Jep, nii ongi, mina hakkasin tänasest kannatamatult kevadet ootama.Kohe päris tõsiselt. Mul on selle kevadeootusega alati olnud sellised lood, et kui jõulud ja aastavahetus on läbi, kingitused jagatud ja raketid taevasse lastud, siis minugipoolest võiks juba 1. jaanuari hommikul muru tärkama ja sinililled õitsema hakata. Eriti nüüd, kus ma olen selle talve kohustusliku tegevusplaani ära täitnud ehk et kelgutamas ja suusatamas on käidud ja no mida talvelt veel tahta, eks. Aaa, no okei, lumeingleid ja lumememme pole teinud, aga kui see on ainus tingimus kevade tulekuks, siis ma võin homne päev majaesise memmesid täis ehitada.

Aga rääkides suusatamisest, siis see oli minu teine suuskamine pimedana ja kahtlemata esimesest korrast tpalju edukam. Eks seekordne suusatamine oli selles mõttes ka vähe ohutum, kuna erinevalt Kikust, polnud Joosep enamus ajast siruli maas, vaid jälgis kullipilgul kuhu ma suusatan. ja kuna mul endal on ka see võssi sõitmine, ninast ja peast vere lahmamine värskelt meeles, siis ma ise seisin ka oma turvalisuse eest valju kisendamisega, no et Joosep ei kaotaks valvsust. Põhilaused, mida ma mäele minnes ja mäest alla sõites röökisin olid: "Joosep, ma ei taha!", "Ma saan surma!", "Ma ei taha, ma ei taha mäest alla suusatada!". Viimast ei võtnud muidugi Joosep kuuldagi. Tema arvates olen ma peale 4m kõrgusest hüpekast alla hüppamist kartmatu terasnaine. Võib-olla isegi olen, aga sellisel juhul terasnaine, kes väriseb sisemiselt nagu haavaleheke.

Aga ma ütlen ausalt, et kui ma kirjutasin siin, et pimedana kelgutada on niii jube, siis unustage kogu eelnev jutt ära ja ma ütlen, et pimedana mäest alla suusatamine on miljon korda jubedam. Ma olen edaspidi iga kell valmis kelgutama, ärge ainult enam sundige mind mäest alla suusatama. Ainsad, kes kogu sellest möllust ja trallist rõõmu ja elevust tundsid, olid Joosep ja Janet. Mina tundsin ainult, et mul varsti ütlevad siseorganid suurest pingest üles. Janet oli eriti pöördes, kepsles ja kargas ringi ja kui ma siruli lendasin, siis tuli jorisedes ja urisedes mu rannet näkitsema ja sikutama. Kui ma lõpuks suusad jalast võtsin, siis ma hüppasin üles-alla ja ütlesin Joosepile, et nii mõnus on kahe jalaga maa peal olla ja mitte kuskile libiseda.

Olgugi, et mul oli vahepeal mäe peal selline tunne nagu mu süda annaks kohe saba ja silmamunad kukuvad suurest kisendamisest pealuust välja ja terve järgneva aasta adrenaliinidoos on mitmekordselt ületatud, siis tegelikult nüüd kodus olles on päris vahva ja hea tunne, et suuskamas käisime.


Joosep tegi mäe peal minust mõned klõpsud ka. Kvaliteet annab muidugi tugevasti soovida ja tagatipuks vaatan ma järjekordselt totaalselt mööda, aga mis seal ikka, selline ma kord olen. Alati lihtsalt ei õnnestu tabada kaamerat ja seekord unustas Joosep ise ka jälgida, et ma vaataksin õigesti, aga tühja kah. See ongi ju pimeda blogi, nii et pohlad.

Üleeile käisin siin meie kodu lähistel olevas männikus jalutamas. Lihtsalt oli tarvis veits end tuulutada ja närve rahustada.
Hetkel ei suuda meenutada, kas olen varasemalt kuskil postituses poole sõnagagi maininud, et mismoodi üks pime üksi metsas orienteerub...? Sest ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja võib praegu ahetades peast kinni haarata ja mõelda endamisi, et no jessas küll, ikka puhta hull. Ise ei näe halligi ja siis ronib kuskile sambla ja puude vahele "närve rahustama". Kõva teraapiline jalutus küll, eksole, kui peaks sinna põdrasambla vahele ära eksima.
Ma kusjuures kõigiga nõustun, kes peavad mind nati hulluks,  aga lõppu lisaksin sõna "julge". Ehk et pean end hulljulgeks :D

Ega tegelikult umbes nii see välja näebki, et ma mööda sammalt ringi tuhlan. Metsa jõudes vabastan Janeti ju rakmetest ja siis ma olengi on my own. Tipin vaikselt mööda tuntavat metsarajakest. Aga kuna enamus pimedaid ei suuda pikalt ja lõputult otsesuunda hoida, siis ühel hetkel avastangi, et mu jalge ees laiub samblapuhmas. Keeran vasakule, ikka sammal. Keeran paremale, ikka sammal. Sammal siin ja sammal seal. No nii ma siis tipsin seal ja otsin rajakest. Ja on täiesti võimalik, et ma tipingi mingisugusel kolme ruutmeetrisel alal, aga no ma saan oma metsajalutuse sellega tehtud küll :D

