Minu selle miljoniaasta pikkuse blogipausi sisse mahtus mitmeid sündmusi ja juhtumisi. Nats on imelik hakata kirjutama keset lagedat maikuud veebruari- ja märtsikuu sündmustest koos lumiste pildikestega, aga mis parata, järgnevate postitustega just seda saama hakkategi. Alustuseks üks soojenduslugu Joosepi sünnipäevaeelsest päevast, mis seisis mul draftides. See siis mingi kolme nädala tagune juhtum.

Käisin täna linnas ja võtsin oma kaks pakki Smardist välja. Enne seda käisin ka Anu Fotost läbi ja lasin reisifotod välja printida ja siis ostsin Joosepile sünnipäeva hommikuks kohvi kõrvale Britta kooki. See üks Jossu lemmikuid. Lõpuks oli aeg hakata tagasi bussi peale liikuma ja kuna Janetil on praegu kevadine karvavahetus teoksil, kus viskab usinasti talvekasukat maha, siis no see on lihtsalt täiesti haige mismoodi see koer hargneb. Kammid, ei kammi, eriti vahet pole.

Igatahes... polnud võib-olla just kõige kirkam mõte panna jalga mustad sukad, aga no kuna need sobisid mu ülejäänud outfitiga perfektselt, siis tuli lihtsalt ilu nimel ohvreid tuua. Mul oli nimelt Desiguali värviline lilleline kootud kleit ja must nahktagi ja must nahast õlakott ja jalas olid madalad mustad nahkpapud ning juuksed olid hobusesabas. #imeilusagapiltieimõiganudteha

Rullisin siis enne bussi minekut end veelkord üle, sest sellistel perioodidel ma alati püüan anda endast maksimumi, et võimalikult vähe lahtiseid karvu siseruumidesse vedada.

Kuna ma ei läinud bussikast bussi peale, vaid Papiniidust, siis bussi astudes vabastas üks lahke proua esimese rea istekohad. No et ma ei peaks pimedana kuhugile taha otsa ronima. Kui kaasreisija oli lahke ja sõbralik, siis bussijuhiks oli seevastu üks toriseva moega juht, kes peaaegu alati jätab natuke sellise mulje, kui ma bussi astun, et ma võiks lausa kuulda mismoodi mõtleb valjusti "Jälle see pime oma karvase koeraga...".

Seega püüdsin eriti hoolas oma hargneva koeraga olla. Naeratasin malbelt ja pugesin vaikselt istuma, kuid enne seda pressis Janet end mu jalgade eest läbi, et end mõnusasti istmete alla sirgu tõmmata. Võite kolm korda arvata millised mu jalad peale seda eestvaates välja nägid.

Enne Nõmme jõudmist mõtlesin, et ookei, ma katsun viimase hetkeni istuda ja kui buss uksed lahti teeb, siis hüppan püsti ja lähen sirgjooneliselt treppideni ja surun Janetit tagumikust, et too väljuks esimesena, et siis saan oma karvaseid jäsemeid varjata ja Janet saab kähku õue edasi hargnema minna.

Plaan võis ju mul hea olla, aga kui kõik tundub minevat plaanipäraselt, siis kargab alati kuskilt onu Murphy välja ja naksab mind kannikast. Selle asemel, et Janet teeks minuga koostööd ja astuks rõõmsalt õue värske õhu kätte, kukkus see koon jonnima: eiii, ma ei taha esimesena minna, mine iseee! Aga no mina ka ei tahtnud esimesena minna, mul oli ju oma karvaste jalgade varjamiseks master plan välja mõeldud, mida järgida ja seni kuni ma seal taidlesin ja läbirääkimisi pidasin... omast arust koeraga, siis otsustas see paskaak mind ja mu master plani ignoreerida ning raputas kõik oma miljon lahtist karva sinna samma, otse bussijuhi kõrvale, maha. Jess. Ole sa tänatud! Ma arvan, et see bussijuht armastab meid eilsest veelgi palavamalt... NOT!

