Jaa-jaa, ma tean, et meil on uus aasta, uus mina, uued lubadused, uued jänesed ja kedagi ei huvita enam see vana. Aga mind huvitab. Ja kuna ma olin aasta lõpus haiglas, siis sõbrad, teeme nii, et ma tõmban alles nüüd oma 2022. aastale pidulikult joone alla. Ja eks ma postituse lõpus siis otsustan, millisesse karpi ma oma aastakese pakin. Kas selleks on pappkarp või metallkarbike või hoopis pommikindel seif ning kas ümber läheb värvikirev ja lõbusates toonides krõbisev pakkepaber või lihtsamat sorti kartong, mis on hoolikalt tagasihoidliku paelaga pealt kinni seotud.

Kui ma vaatan möödunud aastale tagasi, siis mu  sisemuses on hea tunne. Midagi nagu hinges ei kriibi. See on ilmselt hea märk. Ent kui ma peaksin 2022. aastast tooma välja midagi, mis mulle kohe nipsust meenub, siis nendeks asjadeks oleksid:

• Ligi nädal aega ei saanud ma sõba silmale ning seda sõna otseses mõttes. Ma proovisin peaaegu et kõike. Ei tukastanud päeval, ei joonud kohvi, Joosep hoidis mind kaisus ja silitas peakest jne jne, kuid ma ei uinunud. Tavaliselt on kõik see eelnev mind aidanud, kuid seekord mitte. Panin isegi juutuubist sleep meditation muusikat, mis lubas mind udupehmel roosal unepilvel unne suigutada vähem kui kolme minutiga, aga ka see EI aidanud.
  Kes see üldse paneb nn uneteraapia muusikapalale mingisuguse lollaka ajatempli? Sellega tekitab see minus tunde nagu nüüd ma olen kohustatud uinuma nende ettekirjutatud minutite jooksul ja kui ma seda ei suuda, siis ma olen feilinud.
  Lõpuks, peale pisukest veenmist, kirjutas perearst mulle unetabletid välja, mida ma siis kolm ööd kasutasin. Eks selle unega on siiani nii ja naa. Näiteks praegu seda postitust kirjutades olen ma maganud täna öösel kõigest kaks tundi. Eile magasin kolm. Abiks seegi.
• Janeti tervisega seotud hädad, mis panid mind korralikult muretsema ja südant valutama, et kauaks teda enam üldse meiega on. Esmalt kadusid tagakäpad alt ära, siis tuli lampi mingi eriti ränk soolepõletik ning nüüd viimane põnts oli insult. Kuid siiani oleme kõigest toibunud ja Janet ise suhtub kõigesse väga rahulikult, Kui mitte öelda rõõmsalt. Muudkui liputab saba, silmad peas säravad ja õues nuusutab ühte oksa, siis teist ja siis seda lumehunnikut ja siis toda kollast laiku jne. Ühesõnaga poobik tunneb endiselt elust rõõmu ja ümbritseva vastu suurt huvi.
• Aasta lõpus stafülokoki bakter ja peritoniit, tänu millele ma sain haiglatuusiku ja kolmenädalase antibiotsilaksu. Aga haiglad mind ei heiduta. Ma tavaliselt haiglasse minnes tarin mitu kotti oma kola kaasa, et mul oleks seal võimalikult hubane ja mõnus olla. Näiteks oma nunnud tuduriided vean kaasa, pehme beebiroosa hommikumantli vean kaasa ja loomulikult ka oma jänkusussid. Nii on palju toredam.