Viimasel korral oli sama geiss, et lõppudelõpuks leidsin end taas ümbritsetuna samblikust. Aga no ma eriti ei põe, sest kui tead selle variandiga ette arvestada, siis ei teki paanikat või ärevust ning mind rahustab ka teadmine, et kui Janeti enda juurde kutsun ja ta rakendan, siis viib mu kenasti metsast välja. Vähemalt enamikel kordadel.
Kui aga peaks juhtuma, et meil mõlemil Janetiga saab mõistus otsa, Blind Square ka enam ei aita ja kõik tundub jalge all ikka nii vale olevat, siis viimases hädas helistan Joosepile. Tema mind juba hätta ei jäta, sest ma pole nii halb naine, et mind võiks metsa jätta :D
Aga üldiselt enne ikka katsun omal jõul olukorrast välja tulla, sest mulle ei meeldi õpitud abitus või minna kergemat vastupanuteed.

Metsas olles helistasin ühele tuttavale ja jäime pikemalt lobisema. Janet tuli ka kuskil poole kõne ajal minu kõrvale istuma, kuna ümbritsev keskkond oli ristipõiki läbi tuhlatud ja nüüd siis lihtsalt ootas, millal ma ükskord ometigi oma mokalaada lõpetaksin. Aga no kuna mul läks tõesti kaua, siis läks kaugemat metsaala uudistama. Kui mul kõne läbi sai, siis jäin kuulatama, kas kuskilt poolt on kuulda Janeti medaljoni kõlinat, oksapuru ja lehtede sahinat või oksaraksatusi, aga ei miskit. Hõikasin siis keskmisel valjususel "Jaaaneeet!", aga ei miskit. Hõikasin veel. Ühes ja teises suunas, aga ikka ei miskit. Korra jõudsin juba plaan B peale hakata mõtlema, et mida edasi teha, kui äkki tabas mu kõrva selja tagant lähenev ähkimine. Jeeeš, see oli mu väike poobik, kes oli minu juurde jõudes veidi kahtlase olemisega.

Sellistel puhkudel on kasulik preili suud nuusutada, et teada saada, kas on kuskil kompostis rüüstamas käinud ja endale head-paremat näost sisse vitsutanud, sest mina ju ei anna talle üldse süüa, mkm.
Igatahes...
Tavaliselt naaseb Janet "pidusöökidelt" selliste aroomidega, et hoia piip ja prillid. Ma ei oska isegi seda lehka adekvaatselt kirjeldada. See on miski okse, sita ja ainult armas taevaisa ise teab, mille combo veel. Aga teate mis on positiivne külg selle asja juures? See, et Janet kasutab kõike seda seespidiselt. Ma tean päris mitut juhtkoera, kes armastavad kõiksugu sita sees püherdamist ja no palju õnne siis sellele pimedale, kes peab selle haisva tõhuga koju minema. Ma arvan, et mina jääksin pigem päästekoptereid ootama, enne kui kõnniksin vabatahtlikult selle sitase koeraga koju. Okei-okei, nii hull ka asi poleks, aga kui mu koer peaks ühel ilusal hetkel otsustama võtta vedela pasa protseduure, siis mitukümmend kilti oleksin küll valmis maha vantsima. Esiteks selleks, et end säästa piinlikusest ja teiseks, et kaaskodanikke päästa haisusurmast.

Aga seekord lõhnas see suuke õige magusalt. Mitte koogi või mingisuguse magustoidu magusalt, vaid nagu tervislikult magusalt. Tjah, tervislikult muidugi, sest hiljem selgus, et tüüp käis lihtsalt metskitsede toidualalt sinna kuhjatud õunu mugimas. Muidu tavaliselt peab ju sisehoovist ise pika kuivand heina seest üksikuid ubinaid otsima, aga ühtäkki keset metsa seisab tema ees üüratu kuhi õunu. Vali millist tahad, söö palju tahad! Janetil oli raudselt selline ilme "Uuu, toit! Kui maitsvad metskitsede õunad. Jommjomm, mina olen ka üks metskits... Kramps-kramps-kramps..." Ma kujutan ette, et Janetil võis umbes sarnane ilme olla, nagu sellel Jääaja orav Scratil, kui peaaegu pääses tammetõrude paradiisi.


Ma isegi ei kujuta ette, kui palju ta jõudis selle aja jooksul neid ubinaid ära süüa, aga igatahes piisavalt, et põhja paariks päevaks alt ära lüüa. Nii me siis olemegi siin kordamööda Joosepiga selle juhtkitsega õue vahet jooksnud.

Novot, ja sedasi õue-tuppa-õue joostes ma oma päevi enamjaolt sisustasingi.
Ja nendel helgetel hetkedel, mil see pandiit välja ei tahtnud, kükitasin ma pliidi ääres ja praadisin kotletikuid, tegin kartuliputru ja möödaminnes pesin pesu, kraamisin kodu ja panime treeneriga tänase Läti tripi paika, kuhu ma ilmselgelt ei jõudnudki. Sellest hakkan kohe uut postitust kribama. Tõotab tulla põnev seikluspostitus :D