olen sellel tänaval liikunud juba üle viie aasta ja ilmselt olen oma kollase juhtkoeraga silma jäänud. Pealegi oli sellel onul ka väike koer. Ehk et samuti hommikune koerajalutaja ja mina tean, et koeraomanikud üldiselt ikka tervitavad üksteist. Ah, et kust ma tean, et koer oli väike? No see on lihtne. Nimelt koera ähkimine tuli kuskilt madalalt, ja lisaks oli kuulda koera kiiret tippimist, nagu väikesed koerad ikka.

Igatahes sõitsime linnaliiniga Pärnu bussijaama, et Tartu bussile jõuda. Aga kuna mul oli natuke aega ja õues bussijaama posti kõrval külmetamine ei tundunud mulle ahvatlev, siis otsustasin (ilma Janetiga nõu pidamata), et sõidame ühe peatuse bussijaamast edasi ning kõnnime harjutamise ja sooja saamise eesmärgil ühe peatuse tagasi.
Kui astusin linnaliini pealt maha ja liikusin ristmiku poole, siis minu ees kõndisid kaks vanaprouat  ja vanem härra. Ja ma tean, et ei ole viisakas võõraste juttu pealt kuulata, aga no see oli niii naljakas.

Vanahärra: "See on labrador."

Vanaprouad heaks kiitval häälel: "Jaa, see on juhtkoer."

Vanahärra pahuralt: "Ma tean."

Üks prouadest: "Paistab, et täna tuleb ilus ilmake."

Vanahärra: "Ei tule ta sittagi."

Mu suunurgad kerkisid vägisi muigele, kuna vanahärra oli seda öeldes nii torisev ja pahur, nagu keegi oleks ta hommikupudrult moosi ära söönud, aga proua oli samas nii rõõmsameelne ja helge-.
Igatahes jõudsid nad valgusfoorini ja samuti ka meie nende sabas. Aga kuna Janet on juhtkoer, siis oli tal vaja seda kõigile demonstreerida ja pressis end eesseisvast grupist jõuga läbi, et olla esimene.
Selle peale alustas vanahärra prouadega monoloogi.

Vanahärra: "Sa vaata vaid, kui tark see koer on ja kui hoolikalt jälgib valgusfooris põlevat tuld.“

Vahepeal süttis fooris roheline tuli ning kiire plõksimine andis mulle märku, et võime autotee ületada.Kuna  keset laia teed oli ka ohutussaar, siis Janet peatus ka seal.

 Vanahärra ähmi täis häälel: "Te vaadake vaid, kui tark see koer on! Ta jälgib mõlemast suunast tulevaid autosid!“

*kiidan Janetit ja ületame lõplikult sõidutee*

Selja tagant kostus vanahärra väga enesekindel ja põhjapanev lause: "Ainult isased on nii targad!“

Ma nüüd ei tea, kuidas seda teieni tuua, härra, aga minu isane Janet oli viimaste andmete järgi täitsa emane, mis emane. Et siis jah.
Aga see-selleks. Edasi liikudes kohtasime üht inglise keelt kõnelevat meest, kes varastel hommikutundidel lihtsalt kõnetas mind ja ütles: "Good morning!“
Ma olin jällegi nii meeldivalt üllatunud. Oleksin nagu kuhugi West Side Story muusikali sattunud, kus kojamees pühib viisijuppi ümisedes luuaga tänavasillutist, üksikud inimesed tõttavad ajaleht-kohvitass näpus tööle, kõik tervitavad üksteist lahkelt, naeratavad ning kohalikust pagarikojast hõljub värskete saiakeste lõhna. Kirsiks tordil oli see, et ka päike piilus juba puude vahelt. Ja ma loodan, et see mees ei rääkinud telefoniga, sest mina igatahes vastasin talle samaga.

Lisaks oli Tartu poole sõitvas bussis väga nunnu bussijuht, kes bussi õhkpatjadega õõtsutades üritas mulle märku anda, et buss on juba ees. Ma ei ütle, et see oli kõige targem tegu, aga kahtlemata armas.
Jaajaaa, tean-tean, et igav ja tüütu kirjutis, aga ma ausõna varsti lõpetan. Enne pean veel paar inimest ära mainima.
Oli veel üks armas tütarlaps Tartu-Pärnu bussis, kes võttis mu lahkelt enda kõrvale istuma, kuna buss oli pilgeni täis. Ning tema jaoks polnud probleem ka see kui Janet pressis end jalgadesse, sest ta ei soovinud bussi vahekäigus kügeleda.
Päeva viimane tore tädi oli linnaliinis, kes astus mulle ligi ning uuris, kas ma ei sooviks ehk  istuda. Et täpselt minu kõrval on tegelikult üks vaba istekoht. Aga kuna mul oli ainult viis peatust veel jäänud, siis tänasin teda, et märkas, kuid keeldusin pakutavast.

