Teate täna juhtus selline harukordne lugu, et hommikul (või no olgem täpsed - keskpäeval), kui ma lõpuks suvatsesin üles ärgata ja oma luugid lahti kangutada, haarasin hommikuse rituaalina telefoni järgi, et olulisemad uudised läbi lapata, kui  just sel samal hetkel helistas mulle üks mu parimaid sõbrannasid ja kae imet - ma võtsin selle kõne vastu. See on seepärast üks harukordne juhtum, kuna viimasel ajal pole mind praktiliselt üldse võimalik tabada, kuna mu iPhone on taaskord hakanud susserdama ning nendel ilusatel hetkedel, mil mu 5s toimib ilma igasuguste viperusteta,no siis pole jälle mina jutustamislainel ning seda väga erinevatel põhjustel. Viimasel ajal põhiliselt õppimisest tingitud kurnatusest.

Täna igatahes tabas sõbranna õige hetke helistamiseks ja siis oleks nagu veits imelik olnud sissetulevat kõnet ignoreerida. Lucky her!  Kuigi tunnistan ausalt, et aegade jooksul on ka selliseid olukordi ette tulnud. Selle helistamisega on mul üldse veidrad lood. sest mõni aeg tagasi ringles Facebookis järjekordne ajuvaba teemapüstitus, et kui keegi psaiko ütleb, et jätab Su ainult siis ellu, kui inimene, kellele helistad, ei vasta kõnele, siis kellele Sa oma sõpradest helistaksid? Eeldades muidugi, et inimene ise pole suitsiidne, siis võite vabalt mulle helistada, sest on pea olematu tõenäosus, et ma telefonile vastan. Kui mind ei usu, siis küsige kasvõi mu sõpradelt. Nad raudselt praegu ühes üksmeeles noogutavad kaasa  :D

Tegelikult ma tean, et see teema pole mu sõprade ja pere jaoks grammigi naljakas, vaid pigem kurvastab, ajab närvi, tekitab nõutust, sest no daah, inimesel on telefon, aga ta ei kasuta seda. Kuigi mina jällegi ei saa aru, kui mu sõbrad teavad ja on kursis minu veidrustega, siis miks te inimesed mulle SMSe ei saada? Kui ma praegu õigesti mäletan, siis Kiku on mulle isegi kunagi mingi räige sõimusõnumi selle eest saatnud, et ma ei vasta või hoian telefoni hääletu peal. Katsun mingi aeg need miljon SMSi läbi lapata ja kui leian, siis lisan selle siia lugemiseks.

Viimased pool aastat olen ma käinud ühe tulevase näituse raames skulptori juures ja kui leppisime uusi kohtumisi kokku, siis too inimene eelistas samuti kõiksugu kohtumiste kuupäevi, kellaaegu, kohtumispaiku ja söögieelistuse küsimusi arutada sõnumite teel. Mulle tundus sellel hetkel küll efektiivsem ruttu üks lühike kõne teha ja ma loll helistasingi, sest mul polnud kursusel aega toksida seda SMSi ja teate ma sain suht kohe aru, et inimesele ei istu helistamine (minu inimene!). Peale seda olemegi ainult sõnumite vahendusel suhelnud. Ma ei hakka ju inimest traumeerima oma kõnedega. Kui SMS kärab küll, siis why not!? Ega see 112 pole, et peab pidevalt kättesaadav olema.

Kuna me polnud sõbrannaga minu õpingute pärast pikka aega suhelnud, siis esimene lause, mis mulle irooniliselt ütles, kui kõne vastu võtsin oli: "Ohoo, Kai, mis me nüüd edasi teeme? Sa võtsid telefoni vastu?". Ma tegin ettepaneku kõne ära lõpetada, aga miskipärast talle see variant ei sobinud. Igatahes lobisesime maast ja ilmast ja kuna see on seesama sõbrantsik, kes aeg-ajalt joriseb, et nii igaaav, blogid nii harva ja vähe ja et kõik, tema enam ei loe mu blogi, sest nii on ülinõme, kui ma üldse ei blogi ega suvatse kõnedele vastata,siis ta pole üldse mu elu ja tegemistega kursis ja ühesõnaga andku ma ise teada, kui uus postitus on ilmunud (võite kolm korda arvata, kas ma andsin teada - muidugi mitte!). Selle asemel ma hoopis kasutasin nahaalselt võimaluse ära, et ise helistas mulle ja uurisin, et noh, kas on vahepeal mu blogi ka lugemas käinud.