Nii et, mis sellest, et olin haiglas. Mis sellest, et võtsin kaalus juurde. Mis sellest, et mul olid unehäired. Mis sellest, et ma ei jaksanud sotsiaalne olla, kodu koristada, trenni teha. Mis sellest kõigest. Kõige oluliseim selle kõige juures on see, et ma olin hoitud ja armastatud ning et ma ei punnitanud surm silme ees asju teha. Ja just seepärast oligi mu 2022. aasta parem kui eelmine. Seda just vaimses mõttes. Ma ei rabelenud enam hing paelaga kaelas. Kui ma tundsin, et ma ei jaksa suhelda, siis ma ei suhelnudki. Kui ei jaksanud koristada, siis ma ei koristanudki. Ning teate mis? Ma ei heitunud sellest, sest ega see pudi põrandal, tolmurullid ja koerakarvad endale ööga jalgu alla ei võta ning ma võin vabalt homme ka oma märja lapiga selle sodi kokku lükata. Jap, just nii, homme kannatab ka seda kõike teha.
Ja mitte, et ma oleksin kogu aeg sellesse nii yololt suhtunud, ei, sugugi mitte. Ma alguses ikka korralikult põdesin ja nahutasin end mõtteis nende tegemata asjade ja kohustuste pärast, kuid siis sain aru, et vaimne tervis on palju olulisem ja nii ma lõingi kõigele käega. Tegin ainult neid asju, mis mind tõeliselt rõõmustasid ja ei põhjustanud stressi.

Aga teate nalja? See kogu eelnev tekst oli alles sissejuhatus *vaatan häbelikult punastades maha*. Kui tahate, siis võite minna ja teha endale vahepeal ühe rahustava kurgikompressi silmadele. Kes aga silmadest ja kurkidest suurt ei hooli, siis siin on 2022. aasta küsimused / vastused.

Oleme Janetiga ilusal suvepäeval teeäärsel rohelisel heinal. Janet lamab ja vaatab keel vestil päikese poole, silmad veidi vidukil. Mina kükitan tema kõrval, veidi tagapool ja  toetan vasakut kätt koera peale. Seljas on mul põlvedeni ulatuv teksasinine kleit, mille poolpikad käised on kergelt puhvis. Minu tumedad pikad juuksed on kammitud paremale õlale. Vaatan otse kaamerasse, näol õrn naeratus.
 

1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?

Ma käisin elus esimest korda balletti vaatamas. Hetkel ma ei hakka sellest pikemalt muljetama, kuna sellest tuleb nagunii eraldi postitus. Käsi südamel luban, etSellest tuleb tõesti üks väga tore ja huvitav lugemine.

 

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Nagu ma eelmiselgi aastal ütlesin, siis mina ei anna uusaasta lubadusi. Ma pigem panen hommikuti mingid eesmärgid paika, päeva edenedes teen nii palju ära kui jaksan ja siis iga tehtud teo eest patsutan end tunnustavalt õlale. Võib-olla see erinevus on, et kuna käesolev aasta on #liikumisaasta, siis katsuks ikka iga päev stepperi otsa ronida.

 

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ojaaa. 2022 oli täielik beebibuum. Minupoolses suguvõsas sündis kaks beebit, Kunderite klann sai samuti ühe pereliikme võrra rikkamaks ning aasta lõpus sai üks mu väga kallis sõbranna emaks. See oli veel sellepärast eriline, et ta oli juba väga pikalt igatsenud ja unistanud lapsest ja nüüd see pisike ilmaime oma udupehme juuksetukaga ongi tal käes.

 

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

 

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?

No alustuseks uus neer oleks päris hea. Ja kui seda pole palju palutud, siis suureks, väga suureks abiks oleks mulle ka robottolmuimeja SCHBOT S8.

 

6. Mis riike külastasid?

Ei käinud reisimas.

 

7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?

24. detsember. Sest olin haiglas, aga Joosep sai mu raviarstilt eriloa mind külastada ja tuli koos Janetiga mulle jõululaupäeval haiglasse külla. See oli nii kift, kuidas osakond äkitselt elavnes, sest keegi meesterahvas, suur kingikarp kaenlas ja kollane labrador rihma otsas, jalutavad läbi osakonna minu juurde.