Päeva jooksul oli ainult üks tõrvatilk meepotis. Selleks oli üks karguga vanem naine. Nimelt, kui hakkasin  Tartus bussist väljuma, siis Janet märkas ukse peal seistes teist juhtkoera ning tormas teda tervitama. Aga mida mina ei teadnud oli see, et ukse ees seisis karguga naine, kes koheselt õiendama kukkus, et mis see tähendab ja koristagu ma oma koer ära jne. Mul oli muidugi väga paha tunne ja vabandasin. Ent tädike ei rahunenud vabanduse ega selgituse peale, et olen pime. Ja kui ma ausalt ütlen, siis ma end sajaprotsendiliselt süüdi ei tunnista, sest mis sa siis jääd bussist väljudes ukseauku seisma. Ma tulin bussist suhteliselt aeglaselt välja ja usun, et selle aja peale oleks tädike võinud  natukenegi, tsut-tsut, end liigutada. Võib-olla olen küüniline ja võib-olla olen südametu, aga nii ma arvan ja tunnen. Lisaks ma mõtlen, et kui meil mõlemil on füüsiline erivajadus, kas siis ei peaks omasuguste suhtes rohkem empaatilisemad olema? Ma ei tea. Mind on õpetatud, et kui inimene siiralt vabandab, siis tuleks ikka andeks anda.
Aga no mis seal ikka. Eks neid tõrvatilkasid peab ka elus olema, muidu ei oskaks me häid asju märgata ja väärtustada.

Täna käisime Janetiga, kes on mu juhtkoer, mööda Pärnu linna tuiamas, eesmärgiga harjutada homseks Eesti juhtkoerte maavõistlusteks. Alustasime oma teekonda Pärnu kesklinnast ning enne pikka distantsi lasin Janeti natukeseks parki jooksma, et saaks veidi ringi luusida ja põit kergendada.
Kui jooksmised olid jookstud, lilled nuusutatud ja põis kergem, asusime teele.

Janeti kiituseks ütlen, et ta peatus kõikidel rantidel. Maakeeli tähendab see seda, et ta näitas kõiki astmeid alla, üles ja peatus enne sõiduteed korrektselt. Väga tubli tüdruk!

Ent esimene segadus ei lasknud end kaua oodata. Jõudsime Pärnu Pimedate Ühingu ukse trepini ja oh seda üllatust suurt kui ma ei tahtnudki sinna minna.
Janet liikus umbusklikult külg ees edasi, ise samal ajal ust põrnitsedes. Ta ilmselt arvas, et ma kohekohe annan käskluse uks otsida. Aga ei.
Liikusime aegamisi edasi ning Janet suutis lõpuks olukorraga leppida ja end otseks keerata. Aga mitte kauaks, sest paremal oli park ja nüüd üritas Janet igal võimalikul moel mulle selgeks teha, et seal on  muru ja puud ja palju põnevat, mida nuhkida, wiii, lähme sinna.

Ent õnneks saime väikeste vaidlustega ka sellest segajast mööda ja jätkasime marsruuti. Järgmiseks jõudsime rajooni, kus elab mu õde ja nüüd oli Janet sada protsenti veendunud, et me lähme just sinna.
Janet kõndis ristuva tänavani ja kuna mul oli vaja saada üle tee, siis pidin selleks vasakule keerama, aga ta ei teinud kuulmagi, sest õe juurde saab paremale poole minnes. Ja nii me siis seal seisime, nagu kaks tuku nuid. Koer oli nagu kivikuju, kes on hetkega kõrvakuulmise kaotanud. Tegin uue katse ja ütlesin vähe konkreetsemalt: "Janet, otsi vasak sebra“

Selle peale Janet korraks kiikas, nii moe pärast, vasakule, kuid siis pakkus taas paremat teed.
Ise mõtlesin, et uskumatult põikpäine juhtkoer, aga lõpuks saime, peale pikka pusimist, üle tee mindud.

Edasi liikudes oli Janet veendunud, et ma soovin sinna ilusasse helesinisesse majja minna ehk Pärnumaa Puuetega Inimeste Kotta. Aga ei, perenaine ei tahtnud sinna ka minna. Ja nüüd oli vaene poobik segaduses, sest algas täiesti uus marsruut, kuhu me nii naljalt iga päev ei satu.