Aa, tulles korra tagasi Joosepi bezeekoogi juurde...
Kuna mul oli kook eraldi riidest poekotikeses, mille viskasin, või no õigemini asetasin hellalt ja õrnalt bussi kõrvalistmele, et säilitada kvaliteetne välimus, siis ega erilist vahet polnud, põhimõtteliselt oleksin võinud selle ka visata sinna istmele, sest ma istusin sõna otseses mõttes koogile peale. Jep, thats me. #miksminugapeabalatijuhtuma

Kui koju jõudsin, siis asetasin koogisäilmed külmikusse, kõige kõrgemale, sest ma ei tahtnud, et Joosep näeks ja loeks, et mis koogi ma ostsin. Ta küll nurus, et ma annaks kohe koogi kätte, aga ma olen veendunud, et sünnipäevaks mõeldud kook maitseb alati kõige paremini ikka õigel päeval ja nii jäi karp suletuks. See eest üritasin Joosepit võikudega lohutada ja kui hakkasin külmikust tomatit välja õngitsema, ise samal ajal hoides telefoni pea ja õla vahel, sest mul oli ju hirmus vajadus samal ajal õega lobiseda ja siis see juhtuski... järsku karjatasin Karinile: "EIIII! Lõpeta kõne ära, ma EI SAA enam rääkida!"

Mul nimelt kukkus kook külmiku kõige kõrgemalt riiulilt põrandale. Neetud tomat! Ma sain minuti jooksul 76 minisüdarit. Nagu ei ole võimalik, et ühe koogiga saab nii lühikese aja jooksul nii palju äpardusi juhtuda. Ma ei julge karbi sisse piiludagi, ei tea milline vapustav koogelmoogel seal karbis end peidab, aga noh, vähemalt on see siiski Joosepi lemmik kook, või noh... oli. Koostisosad on ju endiselt samad :D

Ma ei oska ette ennustada, et millist vastureaktsiooni hakkab see postitus saama, kui üldse, aga mind on täna kimbutanud selline mõte, mis oleks kui teeks õige blogimisega lõpparve. Finito, kõik, lõpetan ära, panen poe kinni. Ma isegi ei tea põhjust. Lihtsalt vahepeal on varasemalt ka olnud selliseid uitmõtteid, et mida ja kellele ma ikka siin kirjutan. Aeg-ajalt satun isegi mõne oma varasema postituse otsa, eriti kui pealkiri on selline intrigeerivam ja siis loen diagonaalis läbi ja mõtlen endamisi, et pühamüristus, mina kirjutasin selle või? Keda üldse huvitab see, et ma öösel kell kolm läksin endale juustusaia vorpima ja jäin kööki magama. Keda huvitab, et ma tahan elutuppa diivanit ja rotangtooli, paljud tahavad ju. Keda huvitab, et ma järjekordselt ära eksisin või suhkru asemel soola tee sisse panin. Mis teid üldse huvitab, ah?

Aga eks iga inimene soovib tunda, et on vajalik, kasulik, tore, ilus ja tubli ja nii ma siis hakkangi endaga vaidlema ja argumenteerima ehk neid lolle mõtteid peast välja ajama. Tavaliselt mõneks ajaks aitab see, kui sisendan endale, et loomulikult huvitab inimesi, mismoodi Sa pimedana mööda ilma ringi seikled, peaaegu nägupidi kruusahunnikus lõpetad, mismoodi Sa palehigis otsid koduteed, mis Sind närvi ajas, mis rõõmustas ja sada muud asja veel. Ja ma teadvustan endale, et ega inimesed ei käi siin blogis ainult minu imelist kirja- ja sõnaoskust kaemas, vaid ikka see va mu pimedus on see, mis inimesi paelub ja pinget pakub, eksju.Ning just see ongi see, mis paneb mind küsima, kas ainult minu pimedus ongi see minu nišš ja kas see on OK, kui selle rasvalt siin blogin? Ma oleksin nagu mingit teatud sorti eksootiline imeloom, kes on siia keskkonda visatud ja oh kae imet, ellu jäänud.

