Me hakkasime oma pulmi korraldama umbes aasta enne. Et pulm üldse toimuda saaks, selleks on vaja tseremoonia paika ning kellel on pulm koos peoga plaanitud, nendel ka peopaika. Meil oli plaanis pulm koos peoga, sest Joosep ütles, et tema kavatseb küll ainult ühe korra elus abielluda ja et siis peab ka pidu olema. Kuna meil oli kiriklik laulatus, siis oli selge, et laulatus saab toimuma kirikus. Minul oli küll alguses suur soov rannatseremoonia teha, ent Joosepi jaoks oli oluline, et laulatus saaks toimuma just kirikus ja just tema lapsepõlve koguduses. Kuna see oli talle väga oluline, siis tundsin, et see pole koht, kus hakata jonnima ning oma nõudmist taga ajama. Peopaiga osas tegi jällegist Joosep järelandmise ning pidu sai toimuma mõisas. Mis jättis küll esimesel kohtumisel väga hea esmamulje, ent paraku osutus see hiljem ikka väga suureks pettumuseks ja südamevaluks. Kes tahab lugeda, siis saab teha seda siit.

Alguses oli meile abiks ka minu hea sõber Lotta, kes täitis pulmakorraldaja rolli, kuna tal olid varasemast suured kogemused erinevate ürituste korraldamisega. Lotta oli, ilma liialdamata, paljuski minu silmadeks, kujutluspildi loojaks, keerulistel hetkedel kaineks mõistuseks ja vajadusel ka rahustajaks, lohutajaks. Meil oli pulmakorraldaja, meil oli ideaalne peopaik. Kõik tasapisi sujus ja iga nädal liikusid asjad väikeste sammudena edasi.

Aga ma sain ainult kaks kuud sedasi ringi sillerdada ja pea pilvedes hõljuda kui tuli esimene tagasilöök – me jäime oma pulmakorraldajast ilma. See uudis ei tulnud mulle teps mitte kergelt, vaid täitis mu südame suure murega, sest ühtäkki oli see oluline lüli meie tugivõrgustikust kadunud. Ja põhjus miks Lotta pidi loobuma meie pulma korraldamisest oli lihtsalt sellepärast, et ta jäi beebiootele. Ja kuna ta pea terve raseduse kallistas vetsupotti ja võitles tugeva iiveldusega, siis polnud variantigi, et ta on meiega lõpuni.
Nüüd peale pulmi olen endalt miljon korda küsinud, et miks me ometigi uut korraldajat ei otsinud? Ja ausalt – ma ei tea sellele vastust. Mul ei tulnud sellist mõtet isegi hetkeks pähe, et ma peaksin uue korraldaja kuskilt sebima. Kuigi oleks võinud, siis oleks kindlasti olnud vähem närvikulu, pisaraid ja mida kõike veel.

Neli kuud pulmadeni

Veebruar oli mul töö tõttu nii kiire ja tihe, et õnneks sai kõik pulmaga seonduv mõneks ajaks pausile pandud, et märtsis uue hooga edasi asjatada. Aga nagu me juba kõik teame, siis märtsis tuli meile koroona ja riigis kehtestati eriolukord. See muutis korraldusliku poole muidugi veelgi keerulisemaks. Aprillis ma tundsin, et me oleme niiii üksi selles olukorras. Maailm on segi, kõikjal valitseb ebakindlus ja inimestel on miljoneid küsimusi, ent mitte ühtegi vastust. Ma püüdsin mitte üle mõelda, aga süda valutas. Joosep püüdis mind küll lohutada, öeldes, et ärgu ma muretsegu, 4. juulil seisame me nii või naa altari ees ja ütleme oma „jah“ sõnad ja minust saab tema naine. Aga ega ma selle pärast ju muretsenud. Mina naisena muretsesin rohkem hoopis nagu selle korraldusliku poole pealt. Tahtsin ju, et kõik saaks sel päeval olema imeilus. Et iga väikseimgi detail oleks paigas. Või kui mitte kõik, siis enamus. Aga sellel hetkel polnud mitte kui midagi paigas: kleit oli, florist oli, ülikond oli tegemisel, aga pulmaisa oli endiselt küsimärgi all, pulmakorraldajat polnud enam ja pidu.. ei tea, kas lastakse korraldada. Aa, ja kutsed, no need kükitasid kuskil USA tollis.

