...ei tunne kella. Selline oli armsa Joosepi vastus, kui küsisin täna hommikul soovitust, et mida võiks minu puhul inimesed arvesse võtta. Kuna sellest igalepoole hilinemisest olen ma juba varasemalt juttu teinud, siis ma ei viitsi rohkem sellest teemast enam nämmutada. Järgmiseks ladus Joosep letti veel igasugu soovitusi...kirjuta, et Sul puudub peaaegu täielikult kaugustaju või kirjuta, et Sa ei tunne raha (sellele viimasele ma kohe häälekalt protestisin vastu, sest ma tunnen eurot, jeeni, dollarit, rubla...näete, tunnen ju ikka raha :D).     Ma hoopis uurisin Joosepilt, et miks hakkab kohe selle teemaga minu negatiivseid külgi esile tooma (ma ei kiskunud tüli üles, ausalt, tahtsin vaid seletust). Lisasin, et võiks ju hoopis arvesse võtta minu positiivseid külgi...näiteks ma teen hästi süüa, kuid siin oli tal mingisugune oma loogika, et see pole asi millega peaks arvestama, vaid võiks olla eeldatav. Ma ei täpsustanud seda nüüd küll üle, aga ma sain nii aru, et Joosepi naise (antud hetkel siis minu) maitsva söögi valmistamine peab olema eeldatav, aga mitte arvestatav. Gaash, mul jookseb selle arvestava ja eeldatava jutu peale juhe kokku ja ma ei suuda enam nendel kahel sõnal antud kontekstis isegi vahet teha.   

Otsustasin võtta vähe neutraalsema teema. Aga mis on siis se miski, millega võiksid inimesed minu puhul arvestada? Kõik minu sõbrad ja paljud tuttavad on kursis sellega, et mulle meeldib kingituseks saada lõhnaküünlaid, kuid üks pisike detail jääb alati neil märkamata. Võib-olla sellepärast, et ma pole sellest väga juttu teinud, aga palun, ma väga palun, et kui kingite mulle lõhnaküünlaid, siis kinkige koos küünlaga ka kõige pikemad tikud, mida poest suudate leida. Mul nimelt on enamasti pikad küüned ja kes on kordki tikku oma elu jooksul käes hoidnud, siis äkki on kursis sellega, et pöidlaküüs on tikuleegile alati kõige lähemal ja ma peaaegu alati kärsatan oma pöidlaküüne ära. Nägijatel sellegavist probleeme ei tohiks olla, vähemalt mina küll oma nägija ajast ei mäletaks, et oleksin südamerahuga sentimeetrite kaupa küüsi põletanud. Ühesõnaga lihtsa ja loogilise jutu lõpetuseks soovingi öelda, et võtke arvesse, et ma vajan vääga pikki tikke küünla süütamiseks. Võimaluse korral neid kõige pikemaid, mida poelettidelt leiab või kui teate kust saaks osta päris seda tsäksi sarnast küünlasüütajat, siis sellest võite ka märku anda. Mu kärssand pöidlaküüs oleks ääretult tänulik :D

Ei, ma ei mõtle, et jään kuskile kohtumisele või üritusele hiljaks, sest sinna jään ma koguaeg hiljaks...see pole enam mingisugune uus uudis mu sõpradele. Kuid suheldes siin ühe oma lugejaga, siis hakkasin mõtlema, et deem, ma tõepoolest olen igalepoole hiljaks jäänud. Näiteks käisin aastaid ühe nefroloogi juures, kes ütles, et mitte kunagi ära mõtle lapse saamisele...see on täiesti välistatud, kuna Sinu neerud ei pea sellele vastu. Okei, elasin siis noore ja lollina selle teadmiseni, kuni selle hetkeni, mil otsustasime Joosepiga minna Tartu Ülikooli Kliinikumi, kus mulle öeldi, et oi, kui oleksite tulnud 2-3 aastat varem, siis oleksite saanud kindlasti lapse oma analüüside põhjal. Great, good to know! Ma olin nagu tõsiselt pist of nii enda, kui ka selle idioodist arsti peale. Sry, ma usun, et päris loll see arst pole, kuid leian, et arst peaks siiski ausaks jääma ja isegi, kui rasedusega oleks kaasnenud komplikatsioonid, siis oleks pidanud nendest lihtsalt rääkima, mitte minna lihtsamat vastupanuteed ja öelnud lühidalt: "Ära isegi mõtle selle peale...unusta ära!".

Aga, kuna ma olen juba kord selline suur unistaja ja lootja (mitte, et ma iga päev istuks käsi põsakil ja vahiks taevasse), siis ma ootan seda hetke, mil mulle helistataks näiteks Soomest ja öeldakse, et kuule Kai, kas Sa ei soovi, et me kasvataks Sulle uue neeru Sinu enda tüvirakkudest. See tähendaks lühidalt seda, et ma ei peaks võtma immuunsustnõrgestavaid tablette, kui peaksin kunagi doonorneeru saama, vaid enda tüvirakkudest kasvatatud neer on minu DNAga ja organism ei hakka seda tõrjuma. Soomes ju kasvatati ühele mehele lõualuu, mis seal siis ära ei ole üks neeruke kasvatada.

Teine samalaadne seik juhtus silmaarsti juures, mis oli selles mõttes veel sürrim, kuna see leidis aset samas asutuses. Kui alustasin diabeetilises silmalaseris käimist, siis oli mul üks arst (see oli see ülinaljakas arst, et kui laseripõletus läks õigest kohast veidi mööda, siis ütleski: "Ups, see läks natuke valesse kohta...noo, teeme siia kõrvale.", või näiteks, kui Kaisu tema vastuvõtule läks, siis selle asemel, et teretada, ütles esimese asjana: "Kai oli telekas! Ta on ikka nii tubli ja näed saab endaga isegi pimedana hakkama!").

Kolme kuu pärast, kui jäin ühest silmast täitsa pimedaks, siis saadeti teise arsti juurde, siis kolmanda, neljanda ja lõpuks jõudsin otsapidi ühe hästi asjaliku meesarsti juurde, kes ütles, et oleks ma paar aastat varem tulnud, siis oleks suure tõenäosusega saanud mulle natuke mingit nägemist tagasi. Jupiduu! Ja need arstid olid kõik samas asutuses ja samal korrusel. Nii veider. Okei, ma saan sellest aru, et ega arstid ei saagi igat patsiendi terviselugu arutada ülejäänud osakonna arstidega, kuid ma imestan, et mismoodi ükski teine arst ei näinud võimalust mulle opiga nägemist juurde saada.

Huvitav, kas ma olen praegu ka kuskile hiljaks jäämas. Seda oleks nagu marukasulik teada, siis ma jookseks kohe tormi, aga paraku ei oska ma isegi midagi välja mõelda, et millega veel ma võiksin hilineda. Võib-olla suren ma paari aasta pärast ära ja siis pärast krematooriumis minu laiba kõrval seistes arutletakse, et no näed, nii noor ja kaunis naine, oleks paar aastat varem tulnud, oleks veel elus, muig :D