8. Mis oli eelmise aasta suurim kordaminek?

Tööalaselt oli päris mitu kordaminekut, aga ma isegi ei valiks seda suurimat. Ma pigem rõõmustan iga väikese kordamineku üle. Eriti arvestades mu heitliku tervist, siis iga mööda saadetud päev, mis läks korda oli minu jaoks suur võit.

 

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

*puristan huulte vahelt õhku välja* Mina ei tea. Võib-olla see, kui ma valmistasin kellegile pettumust. Ma võtan selliseid asju väga hinge, kui keegi minu tehtud või tegemata asjade pärast saab haiget.

 

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Oh jah, olin. Suvel suutsin kodus olles oma suure varba niimoodi ära lüüa, et pidime sellega lausa EMOsse sõitma, sest jalg tegi liigutades kuni põlveni valu. Kartsime, et luu on katki, kuid ei olnud. Ja nüüd, kus paistetus on ammuilma läinud on mu suur varvas pisut nagu viltu ja mingi kummaline muhuke on ka varba peal. Ning aasta lõpus sain endale peritoniidi ehk kõhukelmepõletiku.

 

11. Eelmise aasta parim ost?

Boiler. Ma oleks äärepealt esimese asjana kirjutanud Annikese klõpsuga ridikül, sest see on niiii ilus, tore ja äge, hingelt ikkagi tõeline naine. Ent mõistus sai seekord südamest võitu.

 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kas ma olen väga igav, kui vastan ka see aasta Joosep? Ilma liialdamata, ma vist rippusin iga jumala päev ta kaela ümber ja ütlesin kuivägapalju ma teda armastan ning et kui tänulik ja õnnelik ma olen, et ta on mul olemas ja et ta on nii armas-tubli-tore-nunnu jne.

 

13. Kelle käitumine ajas südame pahaks?

Vist mitte kellegi. Mulle vähemalt ei meenu küll, et ma oleksin tahtnud millegi peale oksendada.

 

14. Kuhu läks enamik su raha?

Boileri paigaldusele, Tallinnas eriarsti kontrollis käimisele ja toidule ja elektrile. Täiesti pekkis, mida need elektriarved teevad. Meil oli näiteks augusti elektriarve 170 eurot. Veel mõned aastad tagasi olid suvekuu arved 15-30 euri.

 

15. Mis sind eelmisel aastal tõeliselt elevusse ajas?

Appi! Ma ei mäletaaa. Oodake, ma küsin Joosepi käest. Joosep ütles, et Jordan Petersoniga kohtumine, kui ta mu arvutilaua kokku pani, kui ta mind haiglasse vaatama tuli.
Tähendab, mitte Jordan ei pannud mu lauda kokku ega tulnud mind haiglasse vaatama  .

 

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?

Mul avanes võimalus koostööd teha sellise bändiga nagu Lexsoul Dancemachine, kelle musavideodele me tegime Sigritiga kirjeldustõlked pimedate jaoks. Üks minu suur lemmik on Domingo ja selle ma teile siia vaatamiseks üles ka riputan. Aga palun vaadake esimesel korral silmad kinni ning siis seejärel vaadake teist korda alles silmad lahti.

17. Võrreldes varasema aastaga oled sa:

I õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Jeeee! *lilled, õhupallid ja fanfaarid* see on tähistamist ja hõiskamist väärt küll, sest aasta enne olin ma kurvem. Ma ei hakka vist enam siin üle kordama, et miks õnnelikum. Postituse sissejuhatavas tekstis sai seda juba poole mokaga mainitud.

 

II kõhnem või paksem? No ikka paksem. See kaalutõus on tingitud sellest, et dialüüsilahused sisaldavad glükoosi, mistõttu mu keha arvab, et ma mugin öö otsa komme näost sisse. Aga noh, nüüd algas #liikumisaasta ja tahaks väga loota, et juba järgmisel aastal saan siia kirjutada „kõhnem“.