Oli lugenud küll, aga kui edasi uurisin, kas vahel kommenteerib ka mõnd postitust, siis minu suureks üllatuseks vastas, et ei kommenteeri, sest tal pole mitte midagi öelda. Ma olin veits hämmingus, sest mis mõttes pole mitte midagi öelda, et nagu mitte ükski hall ajusagar ei hakka mu postituste peale liikuma või? Ei mingeid tundeid, emotsioone, mõtteid - mkm, non, what so ever? Ja teate mis? Ta ütles ühe ropsuga, et ta ei taha kommenteerida, sest minu kommentaariumis on kõik nii roosamanna ja lilleline, kõik kirjutavad mulle ülivõrdes, et kui tore ja tubli ma olen ja seda, teist ja kolmandat ja mitte mingit konstruktiivset arutelu pole, kõik lihtsalt kiidavad ja ülistavad. Et mul on mingid fännide hordid kommentaariumisse kogunenud, kes kõik plaksutavad kaasa ja hüüavad hurraaa ja lõppu tegi sellise oksele hakkavat häält, ööääköö. Fuh, nii imaal.

Ma blogijana oleksin pidanud võib-olla kohe tuliselt hakkama oma fänne kaitsma, et kuidas ta küll niimoodi praegu ütleb mu lugejate kohta, aga teate see jutuvada, mis sealt teiseltpoolt toru ühtlase verbaalse purskena tuli, oli minu jaoks niivõrd naljakas, et ma lihtsalt hakkasin naerma. Ma panin ikka oma paar korraliku kajakat selle peale maha, sest minu jaoks oli see nii koomiline, et millised mured võivad inimesel olla. Lubasin, et ma nüüd kirjutangi sellest ühe sarkastilise naljapostituse, kus ma anun oma fänne, et pliis, palun ärge kirjutage enam mulle mitte ühtegi roosamannalikku kommentaari, mis pole konstruktiivne ega sisalda arutelu, sest no daah, eksole, meil on siin ikkagist tegu tõsise pimeda inimese elulise blogipesaga ja kõiksugune kiidulaul unustage heaga ära. Katsuge end vähekenegi vaos hoida, eksole.

See oleks nüüd küll muidugi sajandi nali, kui reaalselt ka mitte ükski inimene ei julgeks enam mulle peale sellist postitust miskit positiivset kirjutada... Või siis just vastupidi, hakake kõik julmalt laduma roosamannalikke kommentaare. Selliseid hästi imalaid ja magusaid ja nõretavaid, sest siis arvatavasti juhtuks kaheksas maailmaime ja ma helistaksin sõbrannale ise tagasi ja loeksin eranditult kõik toredad kommentaarid ette, ise samal ajal endale lõbusalt pihku itsitades :D

Taevale tänu, et sõbranna veel neid positiivsusest pakatavaid ja motiveerivaid kirjakesi ei saa lugeda, mis mulle aeg-ajalt armsate ja toredate lugejate poolt postkasti potsatavad, sest sellisel juhul saaks ta vist krambid ja vajaks okseämbrit, kuhu oma meeleheidet välja elada. Tal on üldse selle iivelduse ja oksendamisega mingi veider geiss, sest näiteks kui vaatab oma kontosaldot ja kui sealt vaatab vastu liiga väike number, siis see tekitab stressi ja pinget ning lausub: "Uh, ma tahaksin oksendada!"

Ahjaa, et te ei arvaks kogu aeg, et ma olen ülitore ja super lahe, siis mul on tegelikult negatiivseid külgi ka, aga no mul praegu õnneks ei tule ükski meelde :D

Selle nädala "Pealtnägija" saate viimases loos oli juttu sellest, mismoodi seltskond pullivendi võtsid kuskilt satiirilehelt ühe nalja, tõlkisid selle ära eesti keelde ja postitasid Eesti Pimedate Liidu Facebooki lehele. Sellest ma aru ei saanudki, et kas see läks privaatselt sõnumitesse või otse EPL Facebooki seinale, aga ega sel erilist vahet minu jaoks polegi.

Nali seisnes siis selles, et pimedate kogukonnale saadeti mingi suvaline pilt ja seal kõrval siis tekst "Ou, vaata seda!


Tahate teada minu ausat seisukohta?
Minu meelest üpriski andekas nali. Mind ajas igatahes naerma :D Kuid ma pole sugugi kindel, kas see oleks mind ka siis naerma ajanud, kui keegi oleks mulle ühte ja sama nalja teinud ühe õhtu jooksul miljon korda. Lõpuks oleks lihtsalt, et been there, done that. Me kõik teame, et igal naljal on oma maitsekuse piir ja mõnd nalja võib teha sada korda järjest ja ikka on naljakas, kuid siis on nalju, mis toimivad ainult ühe korra ja õigel ajahetkel.