Vahest mind lausa ärritab see suhtumine, et inimesed ei julge mulle otse oma arvamust välja öelda, kuna kardavad, et teevad mulle haiget või riivavad kuidagi minu hinge. Mõni võib-olla isegi mõtleb, et vaeseke on juba niigi palju elus pidanud läbi tegema, las elab rahulikult omas mullis. Aga teate mis? Ma tahan ja vajan, et oleksite minuga ausad ja otsekohesed. See on maru vahva, kui kiidate ja annate positiivset tagasisidet, kuid inimene vajab arenguks konstruktiivset kriitikat ehk Kui miski ei meeldi, siis tahan, et ütleksite ka selle julgelt välja. Ma ei taha, et minusse suhtutakse haletsusega, hoitakse vati sees ja puhutakse peale, kui keegi mulle halvasti ütleb. Ma tahan ise sõdida oma sõdimised ja seista enda eest. Tahan, et kui inimesed minuga suhtlevad, vaidlevad või soovivad mulle lausa sitasti öelda, siis julgevadki selle otse välja öelda ja unustaksid hetkeks selle pisikese teguri ära, et üks meist ei näe. Ma olen samaväärne vastane ja kaaslane nagu iga teine inimene siin planeedil, või väidate vastupidist?
Mnjah, see eelnev jutt võis nüüd kõlada nii, et ma hullult mangun, et keegi ütleks mulle halvasti, kuid kindlasti ei olnud see mu eesmärk. Ma lihtsalt soovin, et mind võetaks võrdväärsena ja et mu pimedusse suhtutakse lihtsalt kui väikesesse kaasusesse. No big deal, eksju.

On täitsa võimalik, et mind on tabanud seesama krooniline ja tuntud blogijate haigus, ainult et ma ei oska öelda, et mis on selle sündroomi nimi. Äkki millemoosesepärastteidhuvitabmidamateen. Ühesõnaga nii ma siin olen nagu kellapendel. Ühelt poolt on kiusatus blogida, lobiseda ja jagada kõiksugu mõtteid, tegemisi, sest mulle meeldib. Ja kuidagi tore on, kui tead, et Sul on selline väike fanclub, nagu minu virtuaalsed lugejad, võiks isegi öelda sõbrad,, kellega omi rõõme, mõtteid ja muresid jagada. Aga teisalt tunnen ma end natuke rusutult, kuna kardan, et vean teid alt, kui ei saa anda endast maksimumi. Ma ei saa alati oma postitusi asjakohaste ja ilusate piltidega täiustada, mis olgem ausad, on nägijatele ülioluline. Lisaks ma olen ülikriitiline enda kirjutamisoskuse suhtes ja vahepeal mõtlen, et kas see üldse pakub inimestele ka midagi või? On huvitav? Aga nüüd ma läksin oma eelneva ja praeguse mõtetega natuke vastuollu. Kõik see võrdväärsus ja muu kräpp.  Samas nagu vist on ka, sest kui ma vaatan oma lehe vaatamisi, siis päris arvestav hulk inimesi käib siit päeva, nädala ja kuu jooksul läbi. Hah, ise küsin ja ise vastan.