Kui vaatasime tracking numbrit, siis sealt näitas, et Oklahoma mingist postist olid need edasi liikunud ja siis sealt vahepostist veel kuhugi kolmandasse kohta ja sealt kolmandast kohast olid liikvele läinud ma ei tea kuhu.Lootsin et Euroopasse. Ja kutsed olid kõik nii kujundatud ja kirjutatud, et peopaik ja kuupäev olid paigas.
Aga siis kaks päeva hiljem lugesin kuskilt ERRi portaalist, et USA pani kokku mingi nimekirja, et millistesse riikidesse peatati koroona tõttu pakkide saatmine ning kae nalja - Eesti oli ainuke riik Euroopast, kuhu pakkide vedu peatati. Ja mina olin veel nii rõõmus kui suutsin oma „super hea“ idee Joosepile maha müüa, et meie Ameerika sõbrad teeksid meie pulmakutsed.

Ja nädal hiljem mõtlesin, et kinnitaks kohakaartide, külalisteraamatu ja kingikarbi ja kinkekaartide tellimuse ära. Aga siis sain vastuskirja, et see tegija peab kahjuks meie tellimustööst loobuma, kuna tal on poole aasta jooksul olnud neli oppi käel. Loomulikult soovisin ma inimesele  kiiret paranemist, ega ma mingi südametu pole, aga pekki küll, see siiski ei muutnud olematuks ka minu emotsioone kui ma seda kõike lugesin. Me olime ta kümnete tegijate seast just sellepärast välja valinud, et ta tegi liblikakujulisi kohakaarte ja külalisteraamat sobis ja hind sobis, kõik sobis. See oli hetk, kus ma reaalselt tundsin, et ma tahaksin nüüd hästi natuke nutta. Pole lihtsalt võimalik, et nii paljud asjad veavad viltu. Kuidas, ah?

Kaks kuud pulmadeni

Ja oleks siis asi sellega lõppenud. Ei. Reaalselt juba järgmisel päeval sain ma meie valitud fotograafilt kirja, kus palus väga vabandust ja andis teada, et tühistab koroona tõttu tellimuse. Kuna maailmas toimuv külvas palju hirmu, siis ei osanud nagu pahane ka inimese peale olla. Nii ma siis lihtsalt lesisin liikumatult voodis ja mõtlesin endamisi, et okei, rahu, hinga sisse-välja, see kõik on mööduv.
Kui olin umbes kümme minutit sedasi liikumatult lebanud helises telefon. Kiku helistas. Rääkisin siis talle ka oma ebaõnnest. Ja kuna see kõik oli lihtsalt niiii absurdne kui paljud asjad vedasid viltu, siis ma lihtsalt lõkerdasin teisel pool toru, mille peale Kiku ütles, et ta pole never nii lebolt suhtuvat pruuti kohanud, et nii mõnigi oleks sellises olukorras juba täielikus hüsteerias. Kuid siis äkitselt Kiku peatus poolelt lauselt ja ütles, et aga oot, temas tärkas nüüd tema sisemine sotsiaaltöötaja, kes tunneb muret, et äkki ma olen hoopis mental breakdowni saanud ja sellepärast ma naerangi nagu mingi poolearuline, haha. Et vahet pole, mida mulle öelda, ma ikka naeran.

Meie pulmapäev

Olgugi, et jäime oma pulmakorraldajast ilma ja olgugi, et jäime ka fotograafist ja kohakaardi tegijast ilma, kutsed kükitasid kuskil teisel pool maakera, koroona möllas ja külvas hirmu, siis sellest kõigest hoolimata oli meie päev väga ilus. Hoolimata isegi nendest pisaratest, mis ma valasin kaks nädalat enne pulmi ja kus ma olin nii piiri peal, et kui ma üks õhtu Joosepile sülle pugesin, siis nuuksusin läbi pisarate, et mul on kõrini sellest mõisa jamast ja kogu sellest korraldamisest ja inimestest, et ma ei tahagi enam mingit pidu. Emotsioonid lõid ikka korralikult üle pea. Tahtsin, et kõik oleks ilus ja tore ja et ma ei peaks tegelema kõiksugu jamadega.

