Kevadpuhastus minumoodi
Kuna reedest kuni tänaseni elutses Joosepi kasuisa meie pool, siis täna, kui ta lõpuks oma kodinatega lahkus, hakkasin kribinal-krabinal koristama. Kuna Joosepi kasuisa on lastekodulaps, siis on teatud käitumismaneerid vist sealt külge hakanud või siis pigem miskit kasvatuse poole pealt puudu või kahe silma vahele jäänud. Näiteks mingisuguse mõttetu träna kogumine, korralagedus, hügieen... Võib-olla kõlab kirjeldus veits nagu ma kirjeldaksin praegu kodutut, aga ütleme, et kui kõik need asjad ühte elamisse kokku panna, siis mina isiklikult ei suuda kaua niimoodi elada. Minu jaoks on äärmiselt oluline puhtus, kord ja olen sellise mentaliteediga, et pole vaja koguda rämpsu selle eesmärgi või mõtteviisiga, et äkki ühel ilusal päeval läheb mul seda katkist ventilaatorit vaja. Ausalt, ei lähe vaja ja kui peakski minema, siis ma selle pisku leian ikka, et endale terve ja uus ventilaator soetada. Tean inimesi, kes ütlevad, et nemad koguvad või hoiavad asju alles sellepärast, kuna nendel asjadel on mingisugune emotsionaalne väärtus. Jaah, okei, mingisuguse vanaema kiiktooli saaks tõesti ägedalt ära teha ja kuskile toanurka susata- väga chill. Kuid mind ausalt ei huvita ja jätab täiesti tuimaks mingisugune poollagunenud tugitool, millest porolonitükikesi välja pudeneb. Ma ei suvatse sellist asja alles jätta puhtalt sellepärast, et see oli x vanatädi lemmik tugitool vms. See ei tähenda, et see peaks minu lemmik olema. Ühesõnaga see, mida ma selle jutuga öelda tahtsin oli see, et nende päevade jooksul lihtsalt osad asjad leidsid endale uue asukoha korteris ja seepärast oli vaja hakata oma süsteemi korrastama ja looma. Alguses mõtlesin, et ah teen niisama nipet-näpet, kuid lõpuks kujunes sellest kergest korrastamisplaanist ikka selline suuremat sorti suurpuhastus välja.
Otsa tegin lahti söögilauaga, mis oli rämedalt must (ma ei jaksa ära oodata, et millal ma ometigi leiaksin kuskilt taaskasutuskeskusest mõne ägeda männipuidust söögilaua, sest see klaaslaud ajab mu lihtsalt hulluks, pean koguaeg paberi ja spreiga seal kõrval seisma ja nühkima). Korjasin mustad nõud elamise pealt kokku ja kuna meil on kahene kraanikauss, siis sain kenasti mõlemad pooled nõusid täis, mis nüüdseks on pestud, ära kuivatatud ja kappi pandud. Sorteerisin elamise peal laiali olevad riided ka ära, mis pessu ja mis kappi. Puhastasin köögi tööpinna, pliidi ja kapi pealsed ära. Kuna mul on üleval köögikapi otsas üks potilill, mis vajab aegajalt ikka kastmist ja selleks pean siis tooliga kapi otsa ronima. Noh ja täna õnneks oli see õnnis päev, mil mul oli meeles lille kasta. Jalgade värisedes (ma nimelt kardan kõrgust) sellele järgi ronides avastasin, et uh, milline meeletu tolmukord seal on. Eks tegelikult on mul varasemalt ka ikka kuskil kuklas väike alarm töödanud, mis on meelde tuletanud, et kuule võta vahepeal kapipealsetelt tolmu ka, aga olen seda usinasti eiranud. See on lihtsalt minu meelest kõige tüütum tegevus üldse ju. Võta märg lapp, roni tooli otsa, siis kõõlud seal lae ja põranda vahel, siis roni lapi loputamiseks uuesti alla, siis uuesti üles tagasi ja nii mitu korda järjest, fuh. Aga noh seekord polnud mul isu ignoreerida seda meeletut tolmukollide armeed, sest see sõna otseses mõttes jõllitas mulle vastu ja tungis ninna. Hakkasin siis muudkui mööda kapiääri tooliga edasi nihkuma, et ülevalt tolmukorrast vabaneda. Tolmust vabanesin ma kenasti, aga loomulikult kiskus mul kulmu kortsu ka kõik muu träna, mida sealt peale tolmu veel leida võis. Näiteks vanad ajalehed, tühi 0,5 liitrine plastikpudel, taskulamp ja tagatipuks leidsin külmiku pealt ka pooliku ketšupipudeli, mis seisis seal ma ei tea mis ajast saati. Kõik ikka Joosepi paigutatud... Kusjuures ma veel meestelt nädalavahetusel uurisin, et mis meil seal köögikappide peal õigupoolest on ja nad vist ei tahtnud, et ma undama pistan ja ütlesid, et seal on ainult üks stiilne prantsuse klaaspudel ja vanaaegne hakklihamasin, mis sobivat sinna ülihästi. Aga et seal oli veel üks "stiilne" sajandi vanune ketšupipudel...seda mulle loomulikult ei mainitud. Väga mugav ikka selle pimeda naisega koos elada... Aga nad ei mõtle sellele, et mul niimoodi kaob usaldus ära ja järgmine kord ma ronin ikka ise asja kontrollima ja siis ollakse pahased, et miks nende sõna mitte midagi ei maksa. Vot selliste asjade pärast ei maksagi.
