Ma ei tea kuidas teistes suhetes ja peredes nende muudatustega on, no kui ühel poolel tekib mingisugune geniaalne plaan, mida tahab nüüd ja kohe ja praegu teostama hakata, aga see teine pool... no see pole teps mitte seda meelt. Näiteks ühel hommikul ma ärkasin mõttega, et võiks kogu korteri mööbli üle lihvida ja peitsida ja miks piirduda ainult mööbliga... lihvime täispuidust aknaraamid ja põrandad ka üle. Joosep polnud nõus.

Meie peres on nii, et mina olen see pool, kellel on peas kogu aeg mingi mustmiljon mõtet, unistust, ideed ja mis peaaegu eranditult kõik ootavad ja tahavad kannatamatult teostamist. Hehe, esimese raksuga kirjutasin eostamist. Aga ei, eostada pole enam midagi tarvis, mul kõik juba idaneb.  Kuna väga paljud minu soovidest ja unistustest on tiba suurejoonelisemad kui niisama uute dekoratiivpatjade ostmine ja lillede vaasi sättimine, siis vajan enamasti selleks ka Joosepi abi. Aga sellega on keerulisemad, kui mitte öelda peaaegu võimatud lood.

Ma olen enam kui kindel, et siin mängib rolli inimese tähtkujule iseloomulikud omadused. Mina esindan Neitsi ja Kaalude tähtkujusid. Kord on üks domineerivam ja teine kord teine, nagu lõhestunud isiksus või nii. Näiteks Neitsina pean ma lugu puhtusest ja korrast ning ma suren vaikselt sisimas, kui pean korralageduses elama. Ma muutun närviliseks, pahuraks ja turtsuvaks. Kaalude tähemärgi esindajana suudan ma aeg-ajalt (loe: mitu korda päevas) oma otsustusvõimetusega enda elukese üpris keeruliseks elada. Painavaks ka. AGA... kui ma ühel ilusal päeval suudan siiski selle otsuse langetada, siis hoidke piip ja prillid, ma olen valmis lõputult moosima ja pugema, et seda ihaldatud tulemust saada ja no kui ei saa, siis ma olen kurb ja õnnetu. Ah, tegelt lihtsalt mossitan oma elupäevade lõpuni või kuniks ma leian uue eesmärgi.

No ja Joosep on meil pesuehtne Sõnn - kangekaelne ja rühib kindlameelselt mööda ühte ja sama rada.

Ma seletasin siin ükskord sõbrannale, et mismoodi tuleb Joosepile uusi olukordi ja ideid serveerida. No et sedasi hässsti ettevaatlikult, tundeliselt, tasakesi, infokillukestena ja siis pead kogu aeg jälgima reaktsiooni. Kui hakkab puhisema ja muutub kergelt ärevaks, siis tuleb peakest silitada ja tasasel häälel sosistada, et kõik on hästi, rahu-rahu. Paar minutit silitad ja siis ise samal ajal mõtled juba uut, leebemat sõnastust välja, et mismoodi teisele katsele minna. No ja kui märkad, et teine katse hakkab ka viltu vedama ja puhisemine tuleb tagasi ja lisandub ka peaga vehkimine ja maa kraapimine, siis tuleb vait jääda, tasakesi paisid edasi teha, suunata loom tagasi oma ennisele tegevusele, ukseriiv sulgeda ja vaikselt eemalduda. No ja siis nädala pärast tulla uuele katsele ja vaadata kuidas siis läheb selle fantastilise ideega saagida betoonseina auk ja nihutada magamistoauks teise kohta :D

See on ju suurepärane idee, sest... a. niimoodi saaksime otstarbekamalt magamistoa ruumi ära kasutada b. aknaalune saaks vabaks ja pääseksime kenasti aknale ligi c. öösiti saaks akna tuulutusse jätta, ilma, et ühel siin kael jahedast õhust kangeks ei jääks. No ja neid plusse on veel ja veel, aga mkm, Joosep pole nõus ja nii ma istun oma tapeedirullide otsas ja mossitan. Minuga küll ei pea sellist rööprähklemist harrastama. Kui mina solvun, siis mulle piisab kudrutamisest, kallistusest või  leebest sõnast, mis jätaks mulle kasvõi selle tibatillukese lootusegi, et kõik pole veel kadunud ja mul on veel võimalus oma fantastiline idee ellu viia.