 

III vaesem või rikkam?Vaesem. Kui selle sõja ja energiakriisi tõttu poleks elekter ja toidukorv nii kalliks läinud, siis ilmselt oleks rikkam, aga noh, poleks on paha poiss.

 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Jalutanud, bloginud ja lugenud. Hehee, ma vastasin eelmise aasta kokkuvõttes täpselt seda sama.

 

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Diivanil vegeteerinud ja juutuubis istunud. Aga ma saan aru, et see pole hetkel väga minu teha. Kui keha ütleb „ai niid mai rest“, siis nii lihtsalt on. No ja see juutuub... Inimene peab külitades ju midagi tegema. Ma olen sõltuvuses ühest storytelleri kanalist. Ma võin tema jutustatud lugusid tunde ja tunde kuulata.

 

20. Kas sa armusid aastal 2022?

Eee.. ei.. Või siis tegelikult jaa. Ma olen kõrvuni oma nunnusse kasukasse armunud, mis on maailma pehmeim ja mõnusaim. Ja värvilistesse kevadsaabastesse. Ja roosasse kevadmantlisse, mis alles valmib Annely Mohnja usinate käekeste all.

21. Kui palju üheöösuhteid?

0

22. Mis oli su lemmik sari?

Meil endiselt pole telekat, pole Netflixi jne. Jeebus küll, ma tunnen end nagu mingi kivialune fossiil. Me tegelikult peaaegu oleksime ema vana teleka endale saanud, aga kuna see läks vahepeal õeperele, siis nemad andsid selle kellegile kolmandale ja nemad omakorda ühele perele. Või kuidagi nii see lugu oli. Igatahes meil ei ole telekat.
Ma mingi aeg sikutasin endale Telia TV rakenduse, et sealt kõiksugu huvitavaid sarju vaadata, ent Telia pole siiani suutnud end pimedate jaoks ligipääsetavaks muuta. Aga ega nende asjadega ei tohigi kiirustada. Esimesed kümme aastat tuleb esmalt rahulikult mõelda, et mis ja kuidas ja siis veel tsipake mõelda. Oot, mis see küsimus oligi? Aa, kas ma mingit uut sarja vaatasin. See pole küll sari, aga juutuubist vaatasin erinevaid dokke ookeanis elavate kalade ja süvavetes elutsevate isendite kohta. Vot see oli küll põnev.

 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei. Jumal küll.

 

24. Parim raamat, mida lugesid?

Piinlik tunnistada, aga ma kogu selle virr-varri keskel suutsin ainult ühe raamatu läbi lugeda ja selleks oli Remarki „Armasta oma ligimest“. Oli täitsa okei. Tema teised raamatud on mulle pisut rohkem meeldinud. Just need romantilised olustiku ja ruumi kirjeldused on olnud ääretult lummavad. Selleni tuleb muidugi jõuda, enne tuleb rohkelt kuulata kõiksugu sõjaga kaasnevaid koledusi, ebaõiglust ja ülekohut.

 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Ma ei tea, kas seda just avastuseks saab nimetada, kuid elamuseks kindlasti. Mul avanes nimelt võimalus käia Viini filharmoonikute Straussi orkestrit kuulamas.
Kaks piinlikku seika juhtus ka selle kontserti jooksul. Hakkasin nimelt korra üksi plaksutama, sest vääga piiikk paus oli ja mulle tundus, et kõik ootavad seda esimest plaksutust, et siis massiga kaasa minna. No ma siis tegin otsa lahti, aga miskipärast ei tahtnud ülejäänud mass minu plaksutamisega kaasa tulla (khmmkhmmm). Teine piinlik moment oli see kui rahvas tõusis aplodeerimiseks püsti, sest nõuti lisalugu. Lisalugu tuli, rahvas taas istus, välja arvatud – MINA!!! Nii ma siis seisin seal uhkes üksinduses keset suurt saali, kuniks ema lõpuks märkas mulle kah öelda, et kõik teised istuvad. No ma ka siis istusin, mõneminutilise viivitusega. Endal põsed piinlikkusest õhetamas. 