Ööl vastu pulmapäeva ööbisin ma ema pool. Magada sain minimaalselt, kuna ärevus võttis võimust. Hommikul kappasime emaga linna, kus ma juba oma pruutneitsiga tõttasin edasi soengusse, videograaf tihedalt kannul. Peale soengut läksin meiki ja siis liikusin juba salongi taha tuppa, kus mulle aidati kleit selga, anti veel viimane lihv ja valmis ma olingi. Joosep saabus samuti mingi hetk salongi, et natuke nina puuderdada ja ülikond selga panna. Nii et me sisuliselt olime kõrvuti ruumides, ent ei näinud teineteist enne kui ilupildistamisel, meie kokkulepitud kohtumispaigas – Hedon spaa ringteel, purskkaevu juures.

Nädalavahetusel andis Joosep teada, et kui ilm on ilus ja kõik muud plaanid ka klapivad, siis pangu ma kolmapäevaks vaim valmis üheks pikemaks väljasõiduks. Kuna Joosep on varasemalt pakkunud mulle kõiksugu ekstreemsugemetega väljakutseid (4m kõrgusest hüpekast vettehüpe, mäesuusatamine, jooksmine), siis tundsin hinges tiba ärevust, no et millega seekord pean silmitsi seisma.

Kui aeg jõudis sinna maale, et hakata end valmis sättima, siis sain Joosepilt korralduse riietuda ennekõike mugavalt ja soovituslikult pikkadesse rõivastesse, no et oodates jahe ei hakkaks. Esialgne mõte oli mul panna teksased kombineeritult ühe õhulise ja suvise lillelise pluusega, aga esmaklassilise külmavaresena kartsin, et pluusiga hakkab jahe ning vahetasin selle viimasel hetkel valge pusa vastu (hiljem kahetsesin väga).

Terve tee, mis me sinna sõitsime, oli minu jaoks tohutult suur närvidemäng ja ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et ma enamuse teest hinges vaikselt palvetasin, et tegu ei oleks seikluspargiga. Ma mäletan, kui käisin aastaid tagasi Kikuga n-ö allameetri präänikutele (no põhimõtteliselt minusugustele) mõeldud seikluspargis ja kuigi ma olin tol korral kõigest ühe meetri kõrgusel, siis ma värisesin täpselt nii nagu ma oleksin rippunud ilma turvavarustuseta kuskil kahe pilvelõhkuja vahel.

Kui Joosep käis kesklinna Martensi platsil olevas Verekeskuse telgis ära, siis lõime autole hääled sisse ja hakkasime sihtkoha poole liikuma. Esimesed kilomeetrid üritasin pingsalt jälgida, et kuhu me sõidame, aga kuna meie reis viis linnast välja, siis põhimõtteliselt peale linnapiiri oli minu jaoks kõik tume maa. Sain vaid nii palju aru, et suundusime kuskile Valgeranna poole. See teadmine muutis mu eriti ärevaks, sest minu teadmiste kohaselt on sealgi üks pop seikluspark. Aga kuna autosõit kestis pikalt, siis hakkasin vahepeal vaikselt rahunema ja tekkis lootus, et ehk Joosep siiski ei vii mind kuskile turnima. Igaks juhuks uurisin, et kui ma tõesti kardan, kas ma võin keelduda, kuid selle peale lausus Joosep eriti pettunud häälel: "No ikka võid, aga ma oleksin sellisel juhul väga kurb!" (no pressure, eksole!).

