Me hakkasime oma pulmi korraldama umbes aasta enne. Et pulm üldse toimuda saaks, selleks on vaja tseremoonia paika ning kellel on pulm koos peoga plaanitud, nendel ka peopaika. Meil oli plaanis pulm koos peoga, sest Joosep ütles, et tema kavatseb küll ainult ühe korra elus abielluda ja et siis peab ka pidu olema. Kuna meil oli kiriklik laulatus, siis oli selge, et laulatus saab toimuma kirikus. Minul oli küll alguses suur soov rannatseremoonia teha, ent Joosepi jaoks oli oluline, et laulatus saaks toimuma just kirikus ja just tema lapsepõlve koguduses. Kuna see oli talle väga oluline, siis tundsin, et see pole koht, kus hakata jonnima ning oma nõudmist taga ajama. Peopaiga osas tegi jällegist Joosep järelandmise ning pidu sai toimuma mõisas. Mis jättis küll esimesel kohtumisel väga hea esmamulje, ent paraku osutus see hiljem ikka väga suureks pettumuseks ja südamevaluks. Kes tahab lugeda, siis saab teha seda siit.

Alguses oli meile abiks ka minu hea sõber Lotta, kes täitis pulmakorraldaja rolli, kuna tal olid varasemast suured kogemused erinevate ürituste korraldamisega. Lotta oli, ilma liialdamata, paljuski minu silmadeks, kujutluspildi loojaks, keerulistel hetkedel kaineks mõistuseks ja vajadusel ka rahustajaks, lohutajaks. Meil oli pulmakorraldaja, meil oli ideaalne peopaik. Kõik tasapisi sujus ja iga nädal liikusid asjad väikeste sammudena edasi.

Aga ma sain ainult kaks kuud sedasi ringi sillerdada ja pea pilvedes hõljuda kui tuli esimene tagasilöök – me jäime oma pulmakorraldajast ilma. See uudis ei tulnud mulle teps mitte kergelt, vaid täitis mu südame suure murega, sest ühtäkki oli see oluline lüli meie tugivõrgustikust kadunud. Ja põhjus miks Lotta pidi loobuma meie pulma korraldamisest oli lihtsalt sellepärast, et ta jäi beebiootele. Ja kuna ta pea terve raseduse kallistas vetsupotti ja võitles tugeva iiveldusega, siis polnud variantigi, et ta on meiega lõpuni.
Nüüd peale pulmi olen endalt miljon korda küsinud, et miks me ometigi uut korraldajat ei otsinud? Ja ausalt – ma ei tea sellele vastust. Mul ei tulnud sellist mõtet isegi hetkeks pähe, et ma peaksin uue korraldaja kuskilt sebima. Kuigi oleks võinud, siis oleks kindlasti olnud vähem närvikulu, pisaraid ja mida kõike veel.

Neli kuud pulmadeni

Veebruar oli mul töö tõttu nii kiire ja tihe, et õnneks sai kõik pulmaga seonduv mõneks ajaks pausile pandud, et märtsis uue hooga edasi asjatada. Aga nagu me juba kõik teame, siis märtsis tuli meile koroona ja riigis kehtestati eriolukord. See muutis korraldusliku poole muidugi veelgi keerulisemaks. Aprillis ma tundsin, et me oleme niiii üksi selles olukorras. Maailm on segi, kõikjal valitseb ebakindlus ja inimestel on miljoneid küsimusi, ent mitte ühtegi vastust. Ma püüdsin mitte üle mõelda, aga süda valutas. Joosep püüdis mind küll lohutada, öeldes, et ärgu ma muretsegu, 4. juulil seisame me nii või naa altari ees ja ütleme oma „jah“ sõnad ja minust saab tema naine. Aga ega ma selle pärast ju muretsenud. Mina naisena muretsesin rohkem hoopis nagu selle korraldusliku poole pealt. Tahtsin ju, et kõik saaks sel päeval olema imeilus. Et iga väikseimgi detail oleks paigas. Või kui mitte kõik, siis enamus. Aga sellel hetkel polnud mitte kui midagi paigas: kleit oli, florist oli, ülikond oli tegemisel, aga pulmaisa oli endiselt küsimärgi all, pulmakorraldajat polnud enam ja pidu.. ei tea, kas lastakse korraldada. Aa, ja kutsed, no need kükitasid kuskil USA tollis.