26. Mida sa tahtsid ja said?

Joosepiga rohkem koosolemise aega

27. Mis oli selle aasta parim film?

Kas see peab olema 2022 aasta väljalase? Kui jah, siis ma ei tea. Kui ei pea, siis ma haiglas olles vaatasin kirjeldustõlkega „Sipsiku“ filmi ära ja no mu süda lihtsalt sulas. Silmad olid sellest kaltsunuku südamlikkusest, siirusest, vaprusest ja toredusest pidevalt märjad. Ja ma tean, et siin oli kunagi ilge vaidlus teemal, kas Sipsik on tüdruk või poiss ja kas Ott Sepp oli ikka õige andmaks armastatud Sipsikule oma hääle. No minu vastus sellele on jaaa-jaaa-jaaaa. Ott suudab olla nii lustlikult lapsemeelne, et raske oleks kedagi teist mustajuukselise kaltsunuku sisse kujutada.
Kuid mul jäi üks küsimus õhku: kas tegemist oli pooleldi anima- ja pooleldi mängufilmiga? See jäi minu jaoks pisut segaseks.

 28. Mida sa tegid oma sünnipäeval? Kui vanaks said?

Sain vanemaks. 37.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Sobiv doonorneer ja pankreas. Aga fingers crossed, et see aasta need tuleks. Kui ma küsisin oma raviarsti kliiniliselt assistendilt, et millal ma neeru saan, siis ta vastas, et nad otsivad mulle kullaprooviga neeru. Aww, kas pole nunnu. Mitte et nad seda päriselt saaks kuidagi teha või mõjutada, see on puhas juhus, millal ja kellele kõige sobivam organ tuleb, aga heldima pani selline vastus mind ikkagi.

 

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Värviline, rõõmsameelne, detailidega mängimine ja  riietusele aksendi andmine, maitsekas, naiselik, armas. Moesuunda ma ei oska küll nimetada. Kandsin neid riideid, milles tundsin end kaunina.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Joosepi jaburad naljad. Ning ma endiselt ei väsi kordamast, et minus pesitsev siiras lapsemeelsus on samuti üheks väga oluliseks teguriks.

 

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem meeldis?

Ilmselt Sipsiku tõttu Ott Sepp.

 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Aasta lõpus selgus, et kolm Eestis tegutsevat bussifirmat pöördusid kunagi mingi aeg Euroopa Kohtu poole, sest nad pole nõus, et riik ei toteeri 0 pileteid. Kohus leidis, et tõesti-tõesti, ettevõte ei pea neid kulusid kinni maksma ja nii algatati ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu. See puudutab nii eelkooliealiste lastega peresid kui ka puudega inimesi. Nördimust valmistas eelkõige see, et plaanitavast muudatusest ei teavitatud ega kutsutud kordagi arutama. Kõik tehti jõupositsioonil olles ära, väites, et see eelnõu ja seadusemuudatus ei muuda puudega inimeste eludes midagi, sest me sõitvat erinevate linnade vahet nagunii ainult meelelahutuslikel eesmärkidel. Pekki küll, kust nad teada said!!?$%#?? 

  

34.Keda igatsesid?

Mitte kedagi vist. Haiglas olles Joosepit ja Janetit. See on ilmselt siililegi selge. Ent muidu mitte kedagi.

35. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.

Teiste meeleheaks ei tasu oma hinge ja südant lõhki rebida. Igal ühel on siin elus oma rada, mida mööda minna. Omad tõekspidamised, eesmärgid jne.  Kui hakata pendeldama erinevate inimeste tõekspidamiste ja soovide vahet, siis võib juhtuda, et kaldud oma rajalt kõrvale ja kaotad elus sihi. Jätka julgelt oma rada, kes peavad tulema, need tulevad nagunii.

