Kui üks tahab üht ja teine teist

Ma ei tea kuidas teistes suhetes ja peredes nende muudatustega on, no kui ühel poolel tekib mingisugune geniaalne plaan, mida tahab nüüd ja kohe ja praegu teostama hakata, aga see teine pool... no see pole teps mitte seda meelt. Näiteks ühel hommikul ma ärkasin mõttega, et võiks kogu korteri mööbli üle lihvida ja peitsida ja miks piirduda ainult mööbliga... lihvime täispuidust aknaraamid ja põrandad ka üle. Joosep polnud nõus.

Meie peres on nii, et mina olen see pool, kellel on peas kogu aeg mingi mustmiljon mõtet, unistust, ideed ja mis peaaegu eranditult kõik ootavad ja tahavad kannatamatult teostamist. Hehe, esimese raksuga kirjutasin eostamist. Aga ei, eostada pole enam midagi tarvis, mul kõik juba idaneb.  Kuna väga paljud minu soovidest ja unistustest on tiba suurejoonelisemad kui niisama uute dekoratiivpatjade ostmine ja lillede vaasi sättimine, siis vajan enamasti selleks ka Joosepi abi. Aga sellega on keerulisemad, kui mitte öelda peaaegu võimatud lood.

Ma olen enam kui kindel, et siin mängib rolli inimese tähtkujule iseloomulikud omadused. Mina esindan Neitsi ja Kaalude tähtkujusid. Kord on üks domineerivam ja teine kord teine, nagu lõhestunud isiksus või nii. Näiteks Neitsina pean ma lugu puhtusest ja korrast ning ma suren vaikselt sisimas, kui pean korralageduses elama. Ma muutun närviliseks, pahuraks ja turtsuvaks. Kaalude tähemärgi esindajana suudan ma aeg-ajalt (loe: mitu korda päevas) oma otsustusvõimetusega enda elukese üpris keeruliseks elada. Painavaks ka. AGA... kui ma ühel ilusal päeval suudan siiski selle otsuse langetada, siis hoidke piip ja prillid, ma olen valmis lõputult moosima ja pugema, et seda ihaldatud tulemust saada ja no kui ei saa, siis ma olen kurb ja õnnetu. Ah, tegelt lihtsalt mossitan oma elupäevade lõpuni või kuniks ma leian uue eesmärgi.

No ja Joosep on meil pesuehtne Sõnn - kangekaelne ja rühib kindlameelselt mööda ühte ja sama rada.

Ma seletasin siin ükskord sõbrannale, et mismoodi tuleb Joosepile uusi olukordi ja ideid serveerida. No et sedasi hässsti ettevaatlikult, tundeliselt, tasakesi, infokillukestena ja siis pead kogu aeg jälgima reaktsiooni. Kui hakkab puhisema ja muutub kergelt ärevaks, siis tuleb peakest silitada ja tasasel häälel sosistada, et kõik on hästi, rahu-rahu. Paar minutit silitad ja siis ise samal ajal mõtled juba uut, leebemat sõnastust välja, et mismoodi teisele katsele minna. No ja kui märkad, et teine katse hakkab ka viltu vedama ja puhisemine tuleb tagasi ja lisandub ka peaga vehkimine ja maa kraapimine, siis tuleb vait jääda, tasakesi paisid edasi teha, suunata loom tagasi oma ennisele tegevusele, ukseriiv sulgeda ja vaikselt eemalduda. No ja siis nädala pärast tulla uuele katsele ja vaadata kuidas siis läheb selle fantastilise ideega saagida betoonseina auk ja nihutada magamistoauks teise kohta :D

See on ju suurepärane idee, sest... a. niimoodi saaksime otstarbekamalt magamistoa ruumi ära kasutada b. aknaalune saaks vabaks ja pääseksime kenasti aknale ligi c. öösiti saaks akna tuulutusse jätta, ilma, et ühel siin kael jahedast õhust kangeks ei jääks. No ja neid plusse on veel ja veel, aga mkm, Joosep pole nõus ja nii ma istun oma tapeedirullide otsas ja mossitan. Minuga küll ei pea sellist rööprähklemist harrastama. Kui mina solvun, siis mulle piisab kudrutamisest, kallistusest või  leebest sõnast, mis jätaks mulle kasvõi selle tibatillukese lootusegi, et kõik pole veel kadunud ja mul on veel võimalus oma fantastiline idee ellu viia.

Nii... on kellegil ideid või nippe, mismoodi ma saaksin selle magamistoa ukse teise seina nihutatud? :D

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top