Olen pikemat aega siin mõelnud, et võiks ükskord ometigi selle Facebooki laivi ära teha sellest, mismoodi Janet mind ühest kohast teise enda järel lohistab. Paraku on see siiani ainult mõttetasandile jäänud, sest ma ei ole sotti saanud, et mismoodi see laivindus pimedana välja peaks nägema. Ma saan aru, et on esi- ja tagakaamera ja siis vastavalt soovile saab neid paari liigutusega vahetada, aga nii palju kui ma teistelt pimedatelt olen kuulnud, siis vahva ekraanilugemisproge ei ütle, kumb kaamera hetkel on sisse lülitatud ja nii ongi kogu see laivindus tegemata jäänud, sest ma ei tahaks, et te esimese asjana minu ninakarvu vahtima peaksite.

Kuid alles hiljuti oleksin ma peaaegu laiviga maha saanud, sest tekkis suurepärane võimalus ja nii tegingi juba peas kindla otsusegi ära, et laiv tuleb. Mitte, et teid peaks need oleksid ja põleksid huvitama, pigem tahaksite tegusid näha, eksole, aga kuna mul on tarvis see endast välja saada, siis kahjuks peate lugema :D

Mul oli selline enese poputamise päevake, kus Bellissima ilusalongis oli mul   näohooldus, peale mida pidin lippama Villa Marleeni ilusalongi pediküüri (viimases siis töötab mu ema juuksurina). No ja kuna nende kahe ilusalongi vahemaa üksteisest pole liiga lühike ega ka liiga pikk, vaid täpselt paras ja küllaltki huvitava keerukusega, kus oleks olnud võimalus kõiksugu viperusteks ja ära eksimisteks, siis mõtlesin, et that will be it. Mõtlesin veel, et kui peaksingi ära eksima, siis saate otse laivis mulle kaasa elada ja oma ihusilmadega tunnistajateks olla, mismoodi pimedake õiget teerajakest otsib, täpselt nagu Hansu ja Gretekese muinasjutus.

Niisiis, minu masterplan oli paigas ja kaamera oleksin lasknud kosmeetikul salongis paika sättida. Mul oli hoolduse lõpuni jäänud viimased 10 mintsa, hängisin niisama rahulikult seal savimaski all, kui äkki kõlas uksel koputus ja vastust ootamata tormas uksest sisse minu ema. Ma olin to the max häiritud, sest teadsin juba eos ette ära, et see üllatusvisiit ei saa tähendada midagi head. Ema ei lasknud end üldse minu häiritusest segada ja kuna see savi oli mulle juba näkku peaaegu ära kivistunud, siis ma ei saanud emale erilisi nägusid ka teha. Sedasi alatult kasutati siis minu abitut olekut ära ja ema kukkus kohe seletama, et näe jõudiski täpselt õigeks ajaks, et ma saangi kohe valmis ja et tema tuli mulle järgi. Ma sain siis vahele poetada lause, et mulle ei ole tarvis ju järgi tulla, viidates siis oma juhtkoerale, kes oli vahepeal end kõige väiksema ja kitsama laua alla ja vahele pressinud, kuhu esmasel visuaalsel vaatlusel ükski labraator ei peaks füüsikaseaduste kohaselt mahtuma...

Ühesõnaga sinna see minu suurepärane plaan läkski. Seletasin, mis ma seletasin, aga ema keeldus ilma minuta salongist lahkumast. Isegi see ei morjendanud teda, kui ütlesin, et mul oli plaanis Janeti tööd filmida. Selle peale teatas ta ainult, et ma võin filmida ju küll, et ta on hästi-hästiii tasakesi. Aga no ma tean juba seda tema tasakesi olemist. See näeb umbes nii välja, et mina kõnnin koeraga ees ja ema tõttab minu tuules reipalt meile järgi ja kommenteerib igat minu sammu: "Kai, Sa pead siit vasakule pöörama!", "Miks Sa siit ära ei pööranud?", "Ees on lomp tulemas!", "Oota, ära veel üle tee mine, auto tuleb!", "Aaa näe, autojuht laseb teid kenasti üle!" ja kui keegi võõras peaks tänaval meile ligi astuma, siis ema kukub pahandama, et ärge segage, see on juhtkoer :D Nii et jah, kogu mu suurepärane plaan lendas vastu taevast.

Aa ja kui salongist välja astusime, siis ema tegi mulle päeva komplimendi ka "Issand, Sa näed välja nagu oleksid otse kuskilt peolt välja astunud!" :D Viidates siis minu suts porisele püksisäärele, karvasele mantlile ja turris juustele. Aga no ega mina pole süüdi, et ilm oli selline vesine ja et Janeti jalad on sellise ehitusega, mis pritsivad mulle soppa lõuani ja et labrador retriiverid on sellise aretusega, et nad paratamatult ajavad karvu ja no juuksed, anna andeks, ma just äsja lamasin poolteist tundi järjest auru, maskide ja kreemide all :D

Ma ei jõua järgi lugude ja sündmuste üles kirjutamisega, sest pidevalt juhtub midagi, millest tahaksin kõigile pajatada, arvamust jagada, end välja elada ja niisama sõrmi soojas hoida. Mul on hetkel reaalselt ootel viis lugu, aga eiii...mkm, mul pole veel aega neid lugusid kirja panna. Mul on hinge peal hoopis minu tubli ja asjalik tolmuimeja, kelle ma vist eilse vee lurpimisega ära killisin. Terve elamine on tolmuimeja juppe täis (see saab tähendada ainult kahte asja...meie elamine on kas ülimegatillu või on meil ülimegahüpersuur tolmuimeja...tegelikult on esimene variant õige), aga mida ma öelda tahan, on see, et tolmuimeja jupid on kuivanud ja kuivanud, aga hetkel on asi päris särisev. Pealt vaadates nagu täiesti tavaline 1200W-ne uhke tumesinine (vist) tolmuimeja (päris kindlasti), aga vaat kui tööle lülitada, siis sealt kus sooja õhku peaks välja tulema...tuleb meie masinal sädemeid...selline uhke eriefektide ja valgustusega tolmuimeja ja puha. Eest tõmbad purud ja tolmu sisse ning kõik mis kahe silma vahele jääb, see leiab lõppu järelpõletuses.

Täna käisime Mariaga ka Kaubamaja ilumaailmas ja ostsin endale uue Maybelline ripsmetušši. Täiesti uskumatu on see, et kui palju uskumatuid ja kõike lubavaid ripsmetušše on olemas. Ühed tuššid lubavad, et saad endale kiisusilmad, teised lubavad kolossaalseid ripsmeid, kolmandad lubavad pikendada ja ekstra tihendada ja üks lubas tagatipuks isegi plahvatuslikke ripsmeid...seda viimast ma ei võtnud...ma ei tahaks, et mu ripsmed turritaksid igas ilmakaares laiali nagu oleks sinna tõepoolest aatompomm visatud.
Lisaks, kui ostad endale ripsmetušši, siis iga korralik ja endast lugupidav neiu ei jäta ostmata ka silmameigi eemaldusvahendit. See on umbes sama kooslus nagu hambahari ja hambapasta. Valisin Eestimaise looduskosmeetika Joiki toodangu, sest selle firma tooted on mulle viimasel ajal väga meeldima hakanud...eriti Joiki vaarikalõhnaline käekreem, mis muudab käed mega sametiseks ja pehmeks. Üldiselt on tore anda võimalus ka Eesti ettevõtetele.