Oh, juba läbi või? No mis siis ikka, pakime selle 2022. Aasta siis pidulikult fanfaaride saatel kokku. Ma arvan, et panen ta kenasti ühte kõige tavalisemasse karpi ja peale kleebin mõned värvilised rosetid, meenutamaks neid mõningasi toredaid hetki.

Ma olen nende aastalõpu kokkuvõtetega alati rongist maha jäänud. Ja siis olen olnud sisemiselt enda peale natuke kuri ja siis hakanud suure huviga teiste omi lugema ja siis iga küsitluse lõpus raskelt ohanud ja mõelnud, et ei tea, kas märtsi lõpus oleks liiga imelik aasta kokkuvõtet teha.
Aga mitte enam! Ja ei tahaks postitust kohe lubadustega alustada, aga katsuks nüüd edaspidi iga aasta selle traditsioonilise kokkuvõtte ära teha. Sest nii põnev oleks ju edaspidi vaadata ja võrrelda, et mis on aasta jooksul toimunud. Sest juba vanarahval oli kombeks öelda, et päevad pole vennad ja nii pole ka aastad.
 Aga okei, aitab lobast ja asume asja kallale...

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Tahaks suurelt ja rasvaselt kirjutada – dialüüsi. Veel käisin südant sondeerimas (ei olnud üldse tore). Aa jaa, ostsime mais krundi, korraldasin Joosepile esimese aastapäeva puhul üllatuspikniku, koos fotoshooti ja aaretejahiga. Ja veel sain sõita elektritõuksiga. Siiani oli Ainuke kokkupuude nendega olnud see, et inimesed jätavad neid suvalt keset kõnniteed vedelema ja siis pimedad on väga õnnetult nende otsa koperdanud. Nii et, kui teil selle väikese liigutuse peale käed otsast ei kuku, siis olge täitsa meheks ja pange tõuks peale kasutamist kenasti tee äärde püsti seisma. Mina ja väga paljud teised (kehvasti nägevad inimesed, lapsekärudega emad, jalutuskepiga vanaemad, ratastoolikad jne) täname teid südamest!

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma olen viimasel ajal suht kanaaju. Seega ma ei mäleta hästi, et ma oleks suutnud ühestki varasemast uusaastalubadusest kinni pidada.  Aga ma mäletan, et möödunud aastavahetusel me lubadusi teineteisele ei jaganud. Ja ilmselt kavatsen seda lubaduste mitte andmist ka see aasta jätkata. Ei ole mõtet endale ise stressi tekitada või panna end olukorda, kus tunned end läbikukkununa, kui ei suuda lubadustest kinni pidada. Pigem proovin iga aasta olla natuke parem inimene, rohkem sallivam, rohkem kannatlikum jne. Ja võib-olla mõne eesmärgi poole püüelda. Hetkel on selleks meie heleroosa unistuste maja koos aia ja ilusa hooviga. See kõik ei juhtu muidugi järgmise aasta jooksul, ent pikas perspektiivis tahaks iga aastaga natuke lähemale sellele unistusele liikuda.

 

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei. Aga järgmine aasta on oodata suuremat beebibuumi.

 

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Ema poolne vanaema. Ja seda väga hiljuti.

 

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Uut neeru ja pankreast. Siis saaksin natukese iseseisvust tagasi, voolikute otsast lahti jne.

 

6. Mis riike külastasid?

Tähendab, selle koroona, dialüüsi ja kõikide muude hädade tõttu jäid kõik reisid seekord Eesti piiridesse.

 

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

2. märts. Sest siis olime Joosepiga koos haiglas. Samas osakonnas ja samas palatis ning mul alustati dialüüsraviga. Ma mäletan igavesti seda ootusärevust kui mulle esimest korda lahus kõhukelme vahele lasti ja kuidas mul oli niii raske olla. Esimestel päevadel olin nagu rase part. Taarusin ühelt jalalt teisele, toestasin käega kõhtu ja kuna magu oli lahuse tõttu nii kokku pressitud, siis ei suutnud ma toitugi suu sisse võtta.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Meil sai kodulaen läbi. Arvan, et see on tähistamist väärt küll.