Nii... on kellegil ideid või nippe, mismoodi ma saaksin selle magamistoa ukse teise seina nihutatud? :D

Nii veider kui see ka poleks, siis teatud perioodidel kipuvad blogijad kirjutama ühtedel ja samadel teemadel. Ainult selle erinevusega, et igaüks läheneb asjale oma nurga alt. Küll kirjutati veganlusest, siis homodest, siis laste saamisest and so on. Võtsin järjekordse blogi lahti ja ülla-ülla, vastu vahtis sama teema, mille kohta olen minagi plaaninud sõna võtta. Ja nii juba mitme teemaga ja korduvalt. Ma ei saa aru, et kas blogijad mõtlevad tõesti ühtemoodi või saadab universum kõikidele blogijatele ühtesid ja samu signaale, aga igatahes viimasel ajal olen märganud blogijaid rääkimas materiaalsetest ja vaimsetest väärtustest. Kuidas vaimsed väärtused on siin elus ikka palju olulisemad ja inimesed võiksid rohkem oma vaimu eest hoolitseda ja blaablaablaa. Jutt iseenesest täitsa õige. Inimene peaks hoolitsema ka oma vaimu eest ja mitte kõike ümber arvutama eurodesse ja kahmama endale tonnide kaupa hilpe ja mööblit koju. Kuid samas ma ei leia, et inimesed peaksid ainult päevast päeva palvehelmeid lugema ja mantrat ümisema. Nende kahevahel võiks valitseda enam-vähem tasakaal.

Kui inimene on kaotanud töökoha, võlad kuhjuvad üle pea,veeretad peoskahte närust vasksenti ja mõtled, mida täna õhtuks lauale panna ja tagatipuks terendab silme ees korterist / majast välja tõstmine, siis Sa ei hakka ju seletama sellele inimesele, et kuule, ära keskendu materiaalsetele väärtustele, leia üles oma vaimne tasakaal. Loe näiteks palvehelmeid ja mediteeri. Tead ma arvan, et see inimene, kellel oleks selline olukord ja kui keegi läheks sellise pullikakajutuga tolle inimese juurde, siis ära imesta, kui sõimab Su näo ropult täis ja tahab Sind ära kägistada. See oleks umbes sama hea, kui astuksid kodu kaotanud inimesele ligi ja ulataksid pappkasti, umbes et näe, ajutiselt võid ju siin sees elada.

Sellist iba ja lauslollust saavad suust välja ajada ainult need inimesed, kellel on mingisugunegi majanduslik kindlustatus või back up. Või need, kellel on enamjaolt kõik olemas, mis annavad turvatunnet ja hingerahu, et keskenduda vaimsetele väärtustele. Aga tõesti näiteks ema, kes murrab pead järgmise toidukorra üle või mida lapsele selga/jalga talvel panna, siis vaevalt saab inimene rahus ja käed rüppes mediteerida ja oodata kunas talle kosmosest keegi midagi alla viskab. Need asjad ei käi nii.

Mina ei pea meid Joosepiga materiaalselt vaesteks inimesteks. Me elame tegelikult täitsa keskmiselt. Saame lubada endale soetada eelarve väliseid snäkke ja vajadusel ka mõne uue hilbu. Kuigi neid viimaseid ma üldjuhul eriti ei ostagi, sest ma saan oma õelt piisavalt palju nodi, mis on peaaegu tutikad ja seega ei näe ma mingit põhjust topelt laristamiseks.

Kuid kuna Joosep käib praegu autokoolis, mis maksab nagu miljon (okei, päris nii palju ei pleki see luksus, aga kõik kokku läheb natuke üle 700 euri, mida maksame osamaksetena) ja seega hetkel on meil limiteeritud eelarve ja kõiksugu pudinaid me hetkel endale väga lubada ei saa. Näiteks mul oleks hädasti tarvis oma pesusahtlit värskendada, sest ma alles hiljaaegu viskasin silmagi pilgutamata 10 paari rinnakaid minema, aga kuna eelarve on piiratud, siis ma ei saa praegu endale trendipoodidest lubada kvaliteetseid 20 euriseid trussikuid ja 30 euriseid rinnakaid. Ma ei tohi isegi mitte hingata selliste poodide poole nagu La Perla, Triumf jt.