Lõpuks jõudsime pärale ja kui Joosep auto ära parkis, siis seletas vaimustunult, et milline imeline paik siin on. Päike puude vahelt piilumas, helesinine taevas valgete pilvetombukestega, linnud, heinamaa, ühesõnaga kogu loodus. Mulle jäi muidugi kõrvu ainult sõna "puud" ja kui eriti täpne olla, siis ütles "kõrged puud". Ma konkreetselt olin nutma puhkemise äärel, sest olin lõplikult veendunud, et tegu ongi seikluspargiga.


Peahoone poole liikudes suutsin mõelda ainult sellest, mismoodi ma oma kõrguse- ja kukkumisfoobiaga saan kuskil puudeladvikus infarkti või mismoodi ma olen nii hale oma makaronidega, et ma kukun esimesel redelipulgal endal hambad välja. Kuid ega ma terve tee ainult lalisemisega ei tegelenud. Püüdsin endale ikka julgust ka sisendada. Näiteks korrutasin nagu mantrat endale, et see on minu armsa Joosepi üllatus mulle, mille läbi soovib mulle ägedat elamust ja emotsiooni pakkuda. Vahepeal isegi suutsin end uuesti kokku võtta ja maha rahuneda, aga üldiselt pinge oli nii suur, et mul tekkis okserefleks. Ma sain mõistusega aru, et Joosepi eesmärk on mulle pakkuda emotsiooni, aga no okserefleks ei kvalifitseeru mul veel positiivsete emotsioonide alla.

Kui olime natuke maad parklast jalgsi liikunud sihtpunkti suunas, siis veel viimaseid hetki pinnisin Joosepit, no et öelgu ära, kas tegu on seikluspargiga, kuid selle peale vastas ainult kavalalt, et seikluspark oleks liiga mainstream. Uh, sel hetkel langes kivi mu südamelt ja enne, kui suutsin järgmise küsimuse lõpetada, tundsin sõnnikuhaisu. Mõtlesin murdosa sekundist ja hõiskasin: "Hobused!?! Sa tõid mind ratsutama?"
Jap, see oligi õige vastus ja kogu mu hinge täitis elevus ja rõõm - lihtsalt nii äge! :)

Ma küll päris hobusega sõita ei saanud, vaid hoopis ühe hästi rahuliku ja armsa ponipoisiga, kelle nimi oli Trikoloor. Arvestades minu kogenematust ja väiksust, siis Trikoloor oli täpselt mulle paras. Kuna mul on teatav aukartus suurte loomade ees, siis soovisin, et juhendaja Anniki jalutaks koos meiega, no et mingit traavi või kaloppi ma esimesel korral ei tahaks teha. Ratsutasime mitu korda läbi metsasalu ja möödusime majutuspaikadest ja karjamaast, kus tee peal kohtasime veel lambaid, kitsi ja teisi hobuseid: Kata, Naeratus ja Veenus.

Pärast sain Trikoloori harjata ja kuivikuid anda ning see oli minu jaoks nii eriline hetk, sest tundsin esimest korda elus sellist  lähedust ja usalduslikku tunnet nii suure isendiga nagu seda on kabjaline ja ma ausalt oleksin tahtnud selle armsa fluffy-tukaga ponipoisi endaga koju kaasa võtta. Hoiatasin Joosepit ka, et kui me kunagi oma krundi soetame ja maakodustiilis majakese püsti lööme, siis nüüd lisandus minu wishlisti veel üks loom, keda tahta. Kui enne oli mul kindel soov saada koer, kass, papagoi, küülik, lammas, siis nüüd ka poni - tahan täpselt samasugust või vähemalt Trikoloorile sarnanevat.

Meie käisime siis sellises kohas hobuseid silitamas ja ratsutamas nagu seda on Maria puhkeküla ja turismitalu. Rohkem infot selle imelise paiga kohta leiate siit!
Kui üldsevälja tuua tänase ürituse pisikene miinus, siis nagu ma juba üleval ära märkisin, siis oleksin eelistanud, et vastavalt olustikule ja loodusele oleks võinud mul olla seljas miskit ilusamat ja sobilikumat - näiteks valge ja kergelt puhvis suvekleit ja baleriinad. Aga arvestades tänase päeva vapustavat emotsiooni, mis ma sain, siis lõppkokkuvõttes on rõivastus antud olukorras siiski teisejärguline.