Kui ma läheksin kuskile peole ja keegi viskaks sellise nalja õhku, siis ausalt, see oleks mulle täielik maiuspala ja ma hõõruksin mõtteis käsi kokku, kuna see on minu tassike teed. Ma ei jääks vastust võlgu. Mulle on varasemaltki ja korduvalt seda sorti nalju tehtud ja iga kord ma lõkerdan naerda või muigan kelmikalt ja pritsin sarkasmi vastu. See nagu lõhub uute inimestega suhtlema hakkamisel teatavat barjääri.
Ning teades ja tundes ka Jakobit, kes EPLi Facebooki lehte haldab, siis mitte organisatsiooni esindajana, uskuge mind, Jakob viskaks ka hea liti mõnele killuvennale vastu.

 Ma kindlasti ei arva, et need inimesed, kes seda pulli tegid, et oleksid mõelnud miskit halba. Pigem tundub just vastupidi - nad ei mõelnudki. Nad võib-olla soovisid ainult rohkemate pimedateni oma vaimuüllitise tuua ja mis võiks olla selleks veel parem koht, kui pimedate liit. Kõlab uhkelt ja suurelt ja kõlab täpselt nii nagu siin istuks kari pimedaid koos. Kuid asi, millega nad ei arvestanud või ei mõelnud või ei hoolinud, oli see, et me kõik oleme erinevad. Me pimedad suhtume oma pimedusse erinevalt. Mõne jaoks on see raske katsumus, millega siiani püüab rahu sõlmida. Teise jaoks on see paratamatus ja on oma olukorraga leppinud ja elab lihtsalt vaikselt oma elukest. No ja siis on kolmandad ja neljandad ja siis on ka minusuguseid, kes lõõbivad ja viskavad nalja. Isegi selliseid pimedaid on, kes vihastavad nii, et silme eest läheb mustaks (hehe, väike nali :D), kui teine pime peaks pimeduse üle nalja tegema, kuigi oleme ühes paadis.
Ühesõnaga see, mida ma öelda tahan, on see, et nali oli hea ja tegelikult seda võib täitsa vabalt teha, aga mitte organisatsioonile ja mitte miljon korda järjest, eksole. Ma ei tahaks, et kaaskodanikud arvaks, et pimedad on ühiskonnas üks grupp inimesi, kellel on huumorisoolikas veits umbes või et meie kuuldes tuleks elu eest vältida selliseid sõnu  nagu "vaata", "näe", "nägemist" jne. Just vastupidi. Minu teada pimedad üritavad levitada ühiskonnas mentaliteeti, et ärge kartke pimedatega suhtlemisel kasutada igapäevaseid tarbesõnu. No näiteks, et kõne lõpus on täiesti okei öelda pimedale "Nägemist!"

ETV "Pealtnägija"

Issand küll, nädal on märkamatult mööda tiksunud ja ma pole suutnud siia silpigi kirja panna. Ma ütlen see blogi on üks kurjajuur. Tekitab sõltuvust. Ja oleks siis mul millestki kirjutada, et oma sõltuvust natukesekenegi leevendada, aga tee või tina, no EI ole. Ja siis ma olen nagu üks vaevatud ja piinatud hingeke, kes kogu aeg tunneb mingit sisemist vajadust kirjutada, jagada, niisama natuke muliseda, aga kui ma reaalselt poole käesolevast nädalast olen lihtsalt hambad laiali maganud, siis ei saagi olla millestki kirjutada.

Tjah, aga eile oli minu selle nädala tippsündmus. Me käisime kelgutamas. Mina koos naabrilaste ja Riinaga. See oli lihtsalt ulme. Mäest alla tuhisedes mõtlesin reaalselt, et need on minu elu viimased sekundid. Ma enam ei mäleta, või siis ei taha mäletada, et mitu korda olin ma sunnitud mäest alla kelgutama, aga iga kord, kui ma ühes tükis ja elusana alla jõudsin, siis tänasin taevaisa. Ma kõlan vist nagu mingi viimane hädaline, aga ausalt, kas olete kunagigi proovinud kelgutada silmad kinni? Ja ma ei pea siin silmas seda, et sätite end mugavalt ja hästi paika, vaatate veel viimast korda üle, et kuhu on kelgunina suunatud ja siuh, lasete mäest alla. Ma pean siin silmas seda, et kui jõuate mäe otsa, siis sulgete koheselt silmad, las kaasas olevad nägijad tiba juhendavad, et kus kelk asetseb ja hea oleks, kui nägijad kontrollivad laskumise ka üle, no et Sa kuskil võsas või kraavis või peale hüpekat sabakondi murruga haiglas ei lõpetaks ja alles siis vuhisege pimesi teadmatusse.