Kui vaatasime tracking numbrit, siis sealt näitas, et Oklahoma mingist postist olid need edasi liikunud ja siis sealt vahepostist veel kuhugi kolmandasse kohta ja sealt kolmandast kohast olid liikvele läinud ma ei tea kuhu.Lootsin et Euroopasse. Ja kutsed olid kõik nii kujundatud ja kirjutatud, et peopaik ja kuupäev olid paigas.
Aga siis kaks päeva hiljem lugesin kuskilt ERRi portaalist, et USA pani kokku mingi nimekirja, et millistesse riikidesse peatati koroona tõttu pakkide saatmine ning kae nalja - Eesti oli ainuke riik Euroopast, kuhu pakkide vedu peatati. Ja mina olin veel nii rõõmus kui suutsin oma „super hea“ idee Joosepile maha müüa, et meie Ameerika sõbrad teeksid meie pulmakutsed.

Ja nädal hiljem mõtlesin, et kinnitaks kohakaartide, külalisteraamatu ja kingikarbi ja kinkekaartide tellimuse ära. Aga siis sain vastuskirja, et see tegija peab kahjuks meie tellimustööst loobuma, kuna tal on poole aasta jooksul olnud neli oppi käel. Loomulikult soovisin ma inimesele  kiiret paranemist, ega ma mingi südametu pole, aga pekki küll, see siiski ei muutnud olematuks ka minu emotsioone kui ma seda kõike lugesin. Me olime ta kümnete tegijate seast just sellepärast välja valinud, et ta tegi liblikakujulisi kohakaarte ja külalisteraamat sobis ja hind sobis, kõik sobis. See oli hetk, kus ma reaalselt tundsin, et ma tahaksin nüüd hästi natuke nutta. Pole lihtsalt võimalik, et nii paljud asjad veavad viltu. Kuidas, ah?

Kaks kuud pulmadeni

Ja oleks siis asi sellega lõppenud. Ei. Reaalselt juba järgmisel päeval sain ma meie valitud fotograafilt kirja, kus palus väga vabandust ja andis teada, et tühistab koroona tõttu tellimuse. Kuna maailmas toimuv külvas palju hirmu, siis ei osanud nagu pahane ka inimese peale olla. Nii ma siis lihtsalt lesisin liikumatult voodis ja mõtlesin endamisi, et okei, rahu, hinga sisse-välja, see kõik on mööduv.
Kui olin umbes kümme minutit sedasi liikumatult lebanud helises telefon. Kiku helistas. Rääkisin siis talle ka oma ebaõnnest. Ja kuna see kõik oli lihtsalt niiii absurdne kui paljud asjad vedasid viltu, siis ma lihtsalt lõkerdasin teisel pool toru, mille peale Kiku ütles, et ta pole never nii lebolt suhtuvat pruuti kohanud, et nii mõnigi oleks sellises olukorras juba täielikus hüsteerias. Kuid siis äkitselt Kiku peatus poolelt lauselt ja ütles, et aga oot, temas tärkas nüüd tema sisemine sotsiaaltöötaja, kes tunneb muret, et äkki ma olen hoopis mental breakdowni saanud ja sellepärast ma naerangi nagu mingi poolearuline, haha. Et vahet pole, mida mulle öelda, ma ikka naeran.

Meie pulmapäev

Olgugi, et jäime oma pulmakorraldajast ilma ja olgugi, et jäime ka fotograafist ja kohakaardi tegijast ilma, kutsed kükitasid kuskil teisel pool maakera, koroona möllas ja külvas hirmu, siis sellest kõigest hoolimata oli meie päev väga ilus. Hoolimata isegi nendest pisaratest, mis ma valasin kaks nädalat enne pulmi ja kus ma olin nii piiri peal, et kui ma üks õhtu Joosepile sülle pugesin, siis nuuksusin läbi pisarate, et mul on kõrini sellest mõisa jamast ja kogu sellest korraldamisest ja inimestest, et ma ei tahagi enam mingit pidu. Emotsioonid lõid ikka korralikult üle pea. Tahtsin, et kõik oleks ilus ja tore ja et ma ei peaks tegelema kõiksugu jamadega.

Ööl vastu pulmapäeva ööbisin ma ema pool. Magada sain minimaalselt, kuna ärevus võttis võimust. Hommikul kappasime emaga linna, kus ma juba oma pruutneitsiga tõttasin edasi soengusse, videograaf tihedalt kannul. Peale soengut läksin meiki ja siis liikusin juba salongi taha tuppa, kus mulle aidati kleit selga, anti veel viimane lihv ja valmis ma olingi. Joosep saabus samuti mingi hetk salongi, et natuke nina puuderdada ja ülikond selga panna. Nii et me sisuliselt olime kõrvuti ruumides, ent ei näinud teineteist enne kui ilupildistamisel, meie kokkulepitud kohtumispaigas – Hedon spaa ringteel, purskkaevu juures.