Piiratud eelarvega vennikesena piilusin siis lootusrikkalt New Yorkeri pesuriiulisse, aga no jeebus küll, kas keegi võiks mulle palun selgitada, miks topitakse rinnahoidjatesse kilomeeter vatiinilaadset sitta sisse? Jaajaah, ma tean, et see on pubekatele, kes soovivad wannabe tisse või siis naistele, kellele pole emake loodus andnud piisavalt materjali ülakorruse täiteks, aga see pole see. Need, kellel on vaja tisside toestust, siis nende jaoks on rinnahoidjatesse paigaldatud padjakesed, mis on üldjuhul kergesti eemaldatavad, aga mitte need vatiinikuhilad. Nüüd on ilmnenud mingisugune moeröögatus, et topime rinnahoidjat vatti täis ja traageldame need nii tuugalt kinni, et kui naisel peaks tekkima soov neid välja võtta, siis lihtsam on juba õmmelda endale ise uued rinnakad nullist, uh!

Aga no okei, pesu pesuks. Ma võin ilma nendeta ka elada. Ega tissid nii kiiresti ka nüüd välja ei veni. Pealegi mul veel kaks paari on täitsa olemas. Aga, kui autokooli osamaksed läbi saavad, siis tuleb ikka uus kulu juurde- auto ise ja kõik sellega seonduv. Kasko, liikluskindlustus, hooldus, kütus, ootamatud remondikulud ja sada muud asja, mida ma autodest ei tea. Seega uut pesu veel nii pea mul lootust saada ei ole. Võib-olla kirstu minnes saab mulle see au osaks ja mind riietatakse imeilusasse ja seksikasse pesusse :D

Aga nüüd jõuan ma nende oma materiaalsete väärtuste juurde, mis minu jaoks küll nii suvalised pole ja ma sugugi ei pea end halvaks inimeseks, et ma neid asju tahan. Mina näiteks hetkel kogun SEB Digikassasse sulli puidust söögilaua jaoks. Jah, ikka veel. Juba üle poole aasta kogun. Pluss riiulitega elutoakapp ja Joosepi töönurgake ja nurgadiivan. Need on hetkel põhilised materiaalsed asjad, milleks ma raha kogun. Ja kui saan selle täispuidust riiulitega elutoakapi, Joosepile töölaua, , rotang-tooli ja nurgadiivani, siis saan teile ka näidata meie hubast elutoanurgakest. Teen enne ja pärast pildid. Praegu pole seal miskit vaadata ja näha. Lihtsalt suvalised tarbeesemed, mis ajutiselt ajavad asja ära.

Hmm, ma järjekordselt ei tea, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin või õigemini, mismoodi ma seda postitust peaks nüüd kokku võtma. Tahaks ju miskit tarka siia lõppu öelda, aga tjah. Lihtsalt minu jaoks on materiaalsed asjad samuti olulise väärtusega ja minu jaoks ei saa vaimne pool olla rahus, kui mu ümbritsev keskkond pole rahuldustpakkuv. Mul on vaja, et ümbritsev keskkond oleks minulik, et sealt õhkuks minule omast aurat, siis ma tunnen end oma kodus ülimalt hästi. Kodu ei ole ju ainult neli seina ja madrats põrandal ja seepärast ma ei leiagi, et ma midagi valesti teeksin, kui ihkan ja unistan tühipaljast mööblitükist ja rahast.

Kui ööl vastu pühapäeva saime oma tuttuue segisti paika, siis ma ei tea, mis sellele Joosepi kasuisale pähe lõi (igatahes mitte mõistus), aga hommikul, kui mina veel voodis õndsas unes pikutasin, läks Aare naabrite ukse taha ja kutsus meie uut segistit imetlema. Ma vist ei pea isegi mainima, et mul tõusid absoluutselt kõik ihukarvad, mis mu kehal võib leiduda, ärritusest ja häiritusest püsti, sest mis mõttes? Kust ta üleüldse võttis õiguse minu kööki kedagi kutsuda?!

Emotsioonid laksasid loomulikult sajaga ja enam ei tulnud sellest rahulikust ja mõnusast lebotamisest voodis sooja teki all miskit välja. Seega ajasin endale kargud alla, otsisin kummutist endale miskit selga (loe: retukad ja lillelise maika). Kohe, kui naaber oli lännu, astusin ma sõjakalt magamistoast välja ja küsisin esmalt Joosepilt, et mis värvi mu retukad on (mul oli lihtsalt tarvis teada, kas see sobib mu maikaga kokku). Saades teada, et retukad on musta värvi, siis sain kinnituse, et näen piisavalt stiilne ja inimese moodi välja ja astusin otsustavalt söögilaua juurde ning kukkusin õiendama.