Ma pean nüüd otsad kokku tõmbama, sest Joosep tuli ja viskas end minu kõrvale voodisse pikali ja vähe sellest, et koerad niigi hargnevad, nüüd võttis terve tuusti Pythoni seljast ja üritab mulle kõigest väest karvu ninna toppida, et ma aevastama hakkaksin. Vot niimoodi nõutakse meie peres tähelepanu :D

Ma olen vist see aasta olnud jõhkralt tubli ja ma ei võta seda oletust kuskilt õhust, vaid täna käis mul ukse taga päkapiku (loe: Maci) isiklik kuller. Ei näinud küll päris selline välja nagu ma kujutaksin ette üht päkapiku kullerit, aga no kingituse toimetas kenasti kohale. Kuller sõitis autoga maja ette, ulatas üle ukse väikse nänni, lahkelt tegi Janetile ka pissiringi  ja tänutäheks ulatasin vastu lõnga. Kuid mitte mingit tavalist lõnga, vaid kuldse retriiveri (loe: Ellie) karvadest tehtud lõngakera. Mnjaa, küll tahaksin praegu uhkeldada ja eputada, et kõik need unetud ööd ja päevad ma istusin voki taga ja ketrasin koerakarvast lõnga, kuid mul pole õigust seda au endale võtta...ma olen kõigest koerakarva lõngadiiler (keegi peab ju seda ametit ka pidama).
Mul on kahtlane tunne, et ma tahaksin järgmiseks juhtkoeraks kuldsekat, siis saan ka endale koerakarvadest karupüksid, käpikud, sokid, kampsu ja mütsi. Vähemalt siis on karvaajamine praktiline tegevus.
Ahjaa, kingitusest ka natuke...Mac tellis mulle Hiinast, enne kui ma üldse endale soetasin iPhone, telefoniümbrise. Sellise hästi minuliku- roosa.

Tänane päev, olenemata kuu- ja nädalapäevast (loe: reede 13, pluss täiskuu), on minul päev möödunud lihtsalt mega hästi...päriselt ka, täitsa ilma sarkasmita.
Kindlasti olete Te kõik kuulnud sellisest suurepärasest kammist nagu furminaator...no kindlasti olete ja kui ei ole, siis kõik retriiveriomanikud võtke teadmiseks, et tegemist on lihtsalt täiesti bellissima...mui fien kammiga. Furminaatoriga kammides tõmbab see lahtise alusvilla ära ja kammimise ajal ei lendle neid karvu elamises ringi ning lisaks peale kammimist jääb ka elamine peaaegu karvavabaks. Furminaatoreid on kahte sorti...üks on pikakarvalistele ja teine lühikarvalistele. Mina olin saanud siiani proovida Ellie furminaatorit, mis siis on pikakarvalistele mõeldud ja juba siis olin suhteliselt vaimustuses, aga no hind oli see, mis seda vaimustust tagasi alla kiskus, sest kui Mac teatas, et see maksab 40€...no siis veits nagu kallis või nii...isegi minu kamm ei maksa nii palju...uh! Aga hea uudis on see, et leidsin lemmikloomapoe, kus furminaator maksab ainult 25,10€...nänä. Mac ostis soodushinnaga ja Tal läks see ikka kallimaks, kui minu leitud soodushind. Igatahes oli mul kange soov saada endale lühikarvaliste furminaator, sest kui pikakarvalistele mõeldud kamm tegi juba nii head tööd, mis siis veel õigest kammist oodata...aga igatahes täna, kui käisin ületee ühel teisel juhtkoerakasutajal külas, siis rääkisin Talle ka, et vaat selline vägev kamm on olemas nagu furminaator ja et teeb nii ja teeb naa ning siis kui hakkasin ära minema, siis võtab oma sahtlist kammi, mille ulatab mulle ja küsib:"Kas mõtled seda?"
"Jaah, just seesama!", vastasin mina suutes vaevu oma vaimustust tagasi hoida.
"Aa, no mul neid kaks. Sain ühe võistlustelt ja teine kingiti", ütles Ta suhteliselt stoilisel häälel.
Haarasin kammi enda kätte ja ütlesin:"Sa tahad ju selle ühe mulle anda!"
Nojah, päris endale ma seda veel pole saanud, aga hetkel sain selle kasutamiseks ja no küll ma siis selle furminaatori ka endale päriseks saan, sest no olgem ausad, kes ikka kammib oma koera kahe kammiga...ja kui on õige aeg, siis teen ülekande ja selgitusse lisan: Aitäh furminaatori eest ja katsu Sa vaid raha mulle tagasi kanda.
Aga olgu...nüüd teate kõik, et ma olen ametlikult hull, sest ma reklaamin koertele mõeldud kammi, mis maksab 25,10€ ja vähe sellest, et reklaamin, ma tahan seda endale ka saada.
Olgu...jätame selle karvade, koerte, furminaatorite ja muude sääraste maailma kõrvale ja ma räägin, mis mind veel õnnelikuks tegi. Ma nimelt õppisin täna uue marsruudi selgeks ja tänu sellele laienes taaskord Tartu linna pilt minu väikeses peas. Selle kaheksa kuuga (18. juuni saab täpselt kaheksa kuud täis), mil olen Tartus elanud, olen ma Tartu linna ämblikuvõrgu sarnaste tänavatega täitsa sõbraks saanud ja need hakkavad vaikselt minu peas mingisugust loogilist pilti looma...oli ka juba aeg ma ütlen.