 

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

See, et ma ei suutnud regulaarselt kõndimas käia. Et ma ei suutnud ahvatlustele ei öelda.

 

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Noh, juba miljon korda mainitud dialüüsile suutsin ma ka pöidla auto ukse vahele jätta ja selle tagajärjel endale luumurru hankida.
 Lisaks olen rekordarv kriime jalgadelt avastanud. ma olen nagu sõjaveteran, kes on kaetud kõikvõimalike kriipsude ja kraapsudega. See on kõik tänu dialüüsile, mis muudab mu naha mega kuivaks, nii et iga väiksemgi müks jätab jälje.

 

11. Möödunud aasta parim ost?

Ma kõlan juba nagu katkine plaat, aga kahtlemata oli krundi ost parim ost. Kõik muu on selline kaduva väärtusega. Ma muidugist ei eita, et mõni uus riideese tegi mulle ka rõõmu ja pani südame kiiremini põksuma. Aga siiski jah, kui pean kõikidest asjadest selle ühe valima, siis kahtlemata on selleks meie päris oma maalapike.

 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Eks ikka Joosepi. Mees, kes on iga jumala päev mu dialüüsravi ette valmistanud. Lahusekotte lahti rullinud, paika pannud, eeltäitmist kontrollinud, trenaažikotte tühjendanud jne. Ta on olnud kogu selle keerulise aja minuga. Lohutanud, hoidnud ja ka kõige raskematel hetkedel minult naeratuse välja võlunud. Ja seda 10 kuud jutti. Pole kahtlustki, et katkematu aplaus ja lillesülemid kuuluvad just talle. Lav ya!

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Mitte kellegi. Aga kurvaks muudavad mind inimesed, kes on enesekesksed, kelle tõde on see ainuõige ja kes ei märka endast nõrgemaid. Üleüldine soojuse ja hoolimise puudumine. Kogu see „maailm pöörleb ümber minu talje“ mentaliteet ajab südame pahaks. Influentseritest tooks esile Triinu Liisi ja Jussu never ending tsirkuse, kus nad oma käitumisega vähendasid vägivalla ohvrite tõsidust.

 

14. Kuhu läks enamik su raha?

Kogumishoiusele. Meil on nii, et me paneme Joosepiga osa sissetulekust hoiusele, mis on mõeldud maja ehituseks. Seda ei ole küll palju, aga kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.

 

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kui üks kirjastus kirjutas ja pakkus võimalust minu lugudest kokku panna raamatut. Minu lugudes pidavat olema vaprust ja tugevust, südamlikkust ja õrnust, tahet ja võitlust, pettumusi ja rõõme…

 

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2021 meenutama?

Ma olin oma tervisega nii hõivatud, et ei oskagi mingit lugu eraldi välja tuua. Aga kui just peab, siis sai natuke rohkem kuulatud sellist artisti nagu Ruth B ja lugu „Lost Boy“.

 

17. Võrreldes eelmise aastaga oled sa:

I õnnelikum või kurvem? Kurvem. Kuidagi raske aasta on olnud emotsionaalselt, füüsiliselt ja vaimselt. Naer ja huumor ei ole küll mu päevadest kadunud, ent kõiksugu väikesed asjad mõjutavad emotsionaalset seisundit praegu väga palju. See pidavat dialüüsravi saavatel patsientidel olema tavaline.

II kõhnem või paksem? Paksem. Ma pole vist viimase kahe kuu jooksul Joosepilt ühtegi teist küsimust nii palju küsinud kui seda, et „kuule, kui sa mulle otsa vaatad, ütle, kas ma olen näost paks?“.

III vaesem või rikkam? Rikkam. Aga eks tööd sai ka kõvasti rügatud.

 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Raamatuid lugenud, bloginud ja kõndimas käinud.