Joosep püüdis tänast päeva ka jäädvustada, tehes mitmeid pilte ja videoklippe. Aga kuna meil kahjuks kaamerat veel pole, siis Joosep pidi oma androidinikatsiga hakkama saama, aga kuna see jookseb omadega kohe kokku, kui kaamera lahti võtad, siis ei saanudki pikemaid, kui mõnesekundilisi videoklippe salvestada. Videoklipi leiate minu blogi FB lehelt!

Ma siin mõni aeg tagasi kilkasin ühe postituse lõpus, et ma tellisin Joosepile sõbrapäevaks kingituse ära ja et see on niiiii super äge, et ma ei jaksa enam ära oodata, millal see ükskord sealt kaugelt ookeani tagant kohale jõuab. Saadetise tähtajaks märgiti 23. jaanuar ehk friiking kolm nädalat enne sõbrapäeva. Minusuguse jaoks on see tõsine probleem, sest kuidas ma need kolm nädalat vastu pean, ilma et ma ei sügeleks kingitust üle andma, aga ega enam ma ei peagi sügelema või oma peakest vaevama, sest pakk saabus oodatust veelgi varem ja ma lihtsalt andsin Joosepile kingituse kätte. Ma ei saa sinna mitte kui midagi parata, olen kord juba selline tüüp, kes lihtsalt ei suuda enda orgunnitud üllatusi lõpuni saladuses hoida, vaid tahan KOHE ja praegu teisele inimesele rõõmu valmistada.

Kui sain sõnumi, et mind on postkontoris saadetis ootamas, siis võtsin jalad selga ja jalutasin peale jõusaali oma pakikesele järgi. See oli minu jaoks nii ülev ja rõõmus hetk ning kui sain oma pakikese kätte, siis ohkasin õndsalt ja pigistasin hellalt oma nunnukest. Kujutasin vaimusilmas ette, mismoodi Joosep võiks sellele kingitusele reageerida.

Tegelikkuses nägi mu algne plaan ette seda, et meisterdan sõbrapäevahommikuks kohvi kõrvale ühe maailma kõige lihtsama koogi ja siis hommikukohvi ajal annan oma imetabase kingituse koos kallide, muside ja õhupallidega üle. Ma isegi peitsin kingituse sellisesse kohta ära, kust Joosep poleks never ever osanud otsida ehk trennikotti - oma higiste trenniriiete vahele :D

Plaani algus oli igatahes paljulubav, aga kuna meil oli Joosepiga siin üks tuline vaidlus (ma isegi enam ei mäleta mis teemal), kuid kui olime oma kaklemised ära kakelnud, siis mul jäi hinge kuidagi kurb tunne sisse ja kui ma olen kurb, siis selle vastu aitab kellegi teise rõõmustamine. Nii mul tekkiski vastupandamatu soov Joosepile näidata või kuidagi sõnadesse panna, kui palju ta mulle tähendab. Ühesõnaga üks asi viis teiseni ja kui lepituseks kallistasime  (kusjuures me alati lepituseks kallistame) ja Joosep mu näo oma käte vahele võttis, et mulle musi anda, siis ma vaatasin talle oma veekalgel olevate silmadega otsa ja ütlesin, et tahan talle sõbrapäeva kingi kätte anda... ja ega Joosep ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja nii ma juba järgmisel hetkel lippasingi oma trennikoti kallale, sest seal see imetabane ja unikaalne kingitus end peitiski ju.

Aga olgu, ma olen pool kilomeetrit teksti kedranud sellest, et miks ja kuidas ja millal Joosep oma kingituse kätte sai, aga sellest pole ma veel sõnagi kirjutanud, et mis selleks kingituseks siis lõppude lõpuks oli. Aga siin see on - LoveBook!