PS. Kuna Joosep jättis mu selleks nädalavahetuseks üksi, siis otsustas Mac mulle külla tulla (ma ei pidanud isegi manguma), aga kui Ta vaid teaks, et ma kipun olema kuutõbine, või siis veidralt käituma, siis noh...
Paar näidet...lapsena soovisin ma kangesti minna pissile kraanikausikappi, aga hea on see, et siin korteris meil pole sellist kappi, kuid samas...huvitav kuhu ma selle puudumisel siis minna sooviksin? Ma ei soovi teada.
Teine näide...see oli juba siis täiskasvanu eas...ärkan mina keset ööd üles ja olen täiesti segaduses, et miks ma voodis olen ja hakkan paaniliselt toas otsima laigulisi asju, sest mul oli kohe ruttu vaja minna sõdima. Ma ei tea küll kuhu või kellega, aga ega see polegi oluline...peaasi, et sõdida saaks. Rahulikku ööd!

Kunagi ammu ütles Joosep mulle, et Tema öökapp on Tema territoorium (no ma mõistan, et see on evolutsiooniga kaasnev nähtus, et meessugupoolel peab olema oma mingisugune territoorium, kus asjad paiknevad Tema käe järgi jne. aga mulle kui naissugupoolele see sugugi ei meeldi, sest sellisel juhul ma ei saa ju igaltpoolt koristada, aga ma austasin Tema soovi ja jätsin öökapi rahule). Kuid paraku täna sattusin ma juhuse tahtel Tema öökappi katsuma, sest Joosep tuli poest ja ma tahtsin Talle Coca-Cola öökapile panna, või no ma vähemalt üritasin seda teha, aga väga hästi ei õnnestunud, sest seal oli lisaks lambile, äratuskellale ja raamatutele, ka veel lisaks mingisugused paberinutsakad, nutsus T-särk ja Jumal teab, mis veel!
Ma siis suundusin Joosepi juurde, endal kulm kortsus ja panin Talle käe õlale, mille peale Joosep küsis natukese pahural häälel:"Mis on?"
Mina konkreetsel häälel:"Mulle eii meeldi, kui Sinu öökapp ja muud kohad on segamini ja mul pole siis mitte mingit tahtmist koristada, kui..." Ta ei lasknud mul lõpetada ja võib-olla isegi targasti tegi, sest mul hakkas ketas vaikselt juba üle käima ja mu temperament hakkas koopast väljuma.
Joosep teatas, et Ta läheb koristab ära, kuigi Ta oli ilmselgelt häiritud, et tulin Talle seda ütlema ja kuna Ta oli häiritud, siis olin mina selle peale suti-suti pahur, aga istusin diivanile ja vaatasin telekat edasi. Ei läinud palju aega mööda, kui Joosep tuli ja ütles:"Ma koristasin ära ja Kallis, lepime ära! Ma ei taha, et oleksime sedasi..."
Mina:"No aga me ei olegi ju tülis!"
Joosep:"Ei ole jah, aga oleme nüüd rõõmsad edasi."
No tegime siis sõbraliku ja armsa kallistuse ning mina lisasin:"Aga vaata Joosep, suhtes on ju nii, et räägitakse teineteisele, et mis häirib, et siis saaks asju lahendada ja sellepärast ma tulingi ütlema, et mind nii kohutavalt häirib, kui Su asjad on laiali ja segamini." No ja siis vastas Joosep mulle:"Jah, just nii ja tead mind häirib, kui Sa ütled, mis Sind häirib."