Kui veel põnevatest leidudest rääkida, siis elutoas kirstu pealset koristades leidsin samuti taarat, pabernutsakuid ja mingisuguse kilekotikese, aga mitte lihtsalt suvalise tühja kilekotikese, vaid seal sees oli täiesti sodiks pragunenud keedumuna. Pöörasin küsiva pilgu Joosepile ja jäin selgitust ootama... Ta selgitas, et kui oli munadepühad ja ma tahtsin, et kui maalt koju hakkab liikuma, et tooks mulle valgeid kanamune, aga kuna sellisel kellaajal polnud neid enam kuskilt saada, siis saadeti mulle maalt üks värvitud muna...mille ta loomulikult unustas mulle edasi anda ja nii ta kaks nädalat hiljem leidis selle oma seljakotist. Aga aitäh, Maaru! Ma sain teie saadetud pühademuna nüüd lõpuks kätte (või oleks õigem öelda, et leidsin selle üles) :D
Kuigi ma terve päeva rahulikus tempos kulgesin tolmulapp käes ringi, siis kogu korteri nurgataguseid ma siiski päris korda ei jõudnud teha. Või no nurgatagused said korda, aga kapisisud on veel vaja kevad-suve hooajaks ette valmistada, aga selleks oleks vist mõistlik vaakumkotid osta, sest teist varianti mina küll ei tea, mismoodi saaks talveriided normaalselt ära paigutada. Ooo, ja ma leidsin oma iPhone kõrvaklapid üles, mis olid kaks aastat kadunud :D Need olid mu helelilla kevadise nahkjaki taskus. See on päeva tippleid. Olen selle leiu üle tõsiselt õnnelik.
Kuna nädalavahetusel ostsime ajutiseks lahenduseks vannituppa plastikust mustapesukorvi, et pesu ei vedeleks näotult põrandal, siis kraamisin ka vannituba suts. Puhastasin kahhelplaadid ära mingisuguse spetsjom katlakivieemaldusvahendiga, aga ma ei saa üldse aru, kas see üldse puhastab või olen mina nii loll ja ei saa erinevusest aru. Käega katsudes peaks nagu ju aru saama, aga no mina küll vahet ei tee. See on mingisugune sprei, mida tuleb plaatidele pihustada, lasta 15 mintsa seista, harjaga natsa nühkida ja dušiga üle lasta, aga noo ma eii teaaa... Lõpetuseks panin vannitoa aknalauale Air Wicki lõhnaõlipudeli koos nende tõikadega, aga täna hakkasin kahtlustama, et äkki ma peaksin need toikad ikka sinna pudelisse suskama ükshaaval ja otsast põlema pistma...nagu viiruk või nii... Eelmise totsiku koos kõigi viie pulgaga, mis ma sinna kohe alguses suskasin, tõstsin vetsu aknalauale ümber...no igaksjuhuks hoian alles, sest kui peaks neid asjandusi ikka põletama, siis pole väärt kraam raisus. Keegi teab neist midagi või?