See on raamat, kuhu saad üles kirjutada kõik põhjused miks oma teist poolt nii väga armastad ja väärtustad. Iga tegevuse / omaduse juures on ka illustreeriv pildike. Näiteks minu koostatud raamatus on lõik, mis ütleb "Ma armastan koos Sinuga rattaga sõitmist" ja kui algsel pildil olid kriipsujukud ratastega, siis mina sain panna pildiks kriipsu-Kai ja kriipsu-Joosep tandemiga, sest no meie sõidame ju tandemiga. Või et "Ma armastan käia koos Sinuga jalutamas" ja siis on illustreeriv pildike meist jalutamas koos kollase ja musta labradoriga - no on ju täpselt nagu meie!? :)
Raamat peidab endas veel tohutult palju olulisi ja armsaid lauseid: ma armastan, et paned mind turvaliselt tundma! Ma armastan, kui teed mu ninaotsale musi! Ma olen uhke Sinu saavutuste üle! Ma armastan hommikuti Sinu kõrval ärgata! Ma armastan Sinuga kudrutada! Ma armastan Sinu antisotsiaalsust!

Lisaks pildikeste juures olevaid kriipsujukusid saab samuti vastavalt enda välimusele tuunida. No kui Sul on pepsini ulatuvad brünetid kiharad või oled blond kräsupea, siis saadki nais-Jukule sellised juuksed pähe tuunida ja täpselt sama geiss on ka mees-Jukuga.




Raamatule saab kümnete ja kümnete variantide seast valida ka sobivaima esikaane kujunduse ja ühtlasi ise meelepärase pealkirja ja sissejuhatuse kirjutada. Mina võtsin šnitti ühe meie lemmik laulusõnadest ja kuna me oma suhte algusaegadel kirjutasime üksteisele armastuskirju, siis võtsin kummagi kirjast paar erilisemat lõiku koos daatumitega ja lisasin sissejuhatuseks.

Tellides saad ühtlasi valida ka seda, et kas soovid pehmete või kõvade kaantega lovebooki, aga kuna hinnavahe oli neil kahel ainult mõni eur, siis mina võtsin kõvade kaantega - kuidagi soliidsem ja vastupidavam. Kokku tuli raamatusse 160 lehekülge, sest täpselt nii palju on tegevusi ja omadusi, mida ma Joosepis armastan. Kui teilgi on huvi kokku panna oma teisele poolele midagi sellist, mida ei suuda kohe sõnadesse panna ja tahaksite, et teine pool alati teaks ega unustaks, miks teda armastate ja väärtustate, siis minu meelest on see super äge ja mis veelgi olulisem - ainulaadne kingitus. Teist samasugust ei eksisteeri siin universumis. Tellida saab siit!





Kui ma oma koostatud lovebooki Joosepile üle andsin, siis istus sellega mu kõrvale ja luges selle algusest lõpuni haudvaikuses läbi. See vaikus oli nii pingeline, et ma suutsin vahepeal isegi hakata kõiksugu lollusi välja mõtlema, no et talle vist ikka ei meeldi see kingitus... aga kui jõudis raamatu lõppu, siis võttis mu käe ja tegi põsele pai ja ütles: "Kai, see on kõige armsam kingitus üldse, mis ma kunagi saanud olen!" :)

Ristiema saatis ühe minu lapsepõlveajast pärineva pildi, kus ma maal suvitamas olin. Mina siis see pisike plika, kes madratsit lükkab. Ega ma oluliselt eriti pikemaks pole kasvanud

Mina ja Joosep Rummu karjääri erosioonidel

Mina niisama Joosepile nägusid tegemas, kui mind sületantsu juttudega noris

Kaks head sõpra kutsusid Kaid ja mind Rootsimaale kruiisile. Ja kuna Kai on ainult Pärnus, Tartus ja Tallinnas käinud (vaherepliik Kai poolt: Lätimaal ka ikka), siis võiks korra välismaale ka viia, kasvõi sõprade abiga ja kasvõi tasuta saadud piletitega.
Aga ega me siis kohe minna saanud, töö oli vaja enne ära teha. Asi oli nimelt selles, et panime oma majja uue keskküttekatla. Mina olin seal tähtis mees. Peksin suure kuvaldaga vana Leedu katla seina seest välja. Oiii, see lammutamine meestele meeldib. Sellel katlal oli seitse ribi ja need olid omavahel veel ränga poldiga kokku tõmmatud, selle poldi painutasin ka läbi. See oli ka vägev, hirmus härga täis olin. Aga kaua ei jõudnudki olla, sest Kai hingas kuklasse: „Kiire on-kiire on, svenssonid ootavad!”.