Saime kõhutäie naerda ja päev oli jälle päästetud :)
Ma jätkan Joosepi lainel...
Nimelt viimasel ajal on meil pidevaks magustoiduks kissell kohupiimapastaga. Alguses tegin mina kisselli, sest mingist ajast oli üks siirup külmikus ja mõtlesin, et oleks vaja ära kasutada ja nii see ots lahti sai tehtudki. Igatahes nüüd sööme juba teist nädalat kisselli ja mitte seda sama, mida mina tegin, vaid oleme vahepeal ikka uusi ja värskeid portsjone valmistanud, aga kissell kisselliks. Mina, möödunud nädalal, ühel päeval, astusin kööki ja tundsin jala all mingisugust mügarikku, no tulen pealt ära ja leidsin maast mingisuguse imeliku jubina ja kuna ma ei suutnud tuvastada, et millega oli tegu, siis viskasin selle x-asja ära.
Läks paar päeva mööda ja jälle tundsin köögis olles, et jala all on mingisugune mügarik ja jälle leian samasuguse jubina. Seekord katsusin veel hoolikamalt kui esimene kord, et mis asi see küll olla võiks. Küll ma katsusin, mudisin ja isegi nuusutasin, hea on, et veel suhu ei pistnud, aga seegi kord ei suutnud ma tuvastada seda jubinat ja nii see lendaski taaskord prügikasti. Läksin järgmine päev kööki ja jälle see sama lugu kordub ning lisaks Joosepi koer, kes on super purudekorjaja ja purude mätsutaja, käis ka siis köögis ja leidis sealt koguaeg midagi ning köögist naastes mätsutas ja matsutas suud. Ma suutsin juba vahepeal mõelda, et koerad toovad käppadega õuest mingisuguseid taimeosi sisse vms, kui siis ühel helgel hetkel mul toimus peas mõtteplahvatus ja ma jagasin ära, et mida ma kõigil neil päevil sealt köögi põrandalt üles korjasin ja prügikasti viskasin...kohupiimapastapakendi need otsad, naksti lõikad kääridega otsa maha ja ongi olemas selline natuke kummaline asjake, mida pimesi kobada... Ma olin nii õnnelik, et sain lõpuks teada, et mis need on ja järgmisel päeval suundusin Joosepi juurde, et jälle teada anda, mis mind seekord häirib ja südant vaevab, sest olles nüüd teadlik, et Joosepit häirib see, kui ma ütlen Talle, mis mind häirib, siis ega ma ei saa ometigi Talle seda head meelt valmistada ja oma keelt hammaste taga hoida...icc! Ma loodan, et mind on kuulda võetud...
Aga ma võtsin nõuks, et kui ma siin aegajalt kirjutan natuke mõnest Joosepi krutskist, siis lisan ka mõne hea asja, mida teinud on, no seda ikka sellepärast, et hea ja halva kaalukausid püsiks enam-vähem tasakaalus. Näiteks täna pesi vannitoa ja WC põranda ära ja puhastas kõik neli vaipa käsitsi koerakarvadest puhtaks ning käsitsi sellepärast, et tolmuimejaga ei saa nii korralikult vaipu karvadest puhtaks. Eriti praegusel perioodil, kus meie kaks koonlast hargnevad ja ajavad oma talvekasukad maha, et suveks valmis olla.