 

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Muretsenud asjade pärast, mida nagunii muuta ei saa..

 

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Ei. Aga Joosep suudab siiani minus liblikaid kõhus tekitada.

21. Kui palju üheöösuhteid?

No mida küsimust. Ma olen ikkagist aus abielunaine. Vastus on null.

 

22. Mis oli su lemmik sari?

Reaalselt ei vaadanud mitte ühtegi sarja.

 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei. Viha on nii tugev ja negatiivne tunne, et ma päriselt ka ei mürgita end selliste emotsioonidega.

 

24. Parim raamat, mida lugesid?

Piinlik küll, aga ma vist ei lugenudki ühtegi raamatut lõpuni.

 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Nagu ma juba mainisin, siis mul polnud väga mahti mussi kuulata. Seega jäid ka suuremad avastused olemata.

 

26. Mida sa tahtsid ja said?

Armastust.
Ja veel sain hästi palju tööd teha erinevate projektidega. Kirjeldustõlke loomine EV kontsertetendusele, teatrietendustele, muuseumitele jne. Olen hästi tänulik nende võimaluste ja usalduse eest!

 

27. Mis oli selle aasta parim film?

„Hüvasti, NSVL!“ pakkus toreda elamuse.
Lauri Randla debüütfilm on komöödia ingeri-soome Tarkkinenide pere värvikast elust Eestis nõukaaja viimastel aastatel. Johannes sünnib eriskummalisse ingerisoome perre. Kui tema ema otsustab Soome tööle minna, jääb poiss Sillamäele vanavanemate kasvatada. Johannesel tuleb hakata üksinda elu tōsiasju avastama. Ta armub kōrvuni kooliõde Verasse, kakleb, riskib, saab karistada… ja taustal laguneb kurjuse impeerium, mida peeti igaveseks. Aga Leninid langevad, peale tungivad värvilised barbid ja reklaamid, taanduvad krokodill geenad ja tossavad moskvitšid… ja uksed läände lüüakse valla!

 

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval? Kui vanaks said?

Issand. Ma ei mäleta. Eelmine aasta korraldas Joosep mulle üllatuspeo, aga see aasta… Täitsa lõpp. Ma päriselt ka ei mäleta. Õnneks vanust veel mäletan – 36.

 

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui südame sondeerimisel poleks selgunud, et mu kaks soont on kinni ja et neid oleks vaja stendidega laiendada. Vot kui seda poleks olnud, siis ilmselt oleks mul juba uus neer.

 

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Joosepi lohvakad T-särgid, hommikumantel ja kui väga külm hakkas (minu puhul igapäevane nähtus), siis tõmbasin selga beebiroosad dressid, mis on mega pehmed. Ja dressikal on kapuuts ja kapuutsil on omakorda jänesekõrvad. Ma ei tea, mis stiili alla võiks see liigituda. Lasteaia stiilipidu?
Aga ei, ma tegelt riietun ikka nii nagu alati olen riietunud – kannan palju roosat, valget, musta ja armastan pehmeid kootud asju ja nunnusid kleite.

 

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

See, et ma polnud kogu aeg mõistlik. Kui tunne tuli peale, siis ikka lasin oma sisemise kolmeaastase välja lõbutsema.

 

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Tõesti ei tea. Mul suht kama kaks.

 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Koroonapiirangud.

 

34.Keda igatsesid?

Uut juhtkoera, kes oleks hästi treenitud ja tubli.

 

35. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Usalda oma sisemist häält rohkem! Kui miski su sees ütleb, et midagi on valesti, siis see ongi valesti.

Vot nii. Ja ongi tehtud! Minugi poolest võib see aasta nüüd pasunate saatel ära minna ja enda järelt ukse kinni panna. Loodan siiralt, et uus tuleb palju parem, just emotsionaalses mõttes. 
Kuidas teie aasta oli? Kas oli mingeid suuremaid muutusi, sündmusi või kulges kõik mööda tavapärast rada?