Küürisin siis endalt hirmsa nõgi maha ja nägin lõpuks täitsa endamoodi välja ja juba tormasime bussile ja juba olimegi Tallinnas. Tallinnas liiklesime seltskonnaga suurde sadamasse. Endamisi mõtlesin, et tahaks juba laevas rahulikult külili heita ja maksuvabast poest ostetud lagritsaid närida. Samas enne tuli piletid registreerida, siis tuli veel dokumente näidata ja lisaks oletasin, et pean veel seitsmele inimesele hakkama selgitama, et tegemist on juhtkoeraga, ta ei pea olema puuris, ta ei pea kandma suukorvi ja sada muud asja veel.

Aga jah... läksime siis hoonesse sisse. Seal oli palju ruumi ja avarust. Vaatasin ringi, pea suurlinna mürast ja palavusest õieli otsas. Astusime eskalaatorile, mis meid ilusti üles vinnas. Tundsin, kuidas hoone jahutus hakkab meid varsti kuumast suveõhust reaalsusesse tagasi tooma kui äkki.... Kui äkki Kai küsis oma lapselikus siiruses päevaküsimuse: „KAS ME OLEME NÜÜD LAEVAS?”
Meh? Laevas? Ei, me oleme just jõudnud terminali, läinud läbi esimese ukse ja sõitnud esimese eskalaatoriga üles, me EI ole veel laevas. Poole kilomeetri pärast oleme laevas.

Oeh, aga nüüd on Kaid teinekord hea norida... Kui Tasku keskuses kinno läksime, siis sõitsime ka esimese trepiga üles ja siis küsisin ise Kailt: „Kas me oleme nüüd kinos”.

Kai kommentaar loole
See oli minu eluesimene laevareis. Ma polnud ealeski kuskil sadamas või terminalil käinud. Veel vähem olin ma varasemalt oma jalga suurele reisilaevale tõstnud. Lihtsalt, kui eskalaatori pealt maha astusime, siis seal kajas suursuguselt ja mulle pimedale kõlas see täpselt sellisena nagu üks laeva sisemus võiks kõlada :D
Kusjuures ma pole omaenda ihusilmaga isegi lennujaama ja lennukeid näinud. Jah, neid taevas, neid minilennukeid vilkuvate tulukestega muidugi olen, aga mõtlen just reaalselt maapinnal seisvaid reisilennukeid, neid pole mul õnnestunud näha ega katsuda ega sees istuda. Huvitav, milline saab olema minu esimene lennureis pimedana. Oleks see vast huvitav ja uudne kogemus...

Ahjaa, mulle meenus selle sadamaterminaliga veel üks humoorikas vahejuhtum. Ma jäin nimelt paariks minutiks Janetiga kahekesi, kui äkitselt ümbritses mind tohutu muulaste jutuvadin. Meid Janetiga piirati ümber ja kukuti fotokatega sähvima. Ma seisin seal mokk töllakil ja mõtlesin, et ookeii, mis toimub? Kuid õnneks saabus Kiku, kes mu viisakalt inimsõõrist välja aitas ja ütles, et see oli kõigest hiinlaste turistigrupp, kes vaimustusid minu juhtkoerast. Praegu tahaks küll paari klõpsu nende varamust saada ja ise üle kaeda, et millise lambise ja üllatunud ilmega ma neid jõllitasin :D

Ma ei hakka sellele postitusele pilti lisama, sest see hiljutine postitus, kus ma pajatasin Joosepi ja enda kokkusaamise loo, siis seal ongi Rootsi kruiisi päevast tehtud klõps. Näete siit.

Linda ütles, et ma hargitan siin jalgu sedasi, et mulle mahuks sinna vahele üks traktor ära.

Selle pildi peal ei ole ma ausõna joogine, vaid ma lihtsalt lollitasin.