Täna sain ma täiega oma nostalgialaksu kätte ja seda tänu ETV 2-le. Mul mängis telekas lihtsalt taustaks, kui ühel hetkel äkki algas üks lapsepõlvest tuttav heli ning ekraanile tuli Telepoiss, kes lehvitas mulle ja lastele , millega siis andis märku, et aeg on lastesaadete jaoks ning siis hakkas selline laul: tili-tili, tili-tili, tili-tili-tili-tiliton, nagu pöialpoisse, meidki seitse on...tili-tili, tili-tili, pesamuna Hellik, teadlane Tarkur (kahjuks enam ei mäleta mismoodi sõnad jätkuvad). See siis minu lapsepõlvest pärit saade ja olin tegelikult suhteliselt üllatunud, et sellist "kuldvara" tänapäeval veel näidatakse, aga näe täitsa näitavad ja nii ma siis istusin diivanil, tühi pilk suunatud ekraanile, kõrvu paitamas nii palju mälestusi täis helid ja laulud ning näos totakas naeratus... :)
Hiljem tuli ka hilisema aja multifilme, millel näiteks ühel oli väga õpetlik sisu lapsele teemal, kuidas raha hoida, koguda ja mitte kulutada tühja-tähja peale, vaid pigem koguda mõne suure asja tarbeks ning siis tuli Lastetuba, kus ka meie Janetiga eelmise aasta maikuus käisime. Meenutuseks siin link:http://etv2.err.ee/videod/lastetuba/c6f97e57-66f6-48ba-a292-7fc894264b58Tänases lastetoas olid vahvad küsimused, millele üritas vastuseid anda krokodill Timmu ja kuna need ajasid mind naerma, siis äkki on Teile ka naljakad.
Küsimus 1:
Miks on elevandi silmad punased?
Vastus:
Et ta saaks end kirsipuu otsa ära peita.
Küsimus 2:
Kuidas elevant sinna kirsipuu otsa sai?
Vastus:
Ronis.
Küsimus 3:
Mismoodi elevant puu otsast alla saab?
Langeb sügisel koos langevate lehtedega.
Ja siis kui elevant on lõpuks puu otsast alla langenud, siis on aeg tuppa minna ja siit tuleb viimane küsimus: kuidas Sa tead, et elevant on külmkapis? Kui arvad või pakud, et teed külmkapiukse lahti ja vaatad, siis see vastus on vale ja kui ütled, et Sa ei peagi külmkapiust lahti tegema, et vaadata, sest elevant on nii suur ja sellest tulenevalt elevant ei mahugi sinna või et uks ei mahu kinni, siis ka see on täiesti vale vastus. Tegelikult on õige vastus palju lihtsam...Õige vastus on: Elevandi sussid on ju külmkapi ees...on ju lihtne!
See oli siis tänane lapsesuu ja vahel tulebki enda seest see lapsemeelsus üles otsida, valla lasta ja näha maailma vähe rõõmsamalt ja värvilisemalt.
Kuna vaikselt on lähenemas kevad ja ma olen üpriski veendunud, et suuri külmakraade enam ei tule, siis on kõikidele koeraomanikele välja pakkuda paar uut sõnakasutust koera kohta, kes ajab talve karva maha. Mina ise olen kasutanud sõna "karvaplahvatus", sest kui koeral on karv lahti, siis on terve elamine karvu täis: vaip, riided, nõud, toit, suu, nina, kapid, õhk...ühesõnaga on toimunud suuremat sorti plahvatus ja täna kuulsin veelgi lahedamat ütlust ning nimelt "koer hargneb", ehk et kasukas on lahti ja hargneb seljast maha.
Mismoodi Teie oma koera karvavahetust nimetate või kommenteerite ning kas plaanite nendest kahest sõnast ühe kasutusele võtta?