"Mis õigusega praegu kutsuti naaber meile korterisse? Kas endal üldse silmi on peas või vähekest kriitikameelt, kas endale ei koida veidikene, et külalisi ei kutsuta enne, kui elamine on korda tehtud. Ma pole kaks päeva saanud koristada, meie elamine näeb välja nagu mingisugune peldik ja Sa kutsud inimesed meile korterisse, tule taevas appi! Sa võid enda koju niimoodi inimesi kutsuda, aga mitte minu kööki! Ma vean kihla, et diivan on ka lahti ja voodipesu on kõik laiali, rääkimata mustadest nõudest, koera karvadest, liivast, niisama tränast. See segisti pole nii suur sündmus, et siin soolaleivapidu maha pidada. Ma olen kohutavalt häiritud ja ma olen väga kuri. Lihtsalt tule mõistus koju."

Nii ma siis vuristasin ja vahutasin seal käed puusas ja meeste kõrval seistes, nagu mingi hullunud füürer. Samal ajal Joosep silitas ja paitas mind, et ma natukenegi maha rahuneksin. Einoh, lõpuks ma rahunesin ka, aga see rahunemisprotsess oli selline, et ma läksin nõusid pesema ja koristasin siis viis tundi jutti ning siis saabus õndsus maa peale ja ma tundsin eneses rahulolu. Joosep ainult pärast küsis naljaga pooleks, et kas hommikul, kui ma oma retukate värvi kohta uurisin, kas ma tahtsin enne kindel olla, et ma näen sõimamiseks ikka piisavalt hea välja :D

Kui korraks tänasest päevast rääkida, siis ma lõin oma pealae nii õnnetult vastu aknanurka ära, et naha lõi veits maha ja muhu püsti. Kuna pauk oli päris korralik, siis ma ägisedes küsisin, kas mul on nüüd koljus mõra, mille peale Joosep vastas, et ma oleks võinud hoopis küsida, kas mul on nüüd ka mõistus :D
Lisaks ütles ta, et ta hakkab juba vaikselt seda statistikat uskuma, mis väidab, et kõige sagedamini juhtub naistega õnnetusi just köögis, sest paar päeva tagasi kõrvetasin ma veel randme veeauruga ära ja enne seda tõmbasin ma keevast veest teekotikese oma randmele. No ja enne neid väikseid äpardusi oli ju see suur põletushaavageiss. Joosep ütles, et mu teine nimi võiks olla "kuum" :D

Õhtul pugesin Joosepile sülle ja ütlesin: "Joosep, tead mis ma tahan?"
"No mis Sa tahad?"
"Ma tahan ainult, et Sinu töönurk oleks valmis, nurgadiivanit, palmipuud, rotangtooli, uut köögimööblit, vannitoa- ja magamistoaremonti ja nutiTVd"
"Ainult nii vähe tahadki?" küsis Joosep sarkastiliselt. "Miks Sa varem pole öelnud? Homme saab kõik tehtud!" :D

• Võiks olla kandiline, aga ümarate nurkadega, sest ma ei soovi rohkem end vastu lauanurki siniseplekiliseks joosta.
• Täispuidust, mitte mingi spoonitud saepurupask ja eelistatult kask. Mänd on suht välistatud, kuna sellele tekivad imelihtsasti kõik võimalikud ja võimatud täkked, ühesõnaga vääga raskesti hooldatav ja sellisel juhul peaksin ma ikka puruloll olema, kui ma võtaksin endale ühe raskesti hooldatava laua asemel teise samasuguse.
• Praegune laud on kuskil 100x80x90 (ise oma täpse silmamõõduga mõõtsin :D), aga ma sooviksin uut lauda suts laiemat ja kõrgemat, sest nüüdseks oleme aru saanud, et praegusele lauale ei mahu mitte essugi ära, eriti kui tegu on tähtpäevadega. No ja kõrgus on lihtsalt puht minu ohutuse mõttes, kuna praegune laud ulatub täpselt mulle hargivahele... Olen piisavalt sinna sisse jooksnud, rohkem nagu ei tahaks.