Olime juba pikalt kõndinud kui tuli järgmine rant. Kui siiani oli Janet pisut segaduses olnud, siis nüüd tuli talle äkitselt uus tuhin peale, sest teiselpool teed oli Maxima. Ning nüüd oli Janet veendunud, et just sinna ma minna tahangi, Ja nii ta lülitaski oma nelivedu sisse ja hakkas poe ukse poole rebima.
Mina samal ajal kisendamas: "Lõpeta ära! Me ei lähe poodi. Lõpeta!“
Saime õnneks tagasi teele. Janet tegi muidugi sellise näo nagu tal polnud kavatsustki minuga poodi minna, see on alatu laim. Kui ta oskaks, siis oleks ilmselt taevas valgeid sõudvaid pilvi vaadelnud ja ükskõikselt viisijuppi vilistanud ning teinud näo nagu ta poleks üldse märganudki, et siin pood on.

Rühkisime aga vapralt edasi, järgmise tee ületuseni. Andsin Janetile korralduse ületada sõidutee. Kusjuures, seisatas ka ohutussaarel. Ja ma olin selle peale ikka väga sillas, sest see tee ületus oli üks minu hirmudest, et kuidas hakkama saame, kuna üsna keeruline ristmik ja me pole varasemalt seda koos nägijaga läbi käinud. Aga saime viperusteta üle ning Janet lülitas taaskord oma nelivedu sisse ja hakkas vasakule parklasse sikutama. Soovides justkui kõikide oma nelja käpaga, kõikide olemasolevate karvade, näoilmega ja sabaotsaga mulle selgeks teha, et seal on Selveeer. Aga ei tahtnud ma ka Selverisse.

Liikusime edasi. Vaja oli ületadaviimane keeruline ristmik enne Mere bussipeatust, kus ma pidin Joosepiga kokku saama.  Teel viimase ristmikuni liikudes pakkus Janet mulle veel vähemalt kolme sebra, sest üle Riia tänava oli kolme iksi Maxima. Ta oli absoluutselt kindel, et just sinna me peamegi välja jõudma. Aga tema suureks pettumuseks ei läinud me sinna ka, mjäu.
Saime mööda ka mürisevast oksalõikurist ja siis jõudsime lärmaka teeristini ning Janet keeras justkui paremale sebrale ja mina käskisin selle peale keerata vasakule. Ja vot see oli suur, väga suur viga.

Tegelikkuses jätkas Janet otsesuuna hoidmist, nagu oligi vaja, aga ma va pime ei saanud sellest aru ja kuna ta enne seda pidevalt pakkus mulle neid paremaid sebrasid, siis automaatselt arvasin, et nüüd pakub ka. Ja nii ma andsingi koerale vale käskluse ja sattusime kuhugi ladude vahele.
Üldiselt olen ma väga hea orienteeruja ja suudan Janetiga erinevatest olukordadest välja tulla, aga mitte seekord.

Jõudsime viimaks hulgilao kaupluseni. Ma põhimõtteliselt teadsin kus asun. Nii andsin Janetile korralduse otsida tagasitee, et jõuaksime tagasi peatänavani. Ja tundus, et justkui asi liigub paremuse poole, aga ei, sest Janet oli taaskord veendunud, et ma tahan kauplusesse minna ja tõi mu ringiga tagasi poe ukse ette. Sain pahaseks, et ta ignoreeris mu käsku tagasitee otsida ja nii otsustasin, et jään seisma ja positsioneerin end kepsuga.Aga ma ei jõudnud seda teha, sest tuli üks mutike ja teatas, et ma seisan keset teed ja auto ootab minu järel. Ja enne kui ma jõudsin küsida, et kas palun aitaks mind siis kuhugi suunas, oli ta juba sääred teinud.
Ma ei tea, ma siis liikusin kuhugi suunas.

Igatahes tiirutasin seal mitmeid ringe ja lõpuks kadusid igasugusedki linnahääled, mis asendusid puude kohinaga ja rohutirtsude sirinaga ning Janet hakkas mulle igat lao ja angaari ust pakkuma. Ma ei pea vist ütlema, et olin endast juba peris väljas ja ütlesin Janetile, et mul suva kuhu mind viib, et viigu mind lihtsalt kuhugi. Ja oh imet, peale ligi 30 minutilist ekslemist hakkas Janet teed välja otsima. Vist sellepärast, et ma loobusin oma tarkusest ja kõrvakuulmisest ning ei jaganud enam käske nagu brigadir.

Kuna ma ei jõudnud õigeks ajaks kokkulepitud kohtumisele, siis tuli Joosep mind ise otsima. Ja kui ta mu üles leidis ja kallistas, siis hakkasin suurest kergendusest ja pingelangusest nutma. Vot selline seiklus siis.
Ja palun väga vabandust, kallis Janet, minu väike armas Janet, et ma sind korduvalt mutsakaks ja lolliks sõimasin kui ära eksisime. Sa ei ole loll, mina ise olen süüdi. Ma olen ise paras mutsakas.