Paaril korral lendasime poole mäe peal käntsa ka. Ühe korra üksi olles ja teisel korral koos Noraga. Eks selle kukkumisega ongi see teema, et kuna tasakaalu hoidmiseks, peale lihaste, on oluline roll ka nägemisel, mida mul endiselt veel ei ole, eksole, siis on üpris keeruline suurel kiirusel kõiksugu konaruste puhul oma tasakaalu säilitada. Õnneks mitte ühelgi korral haiget ei saanud. Kuigi, kui Noraga kukkusime, siis ma olin raudpoltkindel, et tüüp jättis pool oma nägu kelgumäele, kui nägupidi lumme lendas. Me mõlemad olime peale matsu murdosa sekundist liikumatud. Vist kontrollisime,kas hingame ja ega kuskilt valuta, kui äkki Nora keeras end selili ja lihtsalt vappus naerust ja siis ütles, et lähme uuele ringile. Tsiises, ma sain just sada südarit ja pooled mu juustest läksid murest halliks, aga see tahab uuele ringile minna. Say whaaat? :D

Jumal olgu tänatud, et peale meie kedagi mäel polnud, sest ausalt ma kisasin seal kõige valjemini ja kõige rohkem. Päris piinlik oleks teiste ees olnud, sest ega teised ju teaks, et ma pime olen ja sellepärast röögin. Nemad vaataks lihtsalt, et näe mingi kelgutamisfoobik on täna mäele sattunud.
Kuna ma ei tahtnud olla ainuke täiskasvanust idioot, kes kisendab teiste trummikiled ribadeks, siis iga kord, kui ma mäe otsa tagasi rühkisin, sundisin Riinat ka pimesi kelgutama.  mul ei andnud rahu, et see lasi täiesti tuimalt ja ilma kisendamata mäest alla. Pealegi, kui on hea ja turvaline võimalus, siis mulle tohutult meeldib nägijaid panna samadesse olukordadesse, millega ise pean silmitsi seisma. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin sadist, vaid et nad mõistaks ja saaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi mina maailma pimedana tajun. Kasvõi see sama mäe peal kisendamine. Ma ei tea, mõni võibki tõsimeeli arvata, et jeerum küll, mida Sa kisad?! See pole ju üldse nii jube, ära paku üle. Aga see tõesti pole edevusest või tähelepanu vajadusest, vaid hirmust haiget saada.

Mulle tuli pähe veel selline kuri plaan, et kõik, kes mulle külla tulevad, et need ma viin endaga mäele ja siis sunnin pimesi kelgutama. Reti pidi see nädalavahetus lastega tulema külla, aga kuna eluõied jäid haigeks, siis lükkus küllatulek teadmata aega edasi. Ma loodan, et see külaskäik saab toimuma ikka siis, kui lumi veel maas on, sest hullult tahaks kuulda, mismoodi Reti kisendab. Nora ütles eile mulle selle kelgutamise kohta kuldsed sõnad: "Kai, Sa oled lihtsalt vähe kelgutanud. Sa pead rohkem kelgutama, siis kaob hirm ja Sa harjud ära!"

Janet oli ka eile mäel kaasas, aga enamuse ajast siiski rihma otsas, kuna poobik ei saa aru, millega ma tegelen ja üldjuhul tahab mind päästma tulla. Tema nägemus päästmisest näeb muidugist välja nii, et hüpatakse toorelt selga või hakatakse hammastega jäsemeid küljest rebima. Sellised armsad päästmisvõtted, millest iga inimene unistab, eksole :D

Kuna meil on kodus need väikesed plastikust suusad, siis Joosep lubas, et viib mind suusatama. Suusatama siis selles mõttes, et lohistab mind ratta järgi ja lubas kogu selle jauramise ka üles filmida. Ma ei tea, kas olen ainuüksi sellepärast nõus, et olengi konkreetselt hull, eluisu on otsas, elu on liiga igav või mul on seniks tarvis asendust kuni ma saan endale päris klassikalised maastikusuusad. Ja isegi see minu kurikuulus suusatamine, mis lõppes võpsikus, ei ole minu suusahullust kahandanud. Saate lugeda siit. Jõuluvana, palun-palun too mulle suusad! Sa ju kindlasti loed mu blogi :D
Igatahes ma täiega ootan ja usun, et see Joosepi masterplan saab olema awesome.

Need lugejad, kes on minu FB blogilehe paadunud jälgiad, on ilmselt kursis minu keskpäevase screenshooti jagamisega, mille Joosep täna minu isiklikule FB ajajoonele postitas. Kellel huvi, siis FB postitust koos minupoolse kommentaariga saate lugeda siit. Ekraanitõmmis ise nägi välja selline: